Teateid rindelt

Päevanael: käisime Meeriga kardioloogia materjale paljundamas ja sattusime siukse jutuka noore neiu otsa, kes imestas irmsasti, et mis me nii raskete materjalidega teeme. Kui jutu käigus nii muuseas selgus, et meil lõpueksamiks õpimine käimas ja juba 6 aastat koolis käidud, oli neiu üllatus missugune: "Mis te läksite 15-aastaselt ülikooli või?"

Enne seda tahtsime tegelikult eelmise aasta eksamiküsimusi paljundama minna (me nimelt arvasime, et meil need on). Aga meie paljunduskoht oli suisa kinni! Üks mees oli ka just sel hetkel paljundama tulnud ja lubas meid lahkesti Sõbrakeskusesse paljundama viia. Ainult et teepeal avastasid tsikid, et tegu pole üldsegist mitte nende asjadega, mis neil vaja on - seal oli ainult tühipaljas traumatoloogia!

See selleks. Muidu olen ma väga ontlik tütarlaps olnud, korralikult konsultatsioonides käinud ja puha - lootuses, et äkki saab targaks. Iga konsultatsioon on siiani olnud väga erinev - on selliseid, kus sulle tõepoolest 45 minutiga tehakse selgeks kogu õppeaine, mida muidu oled nädalate kaupa tuupinud; on ka selliseid, kus õppejõud unustab ära, et tudengid teda ootavad... ja jõuavad pool tundi hiljem toksikatsiooninähtudega kohale; on ka selliseid, kus õppejõud on äärmiselt meelitatud, et terve 6. kursus on tunniks ajaks teda vaatama tulnud ja nii ta siis räägib... endast; on selliseid... äärmiselt vajalikke ja asjakohaseid konsultatsioone ja siis veel mõningad siuksed pool-asjalikud, pool-mõttetud.

Muus osas võib nentida fakti, et 30-kraadine palavus tekitab tõepoolest aju ülekuumenemist ja no siis ju ometigi ei saa õppida... külm dush 24h ööpäevas tundub palju ahvatlevam.

Suverõõmud

Istun mina oma Tartu kodus (mis minu jaoks ikka veel et kodu on, mis sest et tegelikult kirjeldaks mu siinolekut paremini nahhaalne sissetungimine õppimiseesmärkidel) ja tunnen, et kuidagi irrmus palav on. No kohe nii palav, et kohvi joomine on vastunäidustatud. Nojah, kun tegemist oli siiski suhtelise vastunäidustusega, siis otsustasin proovi teha. Tulemuseks oli see, et ma kohe ilmtingimata pidin oma psühhiaatria lugemismaterjalid kõrvale panema ja jooksuga-jooksuga kaltsukatesse normaalsete riiete ja jalanõude järgi tormama.
Miskipärast on kõik vahepeal muutunud. Kui vanasti, ükskõik mis kaltsukast sisse astud, vaatab sulle vastu hunnik toppe ja pluusikesi... siis seekord mitte kui üht! Kõik olid miskid sünteetikad või lihtsalt koledad. Aga ma ei andnud alla ka - lippasin läbi viimse kui ühe lähikandi kaltsuka ja lõpuks tulin ikka sõjasaagiga tagasi ka. Ilma pluusita küll. See-eest on mul nüüd lahtised jalanõud (niiet nüüd ei ole Kadri ainus, kes pidevalt plaastripakk näpus ringi lippab) ja seelik on ka. Noh, asi seegi ju!
Ja mu suverõõmudest veel niipalju, et ainuüksi linnas ringi lippamisest on mul täitsa joodikurandid olemas. Ja jalgadel rakud ka muidugist. Niiet, TERE SUVI!!! Vuhuuuuu!

Ja aura ravibki terveks?

Täna on minu haiglaelu otsas. Nii see käibki - praktiliselt elad kuus kuud seal, jõuad juba personali ja patsientidesse kiinduda... ja siis niuhti! aetakse sind koju õppima... või enamgi, Tartusse õppima.
Tegelikult ei raatsind kohe üldse ära tulla. Seda enam, et viimasel ajal on seal nii toredad tädikesed, kellega lihtsalt käid ja ajad juttu. Ja nagu selgus, siis pidi ainuüksi minu palatisse astumine olemise paremaks tegema. Et mul olevat selline aura... Aga siis ju polegi muud vaja kui päevad otsa palatis kükitada ja oma kohalolekuga inimesi ravida. Misasja ma siis need 6 aastat seal ülikoolis aega raiskasin? Oleks võind mind kohe voodi alla biovoole korrigeerima panna!

