Dokumentideta, vóóras linnas

...just nii ma tunnen.
Tegelikult olen ma alati möelnud, et ma ju olen alati ettevaatlik. Kunagi ei vöta liigseid asju linnapeale kaasa ja löunat syyes ei vóta kottigi kaasa. Alati hoian oma kotti kümne küünega kinni... ja siis, kui tuleb see ÜKS ja AINUKE kord, kui sa lähed sööma kotiga. See üks kord, kui sa korraks kaotad valvsuse... ja... tuulest viidud. Köik on targad targutama, ma ise ka, et tuleb hoida kümne küünega kinni. Aga, mul murdus üks küüs, mis ma teha saan...
Seal söögikohas muidu käivad peaaegu ainult arstid ja meie tedmist mööda läks sealt mööda ka ainult üks suure köhuga arstihärra. No ma ütlen, siin ka arstide palgad nii madalad, et tulevad vaestelt vabatahtlikelt röövima! :P
Einoh, ma loodan, et keegi on hirmus önnelik nende tühjade pangakaartidega... ning, nojah, mis seal salata, kogu minu sularahaga, mis pidi mu jöulupeo maksuks minema nii pool tundi hiljem... ja siis selle musta vabatahtliku särgiga (ma sain muideks uue. Tasuta. Puhta. Vaat kui hea, ei peagi pesema :D)
Ja rahakott hakkaski juba lagunema ega meeldinud mulle enam!
Jumal tänatud, et olin ühe kolumbialasest söbraga ja et kolumbialased on üleüldse erilised poputajad - niiet sain pea kuu aja bussiraha lohutuseks. Mille eest ma muidugi kommi ostsin juba. Shokist toibumiseks.
Aga jumala eest, teie ärge muretsege - keegi ei puudutanud mind sörmeotsagagi. Oleks puudutand, oleks kergem olnud, siis ma oleks ehk öigel ajal märganud ;)

P.S. Tähtsad dokumendid on ikka köik ilusti kodus kapis. Aga Úhte suurt kallit tahaks küll!

Hot town, summer in the city

Pühapäeva hommik. Kell 8:24 koputus mu uksele - "Liis, deayuno!" Pooleldi magades lohisesin suurde tuppa ja mind ootas täielik pühapäeva hommik. Edasine päev oli veel rohkem pühapäevasem. Vihm on peaaegu otsas, ainult päike paistab ja Liisu on röömus. Kevad südames!!!! Praegu on just see aeg, mil tahaks toomigaid juustesse toppida, toompea nölval vöi toomemäel veini limpsida, vanalinnas jäätisekokteili mekkida ja hüpata ühe koha peal nigu röömupallike. Vuhuuuu!
Niisiis hakkasime Hildega Pariisi suvitajateks. Panime kleidikesed selga ja päikseprillid elegantselt ette ning läksime linnapeale. Lihtsalt olesklema. Mitte, et meil köht tühi oleks, aga ilma jäätiseta on patt sellisel päeval ringi käia. Ja üldse tuleb iga nurga peal inimestega rääkida ja nende päid segi ajada.
Üleüldse on elu hernes.
Sest tegelikult oli ka laupäev täiesti selline, nagu üks laupäev olema peab - isegi nina sain päikesest punaseks :)

Elust siinpool maakera

Aeg-ajalt on mul just täpselt selline tunne, et ma olen keset ladina-ameerika seebiooperit ära eksinud. Ja elu on just täpselt nii spontaanne kui olema peab. Eile näiteks tahtsin vöimalikult varakult koju tulla, et oma nohu ravida. Löppes sellega, et istusin ühe söbra perekonnaga tänupühade körvitsa- ja öunakooki söömas. Mmmmmm... oioi kui magus! Hiljem selgus veel, et minus on peidetud köva pokkeri-käsi, oleks me ainult päris raha peale mänginud, oleksin juba kogu oma pere Costa Ricale vöitnud!

