Tsikid tuuril, vol 2

Pühapäeva varahommikul kell 11:30 ajasid tsikid taas oma kodinad kokku ja istusid bussile, et loksuda 5 tundi vulkaan Arenali suunas, sihiks canopy-tuur ja kuumad basseinid. Leidsime öömaja umbes ühe kohvikukoogi hinna eest - sest nagu ikka, oleme kutsusilmadega gringad, kel pole kunagi midagi odavate hindade vöi allahindluste vastu. Boonusena leidsin sealt ühe teise gringast seikleja, kes mulle sulaselges gringa-aksendilises eesti keeles vastas, et "oi, sa oled Eestist?" Niiet nüüd on mul kaks eesti söpra siinmail!

Ega me tegelikult nii umbropsu ka sinna sattunud. Sest tegelikult oli mulle lubatud teha tasuta canopy-tuur ja ma olen piisavalt nahhaalne, et köike ära kasutada. Ema, pane nüüd silmad kinni vöi usu mind, et nende traatide pealt pole veel keegi kunagi saltosid teinud ja köik on turvaline. Irmus tore oli - alguses oli kartus, et ei saa pidama... aga aeg-ajalt sai nagu liiga palju pidama - enne järgmist platvormi. Ja no hiljem kui juba asi selge oli, siis ei saand pidama enne kui kömaki jalgadega vastu puud käisid (vöi oli see hoopis see noormees, kes ohvrimeelselt köik hoobid enda pihta vöttis). Igaljuhul nalja nabani... eriti siis, kui Hilde keset köige pikemat liini otsustas, et nüüd on óige aeg loodust nautida ja loomulikult täpselt selle keskel pidama jäi, niiet pisikesed ahvipärdikud appi pidid tormama. Aga ega sest midagi olnudki - Hilde sai loodust nautida ja kui aus olla, siis ma arvan et ka noormehel ei olnud midagi selle vastu kui peab üht kena blondi tütarlast päästma tormama.

Öhtu nael oli aga termaalbasseinipidu, mis oli ainult meile. Nujah, möned teised inimesed seal olid, aga ega nad pahandanud kui kaks tidrikut otsustasid basseinis tantsu lüüa. Ja ei ole midagi paremat kui külm piña colada kuumas basseinis... eriti, kui baarmenid on nii möistvad inimesed ja saavad aru, et meile maksmine nii väga just ei meeldi...

Laiskloom canopy-tuuril

...ja laiskliisu ka traadil

Super-gallina

Elu on jälle ilus - nagu alati

Siinne elu käib surfilainetena, peaks mainima – ladina-ameerika temperament lööb välja ;) Aga peab mainima, et ka rahatuna on elu superhyper! Eriti, kui sul on armas väike õde, kelle kulul elada.

Näiteks reedel jagasime sõbralikult ühte voodikohta hostelis... nari teisel korrusel :D vanad head ühikaajad tulid meelde, kus aeg-ajalt rippus nii mõnigi jalg nari teiselt korruselt ähvardavalt Lille suunas alla.

Laupäeva hommikul natukene pidusena otsustasime randa minna. Nii lihtne see ongi! Detsembrikuus võtad jalad selga ja kannatad 3 tundi bussitrepil, kuna nagu ikka, jõudsime viimasel minutil.

Buss viis meid mingisse pisikesse külakesse, kus esimese asjana tervitas meid eht-ladinalik lapsekari ringi sibamas ning vanakesed ringis istumas. Kuna me tegelikult ei teadnud, kuhu me üldsegi tuleme või mis me siin peale hakkame, siis pimedas sinna jõudes ei saanud me mitte targemaks. Otsisime kõige odavama koiku – kahjuks siin kaks ühe hinnaga ei õnnestunud. Igaljuhul oli meil omast arust väga uhke onn, mis sest et dush paiskas vett igas ilmakaares, kaasa arvatud minu voodi, ning peegli vannitoas pidime ise ette kujutama. Ukse taga katusel elas meil päris oma iguaan nimega Jesus Samuel. Ta on muidu täitsa vahva iguaanike, ainult natuke kaamerakartlik. Selline arg noh. Portreepildid talle eriti ei meeldi. Aga täitsa kena muidu teine.

Oioi kuidas ma nautisin lihtsalt rannas olemist ja vaatepilti, kus ilusad inimesed tegelevad ilusate asjadega, nagu näiteks surfamine. Jube kerge tundub niimoodi kõrvalt vaadates.
Teine maailma parim asi on päikeseloojangul rannas istuda ja oma jääkülma maasika-laimi daiquirit limpsida.
Ja loomulikult, sellele järgneb maailma kõige ilusam asi – kuu, tähed ja ookeanilained!!! Eesti augustiööd kahvatuvad selle vaatepildi ees täiesti! See on vist kõige ilusam asi, mis ma elus näinud olen...

Ühesõnaga, üks reis sente lugedes ning enamik ajast kutsikasilmadega inimestele kuulutades “es que somos pobres” - ja nii mõnigi kord ulatati meile naeratusega paar juustupirukat või klaas morssi.

Aga muidu sel nädalal kohtusin maailma täiuslikuma mehega. Kena. Dzentelmen. Kokkab. KORISTAB. Ja on muidu armas ja naeratab iga kord kui mööda lähed ja alati on tal mõni kompliment varrukast võtta. Ainult üks viga – ta on 13-aastane ;) Sellise viiks koju küll. Nii hea mugav oleks. Oma kodustatud shokolaadipoiss, kes koristab ja kokkab!

Ja üldsegi on siin mingi kahtlane nähtus - keset suve pannakse köigile majadele värvilised laternad külge, köik kohad on täis plastikkuuski ja higistavad jöuluvanad jooksevad oma paksus karvases punases kostüümis ringi ja arvavad, et on jöulud!

Dokumentideta, vóóras linnas

...just nii ma tunnen.
Tegelikult olen ma alati möelnud, et ma ju olen alati ettevaatlik. Kunagi ei vöta liigseid asju linnapeale kaasa ja löunat syyes ei vóta kottigi kaasa. Alati hoian oma kotti kümne küünega kinni... ja siis, kui tuleb see ÜKS ja AINUKE kord, kui sa lähed sööma kotiga. See üks kord, kui sa korraks kaotad valvsuse... ja... tuulest viidud. Köik on targad targutama, ma ise ka, et tuleb hoida kümne küünega kinni. Aga, mul murdus üks küüs, mis ma teha saan...
Seal söögikohas muidu käivad peaaegu ainult arstid ja meie tedmist mööda läks sealt mööda ka ainult üks suure köhuga arstihärra. No ma ütlen, siin ka arstide palgad nii madalad, et tulevad vaestelt vabatahtlikelt röövima! :P
Einoh, ma loodan, et keegi on hirmus önnelik nende tühjade pangakaartidega... ning, nojah, mis seal salata, kogu minu sularahaga, mis pidi mu jöulupeo maksuks minema nii pool tundi hiljem... ja siis selle musta vabatahtliku särgiga (ma sain muideks uue. Tasuta. Puhta. Vaat kui hea, ei peagi pesema :D)
Ja rahakott hakkaski juba lagunema ega meeldinud mulle enam!
Jumal tänatud, et olin ühe kolumbialasest söbraga ja et kolumbialased on üleüldse erilised poputajad - niiet sain pea kuu aja bussiraha lohutuseks. Mille eest ma muidugi kommi ostsin juba. Shokist toibumiseks.
Aga jumala eest, teie ärge muretsege - keegi ei puudutanud mind sörmeotsagagi. Oleks puudutand, oleks kergem olnud, siis ma oleks ehk öigel ajal märganud ;)

P.S. Tähtsad dokumendid on ikka köik ilusti kodus kapis. Aga Úhte suurt kallit tahaks küll!