Tõstsin korra pea raamatust

Oioioi, kuidas tahaks juba suve ja et eksam läbi ja saaks vabadust nautida.
Saatuse tahtel olen terve suve kohe täitsa vaba - suhteliselt esimene suvi pärast keskkooli lõppu, kus ma töö ei ole... Niiet siis tuleb Eestilt võtta kõik, mis võtta annab...

Mu sõbrakesed, võite nüüd ilusti kalendermärkmiku kätte võtta ja sinna mõned kuupäevad üles märkida. Nimelt, 7. juunil on minul kõikkkkkk! Siis tuleb teil minuga kohe kindlasti üks suur pralle maha pidada. No ja kuna 8. juuni on reede, siis tuleb ju reede puhul ka välja minna. On ju mul õigus?
Siis tuleb vahepeal irmsal kombel rannas käia ja enne lõpuaktust pruunikas-punaseks küpsetada ennast, et mu heleroosa kleit ikka minust heledam oleks. Ja no siis mingi päev tuleb teil a) minu rõõmukilkeid välja kannatada ja minuga koos rõõmustada, et taas kord on ilmas üks tubli arst juures, või b) välja kannatada minu ohjeldamatu pisaratevoog ning aeg-ajalt oma pluusi varrukat kuivaks väänata... sest taas kord on ilmas üks loll arst juures, kes haigustest mitte halligi ei jaga.
No kui see etapp on üle elatud, siis tuleb 22.juunil kella 12-paiku kuulata-vaadata, kuidas väiksest Liisust sirgub doktor Parker, vandudes truudust oma tsumftile ja anda kogu oma maine vara oma õpetajale ja kaitsta oma õpetaja lapsi kogu maise kurja eest.
Jaanipäeval aga, ootate kõik ilusti-kenasti peavalus Liisut Vilusis...
Suvel tuleb aga matkata jalgsi, ratta ja paadiga iga jumala nädalavahetus ja vahel teha nägu, nagu sa oleksid fotograaf oma Olympuse seebikaga või kunstnik, ostes Tiimarist mõne papka, et seda siis õlivärvidega ära määrida. Ja siis mingil ilusal augustikuu päeval tahaks kokku koguda kõik oma maised tuttavad, et siis nendega mõne mätta peal kooki süüa ja Vana Tallinan jäätsit Vana Tallinnaga kõrvale mekutada. Ja osavõtt on jumalast kohustuslik!
22. august kell 18:40 saab aga kogu see trill ja trall otsa. Sest siis algab uus trill ja trall...

Tõusev täht Eesti meditsiinis

Täna oli mul au esineda täitsa päris arstina. Ja isegi üks patsient, kes alguses minuga rääkides koguaeg arsti nõudis ja palus mul patja kohendada või endale juua anda, ütles: "doktor, võ k menja pridjotje?"
aga muidu oli täna järjekordselt päev, kus mu juhendajat ei olnud... ja mis sest, et neljapäev on suurvisiidi päev, pole seda ju 3 nädalat juba olnud... ja eks Murphy olnud üks tark mees - sest täpselt siis, kui seda vaja ei ole, tehakse suurvisiit. Ja minul oli väikse vaese tudengi roll, kes tundmatus kohas vette lükatakse. Aga kui ikka kõvasti siblida, püsib kuidagi veepinnal ka...

A muidu on tänase päeva avastus see, et parim välikohvik on see, mille sa endale ise lood. Nii me siis istusime Kauriga ja mekutasime DoubleCafe lattet Harjmäe nukas - päike silma sillerdamas ja vahtrad peakohal õitsemas, vaade Tõnismäe lilleaasale... mis võiks olla parem!

Muideks, siukse eluka ma endaga Ameerikamaalt kaasa toon!!!