Tööl on viimasel ajal jube tore. Minust on tehtud välismaa vabatahtlike boss, sest märkamatult oskan ma köige paremini hispaania keelt ning tunnen haiglat kui oma kodu (kui mitte paremini)...
Lisaks sellele olin úkspäev arhiivis tööl, kus olin ainuke tütarlaps, niiet vöite isegi arvata, kui palju mul seal tööd teha lasti!
Aeg-ajalt käime riidelaos, kui eelnevalt on peol käidud ja vaja viimase klatshi ja kömuga kurssi viia (ainult et mu kallid kanadalased löpetasid eelmisel nädalal oma töö, nyyd ei kutsu mind sinna enam miski... kuigi jutukaaslasi leiaks ma sealtki mitmeid).
Kolmas koht, kuhu ma minna vöin, on mu lemmik - kirurgiaosakonna sekretäri juures statistika jaoks materjali kogumas, mis tähendab pidevat arstide kohalolekut ning palju jutustamist ning väheke haiguslugudes tuustimist. Peale selle on mu söberid haiglaöed samas lähedal.
Loomulikult on alati variant minna mängudetuppa, kus karja lastega lennukeid voltida, päevad läbi uno-kaarte mängida (mis nyydseks on teadmatusse kadunud) vöi värviraamatuid sodida. Nigu veike laps jälle!!! :D
Vöi emalikku hoolt väikeste beebide juures harjutada :)
Ja nyyd ka ilmselt 1 päev nädalas arstide juures, kes mind juba omaks on vötnud, tähtsat nägu teha ja päriselt ka käe meditsiiniseks teha :D

Hiired viisid kapsaraua minema...

Minul on omad hiired körvaltoas, kes aeg-ajalt kapsaraudu minema viivad vöi lihtsalt ära peidavad. Tuled koju ja alati pead oma asjadega peitust mängima, sest imekombel rändavad nad iseenesest hoopis teise kohta - näiteks minu seljakotist teenijanna taskusse. Ja kui nende hiirekestega eurooplaslikult otsekohene olla, siis on paksu pahandust kogu maja täis.
Tänu sellele väiksele intsidendile saan ma vähemalt ise oma löunasöögi valida - niiet EI riisile ja ubadele, neid on juba saadud kyll ja veel! Ja samuti ei pea ma segases ja megakiires hispaania keeles kuulujutte kuulama - sest minuga lihtsalt ei räägita enam...
Aga muidu on mu elu tore :) Varsti hakkab suvi ja homme peaks taskuraha ka antama - siis on eriti tore, saab jälle spinningu kalorite eest kohvi körvale kooki súúa!

Lisaks köigele on mul tööl nüüd uued ülesanded - lisaks sellele, et olen bossi parem käsi, saan kiirabikaartides tuhnida ja tähtsat infot üles kirjutada. Ja nii muuseas haiguslugudega tutvust teha ja iga natukese aja tagant imestada, mis ravimeid nemad siin kasutavad.

Muideks, täna ma juba sulasin oma teksapükstes jälle üles... niiet varsti vóib jälle randa minna. Vuhuuu! Kogu mu päevitus ongi ära kulund juba. Peab ikka rohkem porgandit ja papaiat nöudma ;)

Impusiivsus viib sihile

Ärkan mina laupäeva hommikul üles, jöuan vaevu silmad lahti teha, kui mulle öeldakse, et nüüd minek La Fortunasse (Vulkaan Arenali lähistel). Mötlemata tähtsale faktile, et kogu mu varandus on pluus, mis mul reedesel peol seljas oli, olin varmalt nöus.
Enne minekut öppisin, kuidas siin pätti tehakse ja naiivsetelt arstidelt nädalavahetust vabaks kaubeldakse. Ilmselt läheks minagi önge... Niiet, reisiks valmis!
Hästi ilus koht oli. Eriti ilusaks tegi selle aga fakt, et oleksin peaaegu saanud tasuta canopy-tuurile. Niiet pean tagasi minema, et jumala eest midagi raisku ei läheks. Ei ole kerge see vabatahtliku elu!
öist laavat ma kahjuks ei näinud, niiet sellepärast peab ka tagasi minema. Nagu ka termaalbasseinide pärast - sest mu ainus pluus nii unikaalne ka pole, et sellega ujuda kannataks.

Kiri jõuluvanale

Ma tahan, et lumi sajaks taevast alla
Ma tahan, et nad ei räägiks mingis mõistetamatus keeles mingi mõistmatu kiirusega
Ma tahan kanda kontsaga kingi nende rannaplätude asemel, mida ma kannan kartuses, et muidu saavad sokid märjaks
Ma tahan, et nad oleksid kasvõi 10 sentimeetritki pikemad
Ma tahan, et mu kingad ei sulaks vihma tõttu igatpidi liimist lahti
Ma tahan kirjutada inimesetele drooge ja vahetevahel neid nende endi huvides torkida
Ma tahan kanda valget kitlit ja teha tarka nägu
Ma tahan tulla koju hommikul kell 6
Ma tahan järgmisel hommikul minna Nokusse jäätisekokteili-jahile
Ma tahan süüa kartulit nii palju kui süda lustib
Ma tahan õhtutundidel emaga teed juua ja kooki näksida
Ma tahan, et San Joses oleks natukenegi vähem inimesi kui kogu Eesti peale kokku
Ma tahan, et pool minu päevast ei mööduks bussidega kommunikeerudes