Hot town, summer in the city

Pühapäeva hommik. Kell 8:24 koputus mu uksele - "Liis, deayuno!" Pooleldi magades lohisesin suurde tuppa ja mind ootas täielik pühapäeva hommik. Edasine päev oli veel rohkem pühapäevasem. Vihm on peaaegu otsas, ainult päike paistab ja Liisu on röömus. Kevad südames!!!! Praegu on just see aeg, mil tahaks toomigaid juustesse toppida, toompea nölval vöi toomemäel veini limpsida, vanalinnas jäätisekokteili mekkida ja hüpata ühe koha peal nigu röömupallike. Vuhuuuu!
Niisiis hakkasime Hildega Pariisi suvitajateks. Panime kleidikesed selga ja päikseprillid elegantselt ette ning läksime linnapeale. Lihtsalt olesklema. Mitte, et meil köht tühi oleks, aga ilma jäätiseta on patt sellisel päeval ringi käia. Ja üldse tuleb iga nurga peal inimestega rääkida ja nende päid segi ajada.
Üleüldse on elu hernes.
Sest tegelikult oli ka laupäev täiesti selline, nagu üks laupäev olema peab - isegi nina sain päikesest punaseks :)

Elust siinpool maakera

Aeg-ajalt on mul just täpselt selline tunne, et ma olen keset ladina-ameerika seebiooperit ära eksinud. Ja elu on just täpselt nii spontaanne kui olema peab. Eile näiteks tahtsin vöimalikult varakult koju tulla, et oma nohu ravida. Löppes sellega, et istusin ühe söbra perekonnaga tänupühade körvitsa- ja öunakooki söömas. Mmmmmm... oioi kui magus! Hiljem selgus veel, et minus on peidetud köva pokkeri-käsi, oleks me ainult päris raha peale mänginud, oleksin juba kogu oma pere Costa Ricale vöitnud!

Tööl on viimasel ajal jube tore. Minust on tehtud välismaa vabatahtlike boss, sest märkamatult oskan ma köige paremini hispaania keelt ning tunnen haiglat kui oma kodu (kui mitte paremini)...
Lisaks sellele olin úkspäev arhiivis tööl, kus olin ainuke tütarlaps, niiet vöite isegi arvata, kui palju mul seal tööd teha lasti!
Aeg-ajalt käime riidelaos, kui eelnevalt on peol käidud ja vaja viimase klatshi ja kömuga kurssi viia (ainult et mu kallid kanadalased löpetasid eelmisel nädalal oma töö, nyyd ei kutsu mind sinna enam miski... kuigi jutukaaslasi leiaks ma sealtki mitmeid).
Kolmas koht, kuhu ma minna vöin, on mu lemmik - kirurgiaosakonna sekretäri juures statistika jaoks materjali kogumas, mis tähendab pidevat arstide kohalolekut ning palju jutustamist ning väheke haiguslugudes tuustimist. Peale selle on mu söberid haiglaöed samas lähedal.
Loomulikult on alati variant minna mängudetuppa, kus karja lastega lennukeid voltida, päevad läbi uno-kaarte mängida (mis nyydseks on teadmatusse kadunud) vöi värviraamatuid sodida. Nigu veike laps jälle!!! :D
Vöi emalikku hoolt väikeste beebide juures harjutada :)
Ja nyyd ka ilmselt 1 päev nädalas arstide juures, kes mind juba omaks on vötnud, tähtsat nägu teha ja päriselt ka käe meditsiiniseks teha :D

Hiired viisid kapsaraua minema...

Minul on omad hiired körvaltoas, kes aeg-ajalt kapsaraudu minema viivad vöi lihtsalt ära peidavad. Tuled koju ja alati pead oma asjadega peitust mängima, sest imekombel rändavad nad iseenesest hoopis teise kohta - näiteks minu seljakotist teenijanna taskusse. Ja kui nende hiirekestega eurooplaslikult otsekohene olla, siis on paksu pahandust kogu maja täis.
Tänu sellele väiksele intsidendile saan ma vähemalt ise oma löunasöögi valida - niiet EI riisile ja ubadele, neid on juba saadud kyll ja veel! Ja samuti ei pea ma segases ja megakiires hispaania keeles kuulujutte kuulama - sest minuga lihtsalt ei räägita enam...
Aga muidu on mu elu tore :) Varsti hakkab suvi ja homme peaks taskuraha ka antama - siis on eriti tore, saab jälle spinningu kalorite eest kohvi körvale kooki súúa!

Lisaks köigele on mul tööl nüüd uued ülesanded - lisaks sellele, et olen bossi parem käsi, saan kiirabikaartides tuhnida ja tähtsat infot üles kirjutada. Ja nii muuseas haiguslugudega tutvust teha ja iga natukese aja tagant imestada, mis ravimeid nemad siin kasutavad.

Muideks, täna ma juba sulasin oma teksapükstes jälle üles... niiet varsti vóib jälle randa minna. Vuhuuu! Kogu mu päevitus ongi ära kulund juba. Peab ikka rohkem porgandit ja papaiat nöudma ;)

Impusiivsus viib sihile

Ärkan mina laupäeva hommikul üles, jöuan vaevu silmad lahti teha, kui mulle öeldakse, et nüüd minek La Fortunasse (Vulkaan Arenali lähistel). Mötlemata tähtsale faktile, et kogu mu varandus on pluus, mis mul reedesel peol seljas oli, olin varmalt nöus.
Enne minekut öppisin, kuidas siin pätti tehakse ja naiivsetelt arstidelt nädalavahetust vabaks kaubeldakse. Ilmselt läheks minagi önge... Niiet, reisiks valmis!
Hästi ilus koht oli. Eriti ilusaks tegi selle aga fakt, et oleksin peaaegu saanud tasuta canopy-tuurile. Niiet pean tagasi minema, et jumala eest midagi raisku ei läheks. Ei ole kerge see vabatahtliku elu!
öist laavat ma kahjuks ei näinud, niiet sellepärast peab ka tagasi minema. Nagu ka termaalbasseinide pärast - sest mu ainus pluus nii unikaalne ka pole, et sellega ujuda kannataks.

