Liisu jutud

Külalislahkus Karlstadi moodi

2012-02-09T23:05:00.001+02:00

Kallid sõbrad! Tulge külla! Me bukime teile ise piletid ja puha, ei ole vaja muretseda.

Ma ämmale ka ükskord ostsin piletid. Kohe pärast jõulupühi otse Stockholmist Tallinnasse. Me ju tulime ise jõuludeks Eestisse - ta oleks ju niikaua võinud Karlstadis olla. Ta miskipärast puikles ja ostsin selle asemele pileti Tallinnast Stockholmisse.

Eelmisel nädalal läks meil veel paremini. Hankisime sõberile laevapiletid. Teate küll, Ryanair ei luba liiga palju kilu ja kama kaasa tuua. Üks tüüp proovis kunagi kohvritäie vorstiga üle piiri pääseda - napilt läks tal, ei pidanud piiril kogu vorstivaru pintslisse pistma. Tagasi lubasime sõbral lennata - Stockholmist otse Tallinnasse. Ainult et väike mure - millegipärast ei lubatud teda Stockholm-Tallinn-Stockholm kruiisile. No läksime kergema vastupanu teed ja organiseerisime järgmiseks päevaks lennupileti. Tervelt neljakesi kontrollisime, et ikka Tallinnast Stockholmi seekord saaks. Nojah, olekski saanud... aga lennujaamas selgus, et mitte õigel nädalal - vaid nädal aega hiljem. Hea uudis on see, et Stockholmist Tallinnasse saab ju ikka!

Üks linnuke siristas, et kuskil oli veel üks huviline. Minski kaudu lendamist me ei olegi veel proovinud. Anybody? Somebody? Jah?
Tore! Teretulemast meie pardale!

Kõik teed viivad Rooma

2012-01-23T15:27:00.000+02:00

Ühel ilusal neljapäevasel päeval tervitas Rooma meid kogu oma aupaistes. Räägitakse, et kostariikalasi ei tasu uskuda - õnneks või õnnetuseks kehtib see ka itaalia ilmaennustajate kohta. Ehk siis, nemad lubasid lausvihma kogu nädalavahetuseks - meie saime aga puhast päikest ja rõõmu! See võis muidugi tuleneda ka sellest, et Lill ja Dario meeleheitlikult puhusid vihmapilve Milaano suunas, kuid kogemata kombel suunasid selle hoopis lõunasse. Hea ilma pakkisime me muidugi hoolsalt kohvriga kaasa, osa jätsime roomlastele ka, ega me kitsid ei ole.

Saime peaaegu 3 päeva ilusat Roomat ja itaalia päikest nautida. Vatikan asus samal kohal, kus ennegi. Jäätis oli endiselt hea ning croissandid (või cornettod itaalia keeli) viisid keele alla. Suvistes värvides Rooma on muidugi tuhat korda etem, juba sellepärast, et siis on/oli vähem pooleliolevaid renoveerimistöid.

Rootsimaal oli vahepeal keegi valge vaiba maha pannud ja ikka hullult külm on siin, peaks mainima!

Ja üldse, stigatzi! :)

Paast

2012-01-13T19:53:00.001+02:00

Nii. Nüüd on jõulud läbi ja suuremad söömingud möödas. Just seetõttu otsustasimegi alustada lihapaastu. Alguse sai see sellest, et 7 kilo liha tuli meile poest külla. Sest no kuidas sa jätad need tibu-linnukesed üksi poodi, kui nad peaaegu tasuta sulle kaasa antakse. Taimetoit on out! Sel aastal kuulutame välja lihapaastu.

Fancy a pint?

2012-01-08T16:33:00.001+02:00

Käisime eile õues. Otsustasime oma ainsate kohalike välismaa sõpradega välja minna ja kolasime kohalikes pubides. Kuna üks meist oli inglane, siis tähendas see loomulikult palju-palju õlut. Meie, kes me aeg-ajalt endiselt endale valetame, et me õlut ei joo - aga samas pidime ometi Eestist lahkudes täiendama oma baarikapi varusid väikse Baltika õluga. Nojah, ühesõnaga oli meil raskusi brittide tempoga kaasas püsida, aga pidasime vapralt lõpuni vastu.

Plaan oli teha pub-crawlingut, mis tegelikult tähendas seda, et istusime ühes kohas. Siis vaatasime mitmest uksest sisse. Minu jaoks oli enamasti juba hirmuäratav see, et baari ukse taga oli 2-3 külmunud ninaga turvameest (esimeses kohas mõtlesin, et peaks poistele teed viima, mis nad seal külmetavad). Nad olid enamasti üllatavalt sõbralikud - isegi raha ei tahtnud. Teistes kohtades oli petukat tehtud - ei olnud turvameh uksel, aga uksest sisse minnes taheti baari minekuks ikkagi raha. Oleks siis, et sees on mingi kontsert või asi, siis oleks ju kõik õige. Aga ei, meie leidsime lõpuks zavoodi või levika moodi koha, kus tüdrukud laulsid ja mängisid viiulit ja kitarri - ja meie istusime otse nende lauda. Väga sõbralikud laulikud olid nad - andsid meile väikse baari-vihje... googeldamise järgi, mida ma siin hetk tagasi tegin, sain juba aru, et oleme leidnud oma uue lemmiku koha. Armastus esimesest silmapilgust, kuigi ma ei ole veel kohta näinudki.

Gott Nytt Ar!

2012-01-01T14:41:00.000+02:00

Eelmisel aastal kui mina talveunne läksin, oli maa täiesti must. Selleks aastaks oli paks lumi meie postkasti ära ummistanud. Niiet see aasta on siis lumeaasta. Palju õnne! :)
Mingi trakats tegutseb juba maja taga, üldse magada ei lase. Õnneks tegutseb ta selle nimel ka, et meie armas väike Auris saaks tuhatnelja kimada igale poole, kuhu vaja.
Head Uut Aastat!

Ryanairist

2011-12-29T17:58:00.000+02:00

Vaatan aknast välja pimedusse. Tuul paiskab puid pikali ja üldse on tore. Kui Eestist tulema hakkasime, siis oli sama tore. Stockholmi jõudes oleks nagu lõunamaale sattunud - päike paistab, ilm on soe, tuul peab siestat. Karlstadis tuul aga ei puhka.
Täna viis mu sambo oma ema lennujaama, taas kord saime pöidlaid hoida, et lennuk ikka lendaks. Vist lendas, tagasi ei ole ta veel tulnud. Selle emade migratsiooniga oli üks tore asi veel - nimelt õnnestus mul Ryanairi pilet osta 26ndaks detsembriks Stockholmist Tallinnasse. Pileti vahetamine oleks piletihinnast 3-4 korda kallim olnud. Oli küll korraks dilemma, et kas peab ema jõuluks siia importima ja ise Tallinnasse minema... Aga seekord otsustasime siiski jõule koos pidada ja emale uue pileti muretseda, seekord siiski Tallinn-Stockholm-Tallinn, mitte vastupidi.

Aga Ryanair on selles suhtes väga tubli. Pidevalt temaga lennates võib isegi nooremaks jääda, sest sageli juhtub see, et ta viib sid ajas tagasi. Näiteks, meie 1 tund kestev lend jõudis 45 minutit plaanitud ajast varem! Oleks natuke pikemalt lennanud, oleks raudselt miinusesse jäänud...

God Jul!

2011-12-27T17:42:00.000+02:00

Nüüdseks olen oma verivorstilaadungiga maabunud oma kiir-jõulukülastuselt Eestist. Sain küll siin ka proovida kohalikku jõululauda, mis oli rikkalikult igasugu hõrgutisi täis. Magusat heeringat, mis oli küll sinepi, küll äädika, küll peedi kastmes. Selline jõuluhõrgutis nagu peedisalat (loe: ilma heeringata rosolje) ning erinevad kalatoidud ei puudunud mitte laualt. Singid-vorstid-lihapallid jms. Magustoiduks riisipuder kaneeliga. Nagu ma rootslastele ütlesin, siis oli see parim rootsi jõululaud, kus olnud olen (sest see oli ju esimene kord). Kui täpsustada, siis vähemalt see konkreetne toidulaud oli tore ja külluslik laud, aga... enamik asju sööme me ju iga päev. Nad imestasidki, et ma olen riisiputru varem söönud... "jah, aga see on meil ju tavaline hommikusöök". Eestlase moodi tundsin ikka soolasest toidust puudust (soolasest toidust, kuhu ei ole suhkrut lisatud) ja hapukapsast-verivorstist. Kodune lambapraad ja hapukapsas-verivorst on ikka üle kõige! Vot.

Jälle üks pühapäev

2011-12-11T19:13:00.000+02:00

Paistab, et mind on tabanud toredate pühapäevade nakkus. Tänasel 4. advendil käisime kohvi joomas teiste kohalike väljamaalastega. Uskumatult tore oli üle pika aja inimestega aega veeta. Kuna me pole seda nii ammu teinud, siis alguses nagu ei osanudki muud teha kui kohvi juua. Õnneks olid meie uued kohvisõbrad osavamad ja meelitasid meid Värmlandi muuseumis toimuvale jõululaadale, kus oli hunnikute viisi käpikuid ja puidust käsitööd müügil. Meie kasutasime ära aga kaks ühes paketti ja piilusime ka muuseumis ringi. Põhimõtteliselt sain selgeks, et Värmland on Rootsi naba. Kui Värmlandi ei oleks olnud, siis ei oleks Rootsi pooltki nii tore, nagu ta nüüd on. Nojah, Selma Lagerlöf ju ikkagi elas siin! ja nagu muuseumitele kombeks, oli ka siin kohustuslikus korras hunnikute viisi kive ja luid ja kirveid. Aga see pole veel kõik, siin sai ise linnale energiat toota - torudest puhuda, vändata ja puitu põletada. Ja kiirabiautos sai ka istuda ja üldse oli täitsa tore.
Nüüd ei pea me ilmtingimata kahekesi viimaseid shokolaadikoogi tükke endale sisse toppima, vaid saame kutsuda sõbrad appi seda rasket tööd tegema.

P.S. päkapikud sositasid mulle, et järgmine pühapäev saab veelgi toredam olema!

Kohvik

2011-11-28T23:34:00.000+02:00

Tere kallis päevik! Täna räägin ma Sulle kohvist. Siin Rootsis on see ju sama tähtis teema nagu Püha Lehm. Ehk siis, iga päev 2 korda on kohustuslik kohvipaus ehk "fika", ja katsu sa Rootslast selle ajal segada!!! Tänu nendele olen ma lõpetanud koduse kohvijoomise ja tänu sellele pidasid meie Pauligi kohvioad 3 kuud vastu. Nüüdseks ehib meiegi kohviriiulit Karlstadi au ja uhkus - Löfbergs Lila.

Eelmise laupäeva suurim saavutus oli aga see, et leidsime Karlstadist ühe kohviku, mis meile meeldis. Head restorani veel leidnud ei ole, aga küll kunagi leiame ka. Olles käinud Karlstadi peenemais restoranis, kus veini pakuti keeratava korgiga pudelist ja klaasi kallati nii palju kui mahub, koos kõige väärtuslike sulfiididega, siis läks restorani tuju pikaks ajaks ära. Õnneks leidsime, et hubasemates kohtades saab ka kork-korgiga head veini. Igaljuhul, kohvik oli tore.

Kui eelmisel kuul oli mul rõõmu kui palju selle ümber, et sain oma Rootsi elu jooksul esimese Facebooki tuttava ja see oli ka rumeenlane... siis täna juhtus ime. Üks väga tore dietist, keda ma eelmisel nädalal koolitusel kohtasin, kutsus mind kohvile! Tasa sõuad, kaugele jõuad, nagu öeldakse! Äkki leiame siit pika peale isegi mõne sõbra. Samas, Sõbra tähendus on praeguseks juba väga kõrged latid seadnud! Aitäh, kallid Sõbrad!

Pühapäev Karlstadis

2011-11-20T15:54:00.000+02:00

Täna on see päev, kus me oleks tahtnud minna välja fotografeerima. Hommikul aknast välja vaadates selgus, et Karlstad otsustas, et me ei peaks sed mitte täna tegema. Nimelt on õues kole pime ja võibolla ka vihmane. Ma ei tea, ei ole julgenud õue minna...

Niisiis on täna kodune päev. Ehk siis, kodune mõnu. Kaks leiba on parasjagu ahjus, minu esimene katse teha ciabattat ootab oma debüüti kerkimise näol. Hea ökonoomne hobi, peaks mainima. Sest kui nii võtta, siis üldjoontes võib isegi väita, et Eestis on elu kallim kui Rootsis - kui välja arvata korteriüür, alkohol ja sai-leib. Noh, leib-sai on siin meie jaoks nagunii sageli liiga magus. Üksikud brändid oleme leidnud, mis meile täitsa meeldivad. Üüri osas ei ole tõesti midagi teha. Alkoholi varusime alguses lolli peaga Tallinnas... Laeval selgus, et see oli täitsa rumal tegu. Lõpuks saime aru ka nendest inimestest, kes laevalt hunnikute viisi pudelitega lahkuvad.

Igaljuhul, hetkel on mind tabanud küpsetusmaania. Ema kingitud leivaraamat kavatseb iga nädalavahetus end kasulikuks teha ja iga nädal erinevat saia-leiba küpsetada.

Vennale suuresõnaliselt lubatud küpsiste retsept, nagu selgus, on rootsi keeles. Irmus head marja-shokolaadi küpsised. Selle retsepti pühendan siinkohal oma kallile vennale (võibolla siiski tema "teisele poolele"):

Mustika-jõhvika-valge šokolaadi küpsised
4dl nisujahu
1dl kaerahelbeid
150g võid
1,5dl suhkrut
0,5dl fariinsuhkrut
1,5tl küpsetuspulbrit
0,5tl soola
0,25dl siirupit
0,5dl õunamoosi
0,5dl vett
40g kuivatatud mustikaid
40g kuivatatud jõhvikaid (ilmselt sobivad ka pohlad)
40g rosinaid
100g valget šokolaadi
60g piimašokolaadi

1. Kuumuta ahi 200 kraadini. Sega jahu, või, suhkur, küpsetuspulber ja sool. Lisa siirup, õunamoos, vesi ja sega ühtseks tainaks. Lõpuks lisa marjad, rosinad ja hakitud šokolaad.
2. Rulli taigen üheks pikaks rulliks või mitmeks lühikeseks (diameeter ca 5-7cm). Pane 30minutiks külmkappi. Lõika taigen ca 1cm laiusteks viiludeks ja pane küpsetuspaberiga kaetud plaadile.
3. pane plaat ahju ja langeta kuumus 175kraadini. Küpseta keskmisel siinil 10-15min.

Poest ostetuna olid need küpsised väga head. Tõenäoliselt kodused ahjusoojad on veelgi paremad :D

Kleidid vol 2

2011-10-17T10:29:00.000+03:00

Müsteerium on lahendatud - Karlstadi linnas siiski ON ilusaid kingi ja ilusaid kleite-seelikuid. Poes. Võibolla ka inimeste kappides, kuid kindlasti mitte neiude seljas. Tänavapildis prevaleerivad siiski lohvakad joped ja tossud.
Poest mantlit otsides läksin nii mönestki kleidist mööda, mis hiljem kripeldama jäid. Aga ma ju otsisin mantlit - ei saanud hakata kleidi-ralliga pihta. Pealegi, kui siin kleite nagunii ei kanta, siis pole ju kiiret! Ma jöuan ükshaaval kôik need ilusad kleidid oma kappi osta - erinevus on aga see, et vahel viin ma kleidid tänavale jalutama ka. Ausöna!

Kaneelisaiad-lihapallid

2011-10-11T18:02:00.002+03:00

Kunagi olid sellised ajad:

*Elasin ühikas. Ma ei olnud peaaegu kunagi näljas, sest mul oli alati kaerahelbeid. Nendest sai hommikuputru teha ja pärast pidusid sai club Tallinnast trepist üles mindud ja ühikas kaerahelbeputru (parimatel päevadel ka tatrahelbeputru) vaaritada. Kolme peale oli meil üks piim ka rödul, sest külmkappi meil alguses ei olnud. Hiljem saime külmkapi, kus oma piimapakki hoida ja veini külmetada. Muuks otstarbeks me seda külmikut ei vajanud. Ahjaa, valetan, headel päevadel sai jogurtit ka hommikuni külmkapis hoida!

*Endiselt ühikas. Pealinnast tuli kohale minu tolleaegne noormees. Tegi külmkapi lahti, pani selle pôlastavalt kinni: "Pähh, teil pole isegi peekonit?!? Ma ei saa ilma peekoni ja munadeta päeva alustada!" Pakkusin, et pühapäeva puhul vôin isegi piimaga putru teha, aga sellest ei olnud abi. Vöibolla sellest peekonipuudusest ajendatuna tegi ta tüdrukutele siiski rôômu ja ostis vortsi. Seda täiesti tavalist keeduvorsti, millest me olime nädal aega unistanud. Saia raha olime kahepeale kokku saanud, aga vorsti jaoks ei jätkunud.

*Elasime üürikorteris kolmekesi - Petersonide dünastia esindajad neiu Lill ja neiu Liisu ning mitte-Peterson neiu Tiina. Meil käis sageli külalisi. Meil oli ka külmkapp. Iga kord kui külalised tulid ja külmiku avasid, leidsid nad sealt hulganisti imelisi asju, mida süüa (peekonit ei olnud endiselt isegi selles kapis). Viisakate inimestena küsisid nad luba. "Ei, see on Tiina oma", oli alatine vastus. Petersonid on paraku teada oma laisa kokanduse osas. See ei tähenda, et me ei oskaks ega tahaks süüa teha. Vastupidi, liiga hästi oskame - köik saab kohe otsa.

*Elasin Tallinnas. Oli külmkapp, enamasti oli midagi seal sees ka. Nälga ei jäänud.

*Elasin metsas. Oli külmkapp. Teate, liiga väikseks jäi! Peekon ei mahtund ära, pidi jube kiiresti sööma!

Nüüd on sellised ajad:

*Elan Rootsis. On kaks külmkappi. On ebaharilikult palju süüa, head süüa seejuures! Isegi peekonit vöib leida. Aga, külalisi ei ole!

Sügavkülmas on alati ootamas ühed kaneelisaiad, mis ootavad omanikke. Ise ei ole siin ju mötet teha, poe omadki on nii head ja ajavad toa mönusat küpsetamislöhna täis. Ükskord ma tegin siiski kooki ka, ausöna. Aga see sai jube kiiresti otsa miskipärast...

Teine asi, mis alati peab ühes rootsi külmkapis olema, on lihapallid. Uskuge vöi mitte, aga väikevennal on öigus (ja Karlssonil). Jube head on need asjad! Kuidagi nagu teistmoodi head kui Eesti omad.

Ilmateade

2011-10-11T17:35:00.000+03:00

Tänasest ei saa ametlikult enam seenele minna. Seda teatasid mulle hommikul mu jäätunud sörmed ja lähemal uurimisel selgus, et ka hallad on maha tulnud. Ônneks ei ole see siiani veel tähendanud halle ilmasid, siin Rootsis loodetavasti on mingid toredamad vanarahva tarkused.
Kui eile olime üllatunud, et meil kodus köetakse, siis täna hommikul olime üllatunud, miks piisavalt ei köeta. Aga selleks tuleb enamasti radiaatori nuppu keerata, et soojust rohkem tuppa mahuks.

Õnnehetk

2011-10-08T20:02:00.001+03:00

Täna pärast hommikust mõnulemist ja lubadusi, et ei mingeid kaubanduskeskusi täna, sattusime kogemata ikkagi meie iga-laupäevasesse rutiini, mis algab mõnusa kohvi ja filmiga; järgneb tiir kasutatud mööbli poes ning seejärel hullumine toidupoes (seda viimast lubasime küll teha vaid kord kuus!). Ehk siis, raamaturiiul on meil nüüd ka.
"Jalutame korraks Willysesse ka, saia on vaja."
Ehk siis avastasime endi jaoks täiesti imelise poe. Esiteks on see täis igasuguseid erinevaid ägedaid puu- ja juurvilja, muuhulgas sain siit kauaigatsetud plataani. Ja siis... momendil, kus sa seda kõige vähem ootad, kui sa oled juba lootuse kaotanud - seal nad on, croissandid!!! Olime juba arvanud, et mu töökaaslased, kes midagi croissantidest rääkisid, ei teadnud üldse, mis asi see croissant on - sest Karlstadi linnas ei ole meie mitte ühtegi croissanti näinud. Nad siiski ei valetanud!

Samres

2011-10-07T22:24:00.001+03:00

Esimesel töönädalal istusin teiste arstidega koos vastuvõtul. Telefonitunni ajal, kui rootsi tohter telefonile vastas, kumises minu peas vaid: "Resebeställningen, hej!" Sest järgnev küsimus oli ju ka siin seesama: "Kan jag fa ditt personnummer, tack!" Seejärel, meenutades oma telefonikarjääri algust, tekkis refleks seda isikukoodi kohe kirja panna, et numbritest arusaamist harjutada. Natuke ringi vaadates ja ennast kitlis leides, sain iga kord sellest de ja vu'st aru. See aga ei tähendanud seda, et ma järgmise telefonikõnega sama de ja vu'd läbi ei elaks...

Nüüdseks ma enam teiste kõrval ei istu. Jumal tänatud, veel ei ole mul oma telefonitundi - patsiendid satuksid suhteliselt segadusse, kui ma neid Samresi nimel tervitaks... Niigi üritavad paljud mulle selgitada, et kutsuvad siis Samresi endale järgi, lisades sinna juurde selgituse, mis see Samres on...

F som färdtjänst

Teooria ja praktika

2011-10-04T23:32:00.002+03:00

Päevast-päeva räägime patsientidele, et nad peavad kaalust alla võtma, suitsetamise maha jätma, dieeti korrigeerima, liikuma ja üleüldse - terve olema. Istud kabinetis, suits suus, paks nagu vana lohe, ja muudkui seletad. Teoorias oleme me ju tugevad, tervelt 6 aastat õppinud!

Rootsis piisab sul vaid tänaval korraks seisma jääda, ning juba oled jalgu jäänud mõnele energilisele vanamemmele, kes enesekindlalt oma rulaatori najal kaubanduskeskuse poole vurab. Mõnikord läheb hullemini ja saad täistabamuse jalgratturilt, sest sa oled kõnniteel ühe sammu kõrvale astunud (loe: sõidurada vahetanud), kasutamata suunatuld või unustanud üle õla kiigata. See rattur võib vabalt olla 90-aastane onu või tädi. Sest siin on kombeks oma pika elu lõpuni jalgrattal liigelda ja bingot mängida.

Lisaks golfiautole, mis majade vahel liiklemiseks oleks täiesti ideaalne liikumisvahend (tee kliinikust koduni on üleni ülesmäge!), oleme avastanud uue ihaldusobjekti liiklusvahendi näol. Elektriline ratastool! Siin näeb see välja nagu väike auto, millega võib samuti kõnniteel kärutada kõikidest autoummikutest mööda. Tasa ja targu muudkui veered...

Igaljuhul. Mina tahan ka olla selline vanamemm, kes 90-aastaselt metsas seenel käib ja metsa läheb jalgrattal. Kunagi leppisime sõbrantsidega kokku, et 30-aastaselt peame elu tipp-vormis olema. Ja kuidas sa selgitad inimestele, et liikuge rohkem ja olge terved, kui sa ise juba väiksest mäest ülesminekul hingeldad. Ja varsti peaksid olema oma elu tipp-vormis?!?

Ühesõnaga, paneme teooria praktikasse. Teate, kui valus see on!? Treenimise alguses võib ka anatoomia selgeks saada! Sest sul valutavad sellised lihased, mille olemasolust sul ainugi pole. Muidugi, sest sel päeval, kui seda lihasgruppi õpiti, olid sa haige või lihtsalt väsinud.

Ühesõnaga: teooria ja praktika käivad ikka käsi-käes.

Dresses are a girl's best friend

2011-09-25T17:11:00.000+03:00

Naise garderoobis ei saa kunagi liiga palju kleite olla. Tõsi, oma asju kolides avastasin, et mul on rohkem kleite, kui ma mäletasin. See ei takista mind aga iial uusi ja uusi kleite vaadata ning ihaldada. Sest oled sa iial teksades femme fatale'i näinud? Enamasti mitte.

Rootsis kleiti selga tõmmates tekib aga tunne, nagu sa hakkaksid kohe-kohe seadust rikkuma. Sest kas meestele tehakse kleite? Ei. Järelikult ei tohi ka naised neid kanda. Võrdõiguslikkus ju. Kõik on võrdsed. Tuleb käia pükstes ja tumedates dressipluusides või lohvakates jopedes, olulisim selle juures on mitte unustada pardikõnnakut.
Vabandust, minul aga ei ole peale printsessilõikelise mantli midagi muud selga panna. Ja kleidid vajavad ju ka kandmist, muidu tõstavad kapis hulganisti koiliblikate populatsiooni, mis ei ole ka teksapükste seisukohast just tark tegu.

Ühesõnaga, kui Rootsi naised pidid nii kenad ja naiselikud olema, ning võrdõiguslikkus nii tore asi... Miks siis autojuhid oma kaelu kahekorra keeravad kui seelikut näevad? Miks ei või ka siinsed naised oma staatust naisena austada... kleitidele ja seelikutele on ju alati allahindlused nagunii, keegi ju ei osta neid!

Niisiis, vaese eestlasena elan kokkuhoidlikku elu, ei austa võrdõiglust ning olen liiklusohtlik. Vot.