... või saab temast lihtsalt minu imaginaar-lumeinimene, kes põõsas sahistab :D

Õues on vaffa

Niikui mina oma nina raamatute vahelt õue pistan, on maailm kohe jube huvitav ja Eesti jube väike.
Täna algas asi sellega, millega ma tegelikult peangi harjuma hakkama. Nimelt on patsientide seaski tuttavaid... seekord lihtsalt mu kursakaaslase vanaisa.
Kui mind nati pärast kella kaht koju kamandati, kuna "teen niigi liiga pikki päevi ja teen liiga palju tööd", läksin EstYESi oma imelisele kindlustusele alla kirjutama, mis muuhulgas lubab mul nende kulul hambaid parandada ja prille/läätsesid osta. Poolel teel mõtlesin aega parajamaks teha ja Kristiinest läbi hüpata. Mõtlesin taas kord imetleda hispaania keele õpikuid ja Costa-Rica raamatudi, juhuks kui peaks midagi uut või odavat olema... no sellest võib ainult unistada! See-eest leidsin midagi palju paremat. Nimelt oli mul äärmiselt soe ja meeldiv kokkusaamine herr Murumetsa emaga. Pani kohe päikse Kristiine keskuse laes särama.
No ja siis ukse juures põrkasin ma pisikese pallikesega kokku. Lili oma pisikese plikaga oli samuti aega parajaks tegemas. Ja kuna meil mõlemal oli aeg juba täitsa paras, siis saimegi koos kesklinna sõita. Mina oma suurepärase kindlustuse juurde ja Lili suurepäraste emmede poodi.
EstYESis hakati nagu alati uurima mu suveplaane, lootuses mind kuhugi laagrisse meelitada. No vaatab seda asja... Lennupileteid mul veel ei ole, aga ühe tõenäolise pakkumise kohaselt stardin 22. august. Teine asi on siuke, et võibolla saan varsti veel Oslos viisat tegemas käia - siis võib ju nii möödaminnes Rjukanis Gaustatoppenil ka ära käia - suvel jäigi see tipp vallutamata.
Asjad korda aetud, tuju hea, ilm ilus, otsustasin Kadriorgu jalutama minna... no aga tegelikult mulle meeldibki just Koidula tänavat pidi minna. Kuidagi kõikse meelepärasem, mis sa teed ära. Ja no loomulikult tuli ühe tuttava maja üksest üks tuttava mees jällegi ja lippas oma autosse nii kiiresti, et ma ei jõudnud piiksugi teha. Siis ei jäänd muud üle, kui telefonist otsida number: "Janek" ja uurida, kus noormees kiirustab, omal jalgratas katusel. Nii saigi paar sõna juttu aetud ja kutse kohvile lubatud.
Ja lisaks kõigele sellele ostsin täna omale Burda ja hakkan oioi kui hirmsasti omale kleite ja seelikuid vihtuma.. suvel... pärast eksamit. Nüüd ma aga sukeldun tagasi oma paberimaailma, mis tähendab, et mõnda aega ei ole maailm nii jube huvitav ja Eesti nii jube väike. See-eest saab aju oioi kui targaks :D

P.S. Ma sain täna Tervishoiutöötaja registreerimistaotluse vormi, mille ma pean enne 18.maid esitama. Ja nii ongi? Ja nii ma saangi endale oma litsentsinumbri ja... TEMPLI oma nime ja numbriga! Selle templi nimel ma ju need 6 aastat õppisingi!!!

Si, me gusta

Eile avastasin, et hispaanlased on ikka üks äärmiselt generoosne rahvas. Nimelt lubab Hispaania saatkond ka minusugustel rottidel täiesti tasuta hea muusikaga filme vaadata. Kui eile näidati filmi Bebo Valdesist (Bueno Vista Social Clubi klaverimängija) ja ainuüksi Bueno Vista Social Clubi nime pärast olin surmkindel, et saab paar tundi head muusikat. No pani jala tatsuma küll, aga mitte nii sageli kui oleks oodanud.
Niisiis mõtlesin täna, et uni on ka ja ei viitsigi eriti filmile minna. Pealkiri küll tõatas midagi head - Habana Blues. Aga mine tea, äkki jään veel magama ja siis vaene Ahto peab mu hammaste krigistamist taluma... ja teatemis, kui eile ajas jala aint tatsuma, siis täna oleks taht keset kinosaali püsti karata ja ikka korralikult kaifida.
Niiet, homme jälle? :D

Mustakapuutslaste päev

Täna ma jutustan teile loo mustakapuutslastest. Kunagi kaugel-kaugel lasna ja õis mäe taga oli musta mägi. Sellel mäel käisid kõik ringi musta kapuutsiga, sest see oli mustamäelaste vormiriietus.
Ühel ilusal, kuid külmal päeval, eksisid kaks mustakapuutslast ära kaku mäele. Sellel mäel käisid kõik ringi kakukeste kuhi süles, niiet nälga ei tundnud sel mäel keegi. Vaesed mustakapuutslased olid aga kooginäljas. Nii nad siis käisid ja otsisid igalt poolt palukest, mida suhu pista...
...ei olnud

Siis leidsid nad aga midagi veelgi isuäratavamat ja meeliköitvamat kui kook...