Kiri jõuluvanale

Ma tahan, et lumi sajaks taevast alla
Ma tahan, et nad ei räägiks mingis mõistetamatus keeles mingi mõistmatu kiirusega
Ma tahan kanda kontsaga kingi nende rannaplätude asemel, mida ma kannan kartuses, et muidu saavad sokid märjaks
Ma tahan, et nad oleksid kasvõi 10 sentimeetritki pikemad
Ma tahan, et mu kingad ei sulaks vihma tõttu igatpidi liimist lahti
Ma tahan kirjutada inimesetele drooge ja vahetevahel neid nende endi huvides torkida
Ma tahan kanda valget kitlit ja teha tarka nägu
Ma tahan tulla koju hommikul kell 6
Ma tahan järgmisel hommikul minna Nokusse jäätisekokteili-jahile
Ma tahan süüa kartulit nii palju kui süda lustib
Ma tahan õhtutundidel emaga teed juua ja kooki näksida
Ma tahan, et San Joses oleks natukenegi vähem inimesi kui kogu Eesti peale kokku
Ma tahan, et pool minu päevast ei mööduks bussidega kommunikeerudes

Muideks, elu siin on tóesti puha Pura vida! Tuanis!
Ma ausóna mótlen iga p2ev, et peaks tegelt kah hispaania keele reeglid omale selgeks tegema, et mitte r22kida koguaeg "homme meie láksin kinno." Ja iga p2ev muudkui v6tan oma endokrinoloogia raamatut k2tte, et 6ppima hakata - aga no mitte ei j6ua. Iga pyhapaev luban, et esmasp2eval l2hen trenni, aga kooki syya on ju palju magusam... Kui te peaksite minult kysima, et mis ma siis teen... siis vastan ma teile t2ie aususega, et ma ei tea. Asssju teen.
N2iteks raftingul k2isin. Halloweeni pidasin, maskeraadiga ja puha.
Nyyd on mul ka oma v6tmed - p2rast elu k6ige hullemat pyhap2eva yle-eelmisel n2dalal, oodates 3 tundi vihma k2es, kuna mul polnud v6tmeid. See-eest oli eile maailma pyhap2evasem pyhap2ev pealepiduse j22tise ja romantikafilmidega.

Saksa Juliana ja taani Helenega


Lien - maailma parim belgia tsikk


Angela htyppab (muideks, tagumiku peale ei tasu maanduda...)


Haldjakene


Maja, mu rootsi amiga


Presidendiga


Aga siin on tiibu ja völutähte kaa näha!

Salsatidrik

Täna on küll jama lahti. Reede öhtu, mul on vöimalus minna välja ja puha... aga mul on vässss missugune! Väljas vihma kallab, nojah, nagu oleks see mingi ime!
Tegelikult vabandage mu vanaemalikkust sellega, et käisin eile jalga keerutamas ja pean homme hommikul vara bussi peale minema, et jöe peale sportlikult aega veetma minna... ja pealegi on ju laupäeval ka pidu, mille jaoks ei tohi mitte väsinud olla!
Eile sa muidu päris hea tantsukooli. Kui iga nädal niiviisi väljas käia, saab lausa tantsuprofiks! Iga nurga peal on mingi tantsuäss kes nii irmsasti sinuga tantsida tahab. Mina näiteks sattusin yhe tantsuöpetaja ohvriks - endale teadmata tegin piruette täiesti profiga! Oleks ma seda teadnud, oleks ma hirmukrambist ta käe külge klammerdunud ja piruettidest oleks alles jäänud armetud varblased!

Varsti on suviiiiii!!!!

Vahepeal olen jälle teinud köike muud kui internetti sattumine...
Alustasin oma tantsukooli ja olen varsti ladina-ameerika tantsuäss :D
Muidu on meil taas vihmahooaeg täies hoos! Käisin nädalavahetusel yhe perekonnaga Kariibi ääres päikseteraapial - sest seal ei tulnud tilkagi vett! Isegi kraanist mitte! Nii me siis elasime täielikku robinsonielu, pesime kohaliku poekese ees vooliku all pead, jöime kookospiima ja toitusime päikseenergiast - varvastpidi ookeanis päikseloojangul reggerütmi nautides. Oioi, sinna oleks jäänudki! Ja pärdikud loopisid puu otsast pähklitega ja notsud ujusid ookeanis koos meiega! Armad notsud olid, muideks. Yhega sain täitsa söbraks kohe :D
Aga nii kuu aja pärast algab meil siin suvi. Siis ei saja tilkagi vihma ja on koguaeg ainult päike ja pillerkaar!

Rannatidrik


Mereküpsised




Chanchitos!

Si al TLC, no al TLC

Sel nädalavahetusel olin laisk ja nautisin mittemidagitegemist Heredias ja natuke ka San Joses. Laupäev oli tulus mittemiski – niiet sain terve päeva oma tuba koristada ja pesu pesta... sest ma ju olin ikkagi reedel väljas käinud (lootuses, et saan kuskil normaalset tantsu ka tantsida, aga välja kukkus nagu alati... reggeton). Eile õhtul pärast pesupesemist mõtlesime Hildega (mu õega), et oleme niigi nii tublid olnud, et lausa peame end premeerima ühe suurepärase õhtuga Livingis (ehk siis kõige snoobilikum koht Costa Ricas... mida ma kohe ilmtingimata tahtsin oma silmaga üle vaadata). Niisiis sel ajal, kui vanemad missal olid, võtsime Hilde kapi ette ja oioi mis moeshow lahti läks! Tsikibrikit nii et vähe ei ole! Lõpuks olime täitsa ilusad küll.
Living oli siuke omapärane koht. Tegelikult, kui nüüd väga aus olla, tekkis minus vastupandamatu vajadus inimeste jopesid vastu võtma hakata – sest see oli ju 100% Club Tallinna VIP ruum! Tsillgrill muusika, tantsuplatsi ei ole ja lademetes snoobistunud rikkureid. Niiet, nüüd ma vähemalt tean, kuhu tulla, kui mul koduigatsus peale peaks tulema!
Täna oli see-eest eriti mittemidagitegemispäev. Pesu ju pesin ka eile ära! Hilde pidi matemaatikat õppima ja kuna ma siinustest tean hetkel nii palju, et sinusiidi raviks kasutatakse amoksitsilliini, siis polnud mul muud teha kui igavleda. Isegi poed olid kinni! Ühe siiski leidsin, mis lahti oli ja soetasin omale uhiuued teksad. Mu kaasvabatahtlikud olid kõik lennus. Üks laisik (peresozo) San Joses oli haige. Lõpuks leidsin siitsamast Herediast ühe tegelase, kes minuga jäätist sööma tuli ja mulle valimisi näitas. Tegelikult antud hetkel käib igalpool pidu ja kaklus – sest valimistulemused on nüüdseks teada: si al TLC = Costa Rica ühineb vabakaubandusliiduga ja ilmselt lähima aja jooksul amerikaniseerub veelgi...