Metsa seenele, auu auu

2011-09-24T23:46:00.000+03:00

Hommikul pärast imelist mitterootsi kohvi ja shokolaadikooki tõmbasin jalga oma roosade šlehvidega kummikud ja ajasin tuulejope selga. Seeneaeg on käes. Otsustasime seekord minna avastama Karlstadi teist poolt - järve äärset matkarada. Selleks, et matkarajani jõuda, marssisime kõigepealt ca 7 km ja kui aus olla, siis mu suurepärased kummikud olid juba selleks ajaks kanda raku tekitanud. Jõudsime metsa, järve äärde. Esiteks, peaks mainima kui tore on minna rabamatkale otse linnas. Vanasti oli see hull ettevõtmine - autod ja sõbrad tuli selleks kokku ajada ju. Nüüd, hakka aga astuma!
Teiseks, ainult eestlased võivad otsida seeni otse sopast! Jävekallastel ja porilompides ei ole ka mitte vanasti ühtegi seent kasvanud. Peipsiäärne tüdruk, nagu ma olen. Aga see-eest on siin täitsa ilus. Järve lähedal on elamurajoon, kus üks maja on hubasem kui teine (muuseas saime esimest korda Rootsis õunaraksus käia - samas kohas 2 korda sama päeva jooksul lausa). See, et meil ühel heal päeval saab olema oma kaater (isegi kui see peaks tähendama paadialuseks hakkamist), muutus üha kindlamaks kinnisideeks. Siiski, järvest möödudes jõudsime taas kohtadesse, kus puravikud olid umbrohu eest. Suured ja paksud. Nujah, kahjuks isegi liiga suured ja paksud. Tundub, et seene-hooaeg hakkab selleks aastaks läbi saama.
Pärast 20 km kõndimist tekkis tunne, et kodu on ikka pagana kaugel ja see Karlstad ei ole midagi nii väike linn, nagu nad räägivad. Jalad all kui makaronid, jõudsime koju. Väsind ja näljased ja õnnelikud oma seente üle. Hea koht see Rootsi ikka, meie peame kõik nende seened ära korjama. Vaesekesed.

Bürokraatia a la Svensson

2011-09-18T17:02:00.004+03:00

Meil läks ülihästi - saime oma personnummeri vähem kui 1 nädalaga. Number saadeti lihtpostiga meile koju. Ümbrikut avades seadsin sammud juba internetiühenduse juurde. Pidi nii käima, et ühendad arvuti Bredbandsbolageti firma kaabliga ära ja juba paari tunni pärast saad internetti kasutada. Ei. Proovisin mitu korda, öeldi, et tehniline viga. Helistasin klienditeenindusse, kus ei leitud minu isikukoodiga isikut. Mainisin, et see on suhteliselt uus isikukood. Selle peale sain vastuse: Teile ei saa me internetiteenust pakkuda, kuna meil puudub krediidiinfo teie kohta. Teoreetiliselt öeldi meile seda, et 1 aasta pärast saate interneti. Niikaua võib keegi hea inimene abonomendi enda kanda võtta, 1 aasta pärast selle minu nimel ümber teha.

Järgmisel päeval rääkisin oma juhendajale selle jutu ära, kes samuti neile helistas. Jah, põhimõtteliselt on meil 3 valikut: teha abonoment kellegi teise nimel, maksta 4000SEK ettemaksu või oodata 1 aasta. Valisime mitte Bredbandsbolageti kliendiks hakata. Meie kodus on veel teine pakkuja ka - ComHem. Helistasin neile. Mind ei leitud registrist üles. Helistasin maksuametisse, et uurida, kas ma olen üleüldse rahvastiku registrisse kantud - olen küll. Õnneks rahustas maksuameti tädi mind sellega, et äkki ei ole ComHem lihtsalt veel uuendust teinud. Järgmisel päeval sain lepingu tehtud ja 21. septembril saame koju päris oma interneti, ilma 1 aasta ootamata ja puha. Modem saadetakse posti teel koju. (postkontorisse mineku vaev)

Siis, tellisime endile Rootsi telefonikaardid. Täidad Comviq kodulehelt ankeedi ära ning järgmisel päeval saad SIM kaardi postiga koju. Täiesti tasuta. Muidugi, kaardid on tühjad - s.t. peab internetipangast sinna raha laadima (mis tähendab, et praegu need meie numbrid veel ei tööta). Uimase peaga täitsin esimest korda oma aadressi osas ära vaid tänavanime, majanumber jäi panemata. Kuna ilma majanumbrita ei saa ju ometi kiri kohale tulla ning kärme töökaaslane selja tagant mainis, et midagi oli nagu puudu jäänud, siis tegin uuesti. Koju jõudes oli mul 2 telefonikaarti koju saadetud - ühel ümbrikul oli majanumber, teisel ei olnud.

Teine murelaps personnumberi puudumise tõttu on pangakonto. Tööandja tahab, et ma teeksin Nordea, sest maakond maksab kõik oma palgad sinna panka. Ütlesin, et mina tahan SEB-d. “Põhimõtteliselt on see võimalik, aga siis pead sa Nordeat teavitama, et nad sinu palga SEBsse üle kannaksid.” Mis mõttes?!?!? Vanad head hoiukassa ajad on tagasi.

Nujah, vaatasin siis internetist, et Karlstadis on 1 SEB kontor, mis on kella 19ni lahti. Läksime neljapäeval peale mu tööd panka mulle kontot tegema. Mmmm... jah, pank oli küll 19ni lahti - see osa, kus pangaautomaadid on. Kontori osa on avatud kell 10-15.

Ühesõnaga. Rootsi on tore riik kõikidele. Ka teenindajatele. Ehk siis - lõunapaus ja kõik marss panka! Kujutan juba ette, kuidas ma järgmisel nädalal seal lõunapausil istun ja küüsi närin.

Siiski, järgmisel päeval SEB kodukal surfates leidsin nupu “hakka kliendiks”. Põhimõtteliselt saab konto avada siin nii, et teed internetis täiesti identimata avalduse ning nemad saadavad sulle stardipaketi posti teel koju. Rootsi postikanad on väledad, tundub. Võhikuna, või kutsuge mind turva-friigiks, tundub see kõik üliebaturvaline.

Siiski-siiski, teises osas üllatasid turva-meetmed mind küll. Tunnistage üles, kui paljud teist on viitsinud uude töökohta tulles süveneda ohutus- ja sisekorrareeglitesse, mis sulle mitme kaustana nina alla pannakse? Sul palutakse alla kirjutada, et oled nendega tutvunud. Kirjutada alla, võtad viisakusest kaustad korraks enda kätte ning annad võimalikult kiiresti tagasi. Kui nüüd hästi meenutada, siis ühes töökohas pidin küll personaliosakonna nina all kaustad läbi lappama. Siin on nii. Selleks, et töötaja kiipkaarti saada, pead sa läbi vaatama powerpointi esitluse, kus iga osa lõpus on prooviküsimused, millest sa ei saa üle minna. Seejärel, kõige lõpus, tuleb teha ohutusreeglite test. Testi läbides saad diplomi, mille näitad tööandjale ette ja alles siis tellitakse sulle kiipkaart. Täitsa tore. Pärast seda hakkasingi arvutist välja logima iga kord, kui toast lahkun.

Göteborg

2011-09-10T16:45:00.002+03:00

Otsustasime Rootsi avastamist alustada nüüd ja kohe. Niisiis, pakkisime end eile autosse ja sõitsime Göteborgi, et mu sõbranna Majaga kohvi juua. Maja on minu Costa Rica seikluskaaslane, keda ma pole 3 aastat näinud. Ja nüüd on mul võimalik teda kasvõi iga kuu näha, sest autoga sõidab Göteborgi 3 tundi. Selle teekonna hüveks on mõnus ameerika mägede tüüpi tee - üles-alla-üles-alla. Päris mitu kohta tee jooksul pidime möönma et just siin me elaks - järve ääres väikses hütis, mille ees seisab pisike jaht.

Ka seekord ei vedanud Tomtom meid alt ja juhatas ilusti teed. Ütlesin Majale, et ära muretse, võime ükskõik kuhu tulla, sest tomtom teab teed. Kui mitte-autoinimene oli ta rõõmsalt üllatunud, et mu noormees Tomtom tunneb Göteborgi. Imelik nimi küll, aga mine neid eesti nimesid tea...

Saabusime ilusti Göteborgi. Lõpuks ometi suurlinn! Mäletan, et kunagi meeldis mulle Göteborg Rootsi suurematest linnadest kõige rohkem. Nüüd ringi jalutades oli ta ka täitsa tore. Neil on näiteks keeltekohvik, kus ettekandjad räägivad erinevaid keeli ja siis saad oma keeleoskust toidutellimisel rakendada. Eesti keelt neil veel ei olnud, vist (väike vihje sulle, kes sa tööd otsid :P).

Neid kõige ilusamaid kohti me ei leidnud üles. Osaliselt ka sellepärast, et Maja kolis alles 2 nädalat tagasi siia ja on mõneti ka nagu turist. Kui meie sõber on tomtom, siis tema sõber on linnakaart. Ilma selleta ta välja ei lähe.

Vaatasime linna ja Maja üle, väike imehea pitsa ja tagasiteele. Suts ja valmis, käidud oligi. Kui nii võtta, siis Karlstad on mõnus väike kohake kõige keskel - tahad, lähed Stockholmi, Oslosse või Göteborgi. Eks siis paista, kuhu järgmine laupäev viib.

Kodu on mehe kindlus

2011-09-09T17:27:00.000+03:00

...niikaua, kui sinna jôuab naine.

Personnummer. Aamen.

2011-09-08T17:59:00.000+03:00

Eile käisime end Skatteverketis registreerimas, et endale isikukoodi taodelda. Naeratati ja küsiti, kas me end migratsiooniametis ka arvele oleme vôtnud. Ei.
"Kas teil internet on?"
Jahmatun korraks ja lisan naerdes "meil pole isikukoodi."
"Aa, nojah. Siis peate migratsiooniametisse minema, see asub nüüd Örebros" (ca 60km Karlstadist)

Haarame oma MacBookid kaenlasse ja lähimasse internetti. Kasutasime vist kogu Scandic hotelli interneti ära, sest iga natukese aja tagant sai see lihtsalt otsa. Katkendlikult, aga sihi poole pürgides, täitsime ankeedi ära. Siis selgus, et on terve hunnik ankeeti, mis tuleb täita PC-s kasutades windows explorerit. Raido ei suutnud seda muidugi uskuda, et see päriselt ka nii on ja väitis surmkindlalt, et Maci Chrome on nii tubli, et teeb kohe kôik asjad ära. Mmm... ei.
Niisiis veetsime 3 rôômsalt närvilist tundi dikteerides skype'i kaudu, mida tuleb kuskile kirjutada ja saime Eesti vahendusel oma paberivärgi tehtud. Löpuks. Nüüd jääb siis vaid oodata ja loota.

Tööl on kôik see sama kadalipp. Kas sa pangakonto avasid? Kas sa terviseametis oled end registreerinud? Kas sul retseptikeskuse paroolid on? Retsepti sa ju ometi saad kirjutada!? Kas sul telefon on kodus? Kas sul internet on kodus? No internetti ei saa, vôtke siis vähemalt netipulk... Kôik küsimused, millele vastus saab olla vaid üks ning piisab vaid ühest sônast: "Personnummer (ehk isikukood)"
Amen to that.

Sov gott!

2011-09-06T20:47:00.000+03:00

Kaks tööpäeva seljataga. Palju valet keelt. Palju uut süsteemi. Palju uusi inimesi. Iga kord, kui me kohvipausile läheme (seda juhtub päevas 2-3 korda, pluss lõunaaeg), on terve personaliruum täis ning kohvimasina järjekord ulatub uksest välja. Väike polikliinik, palju inimesi. Eriti just kohvipauside ajal, siis on neid nagu seeni pärast vihma (ja arvestades siinset seenekuningriiki, võite arvata, et seda on täitsa piisavalt).

Kõigepealt peaks mainima, et siinsed vanainimesed (keda ei tohi vanainimesteks kutsuda, vaid vihjata peenelt läbi lillede) on kui noored kitsed. Nad on terved. Sõidavad päevad läbi jalgrattaga ja elavad väärika vanuseni.

Tööl tunnen end taas esmakursuslasena. Iga asja kohta pean üle küsima, “Kas Rootsis tehakse ka nii?” ning enamasti saan vastuseks “Ei”.

Täna käisin residentide seminaril. Iga teine resident oli kuskilt mujalt pärit - India, Rumeenia, Peruu, Malta. Siin on isegi eraldi kliinik nende arstide jaoks, kes tulevad mujalt ega keelt ei oska. Minu keeleoskus on esialgu nende jaoks täitsa hea, niiet asundusele mind veel ei saadeta - teiste immigrantide juurde pole esialgu asja.

Igal teisel teisipäeval on meil residentide pärastlõuna, kus arutatakse erinevaid teemasid ning tehakse ettekandeid. Esialgu meie ettekanne jääb kevadesse, sest nende kõigi jaoks oli suhteliselt ebatavaline kuulda: “Tere. Mina olen Liis ja ma olen resident. Alustasin eile tööga, Rootsi jõudsin 4 päeva tagasi.”

Mu kalli sugulase sünnipäeva puhul oli mees kodus imehead liha-seene sööki teinud, mille kõrvale ma ennast ühest 3,6%-sest Gösseri õlust tipsuseks (loe: väsinuks) kuulutasin. Viimased 2 päeva oleme nagu eeskujulikud vanainimesed kunagi kella 8-paiku iga 10 minuti tagant kella vaadanud, lootuses, et juba on kell magamaminekuks piisavalt palju.

Ja kell on nüüd 8:47. Tuleb veel natuke oodata. Siis saab magama. Nüüd on lausa isegi tore magada, sest eile jõudis kohale ka voodi. Pehme on palju mugavam, peaks mainima! Pehmeid unesid teilegi!

Sõpradele

2011-09-04T15:45:00.000+03:00

Me oleme Eestist. Korilased.

2011-09-03T15:09:00.000+03:00

Karlstadis ringi jalutades täheldasime, et kraaviperved on suuri puravikke täis. Ja rohkelt. Miks? Kas rootslased ei taha linnatänavail seenel käia? Nii lihtne oleks ju töölt koju jalutades haarata õhtusöögimaterjal kaasa. Võib-olla nad häbenevad? Ei. Meie maja taga saab alguse 10-kilomeetrine metsarada, millega täna tutvust tegime. Kogu mets, nii raja ääres kui ka kaugemal, on puupüsti punetavaid pohli ja riburada pidi seeni täis. Meie, kel pole lihtsalt võimalik olnud oma aega korilusse investeerida, saime see-eest imelise õhtusöögi. Teine kord siis tean, et kui tuleb selline tuju, et ilmtingimata on pooleli olevasse risottose ka seeni vaja, siis vutt-vutt ja keegi läheb toob mulle maja tagant mõne seene. Kahju, et Frankie praegu Eestisse maha jäi, sest vastasel juhul oleks meil oma jooksupoiss olemas. Asjade toomisele on meie Frank ju meister. Seda enam, et seened on üks vähestest asjadest (kui mitte ainus asi), mida ta ise ei söö!

Jalutuskäigu jooksul tõdesin, et ma ei ole enam 12. Kaudseid viiteid sellele on olnud ka eelnevatel päevadel, valutavate luude-liigeste näol. Täna hommikul võtsin end kokku ja hakkasin võimlema - seda sellepärast, et üles tõustes oli kogu mu keha kange nagu raudkaigas. Liigutades avastasin, et mu kael ja õlg raksuvad ning parem puus naksub ja loksub. Kui võimeldes sai õlad ja kaela normaalselt liikuma, siis puus loksub edasi siiamaani.

Pärast pikka jalutuskäiku ei olnud ka Raido teksad oma esimeses nooruses. Jalgevahe oli seksikalt rebenenud. Nendest saavad tema tööpüksid - et keskealised Rootsi daamid sealt tippi sisestaksid. Peaks tasku vist ka alla õmblema, muidu läheb hea kraam veel raisku.

Ostuhullud Ikeas

2011-09-02T15:03:00.001+03:00

Hommikul ärkasin kondivalu peale üles. Magasime esimese osa ööst täispuhutaval madratsil, mille Raido keset ööd vaipade vastu vahetas, kuna kummikägin ei lubanud tal külge pöörata kuigi ta proovis tardunult osa ööst liikumatult veeta. Tema oli hommikul suhteliselt õnnelik. Tema õlitamist ei vajanud, kuna erinevalt minust magab Raido meelsasti sellili või kõhuli (mis on konstitutsionaalselt palju pehmemad kohad kui puusakondid, teatavasti).

Kangeselgselt võtsin külmikust kaneelisaiad. Panin saiad ahju. Kella loomulikult ei vaadanud. Mingi hetk ikka vaatasin ka ja arvestasin umbes aega. Taimer helises just siis, kui meil oli parasjagu akende mõõtmine käsil. Ehk siis, saiad pidid ootama. Kohvi (millesse suhkrut meil ei olnud, jäi Eestisse) kõrvale saia hammustades väitsin mina kangekaelselt, et isegi mina teeksin ise paremaid saiu. Mis ei pruugi muidugi õige olla, kuna tegelikult ootasid saiad valmimist 2 korda kauem, kui oleks pidanud. Sellegipoolest olid nad täitsa toredad. 3 päeva järjest oli, mida kohvi kõrvale ampsata.

Jalutuskäik linna ja hunnik asjaajamisi. Raido meelest olen ma olnud ülikaval, tarides teda riiki (või vähemalt linna), kus naised on koledad ja mehed on ilusad. Minul silmarõõme kui palju, temal ainult üks.

Meeldivad üllatused Rootsi klienditeenindusest. Siinne kinnisvara teenus on super! Esiteks, sõbralikkus. Teiseks, nende kaudu saab kõike teha ja kõik on nii lihtsaks tehtud. Internetti pidavat saama lihtsalt nii, et ühendad end ära ja siis lööb kohe leht ette, kus saab end registreerida ja interneti saad mõne tunni pärast. Meie puhul see nii aga ei läinud, sest nagu ikka, meil ei ole rootsi isikukoodi. Niiet meie internet saabub kuu aja pärast koos isikukoodiga.

Kodu remonti teevad ka kbab-mehed. Vali välja, mis tahad. Teevad ära ja maksad iga kuu teatud osa remondist. Kui varem välja kolid, siis maksab järgmine üürnik sinu eest edasi. Lihtne.

Korterisse tulles ei leidnud me ka osasid vaheuksi. Selgus, et ka need toom Tommy meile ära. Ühesõnaga, meil on siin igasugused toredad sõbrad Tommid. Tomtom ja Tommy (kbab-mees, kes aitab iga asjaga).

Väike rootslaslik eine lihapallidest ja kartulipüreest, ning Ikeasse. Istusime ja kõlgutasime tük aega jalgu arvutade küll ühte / küll teistpidi, et miline madrats ja voodi valida. Tore avastus oli ostukärude parkla, kuhu sai kuhjatud ostukäru jätta seniks kuni sööma või wc’u tahad minna. Tegime poele 3 tiiru peale ning lõpuks lahkusime 2 voodi, voodite klambrite, 1 voodi jalgade (sest mõistus oli selleks ajaks otsa saanud), pealismadratsi (millest saab meie voodi kuni pärisvoodid esmaspäeval kohale toimetatakse), sohvalaua, prügikasti, nõudepesuresti ning nõude kastiga. Pealisadratsi ja laua mahutasime kenasti taas Aurisesse ära (see auto on vist kummist).

See polnud veel kõik. Arvestades meie rootslaslikku külmkapirohkust, otsustasime end varuda toiduga, et lähima kuu aja jooksul näljahäda ei peaks kuulutama. Lahkusime 3 suure kotitiega, kusjuures 1 paki kana ja 1 paki friikartulite asemel on meil nüüd 2 pakki friikartuleid. Kanasupp jääb vist ära...

Kodu muutub iga päevaga rohkem koduks. Kui alguses tulime tudengikorterisse, siis nüüd on see lausa täitsa ilus kodu. Ja muutub veel ilusamaks :)

Teretulemast Karlstadi

2011-09-01T14:52:00.000+03:00

Eksam tehtud, perearstiks saadud, hüvasti jäetud - kõik rasked asjad tehtud. Sellise tundega astusime laeva ning asusime teele oma uude ellu. Uus elu tervitas meid imelise kajutiga, kus sai ühesugust vaadet nautida kahes suunas telekast jalutsis ning aknast päitsis. Selline laineline pilt lõbustas meid tervelt 17 tundi.

Siis sai alata ekspeditsioon 2 ehk kerime end autos kerra ja naudime oma parima sõbra, tomtomi juhendusi iseseisvaks eluks. Reis Stockholmist Karlstadi koosnes meeshääle juhatusest: keera paremale, seejärel suundu vasakule jne. Ustav sõber ei jätnud meid kordagi hätta. Tuletage mulle meelde, et ma ühel päeva talle korralikult välja teeks - tänutäheks ;) + navigatsiooni seade on hea vahend kodurahu säilitamiseks - kui keegi süüdi jääb on see elutu kuid endiselt rahulik seadeldis, keegi ei saa öelda, et jäid pööramisega hiljaks või miks Sa ei öelnud.

Tundes mind ja minu seiklusjanu, ei olnud meiegi saaga tõketeta. Jõudsime Karlstadi isegi õigeks ajaks. 15:30 olime kinnisvara büroo juures, mis pidi kell 16:00 oma uksed sulgema. Minu koputuse peale aga ei avanud keegi. Natuke piilumist ukse taga - kedagi ei olnud kontoris. Õnneks tuled siiski põlesid, niiet ma päris alla ei andnud. Helistasin ja mind ühendati kord ühele, kord teisele inimesele. Kui mind oli just ümberlülitatud, nägin üht taadikest kbab-sildiga (meie kinnisvara firma) golfiautos lähenemas. Parkis end maja ette ja hakkas kohe helisevat telefoni otsima. Helistaja seisis selleks ajaks ta selja taga... Ja veidi aja pärast olid mul võtmed käes. Kuhu nendega minna ja millise ukse taga kobistada - seda ma ei teadnud. Õnneks leidsime kodu ilma suuremate jõupingutusteta. Järgnevad kilomeetrid või paar otsisime kodu parkimiskohta. Iga väikese maja juures oli parkimiskoht, millel oli peamiselt üks sissepääs. Nii me siis sõitsimegi maja juurde ja siis sealt tagurpidi välja ja nii korduvalt, sest maja ja parkimiskoha vaheline seos oli esialgu olematu.

Meie kodu on suhteliselt rahulikus, kuid suhteliselt lapserohkes piirkonnas. Meie rõõmuks kuuldus taamal paar bassi-tämbrilist “auh”-i. Järelikult - ka Rootsi koerad siiski hauguvad! Frankie, lase aga oma kajakahäälsetel häälepaeltel kajada!

Kodul on omaette sissekäik, kust saab kohe treppi pidi üles teisele korrusele. Ja mis kõige tähtsam, meil on vann ja rõdu! Üldises joones on kõik üli-rootslaslik ehk siis värvid siin riigis on tabu all. Külalistetuba on kõige ilusam ja isegi värviline. Niiet, kallid sõbrad, kiirustage! Muidu ähvardab oht, et hõivame teie toa :P Tundub, et selle toa on teinud eelmine üürnik. Ma olen suhteliselt kindel, et eelmine üürnik oli eestlane, muide. All uksel seisab perekonnanimi Siik. Kuidas ta saab olla midagi muud kui eestlane, kui isegi tubade vaheuksed on kaasa võetud?! Alles on uksepiidad ja uste hinged. Kui meie kunagi Tallinnas kolisime korterist 151 korterisse 152, siis naabrimees võttis seinakappidelt uksenupudki kaasa. Eestlane, mis eestlane.

Siinseid imelisi tühje tube nähes tekkis kohe vastupandamatu iha joosta Ikeasse, et veidi hubasust luua. Märksõna: mööbel. Poes mitu korda ära eksides, sest sõber tomtom ei olnud ju kaasas, tulime lõpuks sealt ära 2 padja ja 1 teki võrra rikkamana. Ülla-ülla, kus need tehtud olid? Meie rõõmuks olid need muidugi kodumaine kraam, otse Eestist. Kodus asju lahti pakkides tõdesime, et instruktsioonid olid igas muus keeles peale eesti keele. Sama meeldiv üllatus toimus Statoilis, kui autole juua haarasime - terve kaardimakse dialoog eesti keeles! Rootsi algas vähemalt Raido jaoks väga tuttavas keeles :)

Shopingust väsinud ja näljasena läksime Coopi oma külmkappe täitma. Ikea tõmbas meid magnetina siiski alguses Coopi ehitusosakonda aga selleks ajaks oli see teema ennast ammendanud ja otsustavalt keeldusime seal ostlemast. Tegime väikese 300meetrise täiendava autosõidu ja maabusime Coopi toiduosakonda, väikse vahepõikega Systembolagetisse šampuse järgi - kuidas sa muidu ikka tähistad?!? Valisime välja vana hea Törley. Koduselt lugesin sildilt: kuiv. Sulaselges eesti keeles loomulikult. Sildil oligi 2 keelt kasutatud: eesti ja inglise :)

Kodus on ka tunne, et see on kodu ja mitte üldsegi uus koht. Ei, me oleme kodus. Ja Karlstad on siiani tervitanud meid mõnusalt koduselt - eestilikult.

Ood tööle

2011-08-13T16:45:00.001+03:00

Sedapuhku on minu laul Nõmme Kliinikus lauldud. Mõnusalt südamlik, päikseline ja temperamentne oli. Nagu muusika.

Tegelikult tuleb nüüd väike nostalgiahetk, ärge pange pahaks. Ma siin olen pikalt kaalunud selle üle, kas see on narkomaania, kui teatud eluperioodidel on töö ainus tegevus, mis sära silma toob. Pupillide suurust ma rumaluke muidugi ei jälginud. Aga need pidavat mul koguaeg suured olema. Teatud kriteeriumid narkomaaniast on ju täidetud? Ühesõnaga, minu sõltuvus seisnes teis, kallid kolleegid ja patsiendid... ja loomulikult need kollased seinad, mis ka vihmase ilmaga mu kabinetti päikse tõid.