...nii võisid nad tundide viisi kiikuda, hirmutatdes ära kõik kaku mäe lapsed, kes oleksid ka mängida tahtnud... Lõpuks tuli neile kahele musta kapuutsiga huligaanile siiski meelde, et tegelikult tulid nad ju üldsegist kooki otsima ja veendudes, et sellelt mäelt kooki ei saa, siirdusid nad edasi järgmisele mäele...

Arstipreili volber

Kell 6:50 heliseb kell - Misasja? Kas täna peab ka haiglasse minema? Ei taha, magada tahan! Tuleb ennast siiski üles ajada. Pole hullu, homme saab jälle magada.

8:15 olen haiglas valve üleandmisel, kus selgub, et nädalavahetuse märuli tähe all oli kahe silma vahele jäänud fakt, et Mustamäe haigla ees oli granaat. Noh, siuke igapäevane asi, eksole. Tegelikult oli vist tegemist õppegranaadiga, ei olnud venelased meie hoovi peale tegutsema tunlud.

Nädalavahetuse haigla-sündmused teada, siirdusime oma igahommikuseks kohveiinidoosiks arstide tuppa. Ja loomulikult tuleb end kurssi viia, mis kirjandus kirjutab. Aeg piisavalt parajaks tehtud (et patsientide hommikusöögi ajal nendega mitte juttu rääkima minna), siirdusin haigeid üle vaatama.

Esimene oli venelanna. No üritasin siis jällegi oma vigases vene keeles temalt tähtsaid asju küsida, aga üllatus-üllatus: tema ei saanud kohe midagi aru, mis ma küsin. Muudkui tahab aga teada, et millal arst tema juurde tuleb. Kui õde talle selgeks tegi, et mina olengi arst, siis muutus vähe sõbralikumaks. Aga ega ma sellegipoolest saand ennast huvitavaid asju küsitud. Natukese aja pärast tahtis siis juhendaja teada neid igast tähtsaid asju, mis ma teada sain. Ja noh... nii ma siis läksin jälle tagasi ja purssisin veel nati küsida. Suutsin teda vähemalt rõõmustada lausega, et "vratš k vam budu"... ega ta vist tegelikult aru saand, et ma üritasin öelda, et silmaarst... aga no silmaarst või muu arst - peaasi, et arst, kes ehk väheke paremat vene keelt räägib... Ja mina lollike arvasin, et saan juba jumalast hästi vene keeles anamneesi võetud...
Edasi läks nagu vähe ladusamalt... ja õnneks said teised venelased mu ponnistustest paremini aru... Aga... kui järgi mõelda, siis on meil praegu enamik patsiente koju läinud ja need, kes veel ravil on, on enamasti eestlased... Mitte, et mul venelaste vastu midagi oleks, tegelikult mulle täitsa meeldib neile komejanti mängida. Midagigi lõbusat haiglas olemise juures - vaadata, kuidas noor eesti tidrik üritab vene keelt rääkida :D Ja siis aeg-ajalt itsitab kui midagi valesti läheb - igaljuhul on ju parem enda üle naerda kui lasta teistel naerda.

Vahepeal sain veel kaks ilusat valget roosi - sest mõned kenad inimesed peavad praktikanti ka meeles ja siis on nii uskumatult hea tunne, et keegi on sulle tänulik.
Haiged vaadatud, uuringud määratud, analüüsid kontrollitud, lubati mul mõned haiguslood lõpetada. Kirjutan siis diagnoosid ilusti ära, nii nagu mulle õige tundus. Aga siis tegin selle vea, et hakkasin liiga palju mõtlema... Ei, mõtlemine pole üldsegist tervislik tegevus. Nii siis tundus mulle, et ma olen kõik täiesti valesti pand, need põhihaigused ja tüsistused ja kaasuvad. Nii ma siis läksin alandlikult oma juhendaja juurde, et oihhh, nüüd läks vist vähe valesti. Aga tegelikult tuli välja, et instinktid on ikka õigemad kui mõtlemine. Siit moraal: ärge kunagi mõelge!

A muidu sai veel ühe õe sünnipäeva puhul pitsat ja shampust (tark inimene oli reedel poes ära käinud, ei pidandki alkoholi pärast Valka sõitma). Ja kui kell sai neli, siis kamandati mind koju... Aga... selle paari tunniga oli mu ilusatest roosidest järgi aint kaks norus vart... pöhh ja pähh... (tegelikult sain nad peaaegu ellu ärgatatud kodus)

Õhtul selgus, et tarku inimesi oli veelgi jagunud. Nii me siis istusime õhtul Agnese juures ja jõime veini ja sõime kooki ja tegime küünla peal volbri-lõket.