Sellest, kuidas Liisu pruuniks sai

Nii, nüüd olen ohvitsiaalselt teel saamaks päris ticaks. Keelt natuke pursin, juuksed saan iga kell süsimustaks värvida ja nüüd olen natuke pruun ka... ainus probleem on selles, kas pruunisilmsete maal mulle pruune läätsi ka smuugeldatakse. Sest sinisilmselt inimestele otsa vaadates on natuke raske ära petta...
Kusjuures, ma tegelikult enne ei teadnudki, et ma nii valge olen... aga käisime sel nädalavahetusel Jaco rannas ja mõne tunniga sain omale siuksed vägevad randid, et on randid! Jah ema, möglasin ennast korralikult kreemi sisse.

Ja muideks, see on mu esimene kord päris ookeanis ujuda! Sest Vahemeri pole ikkagi nii ookean kui siin. Lained ülepeakaela ja vesi uiui kui soolane – niikui silma satub, tahab silmanägemise ära võtta. Aga miuke üüratu rõõm oli iga kord lainesse hüpata ja lasta ennast mõned meetrid eemale kanda!

Jacosse sattusin üldse sellepärast, et ühe organisatsioonitegelase sõber on rikkur ja omab seal “cabina”-sid ja nii meid kutsuti sinna täitsa tasuta olema. Paljud kohalikud küll imestasid, et miks meid kõigepealt kõige koledamatesse randadesse viiakse, aga mu meelest peab ikka kõik oma silmaga üle vaatama. Tjahh, ega ta just nii väga ilus polnud, aga kui leida selline nurk, mis pooleliolevad ehitused kinni katab, siis polnud väga vigagi – täitsa ilus lausa! Õhtul linnapeal jalutades tahtis iga möödasõitev mehike või iga poisike, kellest möödusime, meile marihuaanat või muud tähtsat kraami müüa. See ongi Jaco!

Aga muidu oli meil täitsa pura vida nädalavahetus! Laupäev oli super-rannailm, mitte ühtki pilveraasu ega vihmatilka... kui välja arvata fakt, et alates 23-st õhtul kallas nagu oavarrest ja vot sellist kärtsu ja mürtsu pole ma varem kuulnud! Tulevärk missugune! Piksetaat ei koonerdand oma rakettidega seekord mitte üks raas ;)
Ja Vana Tallinn piimaga läks nigu lipsti kõigi heameelemõmina saatel pintslisse. Ja see nimetati ümber “sexo a ala playa”-ks.

Sóberid ahvijahil

Toidulaua r66mud

Täna hommikul ärkan taas üles tundega, et miski pomm on mu kõhtu ära eksind. Nojah, mis sa tahad, kui iga päev kolm korda päevas sulle riisi ja ube serveeritakse!

Õnneks kauplesin täna hommikuks jogurti välja ja nüüd on ainult minu päralt terve suur totsik imehead maasikajogurtit. Ma pole vist kunagi varem oma jogurtit nii mõnuga nautinud nagu täna hommikul!

Ja lõunaks on mul... üllatus-üllatus: riis ubadega!

Elu uues kuues

Ma sain omale lõpuks ometi väikese õe! Ma olen alati väikest õde igatsenud ja nüüd vanas eas läheb mu soov täide :D
Nimelt elan nüüd oma uues perekonnas, mis peaks jääma mu päris-pereks. Ja siin on üks äärmiselt kena noor neiu Norrast, kes hakkab mulle õeks. Ta on imeliselt vahva õde, kes:
* näppab mulle kapist küpsist
* tuleb minuga peole ja kirub koos minuga fakti, et peame kella 12 ja 1 vahel tagasi olema
* näitab mulle kodukanti, et ma ometigi õpiks ilma äraeksimata koju tulema
* vudib õhtul minu tuppa jutustama - niikauaks, kui teenijanna-tädi käest pahandada saame
* kuulab minu sõna ja tuleb minuga tantsutundidesse (kunagi kauges tulevikus)

Niiet võib öelda, et võin siinse eluga rahul olla. Loomulikult on iga algus raske. Nagu ka lõpp. Johanna perest oli nii raske ära tulla, sest ta ju oli mu vanem õde! Ja siin on raske reeglivärgiga ära harjuda ja leppida sellega, et elame San Josest praktiliselt 1,5h bussisõidu kaugusel... niiet hommikuti on äratus kell 5:30, ports Gallo pintot ja tassitäis kohvi hinge alla võtta ja alugab tee haiglasse. Kella 8st on mul teoorias tööriietus seljas (T-särk, nimelt :P), aga kuna mulle see ticotime täitsa meeldib, siis olen 8 sujuvalt muutnud 8:25-ks... tegelikult on liiklus lihtsalt nii pöörane, ei jõua varem kohale.
Sel nädalal olen tööl koos kellegi teisega, hiljem hakkan üksi mööda haiglat käima ja otsima lapsi, kes on üksi ja vajavad lõbustamist. Iroonia peitub selles, et mul on kaks tuttavat, kes haiglas õena töötavad - üks intensiivpalatites ja üks erakorralises meditsiinis - ja need on just need kohad, kuhu meie minna ei tohi. Muidu on meie päralt terve haigla! Peale minu on siin ca 130 naist, kes aeg-ajalt nii kord nädalas lapsi lõbustamas käivad ja 4 minusugust - kaks tüdrukut USAst, üks Kanadast ja üks Shveitsist.
Haigla on suht suur ja päris eas korras - ainult et palatid on üüratu suured ning teine erinevus on see, et Guttasepti ei ole ma siiani veel näinud - ega ka käte desinfitseerimise totsikuid. Elagu seep ja vesi!!!
Minu töö siis seisneb selles, et tegelen lastega. Meditsiini asjade puutumine on meil rangelt keelatud. Niisiis, kui mõnel lapsel tilguti otsa saab, pean ma õe kutsuma, mis sest, et ma saaks suurepäraselt kõigega ise hakkama. Vahel pakatab minus kadeduskihk õdesid ja arste vaadates - sest muidu olen ju mina see, kes kittel seljas ja stetoskoop kaelas mööda koridore lendab. Siiski loodan, et kui keele selgeks saan ja arstid mind usaldama hakkavad, siis saan käe kuhugi mujale külge panna. Üks sõber lubas oma tuttava kirurgiga mind oppidele kaasa sokutada. Niiet perspektiivi on :D
Ja tegelikult mulle lapsed meeldivad kohutavalt ja nii tore on vaadata oma süles olevat kahupead, kaks sõsarsilma siiralt sulle otsa vaatamas...

Pühapäeval oleks äärepealt Jacósse läinud, aga selle asemel läksime noorte bändide kontserdile, mis kestis 5 tundi!!! Ja me läksime ainult yhe bändi pärast, mis mängis pärast vöistlust. Oioi, tagumikul oli siuke tunne, nagu oleks poolel teel üle ookeani...