Tee tööd, siis tuleb ka armastus. Jah, nii võib öelda küll. Õnneks otsustasin ma enne lõpueksamit 1/4 oma tarkusest hambaarstidele kinkida ning vastutasuks vähemalt nädalaks ajaks vinavate silmade ja insuldihaige kõnega ringi käin. Selline mumifitseeritud olek ei lase mul nimelt liiga emotsionaalseks minna, mistõttu pisaratevalang jäi seekord tulemata.

Igaljuhul, mis ma öelda tahtsin. Tore oli.

Kodu

2011-08-10T21:05:00.002+03:00

Lõpuks ometi on meil kodu! Sellises ridaelamu moodi 2-korruselises majas, kus saab rõdul peesitada ja muidu mõnus olla. Näinud me seda loomulikult ei ole, aga seinad ja põrand ja lagi pidi olema, niiet pagulastele saab ulualust vast ikka pakkuda. Ruumi ka piisavalt, et kutsu kasvõi sõbrad külla!

Kui veel sisustamiseni ka jõuaks, kas poleks tore see?!

Juhiloa saaga

2011-08-07T11:20:00.003+03:00

Viimased 1 aasta ja 10 kuud olen kimanud ringi eeskujulikult rohelise vahtralehega. Eeskujuliku kodanikuna läksin tegin juulis libedasõidu ja ökosõidu ka ära. Täitsa tore oli oma vana sõbra, Toyota Yarisega, kujuteldavatest põtradest mööda libiseda ja mõnikord piruette teha. Alguses jalg küll värises siduripedaalil ja sellest jalast mingit kasu küll ei olnud, aga edasi läks kohe täitsa hästi. Järgmisel päeval oli mul ökosõit. Ehk siis, õpetaja peaks selgitama, kuidas ökonoomsemalt sõita. Istun autosse, tunne on mingil määral nagu vanadel headel õppesõidu aegadel. "Sõidame. Küll ma teepeal räägin sulle, kuidas ökonoomsemalt sõita." Istun siis autosse ja mulle öeldakse, et enne valgusfoore peaks käiguga pidurdama. "Küll ma siis ütlen sulle, kuidas". Sõitsime mitu linnaosa läbi, kus oli täitsa mitu valgusfoori, mille taga seista... aga käiguga pidurdamise kohta ei tulnud ühtki kommentaari. Noormees lihtsalt istus seal, üritasin teda küsimustega rääkima panna, aga... ju tal siis ei olnud nii hea päev. Sõitsime ja sõitsime. Oli 3. juuli. Sain ainult ühe märkuse, kuid ökosõiduga polnud sel midagi pistmist. Nimelt Pärnu maanteel tahtsin mina julgelt muudkui edasi ja edasi sõita. Mul ju pikalt peatee. Järsku ütleb noormees kõrvalt: jää seisma. Jah, olime jõudmas ülekäigurajani. Hakkasin vaikselt seisma jääma - aga, seal polnu ju ühtegi jalakäijat. Hakkasin siis ikka vaikselt edasi minema. "Ei, jää seisma. Sa pead need trammiteelt vasakpööret teostavad autod üle laskma, kas sa siis ei ole uut liiklusseadust lugenud. 1. juulist pead sa need autod üle laskma." Novot siis. Niimoodi saabki 2. astme koolitus tehtud.

Minu juhiluba aegub 7. oktoober. Standardprotseduur näeb ette seda, et kuu aega enne loa aegumist saab hakata seda vahetama. Ehk siis, minu puhul 7. september. Ehk siis, 1. septembril kolin ma Rootsi. Mõtlesin, et kui ma varakult kurva näo ette teen, äkki on võimalik kuidagi susserdada ja ikkagi luba enne kätte saada. Ei. Küsisin maailma ühe kõige sõbralikuma teenindaja käest ARK-s (infolaua töötajad on minu meelest täiesti kulda väärt lahked). Kurvastusega pidi ta möönma, et ei ole mingit võimalust. Ta andis mulle siiski numbri, et ma oma uue tervisetõendi sisestada laseks. Et siis pole probleemi - 2009.a. foto on andmebaasis olemas, saan paberivaba ARK-ist taotlused teha ja vajadusel lasta luba saatkonda saata. Ootasin järjekorra ära, ulatasin oma tervisetõendi... ja selgus, et 2009.a. osad pildid on neil andmebaasis olemas, teised ei ole. Kas minu oma on? Ei tea, ja kontrollida ka ei saa. Kas ma saan igaks juhuks fotoputkas uue pildi teha? Saan küll, aga pilt ei salvestu. Kas ma saan ise digitaalselt foto saata? Ei saa. Vot siis.

Rootsi korteri otsimine

2011-08-04T16:05:00.004+03:00

Kevadel olime otsustanud, et pärast minu residentuuri lõpetamist kolime Rootsi. Vaikselt hoidsime kinnisvaral juba varem silma peal, kuid arvestades rootslaste 3 kuu etteütlemisajaga, leidsime, et korteri otsimiseks ülim aeg on alates juunist.

Juunis leidsin kinnisvaraveebilt kbab.se palju ideaalseid ridaelamuid minu töökoha lähedal. Millegipärast seisin aga muudkui järjekorras, keegi minuga ühendust ei võtnud ega midagi. Hiljem sain teada, et see, et ma järjekorras olen, võib tähendada mitme aastast ootamist. Osadel korteritel seisis punaselt juures kiri "Fynd", mille tähendust ma ei teadnud, mistõttu ei julgenud sinna ka avaldust esitada. Hiljem selgus, et just neid kortereid on lootust saada. Neid üüritakse printsiibil "kes ees, see mees".

Juulis leidsin kohalikust kuulutuste portaalist ime-ime-imeilusa maja. Sain vastuseks, et omanik on hetkel ära, kuid otsustab nädala jooksul. See oli esimene vastus minu meeletutele avaldustele ja kirjadele, kus kirjeldasin pikalt ja laialt, miks meil kodu vaja on ja kui ilusad-toredad-korralikud me oleme, et meile kodu üürida. Mitte ühtki vastust. Kuni selle unelmate majani, mis asus järvekaldal ja omas terrassi ja klaasseina. Meil hakkas juba tekkima väike lootus, et sellest saab meie uus kodu, kuhu isa ja venda kalale kutsuda ja kõik sõbrad ära mahutada. Aga ei, meid ei kutsutud isegi vaatama. See maja üüriti kellelegi teisele (üliõnnelikule).

Nüüdseks on august. Kodu ei ole meil ikka. Ümbritsevad lapsevanemad uurivad, üldsegi mitte pahatahtlikult, iga päev, kas on uudiseid. No aga ei ole ju. Kuu alguses pidasin pikka kirjavahetust neiuga, kes soovib oma korterit üürida. Sinna kutsuti isegi meid vaatama. Saatsin oma tulevase bossi. Praegu oleme vist veel endiselt nimekirja esirindel, kuid selgus, et Rootsis ei otsusta korteriomanik oma voli järgi, kellele korterit üürida. Ei, seda otsustab korteriühistu. Või on see nii, et nemad otsustavad, kas omaniku valik sobib või mitte. Aga ühistu nõuab meilt rootsi isikukoodi, mille saame kuu aega pärast tööle asumist. Ehk siis, septembri lõpus-oktoobri alguses. Mina alustan tööd 5. septembril.

Tänu minu kolleegi initsiatiivile sain ühes kinnisvarabüroos täita mingi avalduse, millele lisati minu bossi avaldus, et mul on kiiresti kodu vaja. 2 nädalat hiljem pakuti meile üht varianti. Seda sel päeval, mil meie n-ö korteriomanik meilt isikukoode palus. No aga kust mina pean teadma, kas mul on seda korterit vaja või mitte?

Ojochal/Playa Tortuga

2010-06-17T13:07:00.002+03:00

Vahepeal käisin Eestis. S.t. eestlaste kommuunis Costa Rical. Nimelt on siin olemas eestlaste hotell. Olen ammu olnud uudishimulik, mida need eestlased siis seal teevad...
Võtsin Randalli kaasa ja selgus, et ta sai ainukeseks tico-ks või siis ütleme nii, ainsaks mitte-eestlaseks selles hotellis. Ekslesime Dominicalis ringi, kust meid peale korjati. Enne käisime suurte silmadega ringi ja otsisime eestlasi taga. Ega see väga raske ei saa ju olla - otsid valgeid inimesi, kes ei paista gringod. Ometigi lasin ma oma lühinägelikel silmadel Hotell Adelante valge kaubiku märkamata jätta. Sest teate, seal olid KÕIK autod valged ja kaubikud.

Adelante on väga armas koht. Soovitan soojalt. Ainult et minu jaoks, kes ma eestlaslikult väldin kõiki teisi eurooplasi sellel mandril - tahtes olla võimalikult tiquisias... ütleme nii et oli naljakas olla Eestis. Vaene Randall ei saanud ka sõnagi aru. Aga ma hoiatasin teda - ise ta kurtis, et ei ole mind kunagi kuulnud eesti keeles rääkimas. Säh sulle siis! :P

Sealne rand on paradiis! Mitte ühtegi inimhinge rannal, ainult üks vähekene suur madu kividel peesitamas. No ma ei või, kas temale siis ei ole räägitud, et keskpäeval ei tohi päikest võtta? Mis sest, et ma seda ise ka tegin ja nüüdseks olen ise madu-naine, kes nahka maha ajab, aga mina ju võin, ma olen meditsiini haridusega... Ja pealegi, muul ajal ju sajab ja ma ei saa tagasi tulla nii valgena nagu läksin - muidu arvavad veel, et käisin põhja poolusel jääkarudega diplomaatilisi sõprussuhteid loomas. Aga mina endiselt eelistan laisikuid... Ühel päeval ma veel adopteerin mõne oma aeda rippuma, ma ütlen!

Õhtuti sai hotellis chillida, võrkkiiges Kivirähku lugeda ning kes tahtis, sai ka pokkerit mängida ja hea tahtmise juures ka tantsida (sest me jõudsime valedel päevadel, reedeti pidavat seal üle küla peod olema). Toad olid armsad ja Randall pidi ennast hoolega vaos hoidma, et palmi lehe sisse keeratud kaera-seepi mitte nahka pista. Menüüd olid samuti palmi lehte keeratud ja igal pool oli väikest kunstikätt tunda. Ehk siis, tõesti, 10 punkti Estonia!

¡Salsa!

2010-06-06T05:58:00.003+03:00

Nüüd olen ohvitsiaalselt jóudnud Costa Ricale. See, et ma päkapikumaal paar tirelit tantsida sain, see ei lähe arvesse. Aga eile käisin endise belgia vabatahtliku ja tema neiuga, kes samuti sattusid samaks ajaks Costa Ricale, ning Vinicioga Gastro´s baari. Ehk siis puhas salsa-merengue-bachata-reggaeton! Puhas tants! Ses suhtes ka, welcome to Costa Rica, et kóik teised 10 inimest, kes lubasid tulla, miskipärast ei ilmunud kohale...
Aga ütleme nii, et ruulisime tantsupórandal ja jóudsin taas järeldusele, et tants on maailma parim trenn. Salsa!

Monteverde

2010-06-06T01:43:00.002+03:00

Móeldud, tehtud. Ei oota enam teiste järgi. Niisiis pakkisin teisipäeval oma asjad, et kolmapäeval varahommikul Monteverdesse minna. Ega ma täpselt ei teadnud, mis seal peale hakata, aga eelmine kord olin ju móelnud omale 3 kinnisidee kohta, kuhu kindlasti minema pean - Chirripo, Tortuguero ja Monteverde. Nendest jóudsin täpselt nii paljudesse, et kóik jäi tegemata. Selle eest jóudsin muidugi igale poole mujale toredatesse kohtadesse. Aga otsustasin sel korral osad asjad heaks teha. Terve aasta salsa-tunde ma vótta ei saa ja surfamine on ka kahtlane, niisiis... Monteverde. Kuna Chirripo jaoks peab ka kuu aega ette reserveerima...

Istun Monteverde bussis, mis väänleb mööda ülikitsaid mägiteid üles ja ma siiamaani imestan, kuidas ta teisest vastutulevast bussist mööda mahtus, aga juu siis on tal tiivad. Muud lahendust ma ei leia.
Bussist maha astudes hangin endale kähku järgmiseks päevaks tegevust rippsildade näol, mis üle vihmametsa viivad, ning mina, liblika-neiu, ei saa ka ilma liblika-farmita. Majutuse leian ka väga lihtsalt ja väga odavalt. Mul on lausa privaat-vannituba, kust tuleb üli-ime-kombel ka SOOJA vett! Receptionist hakatakse mulle kohe ka canopy-tuuri pähe määrima, aga kuna ma juba Arenalil seda 2 korda teinud, siis hobu-retk vihmamägedes tundub palju ahvatlevam. Ja móne tunni pärast istungi autos, mille juht selgitab, et olen selle tuuri ainuke. Aga mis seal ikka, ongi toredam! Päris üksi mind ikka ei lastud... Jalutame vaikselt läbi udu, ajame möödaminnes lehmakarju taga ja varsti oleme vihmast läbimärjad. Vaatan oma punase keebi kapuutsi alt kogu seda müstikat, mille seest ma ennast leidsin ja kirun saatust, et vihm otsustas natuke ka mu fotokat niisutada... selavii...

Jóuan märja, väsinu ja ónnelikuna koju, kuid ei suuda mööda lasta fakti, et läheduses on kuulda salsa-takte. Istun rahumeeli ja kóigutan jalga kuni mind tantsima kutsutakse. Vaene mees. Mina ju istusin. Aga temal ei olnud kontsasid all (mitte, et mul oleks olnud, aga siinses kliimas oleks kontsadel eiffeli torn liig, mis liig)... Ütleme siis nii, et:
päkapikula
on üks imetore maa,
kuid ärge sinna tikkuge,
see maa on päkapikkude...

Rippsillad olid väikesed mu jaoks, mis sest et rippusid teised 60-80 meetri kórgusel ja olid piisavalt pikad. Mina kulgesin rahumeeli neist läbi ja kogusin hulganisti teadmisi liblikate elu kohta. Sain kohe targaks! Ja üks morpho ehk siis sinine suuuur lipelgas ajas mind pidevalt taga :)

Ütleme nii, et raha kulub selles kohas palju. Ilus on. Ja vihmaga väga müstiline ja märg. Muidu on väga tore.

Ta väriseb siiski

2010-06-01T17:25:00.002+03:00

Eile oli jälle San Jose päev. Ehk siis, kohvitamised üksteise otsas. Uurisin sóbrantsiga, et kuidas saaks Corcovado Rahvusparki minna, mis on minu plaan nr 1 olnud algusest peale. Ja selgus, et sinna oleks pidanud 30 päeva enne registreeruma. Corcovadot peetakse Costa Rica kopsudeks, sest sealne loodus on täiesti rikkumata ning IMELINE. Aga paistab et nii imeline ja puutumatu, et sinna ei lasta kohe mitte kedagi, vähemalt mitte turiste, kes tahaksid siinolles endale sissepääsu vóimalust hankida. Tuleb siis minna plaan B peale üle. Paistab, mis see plaan B siis lópuks on :D

Óhtul-óhtul läksime tsikkidega pinakolaadat limpsima ja järsku tunnen, et mu tool nagu kóigub natuke - nagu keegi oleks toolijalgadest haaranud ja kóigutab mind. Natukese aja pärast sain aru, et ka valgustused kóiguvad nagu merelaine taktis. Wohoo! Minu esimene maavärin, mida ma nagu äktsualli tunnen! Seekord on siis ristike kirjas. Enam ei ole vaja maal väriseda. Olgu rahulikult paigal. Aga päris tore oli, kui ta natuke väristas.

Puntaleona

2010-05-30T00:55:00.003+03:00

Neljapäeva hommikul asusime costaricalikult varaselt teele, nii kell 12 astusime uksest välja ja kolisime kogu eluks vajaliku autosse. Ónneks mahtusime ise ka ära. Nimelt, läksime mu siinse perega (Melba, Franklin ja mu uus óde Priscilla, keda ma siiani veel näinud ei olnud) randa. Teine pere, Johanna ja Victor, pidid ka tulema, aga jóudsid latiinolikult järgmiseks päevaks kohale.

Tuleb tunnistada, et mul olid paraku eelarvamused selle koha kohta - eelkóige käis see rannaliiva kohta, mis selles kandis muidu on ilusat puhast musta värvi. Seega, igati eelistan Laulasmaa randa (kui aus olla, siis on see kóige ilusam rand maailmas, mida ma tean - ja seda mitte sellepärast, et seal sai lapsena liivalosse ehitatud). Kohale jóudes ootas meid maja ees hele-helesinise veega bassein. Samal päeval randa ei jóudnudki, sest tuli ju lóunat süüa, kohvi juua, siis jälle óhtust süüa jne...

Ja hommikul jóudsime paradiisiranda! Liiv oli hele!!! Ja lained ja palmid ja päike ja surfarid ja kóik!!! Ma jóudsin paradiisi. Puntaleona on privaatrand, kuhu lastakse vaid suvilate omanikke ja nende sópru vói siis hotellikülastajatele, teised peavad sissepääsuks maksma.
Lebasime Priscillaga rannas, teised istusid puude varjus. Johanna ja Victor olid ka siiski kohale jóudnud. Meil oli päevaga väga vedanud, sest terve päeva oli ilus päike. Ja nii sai ka minu valge eurooplase keha natuke päikest näha. Niiet seljalt koorun nigu väike uss. Aga Priscillast sain pruunimaks igaljuhul! ;)

Niiet... nüüd on mul kokku 2 óde ja 2 venda, 3 ema ja 3 isa pluss móned koerad-kassid. ja ise olen uss :)

Home sweet home

2010-05-26T23:30:00.004+03:00

Jòudsin lòpuks oma perekonna juurde, kelle juures tunnen end kòige rohkem kodus. Ehk siis, Andresi pere. Ruth ja ta ema, kes mulle hunniku juustutortillasid küpsetasid ning pidasime naiste òhtut, pluss Lucas ainsa meessoo esindajana (ehk siis nende koer, kes mind isegi mäletas veel! Niiet, ärge siis ehmatage kui ma varsti otsustan ka siiski oma reisiplaanid maha matta ja koera kasuks otsustan. Lucas on lihtsalt niii vahva tegelane).

Viimasel ajal sajab, niiet shokolaadi-Liisut ei saagi seekord. Olen nagu valge paber kui tagasi tulen :D

Aga elu on lihtsalt niiiii ilus! Sain oma läbiligunenud passi ka kätte, koos ID-kaardi ja blokeeritud pangakardiga. Eks siis paistab, kas jään New Yorgi lennujaama Tom Hanksi mängima vói jóuan kunagi ikka koju ka :D Elu peabki seiklus olema!

Punta Uvita

2010-05-24T04:26:00.004+03:00

Laup"aeva hommikul istusin otsustavalt bussile, et soita Dominicali randa, kus on eestlaste poolt peetav hotell, et nad yle vaadata. Vahepeal olin raamatust lugenud, et tegelikult on seal l2heduses rahvuspark ja mulle tuli meelde kyll, et olen sealkandis k2ainud ja seal oli v2ga ilus, niiet ahvatlus sinnakanti minna oli suur. Ja nagu teada, parim viis ahvatlusega voidelda, on talle j2rgi anda. Nii ma siis ei l2inud bussist Dominicali juures maha, vaid soitsin Uvitale. Pealegi, pimedas poleks ma nagunii aru saanud, kus see Dominical on voi kust ma need eestlased leian (eestlased teatavasti ikkagi ju marksa vaiksemad inimesed kui costaricalased - h22le j2rgi neid ei leia...). Kindlam oli bussiga l6pp-peatusesse, Uvitasse soita. Tehtud, tehtud - ja maabusin Uvitas ning parast oma 6htusooki mangoga langesin kell 20:30 surnult magama ja argates avastasin, et peaks siiski omale putukat6rjevahendi hankima ja et 6ues kallab meeletult vihma. Nii palju siis rannast? Oh ei, varsti vihma lakkas ja sain ilusti randa minna, s.t. rahvusparki.

Rahvuspargi uksel teatas mulle metsavaht, et meri on oioi kui kuri, et tuleb ette vaadata. Surfima ei ole ma veel hakanud, oma rannalina unustasin ka hotelli, niiet kuri meri ei heiduta mind kuidagi. Minu ainsaks sobraks oli t2na kaasas fotokas. Ei ole seda veel rentslisse visanud ja laintest hoidsin teda ka eemale. Aga tuli ka valja, et ilusamatesse randadesse ei saa, kuna vesi ei lase j6est yle. Motlesin et vahet pole, teen aega sellel pisikesel rannaribal parajaks kuni saan edasi. Siis selgus aga, et see rannariba on toesti pisike - ja lopuks oli see inimestest pungil nagu costa rica baarid 6htuti. Ja siis saabus hetk, kus j6gi mind yle lasi! Ja oli jah ilus, muideks. Lai rannariba, peaagu mitte yldse inimesi ja palaaaaaav!!! Aga kuna ma ei tahtnud liiga valusaid esimesi triibulisi, eriti meenutades maakaarti Ahto laubal kui ta martsikuus mul kylas k2is... ei taha mina lillasid maakaarte, olgu nad v6i Costa Rica kujuga! Niisiis, m66dukus ennekoike... Ja nyyd ma isegi mitte ei 6heta!!!

Aga... kuna kell oli nii palju ja ma tahtsin ikkagi Manuel Antoniosse ka jouda, siis seekord j2id eestlased kahjuks vaatamata...

See-eest sain ma k2tte oma kauaigatsetud ceviche! Mmmmmm... Ja arbuusi-piima-j22 kokteili-smuuti ja elu on ikka t2iesti lill!

Udusekeldused

2010-05-21T19:26:00.003+03:00

Mind ja mu seiklusi ma ûtlen! Ema, pane nüüd silmad kinni. Su tütar on tuulepea, see peaks piisav vabandus olema.

Nii. Jóudsin Costa Ricale, tutvusin uuesti vanade tuttavatega ja esimesel óhtul läksin Greivini ja Carlosega välja. Sain kätte oma patacones'id mustadest ubadest tehtud "püreega" ja nostalgia móttes mina, kes ma endiselt ólut ei joo, tellisin selle asja, mida enamik inimesi peab ólle nime narrimiseks - Rock Ice Limon, ehk siis ólu sidruni ja soolaga. Sest mulle óeldi, et sellest baarist pina coladasid ei saa. Kui välja arvata fakt, et juba kell 9 tahtsid mul silmad kinni vajuda, sest hommikul siiski oli mul uni kella poole 4st pühitud olnud, oli muidu väga tore. Eriti tore oli kojujóudes autost välja astudes see vihm, mis pühkis kóik suuremad ja väiksemad asjakesed endaga kaasa. Autost välja astusin poole meetrisesse jókke, mis vulises vähemalt Jägala joa kiirusega. Sain oma uue punase valgetäpilise vihmavarju (mis sobis ekstra minu punase valgetäpilise kleidi ja punaste kingade outfitiga, muideks) vaevu-vaevu lahti ja oleks jókke astudes äärepealt libastunud. Aga tuppa Greivini juurde me saime.

Ma ei mäleta, millal uni viimati nii magus oli! Vihm krabistab katusel, ise päevi magamata ja ajavööndiga natuke sassi läinud. Aga selle väsimuse juures móistus enam ei tööta. Kui ta hommikul tööle hakkas, siis oli juba hilja - nimelt see tunne, et midagi kotist välja kukkus, ei olnud mitte tunne, vaid fakt. See oli minu rahakott nimelt. Ma ju pean traditsiooni hoidma, eksole? Kolmanda korraga ma loodetavasti siiki piirdun. Eelmine kord sain kahe kotiga hakkama. Niiet nüüdseks aitab. Aga jah, raha rahaks ja pangakaart pangakaardiks, aga mul oli seal nimelt ka pass, mille ma pidin koos rahaga koju jätma...

Natuke paanikat ja natuke kalli-defitsiidis, pidasin vapralt vastu - sest kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Andresi pere olevat juba róómustanud, et saavad mind adopteerida. Kui ei hoia tuhapilv mind siin, siis hoiab riigipiir.

Järgmisel hommikul, kui olin taas veetnud róómsa taaskohtumise sópradega, avastasin oma postkastist kirja, et mu pass olevat rentslist üles korjatud ja Saksa saatkonda viidud. Uskumatu, et selles riigis selliseid häid inimesi ka viibib! (Ema, pane nüüd jälle silmad kinni, aga ma pole Saksa saatkonda veel kätte saanud... loodetavasti ei ole minu uhiuus biomeetriline pass liialt läbiligunenud ja mitmes tükis...).

See-eest lähen täna randa ja otsin siin pesitseva eestlastepaari üles Dominicali rannas. Niiet kohtume siis, kui tagasi olen ja esimesed triibulised kätte saanud ;)

Pura vida otra vez!

2010-05-19T23:21:00.007+03:00

Istusin esmaspaeval Riia bussile. Nagu ikka osutus minu reisimine hullumeelsuseks. Seekord oli takistuseks väike purskav vulkaan, mille tottu ma oleksin äärepealt piirdunudki Riia reisiga. Gatwick ja Heathrow olid kinni, aga onneks Riiast Stanstedi mind lubati. Ja siis oli juba koik korras. Londonis oleksin hea meelega kolanud, aga nad siiski ei lasknud - ainult j6udes sain selle ägeda Londoni taksoga soita, linnuke kirjas. Ilusas briti keeles n6uti mult selle l6bu eest 15 naela. Sain korra oma väikest armast Camillei kallistada, magada 2 tundi välivoodis mis iga minu hingamisliigutuse peale nagises... ja algas mu retk Heathrowsse. Kus ma otseloomulikult jätkasin oma reisistiili ja oleksin lennukist maha jäänud, sest mina ei teadnud, et minu uhiuuest biomeetrilisest passist ei piisagi neile - et ma pean internetis mikgit tobedat esta-t täitma. Niisiis, niikaua kui ma üleval oma estaga maadlesin, pakiti inimesi juba lennukisse ja kui mina oma maadlemised tehtud sain, oli lennu taga suur punane kiri, mis tähendas et lennuk tahtis juba lennata, aga mina jooksin endiselt mööda lóputuid koridore, et siiski enne sulgemist väravasse jóuda. Näost punase ja óhetavana istusin oma kohale kena austria noormehe kórval, kes juhtumisi sai minu reisikaaslaseks kuni San Joseni välja.

