Astud 13-korruselisesse kruiisilaeva, mis on ilmselt just täpselt Titanicu mõõtu, ja mõistad, et USAsse minekuks ei ole USA viisat vajagi. Vahel piisab vähemastki. Selles laevas on olemas kõik, mida ülimaks õnneks vaja - kino, teater (õigemini show-ruum), kasiino, restoranid, baarid, spaad ja spordikeskused.Ülim inimlik rõõm on laiskus - niisiis saab sellel laeval olla seitsmendas taevas. Hommikul ärgates on sul kandikutäis head ja paremat kraami ukse taga. Siis lähed tekile värsket mereõhku hingama ja tagasi tulles on tuba ära koristatud ja sulle tervituseks piparmündishokolaad padjale jäetud. Ja no kui parasjagu kuskil linnapeal ei kakerda, siis ei olegi päevad läbi muud teha kui süüa, magada ja telekat vaadata. Tublimad võivad ka trenni minna või miskit muud tegevust omale leida. Ja õhtul pärast udupeent õhtusööki merevaatega restoranis, kus ilma kolme käiguta sind lauast lahkuda ei lasta ja ega sa väga tahagi - sest teenindus on superluks, toidud imeilusad, niiet ei julge puutudagi, ja lisaks veel maitsvad ka.
Ja siis sukeldud USA-pärasesse meelelahutusmaailma... Või lähed hoopis oma tuppa Olümpiale kaasa elama. Kes kuidas. Jamaicalased valisid üldjuhul viimase kasuks.
Mõneti tundsin, et olen taas Ladina-Ameerika radadele sattunud, sest enamik personalist oli sealt pärit. See seletab ilmselt, miks keeled tahtsid kõik sõlme minna. See sõlm kulmineerus Stockholmis kus mina vapralt kuulutasin et las mina tellin kohvi ja võileivad, sest ma ju oskan kohalikku keelt. Diay! Kohviga probleeme ei olnud, sest see sõna on teadagi internatsionaalne... aga võileib pidi ikka küll üks eriline suutäis olema, et seda pidi lausa neljas keeles korraga küsima. Sest preili Liisu ei saanud enam aru, milline sõna millises keeles on. Ja solvunult läks otsejoones raamatupoodi lektüüri järgi. Aitab!
Vene keelega õnneks probleeme ei tulnud. Sest Peterburgi nautisin mina ainult laevatekilt. Seda imeilusat Peterburgi sadamat, mis pideva suitsuvine all oli, niiet tegelikul ei kannatanud seal isegi raamatut lugeda. Oleks me targemad olnud, oleks koheselt end turismigruppi kirja pannud, sest see oli ainus viis kuidas ilma viisata Venemaale lasti. Selle asemel istusin ma need kaks päeva laevas ja nautisin sõna otseses mõttes mittemidagitegemist. Ainus mõnu rikkuv faktor oli telekapult, mida mul ei olnud.Helsinki oli nagu Helsinki ikka. Eriti tore pärast poolt pudelit valget veini tühja kõhu peale. Sama efekt oli ka Stockholmil, kus mina, põline stockholmlane, oleksin äärepealt bussist maha jäänud, sest nii tore oli ju mööda tänavaid ekselda ja ära eksida.
Kopenhaagenis tuli kohe kindlasti Tivoli uuesti üle vaadata - et kas ameerika mäed on ikka paigal ja ega nad vahepeal suuremaks pole kasvanud. Ei olnud. See-eest tuli keset Kopenhaageni linna vastu üks noormees Imperiali särgiga (Imperial= Costa Rica suurim õllefirma). Kahtlaselt valge oli, muidu oleks talle kohe kaela langend oma Pura vida mae fraasidega. See-eest kostus jäätiseputka juures kõige hullemat hispaania keelset ropendamist ja otseloomulikult, kes need ikka olla saavad kui mitte kallid tico-poisid! Awwwwww! Jalgpallisärgiga ja puha!
Oslo... oi Oslo mu arm! Õigemini, mu armsaim õeraas elab seal. Istud Hildega keset Oslo linna ja jood kõige kallimat kohvi elus ja räägid ja räägid ja räägid ja varsti on kõik ümberringi San Joseks või Herediaks moondunud ja kõik on täpselt nii, nagu enne 8. jaanuari veeuputust (kui Hilde ja Liis tahtsid San Jose lennuvälja lähistele ka üht pisaraveest järvekest luua). Ja nii ma käisingi Costa Rical.