Järjekordne hüpe vette tundmatus kohas

... nii vöib ju kaela ära nikastada!
Tegelikult algab mul homme jälle uus elu. Pean minema oma päris-kasuperre, aga mulle on praegune poco loco perekond nii meeldima hakanud, et ei taha siit kuhugi minna. Aga kui peab, siis peab. Ega nemad mind ka taha ära anda, tegelt!

Muidu on nüüdseks köik kaas-vabatahtlikud mööda ilma laiali, osadel hakkas täna juba karm töö pihta. Mul on alles kolmapäeval siuke tutvustav päev. Uus pere, uus kodu, uus linn, uus tegevus (mida tänapäeval nimetatakse tööks)... Ja, mis köige kurvem, suhteliselt uus keel! Pean vist jätma hüvasti oma armastatud inglise keelega...

See-eest olen nädalavahetust nautind täie hooga. Käisin jälle Palmareses, suvilas. Nüüd tean, miukse puu otsast otsida banaane, miukse otsast papaiasid ja miukse otsst mangosid. Peale selle on mul veel üks perekonnatäis austajaid ja mind kutsuti kohvile, mille körvale tehti kohe päris ise meeeletult häid tortillasid juustuga. Sellele móeldes vöib maohaavad saada ;)



Tegelikult, päris nukker tunnistada, aga mul pole veel praktiliselt önnestunud uusi rante saada. Ja turisti pole praktiliselt yldse mängind. Ilusat randagi pole näind! Aga kavatsen seda kohe-kohe muuta! ülejärgmiseks nädalaks olen kutsutud Jacó randa - aga mitte nigu turist nagu köik teised seal - vaid lähme kambakesi külla :D Ja kui me oma suu kinni hoiame ja ennast kihku-kähku pruuniks küpsetame, siis ei jäta me turisti muljet ka, vaid oleme köik ticod ja ticad :D

Oehhhh

Oioi kui kurb on iga päev netti tulla ja leida, et need kaks inimest, kes msn-s on, on ka away... ja seda just sellepärast, et Eestis on ju kell 4-5 öösel... Helistakski kellelegi, aga ega keegi selle üle ka väga róómustaks - kuuleksin vähemalt mónd tuttavat möminat :P

Muidu saab homme see jube hispaania keel otsa... Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen lihtsalt superhúper intelligent, vöi on asi öpetajas. Aga ma ikka kaldun selle esimese variandi poole, sest täna pluusi selga proovides ei mahtund mu pea selle sisse. Niiet ma pean ikka irmus tark olema, eksju?

Kuulge, tegelikult vaadake ette, et ma liiga öhku täis ei lähe siin - tänaval ka muudkui kommenteeritakse. Aga kuna ma kuulen ainult seda, millest ma aru saan, siis tähendab, et ma olen ilus, tark ja osav :D

Sopakäkk

Täna otsustasin pärast väikest jalutuskäiku rahvuspargis köige täiega pesumasinas löpetada. Ja oioi kui hea on olla kodus kuivade riietega, teetass käepärast.
Nimelt oli mu tänaseks tegevuseks mudas hullamine. Päris vahva tegevus, soovitan teilegi! Avastasin omal käel, miks vihmamets on just VIHMAmets. Turnida mägedes niiet vuhma kallab nigu oavarrest otse sulle kraevahele ja seejärel omaenese tagumikuga iga sopahunnikut uurida, jalanöude söprust poriga ma pigem ei mainikski. Aga see on lihtsalt niiiii ägeägeäge!
Ja siis seda ka, et ma sain teada, kuidas kohvi tehakse: pisikesed ümmargused kostariikanaised avavad kohviubade kaunu ja muudkui lutsutavad kohviube üksteise vóidu. Hiljem kuivatavad ja röstivad ja ongi valmis! Aga sel aastal jääb Belgia ja Eesti kohvi-ikaldusse, sest me varastasime möned oad. Täitsa mónusalt magusad on, kusjuures! Siuke kohvi mulle kohe täitsa meeldib. Nüüd ma siis tean, kust kohvikommid tulevad - siit!

P.S. Dan ja Andrus, suurimad tänud Cartagosse saatmise eest! Päris ilus linnake on. Muideks, Cartago varemete kohta on päris lahe legend - need ei saa ka kunagi valmis, nagu Tallinna linn. Iga kord, kui ehitama hakatakse, juhtub midagi koledat.

Baila-baila

Löpuks ometi istun rahus ja vaikuses üksi kodus ja lihtsalt olen. Ja kirjutan.
Eile käisime politseis oma sórmejälgi paberile tembeldamas. Ka siin vaadati mulle otsa ja pandi silmavärviks sinine, nii et ametniku silm ka ei pilkund. Nii muuseas taheti, et sa neile oma päikeseprille näitaks. Vajalik oli näiteks su siinse maja värv. Pandi kirja iga su sünnimärk ja arm. Igaljuhul, nüüd olen täisväärtuslik kriminaalikandidaat, niiet sörmejälgi ei maksa enam igalepoole jätta.

Eile nägin ära ka siinse ööelu. Oma suure käekotiga, millest vaatab välja konksuga vihmavarju käepide, oli eriti vahva tantsupörandal keerelda ja ennast söna otseses möttes teistele külge haakida. Aga mis sa teed, siin ju ei ole sellist asja nagu üks ja ainumas klubi, millel on ka riidehoid. Siin ju pole riideidki, mida riidehoidu jätta! Aga koht oli vahva - erinevate klubide-pubide labúrint, mille keskele olid ära eksinud ka möned palmid ja suveniiripoed. Enamasti reggeton tümpsumas, vahel möni mönusalt tuttav salsa-rütm sinna vahele eksinud...

Hommikul ärkasime Lieniga suht varakult üles, sest täna pidi olema see super-hüper päev, mil me lähme linna avastama. Nii ma siis tutvustasin talle ja Stijnile (Belgia poiss) oma suurimat ahvatlust siinses riigis - kostariikalaste esivanemate jäätist. Tuju piisavalt hea sellest suhkrust ja faktist, et seekordne vihmasadu kestis just täpselt jäätise söömise aja, seadsime oma sammud siinse köige kuulsama muuseumi poole. Aga nagu meile kohane, oli see muuseum loomulikult kinni. Nii saigi meie super-hüper rändreisist jäätise ja puuviljakokteili päev (smuutisid nad teevad muideks kohapeal värsketest puuviljadest!). Mitte et ma kurdaks, muuseas.

Pura vida!

Hakkan vaikselt kodu- ja sópradeigatsusest toibuma. Lihtsalt pean endale aru andma, et köike korraga ei saa - perekonnaga adapteeruda, lahedaid pidusid ja kogu riiki esimeste nädalate jooksul tundma öppida. Aga nii tahaks ju!