NewYorgist San Joseni sóites hakkasid mul alateadvuses sähvatama kujutelmad Heredia teest ja pina coladadest ja päikesest ja salsast. Pimeda tuledes San Jose kohal hóljudes ei suutnud ma enam muule keskenduda, kui vahtisin üksisilmi aknast välja, mp3-mängijaga salsataktis jalga kólgutades.

Lennukist maha astudes vóttis mind vastu mónus troopiline hóng, mille peale ma kohe trepil kóikidest üleliigsetest vammustest vabaneda otsustasin. Kotid käes, jóudsin sellesse kohta, kus tulijad justkui akvaariumikalad kulgevad - sel ajal kui vastutulijad nina vastu klaasi ootavad. Mina nägin seal vaid Johanna ja Melba üliróómsat naeratust, hüplemist ja energilist lehvitamist. Pärast hoogsat kallistamist olin endiselt sónatu. Ma ei uskunud, et see ei ole lihtsalt killuke mu unenäost. Kui ma oma esimese cas-i mahla kätte sain, siis see tundus küll päris. Samuti see gallo pinto, mida mulle hommikul ette pandi. Mu perekonnad on üliarmsad nagu alati ja ma vóin tóesti öelda, et mul on 3 perekonda - 2 siin, 1 Eestis. Sóbrad ei lähe arvesse praegu. Uinusin ma Melba ja Franklini uues kodus, hommikul äratas mind dona Hannia askeldamine köögis ja kui avasin kardina, vaatas mulle vastu imeilus San Jose mägede taustal, päike kergelt veel tóusulaines. Alla hommikusöögile jóudes sain Dona Hannialt endiselt väga külma vastuvótu osaliseks - hola, como le va? Nagu oleksin ma viimased 2 aastat siin elanud. See on dona Hannia, loodetavasti jäävad seekord mu patareid ja vötmed ikka kotti alles. Sellepärast ma peitsingi kóik asjad voodi alla ära ja kaardid asetasin koti voodri sisse - iial ei vói teada, mis tal pähe tuleb.

Hommikul istusin nagu alati Melba autosse, valmis sóiduks Hospital Mexico poole. Kóik oli nagu ikka - pikad ummikud, politseinukud valgusfoori rollis, pidev signaalitamine. Ka tänaval kóndimine oli nagu ikka - pikad pilgud saatmas ja igas klassis hüüded kórvus kólamas.
Esimese asjana läksin oma lastehaiglasse. Esimese reaktsioonina móni ei tundnud mind ära, móni kukkus ehmatusest pikali, móni sai külmavärinad, mónel tohtrihärral vajus suu sóna otseses móttes lahti. Minu üllatuseks mäletasid kóik mu nime, kaasa arvatud haigla teele jääva putkamüüja. Hämmastav, et selle 2 aastaga ei ole midagi muutunud - kóik inimesed töötavad samadel postidel, köik on endine! Nojah, seda küll, et ûhest haigla väravast ma enam välja ei saanud, sest see oli tabalukuga kinni pandud. Aga isegi mu kingapoes oli mu lemmikkingad alles! Ja mu lemmikjäätisekohas küsiti minult kohe, et ootoot, sa pole nii ammu käinud, kuidas nii? Igaljuhul, nüüd olen ma Mercado Centrali ees internetis, kóhu just seda imelist vürtsidega helado de sorbeterat täis söönud (palavaga pole palju vaja, ma ütlen) ja hakkan tagasi Heredia poole minema.
Hasta pronto!

On the road again

2010-05-17T10:36:00.002+03:00

Istun tööl. Mummu ootab mind väljas sokolaadilaadungina, mis asub täna kell 15:45 teele, et kunagi ehk võib-olla maanduda San Jose lennujaamas. Ainus, mis hetkel kindel, on see, et jõuan bussiga lõunaosariiki Riiasse. Praegu nad veel räägivad, et mu RyanAir sõidab Stanstedi lennujaama, aga mulle on õpetatud, et ära kunagi usu ilmaennustajaid ja kostariikalasi. Tuhapilved vallutavad nimelt ka Londonit... Heathrow on täna näiteks suletud.
Niisiis tean ma vaid üht - ma lähen reisile.
1x + 2x + 3x = y, milles x tähistab aegmuutujat igas reisi sihtpunktis (loe lennujaamas) ja y tähistab lõppsihtpunkti.
Võibolla veedan kuu aega mõnusas troopilises Riia linnas, võibolla Londonis, võibolla New Yorgis või San Joses. Vulkaan seda teab!

Itaalia

2009-08-01T17:55:00.003+03:00

Mulle öeldi, et ma pidavat olema nagu Audrey Hepburn filmis Roman Holiday. Et printsess ikkagist ju. Mõnes mõttes võib öelda ka, et põgenenud. Mitte küll põgenenud oma krooni eest, vaid pigem oma kitli ja stetoskoobi eest. Mis teoreetiliselt on ju üks ja see sama, kas pole?

Hispaania treppidel istusin oma vennakesega just sellel samal trepil, kus printsess jäätist sõi... no meie jõime veini. Niiet võib öelda, et "tehtud".
Hommikusöögiks shampust ei joonud - aga iga-õhtune vein või pinja kolaada on ju ka poolel teel selleni...
Praami-diskoteegis kaklust ei korraldanud. Tõe-näole kätt suhu ei toppinud. Motorolleriga liiklushuligani ei mänginud. Niiet tähtsamad asjad on veel tegemata. Vaja tagasi minna, järelikult.
Pealegi, mu matkakott kogu minu kleidivaruga on endiselt kuskil seal itaallaste meelevallas. Nimelt ka tema otsustas põgeneda...

Spaania

2009-07-15T13:33:00.003+03:00

Nüüd olen juba nädal aega olnud linnast, millest on saamas minu meka. Siin nad räägivad minu keelt, inimesed on toredad ja naeratavad (mitte ainult sellepärast, et naeratada, vaid sellepärast, et nende süda naeratabki).

Alguses sain küll tunda, miks My Fair Lady laulis, et Hispaanias on tihti vihmasajud... Spain in rain. Sest paistab, et mu sóber Greivin veab päikest koguaeg endaga kaasas. Tulin Prantsusmaale, kus ka tema hetkel viibis - oli päike. Kui ta ära läks, vóttis päikse kaasa. Läks Barcelonasse teine, koos päikesega loomulikult. Lubas küll suure suuga, et jätab mulle paar kiirt maha, aga nii kui mina Barcelonasse jóudsin, siis päikest ei kusagil, ainult vaata kuidas vihmavarjuga üle lompide hüpates oma kingi täitsa ära ei sulata. Kuidagi kahtlaselt minu kalli troopika moodi...

Aga sellegipoolest avastasime Tiinaga ma arvan et täitsa päris autentset Hispaaniat - tänu keeleoskusele on see päris lihtne, kas teate! Inimesed on nii róómsalt üllatunud kui nendega sama keelt räägid ja nad sinust päriselt ka aru saavad. ja sina neist. Nii me saime ära proovitud kóik paellad ja sandgriad ja leidsime omale kohalikud kaitseinglid, kes ohverdasid meile kogu oma nádalavahetuse - lihtsalt selleks, et turistikestele oma kodukanti näidata.

Vaatamata faktile, et mina ju olen siin juba 9 aastat tagasi käinud, tundus kóik ometi nii uus. Samas tabas mind iga hetk deja vu tunne, et ma vist olen sellel tänaval ka varem astunud ja siit poest kommi ostnud. Nii tore!

Aga minu jaoks on Barcelona just see, mis peab. Loomulikult mina turistivaenulik turist ei saa siin teistest kaardilugejatest üle ega ümber, sest siin ongi rahvaste paabel ja turismi osas ülipopulaarne. Tänavatel kóndides leiad sa siit aga kóik, mis hing ihaldab - pisikesed hubased kohvikud hommikukohviks, modernsed minimalistlikud caféd, restoranid igale maitsele, baarikesed igale rahvusele, ólletoad, veinilokaalid, kokteili-loungeid, pitsi-baarid (ehk siis espetsiaalsed kohad, kus póhiróhk on igasugu erinevatel shottidel, seinal seisab nimekiri, kus on üle 300 nime... osad neist leebed nigu lillekesed, teised nagu pórgutuli... kui täpsem olla, siis osad ongi tuli - nimelt pannakse need shotid pólema. Ka Harry Potteri nimeline jook pannakse maagiaga otse baariletil lihtsalt pólema). Siin on igast diskoteeke ja jäätisekohti. Siin on imeilusad majad veelgi ilusamate ródudega - kujutad juba ette, kuidas naudid merevaatega ródukesel oma hommikukohvi vói vótad raamatut lugedes päikest. Mis kóige tähtsam - siin on meri! Minu jaoks ei eksisteeri linna ilma veekoguta. Ja siin on kóik olemas!!!

Niiet, marss Spaaniasse kòik!!!

Prantsusmaa

2009-07-02T15:48:00.002+03:00

J6udsin Pariisi pàrast 5 tundi bussis loksumist ja tundsin nagu oleks just tulnud pikalt merereisilt - olin merehaige. Kàisin ja 66tsusin miskis kaubanduskeskuses ringi, sest mul polnud 6rna aimugi, mis ma nyyd edasi pean tegema. Ma ei teadnud isegi seda, millises Pariisi kaardi nurgas ubikeerun. Ja ega neist konnas66jatest ju ka abi ole. Otsiks Eiffeli torni? Ah ei viitsi...

Nii saingi lopuks Camille`i kàtte ja juhtn22rid temani j6udmiseks. Loomulikult istusin tund aga rongipileti sabas ja siis selgus et see oli oopiski vale saba. L6puks sain pileti k2tte ja leidsin rongi ka yles. Alguses istus mu juures yks jutukas prantsuse proua ja yks keskealine mees, kellega proua muutkui jutustas. Kui mees maha làks ja proua aru sai, et minust just suuremat jutukaaslast pole, kuigi ma oleksin kindlasti talle naeratades iga lause peale noogutanud, hakkas proua ilmselt prantsusepàraselt kasima. See siis tàhendas ennast yle keha au d`colognega kokku mààrima. Ja siis lahkudes muuseas kysis, kas ma olen inglane. Aga siis jài kupee tàitsa minu pàralt. Nii ma siis vaikselt àrkasin unenàost ja avastasin end palju pàikselisemas ja ilusamas elus. Puhkus algas!!! Milleks murda oma pead asjade yle, mis olid minevikus v6i tulevad tulevikus? Aitab jamast! Praegu on ju superhypertore ja elu on lill.

Rong viis mind armastusest pungil majja. Camille nupsik nagu alati, Greivin ka tore nagu ikka. Ja Camille i ema ja sobrad. Ja koik need 3 koera - yks armukade mops Dubai, kes pidevalt tuli ja hakkas nuhisedes limpsima k6ike mis ette jài ja kui juhtus et sa v6tsid kellegi teise sylle ja mitte teda, siis lykkas ta teise eest àra ja hakkas sind ylima hoolega limpsima. Siis yks suurem musta-valge-kirju Canel. Ja siis minu lemmiks valge pudelihari Betty, kelle mina siit kyll kodustaks. Ja siis veel kiisuke Cahuita (see on yks kariibipoolne reggae-rand Costa Rical):

Greivin, kes on Camilleil 2 nàdalat kylas olnud ja làheb tàna Barcelona kaudu Costa Ricale tagasi, hoiatas mind, et Prantsuse kéék ja eriti Camillei ema tehtud toit, paneb ka mind tahtma igaveseks siia jààda... Greivin juba palus Camillei ema end adopteerida. Aga mina adopteerin Betty.

Belgia

2009-06-29T14:06:00.005+03:00

Belglased on toredad ja lahked inimesed. Juba esimesed belglased, kes lennukis mu k6rval istusid, olid abivalmimad kui pool eestit kokku. Olid 2 noormeest, kes olid rànnanud méédaVenemaad. Yhel tulid vanemad vastu, kellega mind viidi hosteli juurde ja anti telefoninumbrid, et kui midagi peaks olema, siis kindlasti helista ja vajaduse korral v6id meie juurde ka éémajale tulla.

Teine asi, ma olen nagu Costa Rical! Kàid mééda tànavat ja sind saadavad taas igasuguste erinevate kraadidega kommentaarid.
Miskite brittidega proovisin àra ka selle kuulsa Belgia 6lle - see kirsi6lu téesti k6lbab isegi juua!!! Ja tàitsa hea on, kusjuures!
Tàna on vahvlite pàev, sest tàna tuli palk yle ja nyyd v6ib isegi enda kulul elada ja isegi midagi syya ;) Niiet... meie muhviga làhme vafflijahile!!!!

Aga muidu, ilm on jube ilus! Aga Bryssel on lissalt yks tavaline suurlinn paljude vàrviliste inimestega ja tavaliste majakestega.

Làksin pàrast oma tuttavate juurde Mecheleni linnakesse, kus on riburadapidi kolme èe majakesi ja suur katedraalitorn. Jogi voolab linnast làbi ja lillekesed ripuvad igalpool. Leidsin ka siukse koha, kus tundsin ennast kui Anne Veski loost vàlja hypanu - roosiaias ringi kuninganna kàib voi kuidasiganes see oli ;)

Ilusilusilus!

ja nyyd voin puhta sydamega oelda, et puhkus on alanud! Nii moistus kui syda saab nyyd rahus puhata ja màngida :)

Meditsiin, mu arm

2009-05-31T07:31:00.003+03:00

Ja nüüd on tänavad sirelilillad ja lõhnavad niiet ära ei jõua nuusutada!
Teine avastus oli see, kui sattusin Stockmanni ning lausa pidin oma viimased kopikad rabarberite peale kulutama. Ega ma siis veel ei teadnud, et Rakvere haigla on nii lahke, et maksab mulle palga juba järgmisel päeval ära. Igaljuhul, nii ma siis läksin Stockmannist üliõnnelikuna kotitäie rabarberite ja muu koogimaterjaliga koju ning lõpetasin õhtu nii, et olin kogemata kombel pool kooki nahka pistnud. Ikka jube hea oli noh! Ainult et üksi ei maitsenud see kook üldsegi nii hästi ja see, et Lill minuga msn-s parasjagu rääkis, ei teinud asja mitte paremaks, sest nii oleks tahtnud talle e-mailiga teise poole kooki saata, et me mõlemad saaksime mõnuleda ja koos ennast rabarberikoogiks süüa.

Muidu... muidu olen nüüdseks juba teist korda valvearsti staatuses. Esimese valve ajal oli jooksmist lausa nii palju, et hommikusöögiks oli mul aega alles kell kümme. Õhtul kell kümme. Pole hullu, ma teise valve ajal tegin kõik tagasi. Rahulikult kulgesin ja mõnnasin oma trepikojas tehtud insuliini kiir-nõustamise eest saadud Belgia shokolaadikarbi sisu vähendades. Muidu ongi liiga raske kott Tallinna minekuks ju :P Niiet lahjaks jäämine mind siiski veel ei ohusta.

Aga üleüldse on elu ikkagist ilus. Ainus asi, mis ei ole ilus, on see, et ülehomsest ei vii mu tee mind enam mitte endokrinoloogiasse, vaid reumatoloogiasse. Tõsi, viimane on Magdaleena haiglas, mis on kodust kiviviske tee kaugusel. Mis on hea. Niiet, ikkagist on hea.

Se la vii

2009-05-20T21:07:00.002+03:00

Istun siin keset oma segadust ja mõtlen, et millal ometi saaks ennast nii heasti välja magada, et tekiks tahtmine see segadus kappi lükata ja parimal juhul veel tolmulapiga ringi tuuseldada. Aga seda päeva vist võibki ootama jääda... Sest järgmised vabad päevad on minul alles siis, kui puhkus hakkab. Ehk siis, juulis. Ai, valetan! Tegelikult juunis on ka paar vaba päeva. Aga vaevalt, et jaanipäeval unetuju on.

Jah, sest ma olen otsustanud minna Rakvere haiglasse valvearstiks. Üllal eesmärgil, et ühel päeval saab minust väga hea ja kogenenud arst. Nojah... Nii ma siis kirjutasin paar päeva tagasi personaliosakonda, et lepinguasju korda ajada: "Tere, mina olen teie uus valearst" Aga sellegipoolest olid nad nõus minuga edasi rääkima. Valearstiga :)

Siis... pool tundi tagasi avastasin, et ma olen juba endale ohtlikuks muutunud. Hmmm... mitte ka nii ohtlikuks siiski, et dr Meeri saaks minu peal sundravi rakendada, ma loodan. Igaljuhul leidsin ma miskipärast, et makaronikeeduvett ei pea kõike mitte kraanikaussi valama, vaid tuleb muist ka oma kõhunahale kallata. Nagu tublile doktorile kohane, ei olnud mul muidugist isegi mitte Panthenoli koduses esmaabikapis olemas. Küll leidub seal igast prednisolooni ampulle ja cerucali jms... Pole tegelt hullu, lissalt väike roosa jume.

Aga muidu :D Toomingad on täies õies ja mu akna taga on lehemets tärganud! Ja kodutänavail jalutades oled nigu õitemeres - kirsid, ploomid, toomingad... ja varstivartsi õide puhkevad sirelid (enam ei peagi õnne otsimiseks kasvuhoones kasvatatud sireleid ostma).

2009-05-02T15:27:00.003+03:00

Eile oma seljavalust küürakil koristades leidsin esiku peegli tagant mingi tolmukäki, mis pikema inspekteerimise tagajärjel osutus poolikuks Domino küpsise pakiks, mille mu väike sugulane Erlend oli mulle ilmselt mustadeks päevadeks jätnud, kuid mille pärast oli eelnevalt veel väiksema sugulase Mariega olelusvõitlus maha peetud. Niisiis, tegelikult oligi eile just selline must päev, milleks need mulle jäeti. Nimelt tulin öövalvest ja magusaisu missugune, poed aga 1. mai puhul kinni (mitte et ma oleksin viitsinud poodi minna, kui aus olla) - ja üks väike Domino küpsis oleks just olnud see, mis väsimust raviks... aga nii suur kui see magusaisu ka polnud, kaalus mõistus siiski üle ega hakanud 3-nädalast tolmukihti küpsistelt maha kraapima :P

Ja muidu... Facebook ütles mulle, et olen kõik need aastad, mis ma kooli kõrvalt club Tallinnas töötasin, olnud oma unistuste tööle nii lähedal, et see oli lausa mu nina all... aga ei, mina õppisin ikkagi arstiks, kui oleksin tegelikult pidanud hoopis baaridaamiks hakkama! Aga kui ma juba sellele eksiteele sattusin, siis võiks seda teed ikkagi edasi käia, sest lõpuks viivad ikka kõik teed Rooma... (rääkides sellest, siis millegipärast viivad need teed kõiki teisi sinna, aga mina, kes ma hullun igatsusse oma kalliste sugulaste järgi, istun ikka Tallinnas. Ma ütlen, ma ikka ei sobi kaardilugeja ametisse, pidevalt eksin teelt ära...)

Ahjaa, eile oli mul veel üks koduloom peale oma orhidee :D Mul oli päris oma kodustatud mumm! Üritas mu aknakaunistusliblikatega sõprust teha, aga lõpuks vist solvus nende eestlasliku vaikimise peale ning läks laia ilma parematele jahimaadele...

Kevadkäeskevadkäes

2009-04-28T11:09:00.002+03:00

Minu esimene kevadpäev. Juba oleks võinud metsa all toomingalõhna otsimas käia. Aga ei - laupäeval otsustas mu kraadiklaas ka pärast Coldrexi joomist näidata mulle 37,6. Nujah. Midagi uut minu jaoks - sest terve päeva olin audis, voodis teki all, magasin. Aga kõige uudsem oli see tunne öösel, et nii paha on olla, et magada ei saa. Ja ma oleksin võinud kihla vedada, et mu kraadiklaas valetab - sest nii halb ei saa olla kui on ainult 37,6.

Järgmine päev oli juba nagu enam-vähem. Ülejärgmine päev tegin ARK teooriaeksamile säru. Ühtuks oli juba nagu natuke kummaline. Ja täna istun ma jälle voodis peavalu ja minipalavikuga. Teate kui vastik on haige olla - eriti kui nagu ei olegi midagi viga. Kurk ei valuta, nohu ei ole, köha ei ole, kõhuviirus ka ei ole. No mis pagan ta siis on?!

Minu "Pura Vida"

2009-04-17T15:40:00.010+03:00

Ma ei tea kuidas teiega, aga minul on küll kevad südames. Täna läks küll päike pilve taha peitu jälle, aga küll me ta konksuga tagasi tõmbame ja kinni ankurdame!
Eniveis, mu ühel aknal õitseb täiuslik orhideepuhmas, teisel aknal leiab elavat tõestust see, et ega see käbi ikka kännust kaugele ei kuku. - ehk siis maitsetaimepotid. Ega siis need tomatid ja paprikadki kaugel ole, järgmisel aastal võibolla on terve kasvuhoone mul siin (ärge öelge, et see on vananemise tunnus, sest ma endiselt olen igavesti 25 ju! onju?)

Muidu on mul viimased 2 nädalat läinud nagu lennates. Siuke tunne oleks, nagu oleks puhkus olnud või miskit. See ei tähenda muidugi seda, et ma ei oleks iga hommik padjanäoga tõusnud ja tööl käinud. Sest millegipärast annab kellakeeramine mulle ikka tunda ega lase magada. Lisaks sellele oli vaja vabal ajal välismaalasele giidi mängida ja minu vaba aeg on see, mis tööst üle jääb, ehk siis seanss algab kella 6-paiku... Viimase 2 nädala jooksul on iga päev olnud hoopis eri näoga - kord viib mu tee ooperisse, kord Vilusisse, kord Lohusallu, möödaminnes ka Tartusse, vahel toovad tuuled aga hoopis sõberid külla ja vahel saab lihtsalt mitu õhtut järjest saunas mõnuleda ja nii ongi - solo good! Nüüd on mu külmkapis terve hunnik gallo pintot ja uskuge või mitte - ka see on solo good! Mis sest, et ma terve üle-eelmise aasta 3 korda päevas ube ja riisi sõin ja sellest pehmelt öeldes ära tüdinesin... siis nüüd on see puhas nostalgia ja puhas rõõm on külmkapist leida väikese mälestuse.

Ja veel tähendab see seda, et kokkamise arvelt jääb vaba aega trennis käia. Sest paraku on mulle ka teine vanainimesehaigus külge hakanud - seljavalu. See tuletab tahtmatult meelde Väike-Ameerika tänava (või oli see suur või keskmine ameerika, kes seda nüüd siis mäletab) poissmeestekorteri tunnuslaulu: "Reuma on mul kontides..." Ameerikapoisid ikka teavad, millest ma räägin ;)

Nojah, nii ma siis otsustasin vanaduse eest peitu pugeda ja unustada oma salsad sinna alumisele riiulile vahelduseks ja tegeleda õige spordiga - jooga, pilates ja ujumine, väikses aeroobika garneeringuga. Täna siis läksin suure õhinaga - tagasi tulin hullu allergilise nohu moodi asjaga. Kas tõesti on mul spordi vastu allergia?!? Tohotonti! Pole hullu, väike zyrtec sportides keele alla ja andku aga minna!

Siss... vahepeal olen võitmas võitlust kurjami autokooliga. Õigemini, level 1 on juba läbi - autokool. Nüüd on vaja veel master-kurjami, ARKga, lõppstaadiumi võitlus võita...

Veidi pilte ka vahelduseks...

Jah, see ongi maailmanaba!

Peaaegu nagu Montezuma Costa Rical? Mmmmm... seal vist oli siiski natuke soojem

Costa Rica küsiin: Gallo Pinto, Huevos picados (no... munapuder noh) ja Tortillas de queso (juustu-tortijad)... ja veinist ei pääse ju üle ega ümber (kuigi seal seda küll väga ei antud)

2009-04-08T08:36:00.004+03:00

Nojah. Roheline jakk vahetus pruuni mantli vastu ja aknast välja vaadates on sama paks udu nagu Volcan Poasi juures - s.t. ei näe kohe midagi läbi udu. So it goes.

Muidu? Muidu on kõik tore. Kui välja arvata see, et miskipärast on minu sisemise kella patareid liiga töökorras ja peas hakkab ka nädalavahetustel kell 6:40 äratuskell helisema ja magada ei lase. Niimoodi saabki iga öö stabiilselt 5-6 tundi magada, sest ega ma varem magama minna ei saa sellegipoolest. Aga vähemalt võin ma omale lubada seda luksust olla väsinud kui töölt koju tulen - sest kodus on minu töö ainult jalad lakke visata ja lasta ennast teenindada. Peaks vist palkama omale mõne koduabilise, sest muidu harjun luks-eluga ära, et koristama ja süüa tegema ei pea, sest kõik tehakse minu eest ära. Nõudepesumasinastki ei tunne enam nii puudust.

Mõnnamõnnamõnna

2009-03-22T21:18:00.002+02:00

Ossapagan! Ilu ja mõnu tõesti nõuavad ohvreid... Istusin ja mõnulesin oma Uhkust ja eelarvamust vaadates, kaminas põles tuli ja üldse oli kohe nii mõnus olla. Ja kohe nii mõnus oli, et kui tuli hakkas otsa saama, siis tahtsin aga veel ja veel. Ja nüüd on toas saun! Edaspidi peab vist ikka küünlavalgusõhtutega leppima... Suvel vähemalt küll... Pealegi, mu kullakallile sõbrakesele asaleale, kellele meeldib kamina otsast kõikidele teistele ülevalt alla vaadata, ei meeldi üldse nii väga kui ta sealt järsku alla aetakse lihtsalt sellepärast, et mingi inimene suvatseb mõnuleda tuld vaadates. Ega ma sedagi tea, kas mu teisele suurimale sõbrale - orhideele - see soe nii väga meeldibki. Ta ju küll troopikast pärit ja päris soojalembeline teine. Aga see saun, mille ma siin korraldanud olen, teeb igale troopikailmale silmad ette!