Igaljuhul, täna käisime vabatahtlikega linnas kohvil - siuke väga kodune kohvik, sest ta tuletas kohvik Moskvat meelde... ja no loomulikult sain pärast kohalike käest vótta, et mis ma siuksest snoobilikust kohast otsin... ja siis selgus, et Tallinna kohad pidavat "tico"-dele kóik snoobilikud olema...

Muidu on täna köik ¡Pura vida! Jube hea jää-kakao oli. Siuke magus asi, mis tidrikutele ikka meeldib. Ja kui juba magusaks läks, siis ei saa ma mainimata jätta fakti, et mu kohalik söber viis mind San Jose keskturule jäätist sööma - ja kui ma útlen, et see oli hea jäätis, siis ma töesti mötlen, et see OLI hea jäätis... vaatamata faktile, et hiljem kogu laud ja minu nägu seda head kraami táis oli (mis on ilmselge raiskamine, peab mainima).

Ainult natuke harjumatu on harjuda möttega, et sul pole vötit, millega tulla, millal tahad ja minna, millal tahad. Niisiis, ootan juba teise perekonda minekut!
Nädalavahetusel lähme belglastega Costa Ricat vallutama... alustaks ümbruskaudsetest turistilöksudest ja kunagi kui me juba targad oleme, siis lähme randu vallutama ja otsime laiskloomad úles!!!

¡Feliz navidad!

Niisiis, ikka sajab. Nad yritavad kyll óelda, et koguaeg ei ole nii hull, aga nagu mulle on selgeks tehtud - iial 2ra usalda kostariikalast. Ma siis annan endast parima selle mitteuskumisega.

Igaljuhul, nyydseks on tugev p6hjamaatidrik terve nigu purikas j2lle! Eelmisel n2dalal tuletasin nimelt meelde, mis t2hendab k6rge palavik. L2ks yhe p2evaga yle. Ja Theraflu on neil ka olemas :)

Ja... nyydseks hakkan nagu aru saama fraasist "láhme homme sinna-sinna, kui ei saja." See lause káib ausalt öeldes kergelt n2rvidele, sest ilm v6iks ju ometi koguaeg olla nagu paradiisis...

Muidu on mu tänaseks saavutuseks see, et soovisin hommikul oma "emale" ilusaid jóule... Aga kui neil jóulu ajal ka päike lagipähe paistab, siis mis vahet sel on, kas jóulud vói sünnipäev - kinke saab igaljuhul!

Raindrops are falling on my head...

Hmmm... meil siin sajab iga 6htu, p2eval on palav, hiljem on vihmast ja m2rjast kylm... nii on enamik meist omale mingid k6had-nohud kylge hankind.
Vaikselt 6pime keelt, suhtleme k2te-jalgadega.
N2dalavahetusel k2isime ookeani 22res (mis ei olnud kyll v2ga ilus ookean), aga p2ris tore oli. Saime linnas grupiga kokku - olin taas nagu koolilaps, keda ema k2ek6rval aktusele viib. Grupp on tore, aga... ma olengi k6ige vanem! Ma ju pole siukse asjaga harjund!!! V2hemalt olen leidnud yhe belga tydruku, kes on 23 ja 22rmiselt tore. &ppis biomeditsiini - loomulikult peab tore olema! :P
Sai hulganisti salsat tantsitud kuni kella 4ni 66sel. Ajavahe annab nati tunda, sest kella kuuest on silmad plaksti lahti.
Jaaa! Ma n2gin muru peal sibamas yht p2ris iguaani! Laiskloomi maja trellide kyljes rippumas pole veel kohanud, aga kyll j6uab seda ka ;)

Kohal!

Niisiis olen eluga j6udnud Costa Ricasse. Siiamaani olen ma oma aruga tulnud lihtsalt paariks nádalaks puhkama, eks náis kas see tunne yle ka láheb...
Lend oli rahulik, aga pikk. Siiamaani isme maitse suus. Ja neil on veel miski imelik komme 66sel inimesi 3 korda toita. Ma ei tea, kuidas mujal maailmas - aga minu maailmas inimesed 66siti magavad, mitte ei s66.
Juba lennukis avastasin, et hispaania keelest v6ib ju aru saada, aga katsu sa pidevalt istuda nagu tummahammas, táitsa tyytuks láheb l6puks... Aga kui ma tagasi tulen, oi kui mui bien ma hablan espanjooli! Sest nimelt on mul aega tápselt 3 nádalat keel endale selgeks teha - sest mu siinne páris perekond ei ráági s6nagi inglise keelt. Aga m6lemad pered on oioi kui vaffad!
Praegu olen 3 nádalat yhe naise juures, kes on t66tanud sotsiaalt66tajana kogu oma elu. Praegu on ta pensionil juba, aga teeb vabatahtlikuna igasugu ringa: narkomaanidele, HIV positiivsetele, raamatuklubi jms. Igaljuhul olen leidnud endale ilmselt inimese, kelle tiiva alla pugeda ja HIV teemat edasi arendada.
Naise abikaasa on haldusjuhtimise professor ylikoolis - no náete! siin ka neist juhtidest rahu ei anta! ;)
Muidu náeb programm ette, et homme láhme randa asju 6ppima ja siis 3 nádalat 6pime keelt ja salsat :D vuhuuu! Elu nigu paradiis ju!



Vasakul on mu tulevane pere :)

Kiire on, muideks

Et kõik asjad kompaktselt kokku võtta, võib algatuseks mainida seda, et tundmatus kohas vettehüpped on veest välja tulles äärmiselt ülendavad. Kui sa oled aru saanud, et sa saadki päriselt hakkama. See käib selle suve kohta... ja loodetavasti ka kogu tulevase aasta kohta.
Igaljuhul olen ma põgusalt algust teinud juba turisti-eluga. Nimelt käisime eile Margiti ja Lillega nigu pariisi suvitajad kunagi suveniiripoode läbi kammimas. Päris turisit-mõõtu me vist siiski välja ei andnud, sest müüja-tädi pakkus meile ise allahindlust - ei pidanudki kauplema hakkama (mitte, et me oma eestlaslikus ujeduses seda üldse teinud oleks). Muidu oli kõik täitsa superluks, ainult et Sipsiku pood oli kinni! Kuidas nad võivad! Mina oleks kohe mitu-mitu sipsikut ära ostnud ja siis nemad on kinni!
Aga muidu on mul jube-vahvad sõbrad, kellest on kohe täitsa kahju lahkuda. Üldse on kurb kõik armsad siia maha jätta - aga kahjuks mul nii suurt pagasit ei ole, et kõiki kaasa võtta... Mis tuletab vaikselt meelde, et oleks viimane aeg minna ja vaadata, mitu asja mul kaasa vaja võtta on...