Teine asi, mida kaminakütmine mulle õpetanud on... nojah, suitsetajana mina naiivitar ju ei tea, mis onvälgumihkel. Keegi oli selle mulle jätnud ja kuna tikud olin pannud kindlasse kohta, siis aitas mind mihklipoiss hädast välja ja sütitas mu tule. Tänutäheks panin ta kamina peale nähtavasse kohta, et mitte ka temaga kindlates kohtades peitust mängida. Ja ma ei tea, kas rõõmust või hoopis tähelepanuvajadusest, nii kui ma olin selja keeranud et teed teha, käis irmus pauk ja mihklipoiss oli keset põrandat hüpanud. Niiet jah... ei saa tähelepanuta jätta neid poisse.

Aga muidu vaatan et mu kapsaussiroheline jakk on asja eest. Ükspäev oli mul temaga isegi palav! Ja silmad nõudsid päikseprille. See oli see päev, kus ma läksin raamatukokku, et targaks saada. Ja tulin tagasi paari punaste kingadega ja ühe punase silmaga. Sest paistab et paar tundi lugemist on ühele residendile liig mis liig.

Võta mind kaasa ja kaugele maale vii...

2009-03-19T22:36:00.004+02:00

4. aprillil tuleb mulle külla mu parim sõber, keda ma hakkasin tundma 5.aprillist 2008. Poolteist kuud tundsin. Siis põrutasin teisele poole maakera. Aga ma ju teadsin, et ega ta suuda ilma minu "mucho-mucho"deta elada. Ja nii ta põrutas mulle septembris järgi, aga jäi miskipärast mõned-sajad kilomeetrid läänepoole. Alles nüüd leidis, et rändlindudel aeg lendlema minna ja mina saan taas kekata, et Costa Rica tuleb külla. Tervelt kaks nädalat saab oma Tortillas de quesosid nõuda ja salsatada mis jaksab. Selle aja peale peaks siis juba selgeks saama, millist salsat eelistada... kartulivabariigis on parim variant vist salsa blanca (loe: valge kaste), itaalias-hispaanias salsa de tomate (loe: tomatikaste). Nojah, kes siin salsa lizanot ikka annaks...
Aga uskuge või mitte, ma tunnen vahel isegi gallo pintost puudust. Kohvivarusid olen aeg-ajalt täitnud. Reggaetoni-puudust siiamaani ei kurda (kuigi mu playlist võib ka mulle närvidele käima hakata ühel halval päeval). Koriandri seemned leidsin ka, nüüd on vaja need vaid üles kasvatada. Oma helado de sorbetera retsepti peilisin tsiprinooli retseptidega vahetuskaubana ka välja, nüüd puudub õnnest vaid teadmine, mida nende koostisosadega peale peab hakkama...
Sest mu palmid ja unelmaterannad vaatavad mulle kojujõudes esimeste asjadena vastu, niiet mu kodu on mu kindlus. Siin on kõik olemas. Isegi maisijahu.

Kevade kuulutaja

2009-03-19T22:12:00.002+02:00

Mul on nüüd osad unistused täiesti käegakatsutavaks muutunud. Käi ja katsu kasvõi iga päev, kui vaja!
Üht unistust hakkasin pühapäevast ka teistele näitama. Nüüd kõik muudkui käivad ja näpivad mu unistust, aga ega ma kade ole! Käigu ja katsugu kui palju tahes - peaasi et enne käed puhtaks on pesnud ;) Nimelt, nüüd ma käin nagu väike kevadekuulutajast kapsaussike oma rohelise Pta jakiga ja katsun sellele lumele ja lörtsile selgeks teha, et KEVAD ON JUUUUU. Marss tagasi sinna kust tulite!
Iga hommik tuhisen ma läbi oma lillemere, teen orhideele pai ja annan talle valgust ja sooja. Nartsissid ja tulbid on kahjuks juba oma elu ära elanud, aga see-eest tegid nad kogu mu nädala nii ilusaks ja siiamaani võtab mind kodu-uksest sisse astudes vastu lillelõhn ja juba ei olegi ma üksi. Jah, aga igaljuhul, mu orhidee jääb mulle loodetavasti pikaks ajaks akna pealt naeratama.

Taaskord 25

2009-03-11T23:56:00.001+02:00

Ma otsustasin juba eelmisel aastal, et kuna minu lõunamaine sünnipäev ei olnud pooltki seda, mis ma lootsin… sest peale ühe kalli sõbrakese, olid mu teised kallid ju hoopis ookeani taga. Olin küll südamepõhjani liigutatud kui mu telefon ka seal pidevalt helises – omast kohast oli see isegi suurem kingitus, kui kõik maailma Barbie nukud 7-aastasele tüdrukule. Aga… ma ei saanud ju teid, kallimatest kallimad, käega katsuda. Niisiis ma otsustasin 25-seks saada alles sellel aastal. Ja eks ma vaata, kui irmsasti meeldib, siis hakkangi edaspidi ainult 25 saama. Ja kui ära tüütab, siis saan mõni aeg jälle 21 ka.

Igaljuhul… ma olen üks ärahellitatud tütarlaps, kes on harjunud, et sünnipäevahommik peab olema täiuslik. Väiksena tähendas see kingitustest ülevoolavat kirjutuslauda – ärgates sai seda natuke uudistada ja siis pidi kannatamatult teesklema magamist kuni isa-ema-vennake tulid sulle laulma ja sind kallistama… aga tegelikult surid sa uudishimust, mis nende pakkide sees on. Rohkem asju! Jumala eest mitte pehmet pakki aka riideid!
Nüüdseks kõik, mida soovid, on hommikune tervituskallistus ja kohv ja kook just nende kõigekallimatega. Ema, isa, Märt. Kolmekarukoopaski (loe: ühikaaegadel) ärkasid sa väikse sussisahina peale, kui Lill kohvivett keema pani ja valmistus hommikul sind lauluga üles äratama. Viimastel aastatel olen ma kahjuks pidanud leppima sellega, et seda armsat laulu kuulen vaid telefoni otsast ja tean, et kuskil kilomeetrite taga on see armas karuke, kes su peale mõtleb… ja mõttes istume me ikka oma ühika kööginurgas ja sööme hommikusöögiks shokolaadikommi, mis su karuke sulle kohvi kõrvale toonud on. See ongi õnn.

See aasta on esimene kord elus, kus ma ärkan üksi. Ausalt öeldes ma kartsin seda hommikut. Aga juba ärgates sain aru, et ma ei ole üksi. Isegi siis, kui kohv ja kook on mõeldud vaid ühele. Päev otsa saatsid mind kitlitaskust kostvad piiksud sõnumite ja kõnede näol – aga mina töönarkomaan mängisin kogu päeva kättesaamatut. Niiet kullakesed, ka vastamata kõne tegi mind üliõnnelikuks! Aitähh!

Nüüdseks olen kalli perega kooki söönud, saanud üha rohkem õnne ja rõõmu nii siinsetelt kui kaugetelt sõpradelt ja võin varsti rahuliku südamega magama minna…

Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju

2009-03-08T23:45:00.001+02:00

Mul on kolm autotäit asju – neljas on kallid inimesed kuivatusrestiga süles. Nüüd on nendest autotäitest saanud toatäis kotte ja kaste, mis millegipärast ei taha auto-play peal end lahti pakkida.

Terve laupäevase päeva sai asju kolida, nii ühel kui teiselpool kastidega auto ja kolmanda korruse vahet joosta, niiet need vahelejäänud trenninädalad said ilmselt küll tagasi tehtud. Aga kuna mul on nii armas perekond ja sõbrad, siis läks kõik nagu lipsti – ja oligi aeg vana korter läikima lüüa ja omanikule tagasi anda. Viimane osa nihkus küll niivõrd õhtusse, et kui ma pärast lõpetamist vanemate juurde jõudsin ning isa-poeg Parkeritele heeringa kõrvale tänutähe-Smirnoffi viisin (et nad jumala eest ei peaks sigade moodi sööma hakkama - ilma tervitusnapsuta), olin ma lootusetult hiljaks jäänud – heeringa ja viina pealt oli sujuvalt liigutud koogi ja tee peale ning mõni vapper töömees oli juba horisontaalasendis oma väljateenitud puhkust nautimas. Lõpuks ometi sain ka mina sedasama teha!

Täna olen vaheldumisi naistepäeva nautinud, Schumacherit mänginud ja asjadekuhilat madalamaks taandanud. Ja kõige selle juures ei suutnud ma uskuda, et ma olengi tõesti nagu kuninga kass. Ja see, mis mind ümbritseb, ongi minu kodu! Ja õues on nii ilus päikseline ilm – just selline, nagu mu elugi.

P.S. Ja naistepäevalilli sain kah. Vot.

Kõik on uus!

2009-03-06T22:44:00.003+02:00

Kõik-kõik on uus, märtsikuus...
Olen taas oma kodinad kokku korjanud ja istun keset kotte ja kaste - voodi veel mahub nende vahele ära! Ei, ma ei hakka veel Ladinasse tagasi minema. Ka Aafrikasse misjoni-arstiks ei lähe veel. Kuna need variandid on mõlemad äärmiselt ahvatlevad, otsustasin seekord siiski kergema vastupanu teed minna ja oma rahutut hinge toita väikese kodu-vahetusega. Oma mõttelennu juures ei imestaks ma sugugi kui ma homme sama targalt kõik asjad lahti pakiks ja kõik plaanid pikalt saadaks. Kahjuks see mõte muidugi väga kõrgelennuline pole... ja madalalt väga kaugele ette ei näe... niisiis pean ma leppima faktiga, et elionimehed tulevad alles nädala pärast ja annavad mulle uues kodus ka internetti...

Tegelikult võiksin ma ju ka leppida selle muutusega, et mu 6-kuune residentuuritsükkel perearstikeskuses sai veebruarikuuga läbi. Niiet nüüd ei ole ma päevast-päeva oma kliinikuperega koos... Kui olete näinud filmi "He's just not that into you", siis saate aru, millest ma ilma jään... Kellega me naisolevused siis nüüd teoretiseerime, et mis neil meestel siis nüüd parasjagu peas on, et miks nad ei helista - sest ometigi ei saa ju põhjus olla see, et nad ei tahagi helistada... Nüüd olen ma selle sooja perekonna asemel suures kõledas haiglas... Mis on ka tore, tegelikult. Sest siin ei pea niimoodi tööd tegema, et mu niigi nõrk hääl ära kulub. Ja siin saab kursusekaaslastega lõunatamas käia, kuigi ega seda ühepajatoitu ei jõua vist ka lõputult süüa...
Aga see-eest on see praegu minu jaoks kohe täitsa uus ühepajatoit. Ja uus kodu ja uus pere ;) Algatuseks piisab vist küll ;)

Sellest, kuidas minu raha rändamas käib

2009-03-02T14:07:00.002+02:00

Kuna Efka on kuidagi jube tubliks sulesepaks hakanud, siis tekkisid mul süümekad (sest ma ometi ei saa ju kellestki halvem olla) ja tõesti-tõesti, kiigates oma viimast blogi sissekannet, siis seisab selle taga 1. veebruar. Aga... Aaaaaaga, ma ausõna teen iga päev igast muid sissekandeid, tunnis 4 tükki vähemalt :D

Muust elust siis nii palju, et majanduskriis on ka minu õuele hiilinud... aga ma olen jumalast kindel, et see tuleb minu halvast harjumusest oma sumadan-käekotti kõige suvalisemates kohtades maha panna ja mitte kuulata vanarahva tarkust, et niiviisi läheb raha minema... Ma nüüd siis olen püüdnud teda vähemalt nagi otsa riputada, aga täna jällegi ei olnud arstide toas ruumi veel ühe residendi koti jaoks (eriti kui see kott on siuke, kus kõik vajalik ja ka mittevajalik kaasas on). Niisiis - mu kott istus tervelt päev otsa laua all põrandal. Niiet ma ei ole isegi julgenud rahakotti piiluda, aga ma olen kindel, et viimnegi sent on kakukese moodi jalutama läind.

Igaljuhul see, et ma autokoolis ega trennis ega salsas pole vahepeal käinud - see on kõik ruumipuuduse süü. Kõik need korrad, mis ma olen pidanud oma vaest kotti põrandale panema, maksavad nüüd kurjalt kätte...

Kõrged kontsad teevad ära

2009-02-01T09:50:00.006+02:00

Viimasel ajal on mu elu taas piduliseks läinud... Jumal tänatud selle eest! Sest just nii jõudis ka see ülejäänud tükk Liisust koju tagasi - see, kes on võimeline pärast paaritunnist und minna tööle ja pole nagu midagi viga. Või jätta vahele mõne reedese öö, sest lihtsalt ei ole mõtet enam magama minna.

Olen avastanud ühe heatuju triki - pane seelik selga. Nimelt kummutas see trikk ümber minu veendumuse, et tähelepanu saamiseks pead olema blond, siresäärne ja sihvakas. Ei. Piisab ainult veidi lühemat seelikut ja voila! Oledki jälle ladinas ja ujud pilkudemeres.

Muidugi, minu puhul on väljaskäimine natuke raskemaks muutunud. Juba enne sisenemist on vaja visata üks pikk uuriv Sherlocki pilk leidmaks vähimatki kahtlast tegelast, kes võiks olla meie patsient.
Teiseks, sa ei saa kellelegi öelda, et sinu nime ette käib lühend dr. Seda eelarvamusest, et arstid ei ole inimesed....
Näiteks:
*väike tüdruk küsib "Arstitädi, kas sina ka sööd?"
*matusel torisetakse "ise on arst ja sureb ära"
*peol normees: "Tead, tegelikult oled sina palju ilusam kui su sõbranna, nii tark ja kavalate silmadega... aga sa oled ju arst!"
*tuttav, kes on ühtlasi ka patsient: "Minu perearst ja joob viina?!?"

Just sellepärast peab vahel olema hoopis koristaja või postiljon... aga ka sellest näritakse läbi ja öeldakse et sa oled liiga intelligentne.
Nojah, ema ju ütles ammu, et võõraste onudega ei tohi rääkida... ju tal vist oli õigus.

Mis puutub veel minu uude sõpra seelikusse/kleiti, siis meie ülipeen glamuuriõhtu Lillega algas sellest, et nii möödaminnes poogiti meile veel üks elukutse külge. Istusime oma lühikeste kleitide, ülipeente sukkade ja saabastega taksosse ja palusime end viia Vabaduse platsi. Väljudes olime üliviisakad oma taksojuhi vastu, kes eesti keelt küll veidi kangelt rääkis, aga muidu oli äärmiselt armas. Tänasime ja soovisime "Jõudu tööle!" ja armas taksojuht vastas koheselt: "Aitäh! Teile ka!" Hämmingus vaatasime mitu minutit teineteisele otsa ega suutnud otsustada, kas peaks nüüd hoopis suunda muutma ja sinna Tatari tänava poole minema, või jääme vana plaani juurde ja lähme ikkagi Privesse peole.
No tegelikult me ei lasknud sellel ennast siiski väga häirida, sest tegelikult oli see siiski ülimalt armas onu ja ju ta tahtis meile lihtsalt midagi head soovida.
Niisiis tegime hoopis tiiru Tallinna kõige ekstravagantsematele kohtadele, alustades Stereo loungeist, kus me tänu oma ilusatele silmadele või lühikestele kleitidele saime baari-poisi päest kohe mitu tasuta kokteili, kuigi ette oli nähtud ainult üks igale külastajale.
Siis tõdesime, et Apple Martini näeb küll superglämm välja oma imepeenes klaasis, aga meie endi barmani talent teeb sellele joogile iga kell silmad ette.
Miskipärast viis meie tee meid ka Nokusse, Valli baari ja Levikasse - kõik kolm kohta, kus me olime vaieldamatult ainsad seelikutes olendid...

Aga tüdrukud, ma ütlen: "Kleidid ruulivad!"

Majanduslangus? Ongi!

2009-01-18T21:24:00.002+02:00

Täna jõudis ka mulle isklikumalt kohale, mis toimumas on. Eesti on üha sarnasem Costa Rica jm ladinaga ja kunagise Nõukogude Liiduga. Lapsena istusin ma üksi kodus ja värisesin, et ega ometi keegi vargapoiss külla ei tule. Kodu ust ei julgenud enne võtmega lahti teha, kui ei olnud veendunud, et keegi mind jälitanud ei ole...
Nii olid lood ka ladinas - ei olnud harvad need korrad, kui dońa Melba ja dońa Hannia tervitussõnade asemel kuulsid seda, et keegi saadeti jälle koju minnes oma kodu ukse tagant ingliteilma pilve peale. Ka mina olen oma Heredia kodu värava taga oleva võõra auto pärast kvartalile sadu ringe peale teinud, sest ei julgenud sõbra autost väljuda, sest äkki selle põõsas passiva auto omanikele oleksid minu võtmed liiga palju meeldima hakanud.
Njaa, Eestisse tulles ei alguses vaatasid ikka ka mitu üle õla enne kui julgesid ust avama minna. Esimene kord peole minnes ol probleem, et kuidas ma sinna saan, et kes mind viib... Aga varsti said aru, et ei olegi vaja kramplikult igat sammu karta. Kuni tänaseni... kui miski poisiklutt minuga koos vanemate maja trepikotta minuga koos sisenes ja jalgsi samuti teisele korrusele tuli ja minu naiivne arvamine, et ta on see vene naabripoiss, osutus kohe ülinaiivseks mõtteks. Sest nii kui ma hakkasin ust lahti tegema, oli poiss selja tagant mind kallistamas, ma täpselt ei saandki aru kas tasku või koti kallal või oli ta lihtsalt ülimalt koba ja tegelikult jahtis hoopis mu võtmeid.. Kui ma karjuma hakkasin, siis ta jooksis minema, sest sai aru vist, et see polegi see kodu, kus ma üksi elan, vaid kotletilõhnast sai aru, et hoopis vanemate kodu, kes samuti kodus on. Tagantjärgi mõtlen, et oleks võinud talle hoopis oma kontsakingaga vähemalt mõne epididümiidi põhjustada. Noor puberteedieas poiss, talle on ta mehelik uhkus kohe kindlasti väga tähtis.

Aga no krt! Kas sinna siis see langev majandus meid viibki? Ja mina naiivitar ei saanud oma õppesõiduõpetajast aru, kes ütles et liiklus on nii õhukeseks jäänud ja et ka õppesõiduõpetajad jäävad töötuks. Sest minul on ju majandus parem! Saan oma palka, elan oma Mustamäe uhkes ja heas korteris, aeg-ajalt hullun shoppamistuuridel, vahel luban omale igast peeneid sööke veini kõrvale. Lihtsalt endale. Luksuse pärast. Ja siis unustad täiesti ära, et midagi kuskil langemas on... aga näed, ongi!

Rallibeebi, ralli!

2008-12-16T00:33:00.002+02:00

Kes ütles, et kõik peab tulema nii kui niuhti! Jah, tõesti, see vist olin mina ise.
Ma ei saanud kunagi aru oma sõpradest, kes sellise jäägitu rõõmu-kergenduse-joovastuse kokteilina kuulutasid: ma sain load kätte. Mis see siis ära ei ole? See on ju kõigest üks paberitükk, millel on su pilt peal ja lubab sul autot roolida. Õpid natuke ja paar korda sõidad ja asi ongi käes.
No ja vot siis. Istusin autosse. Platsil sain vigureid teha. Ei saanud aru, miks see auto läheb tagurdades just sinnapoole, ma ju rooli keerasin hoopis teisele poole. Einoh! Ja üldsegist, milleks mul neid peegleid veel vaja on? Ma ju saan aknast ka otse ette vaadata, et neid jooni seal asfaldil jälgida. Aa, et märke võiks ka vaadata? Ja siis peab veel rooli keeramise ajal käiku vahetama, mis hõlmab endas kohe väga mitme väga erineva liigutuse tegemise üheaegselt! No kuulge, mis te nalja teete minuga või?
Ja siis läks naljaks - mind saadeti linna. Istusin seal bussis nr 5 ja vaatasin aknast välja - kõik need neljarattalised semud peavad õues olelusvõitlust ja tähistavad oma trajektoore... ja homme pean mina koos nendega võitlema... Paanika missugune.
Kuidagi ma sealt Statoilist minema sain, loogeldes teel ja nõksutades ja autot keset ristmikku välja suretades. Kõrvalrajale manööverdamine oli minu jaoks nagu õudus ruudus, tagasipööramine tekitas tahtmist koheselt pigem kraavi sõita - SEE auto nüüd küll seda tiiru ära ei tee! Aga tegi.
Ja niimoodi tegin ka mina autokooli teooriaeksami ära. Kuus aastat õpitrenni ei ole ikka mööda külge maha jooksnud, õnneks. Sest paraku sai ka ilma õppimata klassi priimusena testid tehtud. Ja tekkis tunne, et miks siis see ülejäänud 95% siis läbi kukub, see ju nii lihtne. Räägib õpilane kes tahtis pärast eksamit kohe jalga lasta, sest nagunii peab uuesti tulema. Ja no võibolla peabki... aga ei, ma täna otsustasin, et ei ole mõtet inimeste sulatõtt uskuda ja jäädagi arvama, et sinust ei saa kunagi rallisõitjat. Vot saab. Ja vot täna taastati minu usk minusse enesesse. Ja vot seesama Liisu, kes tahtis lõpetada kooli medaliga, kes tahtis saada arstiks, kes tahtis minna Costa Ricale... vot see Liisu hakkab vist vaikselt taas ukseavast Eestimaa poole piiluma. Ta vist hakkab vaikselt minu juurde tagasi tulema...

Esimene lumi :)

2008-11-25T23:29:00.004+02:00

Paar päeva tagasi läks maa veidi valgeks, siis kohe täitsa valgeks. Ja lõpuks oli kõik lausa nii valge, et aknast ei näinud läbi ja õue minnes puhus tuul sul kõigepealt suu-silmad lund täis ja kui hästi läks. siis tagatipuks pikali ka. Niisiis kiire otsustamishetk, ja kodus teki all filmi vaatamine oli just see, mida kõige rohkem teha vaja oli.
Kui aga järgmine päev nina uuesti välja pistsid kindla teadmisega, et lähed tööle ja siis õppesõitu, siis vaatepilt oli muidugi paljulubav - kes kaevas autot lumehunniku alt välja, kes lükkas oma masinavärki lumehangest välja, kes üritas läbi lume sumbates kuhugi jõuda. Mina olin siis see, kes mööda puutumatut metsarada põlveni lumes sahises ja üritas poolel teel tuvastada treppide asukohta, et nendest Nõmme mäest üles saada. Trepikäsipuu oli olemas, ju siis olid kuskil selle vaiba all ka trepiastmed, aga see jäigi tuvasatmata kui ma end käsipuust üles vinnasin ja keel vestil lõpuks kliinikusse jõudsin. Aga muidu oli äärmiselt ilus, peaks mainima.
Ka õhtul oli äärmiselt ilus see vaatepilt, kuidas 5 noormeest minu õppeautot hangest välja lükkasid. Sest loomulikult õnnestus mul ikka mõni hang üles leida - sõidutunnis ju selleks ongi et õppida kuidas peab abitu näoga auto kõrval ootama kuni leidub kenasid inimesi kes sind aitama sööstavad. Seda lõbu mulle rohkem kui üks kord ei pakutud kahjuks/õnneks. See-eest kostus mu suust sageli üllatavaid ahhetusi-ohhetusi, et kas tõesti on kahest sõidurajast saanud juba üks või ühest kaks ja mina loomulikult otsejoones nende keskel paiknen. Märk ju oli ka! "Ehhhh? Mis märk?!" Aga noh, keskel ongi kindlam - siis vähemalt pool autot paikneb õiges sõidurajas, kas pole?

Pime-kõle-külm. Appi!!!

2008-11-02T23:53:00.002+02:00

Oo jaa! See ongi see, millest ma kogu eelmisel aastal puudust tundsin - see tatine tunne, kui sa istud oma kodus, tass Therafluga nina all, väljas valitseb pilkane pimedus ja vihm koputab aknale. Just nii, nagu ühel ilusal pärastlõunal olema peabki. Pabertaskurätid ja Theraflu on just need asjad, mida ma üksikule saarele kaasa võtaks. Kuna üks käsi veel vaba on, siis mahuks ehk hea soe vatitekk ka ära.
Ja mõtleks, aasta tagasi panid sa ringi imeõhukese valge kleidiga, millel olid tiivad selga õmmeldud... nüüd oled igast otsast sisse mässitud nagu kubujuss, aga ikkagi on külm. Kui tiivulises valges kleidis sattusin korra rock-baari, kus kõik oli tume alates seintest ja lõpetades mustade nahkjakkidega. Piisava alkoholikoguse juures võis seal valget tiivulist olevust tõesti ilmutiseks pidada... siis siin ei pea tumedust kaugelt otsima - astud tänavale ja ühined ühtlase mustmantlite vooga... ja oma kollases mantlis võid sa taas kord ilmutise mulje jätta, sest kesse siis ometi värve kannab?!?

Cuba...

2008-10-03T21:12:00.004+03:00

Istun ja vaatan filmi Kuubast. Kõik see, mis vanasti tundus vaid filmitrikk - ilusad autod, mahe kuuba muusika, pioneerilikud koolivormid - ei ole enam muud, kui nostalgia. Sest nii see kõik ongi - seal ja praegu, ja mitte aastakümneid tagasi ega ka mitte arviutitrikk...