Liisu da hajameelne

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis kasvavad viimasel ajal asjad üle pea.
Kõigepealt, ma ei viitsi enam kella kaheksaks tööle minna. Magada ju tahaks kaa.
Ja siis olen ma maadelnud igast paberivärgiga, et mind Costa Rica piiri taha ei jäetaks. Vahepeal hakkas tekkima tunne, et mind jäetaksegi lennujaama nagu Tom Hanks Terminalis. Nimelt pean ma kuidagi tõestama, et ma pole kriminaal. Eesti keelt nad seal mõistagi ei jaga, inglise keelestki jääks väheks. Pidin oma hispaania keelsed dokustaadid tõlgituna ja kinnitatuna 27. juulil kätte saama, kuna tõlk oli enne puhkusel. Siis selgus et tõlk läks nati pikemale reisile ja tuleb augusti alguses. Ja siis selgus, et reis on suisa nii pikk, et ta ei tulegi tagasi. Ja siis tõlkebüroosid läbi helistades selgus, et a) Tallinnas ongi ainult üks hispaania keele tõlk, kes on augusti lõpuni puhkusel, b) kõik hispaania keele tõlgid on kambaga Spaaniasse põrutand. Igaljuhul sain 19 korraga lõpuks selle ainsa koha kätte, kust mind aidata saadi.

Siis peab üldse igast asju veel ajama, niiet mul on täiesti vaja märkmikku, et iga päeva tegemised üles kirjutada - sest muidu ma lihtsalt käin ja hõljun ringi ega tea ööd ega mütsi sellest, mis ma nüüd jälle tegema pidin.
Aga pole hullu - see on mööduv nähtus :D

Kontserdi-elamused

Paistab, et ma olen ikka üks parandamatu diskopepu. Nimelt meelitati mind räpikontserdile.. no mina siis lootsin, et ikkagi ju välismaa artist, et siis saab kärtsu ja mürtsu ja ilmatumasuurt lava näha.
Nujah, kui me laululavale jõudisme, siis oli seal täpselt sama suur lava püsti, nagu suvetuuride ajal ikka. A la kui Nexus või 2 quick start suviti ringi tiirutavad.
Soojenduseks oli 50-sendisele miski keskkoolitidrikute bänd, mis kõlas kahtlaselt Nexuse moodi. Tanstutüdrukud sebisid ka oma äranägemist järgi taustaks.
Siis oli A-rühm. Hip-hopi fänn pole ma kunagi olnud, aga pole hullu ka. Mõni lugu pani isegi jala tatsuma.
50-senti ise pidi vaeseke sinna väiksele lavale ka ära mahtuma. Ta muusika mind just väga ei seganud. Vaatasin hämmingus, kuidas kõik mu ümber hullusid ja kätt viskasid. Üritasin siis ise ka sellest monotoonsusest mingit rütmi leida - ei saa ju keset hulluvate inimeste massi seista nigu puunukk.
... nujah, mis te haigest inimesest ikka tahate... köha ja nohuga ei ole tõesti tore rokkida muusika saatel, mis sulle tegelikult eriti ei meeldi...
Igastahes meeldis mulle A-rühm vaat et rohkemgi, mis sest, et nad mööda laulsid.

P.S. ma tahtsin õnneloosist Sipsikut võita, aga sain hoopis vihiku - jumal tänatud, et mul oli kängurutaskuga pusa, kuhu see ilusti ära mahtus. Ja õhtu jooksul läks mul isegi seda vihikut vaja - nimelt sain üles kirjutada ühe armsa töökaaslase aadressi, et talle siis soojalt maalt palavaid tervitusi tulevikus saata :D

Mitteüldse sinine kolmapäev

Täna hommik on kuidagi hästi alanud :) Kaal näitab veel vähem, Kostariikast saadeti meie perekondade kohta infot ja musi sai ITK-sse tasuta kohale. Täna võib ju kohe loteriipiletit ostma joosta!
Mul on suisa kaks peret seal. Üks on kuni septembri keskpaigani - kui meil hispaania keele tunnid ja muu säärane toimub. Kui 17. septembril mu pärisprojekt algab, siis lähen ka pärispere juurde.
Mul on seal täiesti oma tuba :D ja lisaks nendele pärdikutele, kelle ma sealt endale toon, ja ämmelgatele ja kekodele, kes ilmselt nagunii mu tuba okupeerivad, on mul ka päris koer!
Mu isa on 63-aastane pensjunäär ja ema 53-aastane sotsiaaltöötaja. Õde oleks mul muidu ka, aga tema põrutab septembris Euroopasse õppima. Ja kuni jaanuarini on mu kompanjoniks veel üks välismaalane, Hilde.

Eesti suvi

Paistab, et mulle kohati hakkab vaikselt kohale jõudma, et täna kuu aja pärast istun ma ilmselt paanikas kuskil Costa-Rica lennujaamas, võitlen liba-taksojuhtidega ja üritan õigeid inimesi üles leida, kes mind mu tulevase "pere" juurde viiks. Hispaania keele õppimiseni pole hästi nagu ikka veel jõudnud. See-eest peab vist hakkama tegema graafikut, et millal ma kellega kokku saan. Sest kõiki tahaks ju veel enne minekut näha - niiet pange varakult aeg kinni ;) teate ju küll, ravijärjekorrad on pikad :P

Igaljuhul olen ma vaikselt igast Eesti-tegevustega algust teinud.
Nägin üle hulga-hulga aja oma kallist Etut ja Kadrit ja veel igasugu toredaid inimesi, keda võiks sagedamini näha. Kergelt tuli jälle selline keskkooli tunne peale. Nagu istuks Etuga saksa keele tunnis ja soendakks üksteise käsi, sest teatavasti on meil mõlemal kogu soojus kätest otse südamesse läinud.

Margiti ja Lillega naistekat ei ole veel õnnestunud teha, aga peole vähemalt jõudsime. Ja jummala super-mutant oli! Kubises tuttavatest, nagu alati.

Aga et piduse peaga miskit kasulikku ka teha, jõudsime nädalavahetusel veel Paldiski poolsaart avastama. Ja kui ma sel suvel olen tõelist Eesti suve näinud, siis oli see just seal! Igast erivärvi lilled õitsesid ja lõhnasid nii, et oleks terve aasa ära nuusutanud. Ritsikad siristasid ja päike lõõmas - nii, et mõnel meist olid lausa valged sokid ja punased sukad jalas ;) Täitsa tööpäeva jagu kondasime ringi ja lõpuks olime nii näljased, et oleks kasvõi purksi pintslisse pistnud. Lõpuks saime ühe vene vanaema käest oma viimaste pennide eest pikkpoissi, pelmeene ja suppi. Ja oioi kui hea uni pärast kõike seda tuli!
Igastahes võiks selline tegevus retsidiivne olla :)

Minu pere ja muud loomad

Teatavasti olen ma nagu pajuvits, mis läheb täpselt sinna suunda, kust tuul parasjagu puhub. Sain nimelt järjekordse hullumeelsusega hakkama ja esmaspäevast alates olen ma perearsti asendusarst - peaagu niikauaks, kuni tuul lennuki tiibades mind üle ookeani puhub. Aga millegi eest pean ju need ahvipärdikud Eestimaale smuugeldama ja üldsegist tuleb Panama kanal oma silmaga üle vaadata ja ooo! ärgem unustagem Brasiilia sambakarnevali! (nujah, see vist jääb esialgu unistuste tasandile, aga keegi pole mul kunagi keelanud unistada). Ja surfitunde ei anta ilmselt ka sealmail siniste silmade ja paari ripsmelaksutuse eest. Raftingust rääkimata.