Back in business

2008-09-21T11:32:00.003+03:00

Eino-eino, ei ole midagi et koguaeg on vaja hommikust õhtuni ainult õppida! Vahel peab oma fiestera poole kapist välja tooma ka. Nii kord nädalas. Või kaks. Et siis oleks jälle terve põrand sõbrannadega kaetud nagu vanadel headel Tartu aegadel. Et siis saad hommikul neile romantilist hommikusööki pakkuda südamekujuliste võileibade näol. Just sellise hommikusöögi, mida peaks noormees hommikul voodisse tooma.
Tegelikult ei olegi olnud mingi pidupadu, kuid sellegi poolest:
*sa võtad suhkrutoosi, mis vajab täitmist. Siis sa võtad kapist selle paki, mis sinu meelest on suhkur ja hakkad südamerahuga suhkrutoosi jahu kühveldama.
*sa tahad teha piimaga putru, sest sul mingil imekombel ON isegi piima kapis. Paned vee keema ja hakkad juba helbeid sisse panema. Oih, sa ju tahtsid PIIMAGA putru.
*sa hakkad tegema cafe chorreadot ehk sokikohvi, kallad vee sokki ega mõtle soki kabariitidele - oih, kogu potitäis vett ei mahugi sokki?!? Kuidas nii?
*nõusid pestes tahad sa kõik nõud järjepidevalt nõudepesumasina (loe: kuivatusrest) asemel prügikasti visata

Aga muidu on kõik kõige paremas korras - Bashmendil on endiselt hea muusika, kuid üllataval kombel sa ei olegi kõige vanem külastaja peol ja veelgi üllatavamal kombel näed sa seal lausa päris mitut tuttavat!

Royal Caribbean - Jewel of the Seas

2008-08-30T01:04:00.004+03:00

Astud 13-korruselisesse kruiisilaeva, mis on ilmselt just täpselt Titanicu mõõtu, ja mõistad, et USAsse minekuks ei ole USA viisat vajagi. Vahel piisab vähemastki. Selles laevas on olemas kõik, mida ülimaks õnneks vaja - kino, teater (õigemini show-ruum), kasiino, restoranid, baarid, spaad ja spordikeskused.
Ülim inimlik rõõm on laiskus - niisiis saab sellel laeval olla seitsmendas taevas. Hommikul ärgates on sul kandikutäis head ja paremat kraami ukse taga. Siis lähed tekile värsket mereõhku hingama ja tagasi tulles on tuba ära koristatud ja sulle tervituseks piparmündishokolaad padjale jäetud. Ja no kui parasjagu kuskil linnapeal ei kakerda, siis ei olegi päevad läbi muud teha kui süüa, magada ja telekat vaadata. Tublimad võivad ka trenni minna või miskit muud tegevust omale leida. Ja õhtul pärast udupeent õhtusööki merevaatega restoranis, kus ilma kolme käiguta sind lauast lahkuda ei lasta ja ega sa väga tahagi - sest teenindus on superluks, toidud imeilusad, niiet ei julge puutudagi, ja lisaks veel maitsvad ka.
Ja siis sukeldud USA-pärasesse meelelahutusmaailma... Või lähed hoopis oma tuppa Olümpiale kaasa elama. Kes kuidas. Jamaicalased valisid üldjuhul viimase kasuks.
Mõneti tundsin, et olen taas Ladina-Ameerika radadele sattunud, sest enamik personalist oli sealt pärit. See seletab ilmselt, miks keeled tahtsid kõik sõlme minna. See sõlm kulmineerus Stockholmis kus mina vapralt kuulutasin et las mina tellin kohvi ja võileivad, sest ma ju oskan kohalikku keelt. Diay! Kohviga probleeme ei olnud, sest see sõna on teadagi internatsionaalne... aga võileib pidi ikka küll üks eriline suutäis olema, et seda pidi lausa neljas keeles korraga küsima. Sest preili Liisu ei saanud enam aru, milline sõna millises keeles on. Ja solvunult läks otsejoones raamatupoodi lektüüri järgi. Aitab!
Vene keelega õnneks probleeme ei tulnud. Sest Peterburgi nautisin mina ainult laevatekilt. Seda imeilusat Peterburgi sadamat, mis pideva suitsuvine all oli, niiet tegelikul ei kannatanud seal isegi raamatut lugeda. Oleks me targemad olnud, oleks koheselt end turismigruppi kirja pannud, sest see oli ainus viis kuidas ilma viisata Venemaale lasti. Selle asemel istusin ma need kaks päeva laevas ja nautisin sõna otseses mõttes mittemidagitegemist. Ainus mõnu rikkuv faktor oli telekapult, mida mul ei olnud.
Helsinki oli nagu Helsinki ikka. Eriti tore pärast poolt pudelit valget veini tühja kõhu peale. Sama efekt oli ka Stockholmil, kus mina, põline stockholmlane, oleksin äärepealt bussist maha jäänud, sest nii tore oli ju mööda tänavaid ekselda ja ära eksida.
Kopenhaagenis tuli kohe kindlasti Tivoli uuesti üle vaadata - et kas ameerika mäed on ikka paigal ja ega nad vahepeal suuremaks pole kasvanud. Ei olnud. See-eest tuli keset Kopenhaageni linna vastu üks noormees Imperiali särgiga (Imperial= Costa Rica suurim õllefirma). Kahtlaselt valge oli, muidu oleks talle kohe kaela langend oma Pura vida mae fraasidega. See-eest kostus jäätiseputka juures kõige hullemat hispaania keelset ropendamist ja otseloomulikult, kes need ikka olla saavad kui mitte kallid tico-poisid! Awwwwww! Jalgpallisärgiga ja puha!
Oslo... oi Oslo mu arm! Õigemini, mu armsaim õeraas elab seal. Istud Hildega keset Oslo linna ja jood kõige kallimat kohvi elus ja räägid ja räägid ja räägid ja varsti on kõik ümberringi San Joseks või Herediaks moondunud ja kõik on täpselt nii, nagu enne 8. jaanuari veeuputust (kui Hilde ja Liis tahtsid San Jose lennuvälja lähistele ka üht pisaraveest järvekest luua). Ja nii ma käisingi Costa Rical.

Elu Eestis vol 2

2008-07-29T23:15:00.005+03:00

Ma vist hakkan aru saama inimestest, kes alatasa pärast tööpäeva ütlevad: "Ma ei jaksa." Minu jaoks oli see fraas pikka aega mõistmatu, vaatamata faktile et rabasin mitmel rindel nagu töönarkomaan ikka, kuid sellegipoolest leidsin aega kohvitamisteks - pidudest rääkimata. Juhtus ka nii, et pärast pidu sai otse tööle gangreenihaigete jalgu siduma lipatud.
Ei, ma ei ole vanaks jäänud. Ma olen ju alati 21! Aga olen vist aru saanud, et ei maksa end nii noorelt tööga tappa. Kesse siis muidu sinu asemel pidudel rokib ja grüünes päikse käes chillib?
Reede õhtuti vean end siiski peole, vaatamata sellele et kell 8 õhtul magan ma oma sõbranna köögilaual ja ei taha kuuldagi midagi sellest, et on vaja peole minna. Olgu siis Supreme'i sünnipäev Krahlis või mitte. Väike dzinn tuleb lambist välja võluda - koos toonikuga - ja pidu jätkub poole ööni (kuid siiski ainult poole ööni, sest hommikutunnid Levikas on siiski vahele jäänud). Ainus asi on see, et mulle on kuidagi kummaline see peostiil, kus igaüks tuimalt jalalt jalale astub, üritades seejuures esile manada nii ülbe näo kui võimalik - käed taskus, nina taevas.
Ühe peoõhtu vaieldamatu osa on kahe pihviga hamburger ja takso koju... või siis jalutuskäik Lille juurde, mis on igaljuhul mõnusam, sest garanteerib sulle hommikuse tartahelbepudru hapukoore-salatiga ja kohvi piimavahuga. Järgmine päev möödub ideaalkorras ostukeskuste allahindlusi kammimas ja tsikistumas, lõpetades oma eduka shoppingu Vapiano pitsaga. Just nii, nagu peab.
Kui taksodest rääkida, siis siin riigis on keeruline silma peal hoida nende taksofirmade virr-varris. Ja kui sa oled rumal välismaalane kes eesti keelt ei valda, siis sa maksadki sadamast Mustamäele tuleku eest 500kr nii, et silm ka ei pilgu. Ja kui ma oma tõmmunahalise sõbraga tahtsin bussijaamast sadamani sõita, vaadati mulle korra otsa, hinnati pealaest jalatallani mu sõpra, ja öeldi hinnaks 150krooni. Ja siis nad tulevad mulle Costa Rical ütlema, et 40 kroonine arve on röövimine (et mulle kui välismaalasele tehti hullemat sorti tüng)? Õnneks päästis mu usu taksojuhtidesse üks juht, kes vastas oma takso tagaistmel leiduva telefoni sõnumile "Leidjal palun võtta ühendust." Kõik ei ole veel kadunud.

Eesti mõnud

2008-07-06T19:08:00.005+03:00

Tallinn suvel: istud sõbrantsidega parkides, amaretto kohvitops ühes käes, veinitops teises, ja vaatad inimesi, keda samuti päike on oma urgudest välja meelitanud. Hoolimata sellest, et käimas on Õllesummer, on linn inimesi täis... päiksepoiss paistab sulle otse silma sisse, kuid sa ei hooli ka sellest - nii harva antakse ju teist! Jättes tahaplaanile oma eelarvamused Õllesummerist, võtad sa siiski pileti näppu ja lippad laululava poole - sest Franz Ferdinand ju ootab! Ja sa lihtsalt rokid. Sest see on lihtsalt nii hea! Rahul ja õnnelikuna jalutad vaikselt mööda päikeseloojangulist Piritat kodupoole ja oled seitsmendas taevas, sest kõik on just nii, nagu olema peab - ja sa maabud nagu vanadel headel aegadel oma kalli sugulase kõrval voodis, et veel pool ööd maailma asju arutada.
Hommikul ärkad üles ja kohe ongi minek Vilusisse. Sinu armsasse-armsasse Vilusisse, kus lapsena sai savikujukesi sõiduteele kuivama pandud ja kus sai meie 10 meetrise asfalttee jupi peal kolmekaga ringi vuratud.
Astud majast paar sammu ja juba oledki meie oma plaažil. Ja nii saigi esimest korda Eesti suvel ujumas käidud. Vesi oli soojem kui õhk! Ja unustades fakti, et sügavale jõudmiseks pead kilomeetri jagu edasi sumama, on Peipsi ikkagi mõnusaim ujumiskoht - vesi ei ajagi silmi kipitama, soolakihti ei jää su nahale... aint lained hoiavad veidi madalat profiili.
Isegi kitkumine ei tundunud enam nii hirmuäratav kui lapsena (isegi kui enam soome kommidega ei meelitatud). Hernekeppe sai kah panna. Kui meie haltuura vaarikavarte ja kuivand õunapuuokste osas välja arvata, sai väegadema ilus hernepõld! Nojah, pajuokste asemel muidugi võtsime haavapuid - siukseid pisikesi - mis nad siis tulevad meie ranna peale kasvama! Võsas sahistamine oli muidugi äärmiselt vilusilik - kallasime küll end ohtralt offiga üle, aga miskipärast leidsid sääsed ikka, et pidusöök tuli. Nagu oleks pitsa tellind!

Elu Eestis

2008-07-04T11:09:00.003+03:00

Nüüdseks olen juba kuu aega kodus olnud, millest enamik ajast on kulunud end õpikute taga vangis hoides. Oma kinnisideede all kannatades, et minust saab hea endokrinoloog, ei lubanud ma õpiku taga endal aru saada, et tegelikult ei viitsi ma ju terve elu diabeetikutega vaielda. Laps-diabeetikutega küll. Ja nii ma lõpetasingi hoopis perearstinduse residendina. Varsti hõljun kitli lehvides mööda Eesti kliinikuid ja haiglaid. Aga üks probleem... ma ju ei ole enam harjunud tööd tegema!!!

Teine asi... kogu minu aastane arvamus, et ma oskan enam-vähem salsatada, keerati pea peale. Läkisn siin salsa tundidesse ja oioioi! Sammud on teistsugused! Tehakse igast tireleid ja mureleid (mida latiinod ise vist ei viitsi selgeks õppida)! Ja siis... aetakse mingeid imelikke jooni taga! Ja kui sulle öeldakse, et pead astuma 35 kraadi ja kui sina astud kogemata 30 kraadi, siis on kohe jama majas! Ja oma vigu ei saagi enam kutsusilmade ja naeratusega andeks. Kõik käib piinliku saksaliku täpsuse järgi. Ka tantsus...
Ja üldsegi, järsku oled sa täiesti tavaline eesti tüdruk - tantsusaalis ei tule sind keegi tantsima võtma, keegi ei kommenteeri tänaval su ilusate silmade kohta, keegi ei pane sind isegi mitte tähele... Ja see riik ongi üks hallide hiirekeste pesa... astud peol tantsusaali ja sul on tunne, et sa oled sattunud rongiootepaviljoni, kus lihtsalt kõik seisavad. Vahel vibutavad natuke kätt (nagu hüvastijätuks lahkuvale rongile), aga see on ka kõik. Igav on, teate.

Kodus!

2008-05-31T11:00:00.000+03:00

...või - hoopis kodust eemal? Pagan seda teab, mis see kodu nüüd on!
Kohv on kibe.
Banaanid on puised.
Teed külmkapiukse lahti, et käe papaia või mango järgi ulatada. Aga ei ole! Poes ka ei ole! Mis trikki nad nüüd minuga mängivad?
Peale selle võin ma kihla vedada, et enne olid 1-kroonised mündid palju suuremad - keegi on nad lihtsalt väiksemaks näksind! Metall ju ka maksab!
Ja üldse, mis toimub? Mina tegin kõigile lahket reklaami, et Eestisse võib tulla küll, siin on hea odav - sama odav kui Costa Ricas. Ja vot sulle säh! Eesti juust maksab 142 krooni kilo ja pead veel vaatama ka et sulle juustu asemel juustutaolist toodet pähe ei määrita (või käis see hoopis või kohta, mina kah ei mäleta, mis need majandusinimesed mulle rääkisid kui mina parasjagu siidrit degusteerisin - tjah, pärast 9-kuust siidrivaba dieeti tundus ülihea). Tuttifrutti ja kukekomm on endiselt head odavad - niiet kõik ei ole veel kadunud.

Anuncio!

2008-05-08T04:09:00.005+03:00

Nii. 26ndal mail hakkab üks lennuk Costa Rica poolt teele ja läbi igasuguste vahemaandumiste maabub Tallinna lennujaamas 27nda óhtul kell 19:55. Paluks kärtsu ja mürtsu ja pasunakoori! Hehehe. Tegelikult, selleks et mitte kultuurishokki saada, lähme hoopis 28ndal salsamaailma. Koht pole ju oluline, aga Kolumbus Krisostomuses antakse. Reggeatoni kohti vist Eestis veel pole? ;) Pole hullu, küll minu juures kunagi saab reggeatoni pidu ka :P Ja gallo pintot vaaritan teile ka, hehheee! Caciquest peate kahjuks pagasi-piirangute tóttu ilma jääma. Aga piisab ju minust ka! :D
(Pärast seda mattun endokrinoloogia ópikute alla ja tulen jaanipäeva paiku nagu jaaniussike välja)

Kilpkonnamaal

2008-04-25T18:47:00.003+03:00

Ära tegin oma unistuse! Nüüdseks ei ela kilpkonnad minu jaoks ainult kastis vöi minu rahakoti peal vöi postkaardil...
Käisin nimelt vabatahtlikuna Parismina külakeses merekilpkonni pahade onude eest kaitsmas. Kilpkonnad on nimelt väljasuremisohus, kuna "kütid" korjavad nende munad kokku ja müüvad restoranidele. Ja seetöttu on vaja neid kaitsta. Öösiti käivad vabatahtlikud koos kohalike kilpkonnapatrullidega rannal ja kui näevad kilpkonni poegimas, toimetavad muna-pesakonna ohutusse kohta, valve alla.
Esimesel ööl hakkas meie vahetus kell 8 óhtul ja lóppes südaööl. Sóitsime pimedas autokastis oma trajektoori alguseni ja hakkasime randapidi jalutama. Kuu paistis, lained möllasid kui hullud ja silmapiiril paistis vaid ühtlane rannariba. Hästi ilus oli... ja pónev ka... Kóndisime ca 10km sel ööl, ilma kilbiga loomi nägemata. See-eest nägime kaimannide (krokodilli-laadne elukas) silmi laguunis punaselt pólemas.
Järgmine öö pidime minema kell 12 öösel. Oioi, kuidas ei tahtnud minna! Uni on ju!
Lohistasime end siiski kohale ja jóudsime nii 2km kóndida kui juba nägime kilpkonna! Ootasime tasakesi, et ta ära ei ehmataks ja läksime teda möötma. Seejärel vaatasime, kuidas ta aeglaselt mere poole liigub ja vaikselt laintesse kaob...
Jöudsime vaid natukene edasi jalutada kui juba nägime teist muhku rannal. Seekord saime aidata mune kokku korjata ja ümber matta ka. Eelmisega läks nii, et neid mune ei leitudki üles - jäi vaid loota, et kütid ka ei leia ja kolme kuu pärast on oodata pisikesi mutukaid-kilpkonni...

Life is just a dream!

2008-04-16T21:47:00.003+03:00

Appppiiiii! Kuulge, kirjutage mulle kähku kui hea ja tore Eesti on, sest muidu ma ei tule siit kuskile. Sest mulle meeldib siin täitsa hästi.

Hetkel on kóik ainult "a dream come true." Käisin oma peredega nädalavahetusel Arenalis, jälle. Sel ajal kui Märt ja Kaur Vilusi saunas olid, mónulesime meie 5 tundi termaalbasseinides (aga kui aus olla, siis olin ma oma vennakeste peale ikkagist natuke kade ka - sest siin vöib ükskóik kui mónus olla, aga Vilusist ja sugulastest ei ole miski parem). Igaljuhul olin ma krimpsus kui vanamammid, aga oioioi kui mönus! Pärast seda läksin ja tantsisin 2 tundi järjest salsat ja merenguet ja tundsin end tantsukuningannana, sest teatavasti on selle linna asukateks ainult turistid... kelle salsaoskus jätab natukene et soovida.

Pärast oma reisi peredega pörutasin ühe residendiga randa, kus ma polnud veel käinud ja tóepoolest siin ON siiski randu, mis on imeimeilusad ja jätavad Robinson Crusoe mulje. Sest turiste pole! Peale selle gringa, kelle nimi on Liis. Sain järjekordse tempel mällu igaveseks... aga heas möttes. Öösel kuuvalgel lained laksumas, kusjuures pilvede vahelt paistab kuu nagu naeratav arbuusilöik ja köik on niiiii ime-ime-imeilus!

Esmaspäeval oli meil vaba päev, kuna kunagi ammu aastaid tagasi oli üks vapper södur Juan Santamaria, kes vabatahtlikuna riigi nimel surma läks ja seetöttu omale lennujaama sai ja vaba päeva ka veel.

Praegu on San Joses kultuurifestival, mis tähendab et köik karvased ja sulelised kogunevad óhtuks ühe järvekese kaldale ja vaatavad kóiki neid tegelasi, kes tantsivad ja laulavad ja muidu ilusad on. Eile nägin hispaanlasi flamencotamas ja ühte ticot heasti laulmas ja veel midagi uskumatut - üks Argentiina bänd, kes ilma instrumentideta instrumentaalmuusikat klassikast elektroonikani mängis... seda kóike kasutades käsi-jalgu, kilekotte, korvpalli palle, plastiktorusid, tühje tünne jms. Hull óun täiega!

Ja mis kóige toredam... lähen vist esmaspäeval Tortuguerosse kilpkonni päästma. Elan nagu unistuses! Mul on alati olnud üks unistus - näha kilpkonni ja minna Tortuguerosse, sest see on lihtsalt et nii ilus. Räägitakse. Aga kuna sinna on kallis minna, mis sa siis veel vabatahtlikust pangarotist tahad... siis ma arvasin alati, et kui ma rikkaks arstiks hakkan, siis tulen Tortuguerosse ka. Aga nüüd! Mulle lubatakse kohe täitsa tasuta sinna minna!!!

JA muidu kah. Viimasel ajal olen nii palju toredaid inimesi enda ümber leidnud ja nende seas ka mitmeid inimesi, kes elavad minu maja juures ja on röömsad autoomanikud, mis tähendab seda, et ma ei peagi enam välja minnes igaltpoolt öömaja kerjama. Nüüd, kus elu on mugav ja tore ja önnelik ja päikseline, nüüd küsivad kóik, kas mul juba pilet taskus ja loevad päevi, millal ma tagasi tulen...

(ärge valesti aru saage, ma igatsen teid küll, aga te vóiksite parema meelega hoopis oma seitse asja kokku korjata ja siia palmi alla kolida)

Käisin Kuubasaarel

2008-04-07T05:27:00.002+03:00

Hullumeelsused mulle meeldivad. Ükspäev otsustasin, et kuna mulle anti viisaraha tagasi ja ainult natu-natukene jääb Kuuba lennupiletist puudu, siis tuleb minna. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ei saa ju oma emast halvem olla. Eks siis näis, kumb on hullem seikleja, kas ema (kes kahekesi ühe tuusikuga Altaile põrutas; oma kella saiatüki vastu vahetada tahtis; Fideli aiast sidruneid varastas jms) või tütar (kes oleks Tom Hanksi moodi Terminali jäänud).

Igaljuhul, Kuubale jõudes olin nagu 5-aastane laps nina vastu aknaklaasi. Mitte, et ma oleks palme ja päikest vahtind – neid juba nähtud küll! Ooo ei, minus tärkas hoopis nõukogude-nostalgia! Nii palju Ladasid ja Mossesid korraga ühes kohas pole ma juba vähemalt 10 aastat näinud! Ja Gazid ja Mazid ja kõik muu kraam, Volgadest rääkimata! Teises etapis jagus mul silmi ka nende uunikumautode jaoks, mis Kauri ja Märdi oleks kohe kindlasti hulluma ajanud. Kui juba mina, autovõhik, lapselikult “hull õun!” kilkasin.

Teadsime ainult, et lähme Baracoasse... kus ja mis see täpselt on, sellest polnud õrna aimugi. Meditsiinikooli lähedal, ütleb palju. Selgus, et see on nii 40min bussisõit La Habana kesklinnast – tingimusel, et bussid kohe tulevad, muidugi.

Elasime ühes korteris, mida üüris üks äärmiselt tore ja vastutulelik perekond. Meil oli kaks tuba suuurte vooditega, köök ja kõik muu, mis vaja. Aeg-ajalt toodi meile puuvilju ja guanabana mahla ja moosi ja pesti pesu ja kui raha otsa sai, anti toiduraha ja süüa.

Meie külakeses oli paar poodi, kust makaroni sai... aga võist ja wc-paberist võisid ainult unistada. Juustu-liha-munade jaoks pidid teadma, millisest kodust neid saab. Kodudest sai ka ca 5kr eest pitsat osta, millest me põhiliselt toitusimegi... vaesed rotid nagu oleme. Sest 10kroonine praad oli liiga kallis noh.

Külabaarides said oma pudeli rummi lauale. Nii see kohalik rahvas siin elab. Diskoteegis saad rahulikult 10 krooni eest käidud – 5kr sissepääs, 5kr pinjakolaada või mojito. Reggeaton võimutses igal pool. Niiet häbi tunistada, aga tulin Kuubalt nii tulema, et kuuba salsat ei saandki tantsida. Ainult üks kord sai salsatada ja seda ka kostariikalasega! See külake on nimelt välistudengite külake. Siin asubki see kuulus Kuuba meditsiinikool, mis on omamoodi nagu linnake. Üliõpilasi lastakse sealt välja ainult nädalavahetustel ja preemiana peale eksameid. Ja oioioi mismoodi neil seda rummi kulub!

La Habana on tõesti midagi erilist, mingi eriline sharm on seal! Aga... ilma hispaania keeleta ei oleks siin vist suurt midagi teha. Kõik need lagunenud ja räpased koloniaalstiilis majad ja jällegi need autod! Ja muideks, taksodeks on siin Ladad või uunikumautod!

Inimesed on ülisüdamlikud ja abivalmid. Neil pole endalgi midagi, aga tahavad kõiki aidata. Isegi meid, välismaalasi, kellel peaks palju eurosid olema! Ja jube nutikad peavad nad ka olema, et oma 10dollarise kuupalgaga ära elada. Nii nad aretavadki igasugu ärisid oma kodudes.

Hmmm... ja kui ma arvasin, et Costa Rical kukuvad meestel silmad peast... Kuubal on nad hoopis hullud! Oleks siis ainult, et nad kõik on Johnny Deppid, nagu filmidest muje on jäänud – ilusad pikad tõmmud tantsuässad... selle asemel on hunnik hambutuid vanapapisid.

Internetti on suht võimatu leida – ja olles harjunud Costa Rica imeodava netiga, ei taha mitte üks raas 10 korda kallima netiga leppida. Nii nad siis maailmast ära lõigataksegi... La Havanas on heal juhul 10 internetipunkti ja 1h maksab kuubalase kuupalga...

Ja ema, ma olen Kostariikal ilusti ja kenasti tagasi... niiet selle lõigu võid nüüd siin vahele jätta ;) Me Camillega oleme paras paar – kaks hullumeelset Euroopa naisehakatist, kes otsustab midagi teha ja teeb, aga kunagi ei mõtle. Siuksed õhushõljujad noh. Aga kust meie pidime teadma, et Kuubalt lahkumiseks ka lennujaamamaksu peab maksma? Niiet äärepealt oleks me kuubalannadeks hakanud, kes riigist lahkuda ei saa. Hakka või ka oma kellasid ja ehteid müüma, et koju saada! Õnneks eksisteerivad meil siiski poolkohalikud sõbrad, kes meid nii piisavalt siiski ei armastanud, et oleksid meid Kuubale elama jätnud.

Igaljuhul. Ma ei näinud seda maailma sinisemat merd Varaderot... meil oli Baracoas ka aknast vaadates türkiissinine meri! Me ei külastanud ühtegi muuseumit. Me ei teinud ausalt öeldes midagi, mida turistid teevad. Salsat ka ei tantsind, eksole. Aga see-eest elasime nagu pool-kuubakad ja ma arvan, et see on palju parem turism. Kui ma kunagi rikas ilukirurg olen, siis käin kõik Varaderod ja Santa Mariad läbi. Vot.

Rahavahetus Costa Rica moodi

2008-03-19T03:57:00.002+02:00

Niisiis, homme lähen Kuubale - oma unistustemaale juba lapsepólvest saati, sest kogu mu elu on mind hullutatud juttudega kui ilus seal on ja kui tugevad lained on ookeanis (tósi, seda ma juba tean niigi) ja kuidas Fideli aiast sidruneid sai varastatud.
Käisin siis täna nänni kaasa ostmas, sest seal vóib ka lihtsama pudi-padi leidmine äärmiselt raske olla. Ja ega ma kitsi pole, kui siis ainult natuke vaene, aga sellest pole ka midagi - niisiis tuleb váikestele shokolaadilastele kommi ka viia... sest ma mäletan ju väga hästi, mis tähendab, kui móni suur soome onu sulle Wrigleyse nätsupaki Tallinna tänavatel kingib. Ma küll ei saanud siis aru, et miks ta seda tegi, aga vaata aga vaata, vanusega ópib nii móndagi ;)
Igaljuhul, läksin siis ka raha vahetama, sest teadagi ei tee sa Kuubal USA dollariga midagi - CR koloonidest rääkimata! Jóudsin viimasel hetkel Banco Costa Rica ukse taha ja istusin oma saba ära (siinsetes pankades tuleb järjekorra asemel toolimängu mängida - iga korraga üks iste lähemale - täitsa vahva on, igav ei hakka ja liigutada saab). Sain juba köik paberid korda aetud, aga kui teller eurosid tooma läks, teatas ta mulle, et ta kompanjon oli viimase kui euro just kellelegi teisele andnud ega játnud mulle midagi!
Läksin siis Scotiabanka. Seisin sealgi oma saba ära... ja siin ei vahetatagi eurosid!
No ja önneks oli Banco Nacional kella 7ni lahti ja jumal tänatud, neil isegi oli raha ja köike! Ladusin siis terve pataka raha letti ja sain asemele ainult 2 paberit! Ma tundsin end kohe nagu tükk maad vaesemana. Ja nii väikeste nullidega veel pealekaupa!
Peab tunnistama, et siin on ikka liiga palju nulle. Täitsa segadus tuleb peale. Möelda vaid, et ühe jäätise eest maksad sa 1000 raha!

Mundoloco 2008

2008-03-17T02:11:00.002+02:00

Tóusime Camillega laupäeva hommikul üles móttega, et on vaja minna muusikafestivalile, kuna inglismaine bänd Steel Pulse on ka siin ja puha. Mitte et ma oma vóhiklikkusest oleksin teadnud, mis bändiga tegu on, aga ikkagi on ju vaja minna. Niisiis hakkasime minema - ise ka ei tea kuhu, aga läksime. Mitte et me isegi oleks teadnud, kus linnaosas see festival toimub. Ja ükski sóber telefonile ei vastanud. Juhatati meid siis... ja jöudsime kohta, kus mäed ja muru ja lehmadki puude all.... aga muud selles kohas ei olnud, kui ainult üks mägitee, kust köik karvased ja sulelised üles ronisid - kes autoga, kes jalgsi keel vesti peal. Aga kohale jöudsime!
Ja siis hakkasime sópru otsima. Lootusetu tegevus. Otsisime küll parima sihtmärgi järgi... aga antud olukorras ei olnudki kóige lihtsam leida ülipikka noormeest rastapatsidega... sest kóigil ju rastapatsid ja pikkasid oli nii mónigi... Pole hullu, löpuks sai kogu kamp kokku. Jumal tänatud et ma Camillei niimoodi otsima ei pidand - otsi sa üht käblikut inimmasside seast!
Póhimótteliselt oli tegu Viljandi Folgiga. Ainult et pójusmótteliselt olid siin ainult kohalikud rahvusmuusika esindajad ja Steel Pulse. Isegi vihma sadas nagu folgil alati!
Jaaniussikesed lendasid ja oioi kui ilus oli! Ma tundsin end nagu mu väike sugulane, kes üks kord meie juures südamest üllatunult äädikakärbseid vaadates küsis: "Kas teie tarakanid lendavad?" Ja tóesti, nende jaaniussid lendasid ka!
Óhtul peaesinejat tundide kaupa oodates koondus kogu rahvas lókke äärde... ja kuna nii külm oli, siis osa rahvast hakkas prügi póletades sooja tegema. Paraja plastiku intoksikatsiooni sai, aga ónneks oli ühes kohas päris tuli päris puudega ka, kuhu äärde sai end kerra tómmata ja olla...

On ikka ilus riik see Lóuna Ameerika!

2008-03-12T05:54:00.003+02:00

Vahepeal käisin tuuril "öpi tundma kodulinna." Selle käigus jóudsin nii mónegi korra randa ja ronisime mäkkegi...

*Ahto rannapoisi staadiumid:
1. "oi, see poiss on küll soomlase moodi - nii valge!" ja noh... minagi mötlesin, et näeb teine jube kahvatu välja... aga siis sain hoopis aru, et Eestis on ju talv.
2. "heeehhhheeeehhheee, bien quemadito, rojo como tomate" ehk siis puhanahk-Ahto-staatus
3. kohalikul kadakaturul oleks tema ühe nänni tervelt 500 kolooni odavamalt saanud kui mina, sest enam nii valge pole ja temal paganasel on tumedad silmad vs minu sinisilmad, mis iial ära ei saa petta, et ma kohalik olen
4. vabshee tüüp! nüüd on veel minust tumedam ka! aga ma olen ikka suhteliselt kindel, et see tuleb pesematusest... sest eurooplased ju ei pese end kunagi. aga see-eest ei ole minu otsaesisel maakaarti tumepruuni ja punase värviga veel pealekauba.

*nägin oma lemmikranda nüüd oma silmaga ka. Oli küll ilus. Liiva asemel oli teokarbiklibu ja oioi kui ilus valge rannariba!

*veendusin oma klaustrofoobia-kalduvuses kui mulle mask pähe tómmati ja kästi vee alla kalu vaatama minna. Olid ilusad küll, aga mis te teete nalja, et ma pean suu kaudu ja veel vee all hingama vöi! Ma vöin kalu akvaariumis ka vaadata ;)

*sain targaks, et vahel vöib ticosid uskuda ka - kui nad sulle ütlevad, et on vaja palju köndida ja et see on raske... siis vahel on see tósi ka. Tegelikult ei olnud asi üldse selles, et me vormis poleks. Sport vöidab ju alati... aga mitte siis, kui mägi on sein, tuul on vastu ja päike lóóskab lagipähe. Sellegipoolest ronisime päeva jooksul oma 10 kilomeetrit maha ja kui ma nüüd selle rännakuga 10 kilo alla ei vótnud, siis kaeban ma need mäed küll kohtusse!

*veendusin oma silmaga, et mullivann ja mudaravila vöivad aurusaunas küll olla, siuke 3 in 1 pakett... nimelt vulkaanilised mudaaugud mulisevad ja auravad nii mis vähe pole. Muna saaks seal ka ilmselt keeta, kui saunas olles kóht tühjaks peaks minema ;)

*härjavöitlusega tegime ka tutvust. Algul ei saanud hästi aru, miks korraldajad neid kohalikke purjus noormehi sealt ringi seest ära ei aja, aga löpuks saime aru, et seep see "toros a la tica" eripära ongi, et köik tekitavad ringi sees segadust ja nii on tore ja huvitav. Aga härgadest on mul ikkagist kahju. On siis hea, kui köigepealt keegi sul seljas istub ega taha kuidagi maha tulla; siis lehvitatakse mingite punaste asjadega su silme ees; siis sagivad köik ilmaasjata sul nina all nagu San Jose peatänavale oleks sattunud ja siis veel löpuks üritatakse lassosólmega sind sarvest tirida.

*ja úldse - ilus on see maa siin!

P.S. eelmisel nädalal sündis Costa Ricas uus vulkaan. Votsiis!

Appi!!! Veerandsada!

2008-03-11T21:28:00.003+02:00

Täna on mul eriti pikk sünnipäev ja nii tore on. Sest tegelikult minu öige sünnipäev káib ju Eesti ajaarvamise järgi... aga lópeb siinse aja järgi! Siukest nippi peaks teinekordki kasutama :D
Muidu ei tahtnud eile siuksel pisikesel sünnipäeva väljaskäimisel miskipärast keegi uskuda, et ma jälle 18 saan. Ja tiba peale keskööd küsis üks juhuslik ameerikamimm mult, et kui vana ma olen... ja tema arvas, et 28! Einoh, kas ma siis selle paari tunniga jäin kohe kolm aastat vanemaks! Oioi, siinsed sünnipäevad mulle siis ikka ei meeldi - on küll tore ja soe ja päike ja linnud laulavad... aga tulles olin ju ikka 18 köigi jaoks! No pole hullu, mind lohutas seegi, et see tsikk ise oli 19 aga mina arvasin, et 24 :P
Mis iganes, aga tagasitulles olen ikka 18. Alati 18.

Hommik hakkas linnulauluga mu padja all. Ja näedsa, mu emakene oli ikkagi esimene! Torti ja shampust ainult ei olnud - ema! mis sa jamad? Laisaks jäänud vói? Ja mu kullakallid kóik muudkui helistasid ja mu meilboks oli nii táis, et lausa ajas üle ja see kóik on nii ääretult tore, et tule vói esimese lennukiga tagasi, et need kallistused kóik ikka laivis kätte saada! Sest teate, te olete niiiii ääretult kallid! aga no eks ma ikka oota sellega mai lópuni... enne käin näppan Fideli aiast paar sidrunit ka. Ilma nendeta ei lubatud tagasi tulla.

BESITO!!! Les quiero muuuucho!

Jóulud veebruaris!!!!

2008-03-01T19:26:00.002+02:00

Vuhuuuu! Eile toodi mulle kilode viisi shokolaadi!!! Ja täna hommikul ei tahtnud dushi alt väljagi tulla, sest mu Eesti Palmolive´i milk and honey löhnas niiiiiii hästi - nüüd olen ma ülekülatsikk, kes lóhnab kóige paremini Costa Ricas! Sest siin peab ainult seebiga nühkima ja oma nahka kuivatama - selle peale poleks ma verem tulnudki, et kuskil maailmas dushigeeli ei ole... aga Kuubal ei pidavat seepigi olema!
Jöulud!!!
Nüüd lähme aga randa ja Panamasse ja veelkord randa ja siis tuleme kunagi tagasi ja oleme murjamid, sest päikse käes on nii mönus peesitada...

Vanilla ninjad

2008-02-29T03:10:00.002+02:00

Hehhh, lähen mina tööle ja esimese asjana öledakse mulle: " kuule, Eesti on ju täitsa tegija" - mina ei saa möhkugi aru.
"Tshiili Festival Viña del mar, kas sa siis ei vaadanudki" - ikka ei saa möhkugi aru, miks peaks Eesti kuskil Tshiilis laineid lööma.
"No tead küll, need blondid tüdrukud, nagu nukukesed" - hehheee, missugused neist? Eesti lauljad köik blondid ju!
"No kuidas sa siis ei tea oma riigi vöitudest?" - nojah, selline patrioot ma olengi...

Aga nagu välja tuli, siis said ninjad kolmanda koha! Tubli töö!

Vagabunda!

2008-02-28T03:03:00.003+02:00

Ma olen selgeks óppinud äärmiselt olulise omaduse - "la hora tica." Nüüdseks tean páris täpselt, mis see táhendab - see on praktiliselt see, et sa ei istu enam tund aega kuskil tänaval ega oota 15 minutit enne kohtumiskellaaega ega looda, et teine inimene óigeks ajaks kohale ilmub. Ja üldsegi, mis móttega minna tööle óigeks ajaks - ega need lapsed sealt haiglast nagunii kuhugi lähe! Paar tundi kannatavad ju ikka oodata.
Nüüd ma siis tean, kust need laiskloomad tulevad!

La Princessa Liis

2008-02-21T03:50:00.003+02:00

Nüüdseks olen vist juba kohalik - kui välja arvata tänavakommentarid silmade ja ameerika naiste kohta.
Olen harjunud, et liiklusummikute töttu söidan koju 2h - niisiis, vöib ka Tallinnast Tartusse kooli käia iga päev. Kui Tartusse residentuuri lähen, siis äkki hakkangi kodust käima. Räägitakse, et nüüd on kodu veel ilusam ja saunaga. Äkki on kohe liiga mugav, niiet ei taha mina kuhugi Tartusse kolida.
Olen harjunud igapäevase rahapuudusega. Olen harjunud koleda San Josega, millega pean leppima, kuna kunagi pole raha randa minekuks. Käin teksad aukus ja kingatallad lipendamas, nagu ehtne vabatahtlik. Juuksed on nigu salgumaril - olgu, aga mina vaat ei julge siin enam juuksurisse minna, pigem vötan oma küünekäärid välja ja hakkan ise nüsima. Oioi, mu Kristjan Hair Housist, kuidas ma sind igatsen! Sa oled mu esimene deit, mille ma Eestis kokku lepin!
Muideks, mul on jäänud täpselt nii palju kui 3 kuud veel ja veebruar paganas on veel 1 päev lühem kuu! Jumal tänatud et sel aastal 29 päeva on- annab vähemalt 1 päeva pikendust suve nautimiseks.
Muidu on nii, et 2 nädala pärast tuleb Ahto, siis saab randa. Ja noh, siis praktiliselt hakkangi juba tagasi tulema! Täna mu projekti president juba rääkis minu lahkumispeost - et nad olevat haigla PR esindajalt luba küsinud minu pidulikuks hüvastijätuks. Nigu president seal haiglas lausa. Vöi printsess, nagu ma siinsete inimeste jaoks olen. See on see poola krahvinna veri, mis minus voolab. Ikkagi sinivereline :)

Minu elu ja muud loomad

2008-01-30T02:51:00.000+02:00

See, et ma vahepeal kirjutanud ei ole, ei tähenda mitte seda, et ma kuskil nurgas nutaks ja Hilde-igatsusest shokolaadi näost sisse ajaks (seda kohe kindlasti mitte, sest siinne shokolaad ei kölba kohe kuskile). Tegelikult on hoopis asi selles, et on vaja assssju teha.

Näiteks pidi minema kohalikle kultuurielamusele Rootsi-Costa Rica jalgpallimatshi nimel. Mitte, et mind kunagi oleks jalgpall huvitanud, aga ma tahtsin ka näha, kuidas inimesed jalgadega nii kövasti trambivad, et staadion köigub. Ja Euroopale peab ju ikka kaasa elama - ja aitas! 1:0 Rootsi kasuks!

Siis on minust vahepeal ikka päris korralik arstitädi saanud. Olen käinud kahes valves patsiente vastu vötmas ja oppidel assisteerimas. Käin laste endokrinoloogide konsultatsioone jälgimas ja istun nagu väike laps nurgas, suu ammuli peas. Siin näeb pidevalt nii huvitavaid asju, millest ma varem kuulnudki pole!

Vaatasin üle ka siinse Óllesummeri - selle erinevusega, et Palmarese peod on alkoholitarbimise osas maailmas 2. kohal - pärast Oktoberfesti. Inimesi oli piisavalt liiga palju, et tánavatel liikumise vóimatuks teha. Muidugi... olenevalt päevast. ühel päeval olime näiteks ainsad külastajad keset hiigelsuurt baar-klubi ja tegime oma diskot. Nägin muuseas ka kostariika karvaseid - siiani arvasin, et selle riigi rahvas ongi ainult tibinad ja machod.

Nüüd peaaegu iga päev tuleb kaaskodanikke oma riikidesse tagasi saata - sest varsti saab ju pool aastat oldud! Tean möningaid öelaid inimesi, kes selle jutu peale röömust käsi kokku löövad ja minu vaesekese peale üldsegi ei mötle - külm hakkab ju!

Käisin oma 17-aastase söbrakesega Euroopa väärtfilmide kinos ja ehmatasin teise päris ära. Arvas, et ma olen ta kuskile vanadekodu kokkutulekule meelitanud. Ja kui film hakkas ja juhtumisi suhteliselt meditsiiniline oli, istus teine istme köige kaugemasse nurka ja muudkui pobises, et kes seda filmi küll mulle soovitas. Hiljem ütles, et äärmiselt huvitav film oli - aga vaeseke ei ole ju harjunud, et filmid vöivad ka ilma önneliku lóputa otsa saada. Mina seevastu olin seitsmendas taevas, tundes et olen just PöFFil käinud.

ükspäev käisin veel Euroopas - mu perekond sokutas mind rääkima pisikese vanakeste grupiga, kes juunis Eestisse tuleb. Niisiis iga kord kui oli vaja mind tutvustada, algas taadike samade sönadega: "Meil on róóm teile esitada tüdrukut Leedust, kes räägib meile lähemalt meie sihtkohast Tallinnast." Minu iga korraga ärritatum ja nördinum hääl tegi neile vist löpuks siiski selgeks, et nad lähevad ikkagi Eestisse ja mitte Leetu. Loodetavasti lennujaamas on neil ikka meeles, kuhu siis minek on...
Igaljuhul, pärast ettekannet läksime perega ringi söitma. Nägin ära selle kiriki, kus ma kunagi abiellun. Seal oli üks piisavalt pikk noormees ka kohe käepärast vötta, aga miskipärast ei tahtnud ta mu kätt vastu vötta. Ju siis oli asi selles, et mul oli seljas must pluus ja mitte valge kleit.
Käisime nende tulevase maja krunti vaatamas - kus minu üllatuseks kasvasid karikakrad ja kuuse-moodi puud. Tundsin end kui mägedetütar Heidi, lilli juustesse toppides.
Hiljem pöikasime Tiróli maakonnast ka läbi. Need saksa-austrialikud majakesed ja köik... oi, kodu!!!

Sel pühapäeval käisime ka perega reisimas. Aga seekord jöudsime Amazonase dhunglisse välja. Käisime nende suvilas, mis on keset vihmametsa. Majakesse pääseb üle rippsilla, aga peab ettevaatlik olema, et kookospähklitega pähe ei saa! Sest pärdikud laamendavad puu otsas ja urisevad niiet arvaks, et tegu on päris gorilladega. Majakeses elavad pääsukeste asemel nahkhiired, kes öösel kaissu tahavad pugeda. Armsad váiksed loomakesed.

Que lastima, pero adios!

2008-01-11T07:09:00.000+02:00

Nüüd olen jäetud üksinda siia suurde ilma. Hullu kuid samas ka armsa teenijanna, toredate kuid veidi külmade vanematega. Tegelikult on köik tore, sest önneks on tuttavaid, kes ei lase kodus nina nokkida. Aga oioi, milline nutukoor eile San Joses lahti lasti! Ma pole vist elus nii palju nutnud - vöibolla siis välja arvata see kord, kui mul ei lastud tapeedi peale ilusaid lillekesi joonistada (sest sein oli ju nii kole ilma nendeta!) ja mind nurka seisma pandi.
See-eest teen hetkel köike muud kui lähen pärast tööd eeskujulikult koju... Ja täitsa vaffa on! Saab kolm tundi ühte capuchinot nautida ja terve öhtu kaubamajas asju vaadates surnuks lüüa. Kui ma rikkaks hakkan ükspäev, siis tulen oma isikliku helikopteriga ja lähen kaubamajja asju ostma. Tegelikult ka. Sest ilusad on ju!

Tsikibriki seiklused jätkuvad

2008-01-03T05:36:00.000+02:00

Vahepeal on tsikid oma pööraseid seiklusi jätkanud. Ja óigus küll! Jóulud olid ju ka vahepeal! Kuigi lund ei olnud ja pere ei olnud ja piparkooke kah ei antud, siis toredaid kingitusi sai ikka! Ja tegelikult on mul ju megaarmas väike norra óde, niiet nuriseda pole siin midagi. Plastikkuusk on omal kohal ja jeesuslapse sängid igas kodus ilutsemas. Suure sööma asemel piirdutakse siin tamaliga (banaanipuu lehe sisse mähitud maisi-riisi segu, väikse juurika ja liha lisandiga) ning nad vaesekesed arvavad, et see on kalorirohke. Oioi, annaks keegi neile kapsast ja verivorsti - SIIS nad teaksid, mis kalorirohke tähendab! Suur perering vajub erinevates tubades laiali, igaüks nosib oma nurgakeses tamali ja siis läheb kingijahile. Ja siis on kell juba järgmine päev ja igaüks läheb koju - teepeal ilutulestikku ja kärtsu-mürtsu nautides.

25nda hommikul on siuke perekondlik hommikusöök kell 12 päeval ja siis... igaüks tehku mis tahab. Niisiis tahtsime meie Hildega shopingule minna. Aga selleks ajaks kui meie poodi jöudsime, olid pidustused juba alanud... niiet ühtki avatud poodi meile enam ei antud. Kolisime ümber San Josesse aga ka seal oli tühjus! Isegi inimesi polnud!!! Kóik on kas rannas, kodus kotil vói Zapote festivalil. See on siuke... óllesummer noh! Niisiis kolisime meiegi sinna. Ja tulime pärast pidu hommikul koju asjade järgi - küll bussis ka magada saab ju! Sai küll, aga väheks jäi! Niisiis magasime terve oma esimese rannapäeva Manuel Antonios lihtsalt maha. Järgmine päev sadas vihma. Ülejärgmine päev oli päike, aga meil oli pilet 12:30sele bussile... aga miskipärast jäime sellest maha, kuna liikluse tiheduse töttu ei pööranud buss linnakesse sisse ja söitis vähemalt 2 inimese vórra tühjemana minema... Niisiis tuli minna taksoga Quepose linnakesse ning teha kurbi silmi et meie piletid ilma maksmata ümber vahetataks... Önnestus!

Kuna aga San Jose oli endiselt välja surnud ja óllesummerile enam minna ei tahtnud eriti, tuli järgmisel päeval kiire otsus minna uuele rannatretile. Viimase bussiga pörutasime randa ja lunisime ühest hostelist vörkkiige kohad välja, sest loomulikult on rannahooajal köik kohad täis. Igalpool. Siiski-siiski jagub ka siinmail dzentelmenidest ameeriklasi (sest ticod seda paraku mitte ei ole!), kes lubasid meil voodis magada ka kobisid ise vörkkiike... üks vórk loomulikult katkes, mis tegi neist veel suuremad dzentelmenid.

Aastavahetuse seltskond kes oleks vóinud meiega ühineda, osutus taas kord laiskadeks kostariikalasteks. Teine norra tüdruk pidi linna tagasi minema, jäid alles ainult 2 hullu - óed impulsiivsed. Olime koguaeg lubanud, et aastavahetusel oleme rannas, aga miskipärast tekkis kell 5 óhtul vastupandamatu kiusatus minna pealinna uurima. Korjasime asjad kokku, ajasime hosteliomaniku pahaseks... ning jäime viimasest bussist maha. Niisiis istusime oma kompsude otsas ja pidasime vana-aasta óhtusööki tuunikalakonservi ja saiaga. Mmmmm, que rico! Turvamees käis ka maia näoga ringi, aga ampsu küsida ei julgenud. Me oleks andnud küll, ausóna! Ega me kadedad pole!

No ja kui me siis ranna poole astuma hakkasime ja seisime teelahkmel, et millist baari me usaldame oma rannarätikut valvama panna, ilmusid nagu nöiaväel välja eelmisest óhtust tuttavad norra noormehed, kes hoolitsesid nii meie kottide kui ka meie endi eest. Niisiis saime oma vana-aasta piña colada ja uueaasta shampsi ja üldse oli tore. Hommikusöök kella 6-paiku mehhiko 24h restoranis ja koju magama. Ja pärast tsekkauti rannas ka. Ja üldse oli tore. Nagu jaanipäev oleks olnud.
Möelda vaid, mul on sel aastal kaks jaanipäeva!!! (vöi siis, eelmisel aastal vist siiski)

Tsikid tuuril, vol 2

2007-12-14T03:14:00.000+02:00

Pühapäeva varahommikul kell 11:30 ajasid tsikid taas oma kodinad kokku ja istusid bussile, et loksuda 5 tundi vulkaan Arenali suunas, sihiks canopy-tuur ja kuumad basseinid. Leidsime öömaja umbes ühe kohvikukoogi hinna eest - sest nagu ikka, oleme kutsusilmadega gringad, kel pole kunagi midagi odavate hindade vöi allahindluste vastu. Boonusena leidsin sealt ühe teise gringast seikleja, kes mulle sulaselges gringa-aksendilises eesti keeles vastas, et "oi, sa oled Eestist?" Niiet nüüd on mul kaks eesti söpra siinmail!

Ega me tegelikult nii umbropsu ka sinna sattunud. Sest tegelikult oli mulle lubatud teha tasuta canopy-tuur ja ma olen piisavalt nahhaalne, et köike ära kasutada. Ema, pane nüüd silmad kinni vöi usu mind, et nende traatide pealt pole veel keegi kunagi saltosid teinud ja köik on turvaline. Irmus tore oli - alguses oli kartus, et ei saa pidama... aga aeg-ajalt sai nagu liiga palju pidama - enne järgmist platvormi. Ja no hiljem kui juba asi selge oli, siis ei saand pidama enne kui kömaki jalgadega vastu puud käisid (vöi oli see hoopis see noormees, kes ohvrimeelselt köik hoobid enda pihta vöttis). Igaljuhul nalja nabani... eriti siis, kui Hilde keset köige pikemat liini otsustas, et nüüd on óige aeg loodust nautida ja loomulikult täpselt selle keskel pidama jäi, niiet pisikesed ahvipärdikud appi pidid tormama. Aga ega sest midagi olnudki - Hilde sai loodust nautida ja kui aus olla, siis ma arvan et ka noormehel ei olnud midagi selle vastu kui peab üht kena blondi tütarlast päästma tormama.

Öhtu nael oli aga termaalbasseinipidu, mis oli ainult meile. Nujah, möned teised inimesed seal olid, aga ega nad pahandanud kui kaks tidrikut otsustasid basseinis tantsu lüüa. Ja ei ole midagi paremat kui külm piña colada kuumas basseinis... eriti, kui baarmenid on nii möistvad inimesed ja saavad aru, et meile maksmine nii väga just ei meeldi...

Laiskloom canopy-tuuril

...ja laiskliisu ka traadil

Super-gallina

Elu on jälle ilus - nagu alati

2007-12-08T02:47:00.000+02:00

Siinne elu käib surfilainetena, peaks mainima – ladina-ameerika temperament lööb välja ;) Aga peab mainima, et ka rahatuna on elu superhyper! Eriti, kui sul on armas väike õde, kelle kulul elada.

Näiteks reedel jagasime sõbralikult ühte voodikohta hostelis... nari teisel korrusel :D vanad head ühikaajad tulid meelde, kus aeg-ajalt rippus nii mõnigi jalg nari teiselt korruselt ähvardavalt Lille suunas alla.

Laupäeva hommikul natukene pidusena otsustasime randa minna. Nii lihtne see ongi! Detsembrikuus võtad jalad selga ja kannatad 3 tundi bussitrepil, kuna nagu ikka, jõudsime viimasel minutil.

Buss viis meid mingisse pisikesse külakesse, kus esimese asjana tervitas meid eht-ladinalik lapsekari ringi sibamas ning vanakesed ringis istumas. Kuna me tegelikult ei teadnud, kuhu me üldsegi tuleme või mis me siin peale hakkame, siis pimedas sinna jõudes ei saanud me mitte targemaks. Otsisime kõige odavama koiku – kahjuks siin kaks ühe hinnaga ei õnnestunud. Igaljuhul oli meil omast arust väga uhke onn, mis sest et dush paiskas vett igas ilmakaares, kaasa arvatud minu voodi, ning peegli vannitoas pidime ise ette kujutama. Ukse taga katusel elas meil päris oma iguaan nimega Jesus Samuel. Ta on muidu täitsa vahva iguaanike, ainult natuke kaamerakartlik. Selline arg noh. Portreepildid talle eriti ei meeldi. Aga täitsa kena muidu teine.

Oioi kuidas ma nautisin lihtsalt rannas olemist ja vaatepilti, kus ilusad inimesed tegelevad ilusate asjadega, nagu näiteks surfamine. Jube kerge tundub niimoodi kõrvalt vaadates.
Teine maailma parim asi on päikeseloojangul rannas istuda ja oma jääkülma maasika-laimi daiquirit limpsida.
Ja loomulikult, sellele järgneb maailma kõige ilusam asi – kuu, tähed ja ookeanilained!!! Eesti augustiööd kahvatuvad selle vaatepildi ees täiesti! See on vist kõige ilusam asi, mis ma elus näinud olen...

Ühesõnaga, üks reis sente lugedes ning enamik ajast kutsikasilmadega inimestele kuulutades “es que somos pobres” - ja nii mõnigi kord ulatati meile naeratusega paar juustupirukat või klaas morssi.

Aga muidu sel nädalal kohtusin maailma täiuslikuma mehega. Kena. Dzentelmen. Kokkab. KORISTAB. Ja on muidu armas ja naeratab iga kord kui mööda lähed ja alati on tal mõni kompliment varrukast võtta. Ainult üks viga – ta on 13-aastane ;) Sellise viiks koju küll. Nii hea mugav oleks. Oma kodustatud shokolaadipoiss, kes koristab ja kokkab!

Ja üldsegi on siin mingi kahtlane nähtus - keset suve pannakse köigile majadele värvilised laternad külge, köik kohad on täis plastikkuuski ja higistavad jöuluvanad jooksevad oma paksus karvases punases kostüümis ringi ja arvavad, et on jöulud!

Dokumentideta, vóóras linnas

2007-11-29T00:22:00.000+02:00

...just nii ma tunnen.
Tegelikult olen ma alati möelnud, et ma ju olen alati ettevaatlik. Kunagi ei vöta liigseid asju linnapeale kaasa ja löunat syyes ei vóta kottigi kaasa. Alati hoian oma kotti kümne küünega kinni... ja siis, kui tuleb see ÜKS ja AINUKE kord, kui sa lähed sööma kotiga. See üks kord, kui sa korraks kaotad valvsuse... ja... tuulest viidud. Köik on targad targutama, ma ise ka, et tuleb hoida kümne küünega kinni. Aga, mul murdus üks küüs, mis ma teha saan...
Seal söögikohas muidu käivad peaaegu ainult arstid ja meie tedmist mööda läks sealt mööda ka ainult üks suure köhuga arstihärra. No ma ütlen, siin ka arstide palgad nii madalad, et tulevad vaestelt vabatahtlikelt röövima! :P
Einoh, ma loodan, et keegi on hirmus önnelik nende tühjade pangakaartidega... ning, nojah, mis seal salata, kogu minu sularahaga, mis pidi mu jöulupeo maksuks minema nii pool tundi hiljem... ja siis selle musta vabatahtliku särgiga (ma sain muideks uue. Tasuta. Puhta. Vaat kui hea, ei peagi pesema :D)
Ja rahakott hakkaski juba lagunema ega meeldinud mulle enam!
Jumal tänatud, et olin ühe kolumbialasest söbraga ja et kolumbialased on üleüldse erilised poputajad - niiet sain pea kuu aja bussiraha lohutuseks. Mille eest ma muidugi kommi ostsin juba. Shokist toibumiseks.
Aga jumala eest, teie ärge muretsege - keegi ei puudutanud mind sörmeotsagagi. Oleks puudutand, oleks kergem olnud, siis ma oleks ehk öigel ajal märganud ;)

P.S. Tähtsad dokumendid on ikka köik ilusti kodus kapis. Aga Úhte suurt kallit tahaks küll!

Hot town, summer in the city

2007-11-27T02:54:00.000+02:00

Pühapäeva hommik. Kell 8:24 koputus mu uksele - "Liis, deayuno!" Pooleldi magades lohisesin suurde tuppa ja mind ootas täielik pühapäeva hommik. Edasine päev oli veel rohkem pühapäevasem. Vihm on peaaegu otsas, ainult päike paistab ja Liisu on röömus. Kevad südames!!!! Praegu on just see aeg, mil tahaks toomigaid juustesse toppida, toompea nölval vöi toomemäel veini limpsida, vanalinnas jäätisekokteili mekkida ja hüpata ühe koha peal nigu röömupallike. Vuhuuuu!
Niisiis hakkasime Hildega Pariisi suvitajateks. Panime kleidikesed selga ja päikseprillid elegantselt ette ning läksime linnapeale. Lihtsalt olesklema. Mitte, et meil köht tühi oleks, aga ilma jäätiseta on patt sellisel päeval ringi käia. Ja üldse tuleb iga nurga peal inimestega rääkida ja nende päid segi ajada.
Üleüldse on elu hernes.
Sest tegelikult oli ka laupäev täiesti selline, nagu üks laupäev olema peab - isegi nina sain päikesest punaseks :)

Elust siinpool maakera

2007-11-24T02:41:00.000+02:00

Aeg-ajalt on mul just täpselt selline tunne, et ma olen keset ladina-ameerika seebiooperit ära eksinud. Ja elu on just täpselt nii spontaanne kui olema peab. Eile näiteks tahtsin vöimalikult varakult koju tulla, et oma nohu ravida. Löppes sellega, et istusin ühe söbra perekonnaga tänupühade körvitsa- ja öunakooki söömas. Mmmmmm... oioi kui magus! Hiljem selgus veel, et minus on peidetud köva pokkeri-käsi, oleks me ainult päris raha peale mänginud, oleksin juba kogu oma pere Costa Ricale vöitnud!

Tööl on viimasel ajal jube tore. Minust on tehtud välismaa vabatahtlike boss, sest märkamatult oskan ma köige paremini hispaania keelt ning tunnen haiglat kui oma kodu (kui mitte paremini)...
Lisaks sellele olin úkspäev arhiivis tööl, kus olin ainuke tütarlaps, niiet vöite isegi arvata, kui palju mul seal tööd teha lasti!
Aeg-ajalt käime riidelaos, kui eelnevalt on peol käidud ja vaja viimase klatshi ja kömuga kurssi viia (ainult et mu kallid kanadalased löpetasid eelmisel nädalal oma töö, nyyd ei kutsu mind sinna enam miski... kuigi jutukaaslasi leiaks ma sealtki mitmeid).
Kolmas koht, kuhu ma minna vöin, on mu lemmik - kirurgiaosakonna sekretäri juures statistika jaoks materjali kogumas, mis tähendab pidevat arstide kohalolekut ning palju jutustamist ning väheke haiguslugudes tuustimist. Peale selle on mu söberid haiglaöed samas lähedal.
Loomulikult on alati variant minna mängudetuppa, kus karja lastega lennukeid voltida, päevad läbi uno-kaarte mängida (mis nyydseks on teadmatusse kadunud) vöi värviraamatuid sodida. Nigu veike laps jälle!!! :D
Vöi emalikku hoolt väikeste beebide juures harjutada :)
Ja nyyd ka ilmselt 1 päev nädalas arstide juures, kes mind juba omaks on vötnud, tähtsat nägu teha ja päriselt ka käe meditsiiniseks teha :D

Hiired viisid kapsaraua minema...

2007-11-20T01:19:00.000+02:00

Minul on omad hiired körvaltoas, kes aeg-ajalt kapsaraudu minema viivad vöi lihtsalt ära peidavad. Tuled koju ja alati pead oma asjadega peitust mängima, sest imekombel rändavad nad iseenesest hoopis teise kohta - näiteks minu seljakotist teenijanna taskusse. Ja kui nende hiirekestega eurooplaslikult otsekohene olla, siis on paksu pahandust kogu maja täis.
Tänu sellele väiksele intsidendile saan ma vähemalt ise oma löunasöögi valida - niiet EI riisile ja ubadele, neid on juba saadud kyll ja veel! Ja samuti ei pea ma segases ja megakiires hispaania keeles kuulujutte kuulama - sest minuga lihtsalt ei räägita enam...
Aga muidu on mu elu tore :) Varsti hakkab suvi ja homme peaks taskuraha ka antama - siis on eriti tore, saab jälle spinningu kalorite eest kohvi körvale kooki súúa!

Lisaks köigele on mul tööl nüüd uued ülesanded - lisaks sellele, et olen bossi parem käsi, saan kiirabikaartides tuhnida ja tähtsat infot üles kirjutada. Ja nii muuseas haiguslugudega tutvust teha ja iga natukese aja tagant imestada, mis ravimeid nemad siin kasutavad.

Muideks, täna ma juba sulasin oma teksapükstes jälle üles... niiet varsti vóib jälle randa minna. Vuhuuu! Kogu mu päevitus ongi ära kulund juba. Peab ikka rohkem porgandit ja papaiat nöudma ;)

Impusiivsus viib sihile

2007-11-16T04:48:00.000+02:00

Ärkan mina laupäeva hommikul üles, jöuan vaevu silmad lahti teha, kui mulle öeldakse, et nüüd minek La Fortunasse (Vulkaan Arenali lähistel). Mötlemata tähtsale faktile, et kogu mu varandus on pluus, mis mul reedesel peol seljas oli, olin varmalt nöus.
Enne minekut öppisin, kuidas siin pätti tehakse ja naiivsetelt arstidelt nädalavahetust vabaks kaubeldakse. Ilmselt läheks minagi önge... Niiet, reisiks valmis!
Hästi ilus koht oli. Eriti ilusaks tegi selle aga fakt, et oleksin peaaegu saanud tasuta canopy-tuurile. Niiet pean tagasi minema, et jumala eest midagi raisku ei läheks. Ei ole kerge see vabatahtliku elu!
öist laavat ma kahjuks ei näinud, niiet sellepärast peab ka tagasi minema. Nagu ka termaalbasseinide pärast - sest mu ainus pluus nii unikaalne ka pole, et sellega ujuda kannataks.

Kiri jõuluvanale

2007-11-03T21:58:00.000+02:00

Ma tahan, et lumi sajaks taevast alla
Ma tahan, et nad ei räägiks mingis mõistetamatus keeles mingi mõistmatu kiirusega
Ma tahan kanda kontsaga kingi nende rannaplätude asemel, mida ma kannan kartuses, et muidu saavad sokid märjaks
Ma tahan, et nad oleksid kasvõi 10 sentimeetritki pikemad
Ma tahan, et mu kingad ei sulaks vihma tõttu igatpidi liimist lahti
Ma tahan kirjutada inimesetele drooge ja vahetevahel neid nende endi huvides torkida
Ma tahan kanda valget kitlit ja teha tarka nägu
Ma tahan tulla koju hommikul kell 6
Ma tahan järgmisel hommikul minna Nokusse jäätisekokteili-jahile
Ma tahan süüa kartulit nii palju kui süda lustib
Ma tahan õhtutundidel emaga teed juua ja kooki näksida
Ma tahan, et San Joses oleks natukenegi vähem inimesi kui kogu Eesti peale kokku
Ma tahan, et pool minu päevast ei mööduks bussidega kommunikeerudes

2007-10-30T01:39:00.000+02:00

Muideks, elu siin on tóesti puha Pura vida! Tuanis!
Ma ausóna mótlen iga p2ev, et peaks tegelt kah hispaania keele reeglid omale selgeks tegema, et mitte r22kida koguaeg "homme meie láksin kinno." Ja iga p2ev muudkui v6tan oma endokrinoloogia raamatut k2tte, et 6ppima hakata - aga no mitte ei j6ua. Iga pyhapaev luban, et esmasp2eval l2hen trenni, aga kooki syya on ju palju magusam... Kui te peaksite minult kysima, et mis ma siis teen... siis vastan ma teile t2ie aususega, et ma ei tea. Asssju teen.
N2iteks raftingul k2isin. Halloweeni pidasin, maskeraadiga ja puha.
Nyyd on mul ka oma v6tmed - p2rast elu k6ige hullemat pyhap2eva yle-eelmisel n2dalal, oodates 3 tundi vihma k2es, kuna mul polnud v6tmeid. See-eest oli eile maailma pyhap2evasem pyhap2ev pealepiduse j22tise ja romantikafilmidega.

Saksa Juliana ja taani Helenega

Lien - maailma parim belgia tsikk

Angela htyppab (muideks, tagumiku peale ei tasu maanduda...)

Haldjakene

Maja, mu rootsi amiga

Presidendiga

Aga siin on tiibu ja völutähte kaa näha!

Salsatidrik

2007-10-20T05:08:00.000+03:00

Täna on küll jama lahti. Reede öhtu, mul on vöimalus minna välja ja puha... aga mul on vässss missugune! Väljas vihma kallab, nojah, nagu oleks see mingi ime!
Tegelikult vabandage mu vanaemalikkust sellega, et käisin eile jalga keerutamas ja pean homme hommikul vara bussi peale minema, et jöe peale sportlikult aega veetma minna... ja pealegi on ju laupäeval ka pidu, mille jaoks ei tohi mitte väsinud olla!
Eile sa muidu päris hea tantsukooli. Kui iga nädal niiviisi väljas käia, saab lausa tantsuprofiks! Iga nurga peal on mingi tantsuäss kes nii irmsasti sinuga tantsida tahab. Mina näiteks sattusin yhe tantsuöpetaja ohvriks - endale teadmata tegin piruette täiesti profiga! Oleks ma seda teadnud, oleks ma hirmukrambist ta käe külge klammerdunud ja piruettidest oleks alles jäänud armetud varblased!

Varsti on suviiiiii!!!!

2007-10-19T02:28:00.000+03:00

Vahepeal olen jälle teinud köike muud kui internetti sattumine...
Alustasin oma tantsukooli ja olen varsti ladina-ameerika tantsuäss :D
Muidu on meil taas vihmahooaeg täies hoos! Käisin nädalavahetusel yhe perekonnaga Kariibi ääres päikseteraapial - sest seal ei tulnud tilkagi vett! Isegi kraanist mitte! Nii me siis elasime täielikku robinsonielu, pesime kohaliku poekese ees vooliku all pead, jöime kookospiima ja toitusime päikseenergiast - varvastpidi ookeanis päikseloojangul reggerütmi nautides. Oioi, sinna oleks jäänudki! Ja pärdikud loopisid puu otsast pähklitega ja notsud ujusid ookeanis koos meiega! Armad notsud olid, muideks. Yhega sain täitsa söbraks kohe :D
Aga nii kuu aja pärast algab meil siin suvi. Siis ei saja tilkagi vihma ja on koguaeg ainult päike ja pillerkaar!

Rannatidrik

Mereküpsised

Chanchitos!

Si al TLC, no al TLC

2007-10-08T07:41:00.000+03:00

Sel nädalavahetusel olin laisk ja nautisin mittemidagitegemist Heredias ja natuke ka San Joses. Laupäev oli tulus mittemiski – niiet sain terve päeva oma tuba koristada ja pesu pesta... sest ma ju olin ikkagi reedel väljas käinud (lootuses, et saan kuskil normaalset tantsu ka tantsida, aga välja kukkus nagu alati... reggeton). Eile õhtul pärast pesupesemist mõtlesime Hildega (mu õega), et oleme niigi nii tublid olnud, et lausa peame end premeerima ühe suurepärase õhtuga Livingis (ehk siis kõige snoobilikum koht Costa Ricas... mida ma kohe ilmtingimata tahtsin oma silmaga üle vaadata). Niisiis sel ajal, kui vanemad missal olid, võtsime Hilde kapi ette ja oioi mis moeshow lahti läks! Tsikibrikit nii et vähe ei ole! Lõpuks olime täitsa ilusad küll.
Living oli siuke omapärane koht. Tegelikult, kui nüüd väga aus olla, tekkis minus vastupandamatu vajadus inimeste jopesid vastu võtma hakata – sest see oli ju 100% Club Tallinna VIP ruum! Tsillgrill muusika, tantsuplatsi ei ole ja lademetes snoobistunud rikkureid. Niiet, nüüd ma vähemalt tean, kuhu tulla, kui mul koduigatsus peale peaks tulema!
Täna oli see-eest eriti mittemidagitegemispäev. Pesu ju pesin ka eile ära! Hilde pidi matemaatikat õppima ja kuna ma siinustest tean hetkel nii palju, et sinusiidi raviks kasutatakse amoksitsilliini, siis polnud mul muud teha kui igavleda. Isegi poed olid kinni! Ühe siiski leidsin, mis lahti oli ja soetasin omale uhiuued teksad. Mu kaasvabatahtlikud olid kõik lennus. Üks laisik (peresozo) San Joses oli haige. Lõpuks leidsin siitsamast Herediast ühe tegelase, kes minuga jäätist sööma tuli ja mulle valimisi näitas. Tegelikult antud hetkel käib igalpool pidu ja kaklus – sest valimistulemused on nüüdseks teada: si al TLC = Costa Rica ühineb vabakaubandusliiduga ja ilmselt lähima aja jooksul amerikaniseerub veelgi...

Sellest, kuidas Liisu pruuniks sai

2007-10-03T06:50:00.000+03:00

Nii, nüüd olen ohvitsiaalselt teel saamaks päris ticaks. Keelt natuke pursin, juuksed saan iga kell süsimustaks värvida ja nüüd olen natuke pruun ka... ainus probleem on selles, kas pruunisilmsete maal mulle pruune läätsi ka smuugeldatakse. Sest sinisilmselt inimestele otsa vaadates on natuke raske ära petta...
Kusjuures, ma tegelikult enne ei teadnudki, et ma nii valge olen... aga käisime sel nädalavahetusel Jaco rannas ja mõne tunniga sain omale siuksed vägevad randid, et on randid! Jah ema, möglasin ennast korralikult kreemi sisse.

Ja muideks, see on mu esimene kord päris ookeanis ujuda! Sest Vahemeri pole ikkagi nii ookean kui siin. Lained ülepeakaela ja vesi uiui kui soolane – niikui silma satub, tahab silmanägemise ära võtta. Aga miuke üüratu rõõm oli iga kord lainesse hüpata ja lasta ennast mõned meetrid eemale kanda!

Jacosse sattusin üldse sellepärast, et ühe organisatsioonitegelase sõber on rikkur ja omab seal “cabina”-sid ja nii meid kutsuti sinna täitsa tasuta olema. Paljud kohalikud küll imestasid, et miks meid kõigepealt kõige koledamatesse randadesse viiakse, aga mu meelest peab ikka kõik oma silmaga üle vaatama. Tjahh, ega ta just nii väga ilus polnud, aga kui leida selline nurk, mis pooleliolevad ehitused kinni katab, siis polnud väga vigagi – täitsa ilus lausa! Õhtul linnapeal jalutades tahtis iga möödasõitev mehike või iga poisike, kellest möödusime, meile marihuaanat või muud tähtsat kraami müüa. See ongi Jaco!

Aga muidu oli meil täitsa pura vida nädalavahetus! Laupäev oli super-rannailm, mitte ühtki pilveraasu ega vihmatilka... kui välja arvata fakt, et alates 23-st õhtul kallas nagu oavarrest ja vot sellist kärtsu ja mürtsu pole ma varem kuulnud! Tulevärk missugune! Piksetaat ei koonerdand oma rakettidega seekord mitte üks raas ;)
Ja Vana Tallinn piimaga läks nigu lipsti kõigi heameelemõmina saatel pintslisse. Ja see nimetati ümber “sexo a ala playa”-ks.

Sóberid ahvijahil

Toidulaua r66mud

2007-09-27T06:36:00.000+03:00

Täna hommikul ärkan taas üles tundega, et miski pomm on mu kõhtu ära eksind. Nojah, mis sa tahad, kui iga päev kolm korda päevas sulle riisi ja ube serveeritakse!

Õnneks kauplesin täna hommikuks jogurti välja ja nüüd on ainult minu päralt terve suur totsik imehead maasikajogurtit. Ma pole vist kunagi varem oma jogurtit nii mõnuga nautinud nagu täna hommikul!

Ja lõunaks on mul... üllatus-üllatus: riis ubadega!

Elu uues kuues

2007-09-24T06:08:00.000+03:00

Ma sain omale lõpuks ometi väikese õe! Ma olen alati väikest õde igatsenud ja nüüd vanas eas läheb mu soov täide :D
Nimelt elan nüüd oma uues perekonnas, mis peaks jääma mu päris-pereks. Ja siin on üks äärmiselt kena noor neiu Norrast, kes hakkab mulle õeks. Ta on imeliselt vahva õde, kes:
* näppab mulle kapist küpsist
* tuleb minuga peole ja kirub koos minuga fakti, et peame kella 12 ja 1 vahel tagasi olema
* näitab mulle kodukanti, et ma ometigi õpiks ilma äraeksimata koju tulema
* vudib õhtul minu tuppa jutustama - niikauaks, kui teenijanna-tädi käest pahandada saame
* kuulab minu sõna ja tuleb minuga tantsutundidesse (kunagi kauges tulevikus)

Niiet võib öelda, et võin siinse eluga rahul olla. Loomulikult on iga algus raske. Nagu ka lõpp. Johanna perest oli nii raske ära tulla, sest ta ju oli mu vanem õde! Ja siin on raske reeglivärgiga ära harjuda ja leppida sellega, et elame San Josest praktiliselt 1,5h bussisõidu kaugusel... niiet hommikuti on äratus kell 5:30, ports Gallo pintot ja tassitäis kohvi hinge alla võtta ja alugab tee haiglasse. Kella 8st on mul teoorias tööriietus seljas (T-särk, nimelt :P), aga kuna mulle see ticotime täitsa meeldib, siis olen 8 sujuvalt muutnud 8:25-ks... tegelikult on liiklus lihtsalt nii pöörane, ei jõua varem kohale.
Sel nädalal olen tööl koos kellegi teisega, hiljem hakkan üksi mööda haiglat käima ja otsima lapsi, kes on üksi ja vajavad lõbustamist. Iroonia peitub selles, et mul on kaks tuttavat, kes haiglas õena töötavad - üks intensiivpalatites ja üks erakorralises meditsiinis - ja need on just need kohad, kuhu meie minna ei tohi. Muidu on meie päralt terve haigla! Peale minu on siin ca 130 naist, kes aeg-ajalt nii kord nädalas lapsi lõbustamas käivad ja 4 minusugust - kaks tüdrukut USAst, üks Kanadast ja üks Shveitsist.
Haigla on suht suur ja päris eas korras - ainult et palatid on üüratu suured ning teine erinevus on see, et Guttasepti ei ole ma siiani veel näinud - ega ka käte desinfitseerimise totsikuid. Elagu seep ja vesi!!!
Minu töö siis seisneb selles, et tegelen lastega. Meditsiini asjade puutumine on meil rangelt keelatud. Niisiis, kui mõnel lapsel tilguti otsa saab, pean ma õe kutsuma, mis sest, et ma saaks suurepäraselt kõigega ise hakkama. Vahel pakatab minus kadeduskihk õdesid ja arste vaadates - sest muidu olen ju mina see, kes kittel seljas ja stetoskoop kaelas mööda koridore lendab. Siiski loodan, et kui keele selgeks saan ja arstid mind usaldama hakkavad, siis saan käe kuhugi mujale külge panna. Üks sõber lubas oma tuttava kirurgiga mind oppidele kaasa sokutada. Niiet perspektiivi on :D
Ja tegelikult mulle lapsed meeldivad kohutavalt ja nii tore on vaadata oma süles olevat kahupead, kaks sõsarsilma siiralt sulle otsa vaatamas...

Pühapäeval oleks äärepealt Jacósse läinud, aga selle asemel läksime noorte bändide kontserdile, mis kestis 5 tundi!!! Ja me läksime ainult yhe bändi pärast, mis mängis pärast vöistlust. Oioi, tagumikul oli siuke tunne, nagu oleks poolel teel üle ookeani...