Ja teate, kui mu pärdikud peaksid siiski tahtma oma kodumaale jääda ega ole mingi hinna eest ekstreemturismi külmale maale harrastama, siis ma ei olegi väga kurb - sest mul on oma toas päris oma ämblik! Sibab teine tolmutuustide ja liivaterade vahel mu põrandal ringi ja on ise seejuures päris happy.

Täna käisime sõbrakestega Kakerdaja rabas kakerdamas ja tahtsin omale uut toataime ka tuua - huulhein mulle täitsa meeldis muidu. Teised ei lubanud küll rabas paljajalu käia, et huulhein pistab nahka - aga nojah, ta ju sööb aint putukaid. Niiet vaevalt, et see toataim mu lauanurgal ämmelgale väga meelt mööda oleks olnud. Niiet seekord leppisin ainult koduloomaga. Küll neid taimi pensionipõlves kogutud saab!


Meie matkake algas ennemuistse Noku talu asupaigast ja lõppes Mõnukülas. Ei tea jah, millega sealmail ennevanasti tegeldi... Ja siis me naiivsed lollikesed arvasime, et laudtee rabas on ikka tavaliselt sellise ringi, millega saab normaalsesse kohta tagasi. Aga ei! see lõppeski Mõnukülas ära ja tagasi ei toond! Nii me siis saimegi tagasi vantsida mööda vana tuttavat raba. Kuna kõht oli aga mõnusalt murakaid ja sinikaid täis, siis läks tagasitee kuidagi üllatavalt kiiresti.
Saime veel nii targaks, et esimene kakerdaja seal rabas oli järvekaur. Meil oli täitsa oma kaur ka kaasas, aga miskipärast polnud ta nõus turistilõksuks langema - omale suletutikesi pähe panema, tiibu kasvatama ja aeg-ajalt üle järve kriiskama.

Känksid

Veel koduloomi

Mu tulevaste koduloomade pagas üha täieneb :D Siukse looma võtan omale kaa! Ja Ahtole toon piraajad.
Siukseid marmorsette on Kostariikal iga puu otsas inimestelt banaane ja rahakotte ära vinnamas. Mõtleks, kui rikkaks ma sellise sõbra abil saada võin! Banaanidieet missugune!

A.Turovski minu uue lemmiklooma kohta: "Must tupskõrv-marmorsett, väike küünisahviline, seksib kogu aeg. Kuid kui hakkavad pojad sündima, siis peab isane osutama sünnitusabi. See pole üldse lihtne: ta peab emast selja pealt masseerima, tihtipeale tundide viisi. Kui käivad tuhud, peab isane emast selja poolt embama ja emasele õrnalt, kuid kindlalt kõhule vajutama. Meie isane loomake ei oska oma instinkte kasutada. Selle asemel et emast masseerida, rebib tal seljast karvu, embab küll tagant, ent vajutab hoopis kaela peale ning katsu sa sellistes tingimustes sünnitada. Nende pojad on meil alati keisrilõikega ilmale toodud. Püüdsime isasele näidata ka õppevideot, aga kahjuks polnud sellest abi."

Kuidas mumm joobnud oli

Istud suvila ees rannatoolil, sööd emaga jäätist ja naudid elu - mis võiks olla parem! Muidugist, viimase 10 aasta jooksul pole see tegevus pooltki nii mugav olnud, sest kesse ikka tahab istuda keset varemeid? Nüüd istud küll keset ehitushunnikuid ja telliskivitolmu, aga teate kui kiiresti niiviisi punakas-pruuniks saab! Nii ilusat telliskivi-nahka pole kellelgi teisel ;) Ja pealegi, jäätis ongi just kõige parem väikese kivitolmulisandiga!
Lisaks sellele, lubati mul maja maalida. Esialgu võõpasime emaga seinu selle puiduimmutiga, mis on mõeldud tõelistele toksikomaanidele. Ja teate kui huvitav oli pärast seda maasikapeenras käia! Isegi üks mumm oli täitsa "puljus" - sumistas muudkui saepurukoti otsas, arvates et see ongi tema kodu. Vaene mumm!

P.S. selle aasta septembrist on meil nooremarst sünniaastaga 1931 :)

Lubage esitleda - dr.Parker

Miskid päevad tagasi vandusin nigu maa must - mille tulemusel on mul nüüd päris mitu tähtsat paberit, mis lubavad mul inimeste kallale minna.
6 aastat ponnistusi ja pidevaid "ma ei saa peole tulla, ma pean õppima" on nüüd läbi. Varsti hakkab uus eera: "ma ei saa peole tulla, ma olen valves." Seniks aga, kui toimub aeglane üleminek, tuleb aga võimalusi kasutada - jumal teab, millal jälle saab? Tegelikult oli selle 6 aasta kõige suurem katsumus lõpuaktuse ajal - nimelt, et nende hirmkitsaste ridade vahelt ilma teiste jalgade otsa komistamata ja teiste varvaste otsas tallumata Asserini jõuda ning seejärel allkirja anda nii, et tagumikuga kaamerasse ei jääks. Nende varvaste osas ma ei kommenteeri, aga muidu läks vist korda.

Mõned roosamanna pildid ka:

Ma vannun arst Apolloni ja Asklepios'e, Hügieia ja Panakeia ja kõikide jumalate ja jumalannade juures, neid tehes tunnistajaks, et ma täidan järgmise vandelise kohustuse, nii palju kui jätkub mul jõudu ja otsustusvõimet.
Ma tahan austada oma õpetajat selles minu kunstis nagu oma lihalikke vanemaid; minu elu peab temale kuuluma ja ta võib kasutada minu vara ja omandust, kui ta seda vajab; ma austan tema järglasi nagu oma vendi ja õpetan neile ravikunsti, kui nad tahavad seda õppida, ilma tasuta ja ilma lepinguta; ma annan eeskirja ja suusõnalise õpetuse ja kogu sinna kuuluva teaduse oma poegadele edasi kui ka minu õpetaja omadele, ja peale selle ainult seesuguseile õpilasile, kes juba kohustatud ja vannutatud arstilise seaduse põhjal, muidu ei kellelegi.
Ma korraldan haigete eluviisi nende kasuks parema võime ja otsuse järele; aga kõik, mis kahjustab või vigastab haiget, tahan neilt eemal hoida.
Ma ei anna kellelegi surmavalt toimivat mürki, isegi kui ta seda minult palub; ka ei anna ma sellele sihitud nõu.
Samuti ei anna ma kunagi naisele vahendit idaneva elu hävitamiseks.
Pühalt ja puhtalt tahan ma oma elu ja meie kunsti säilitada.
Kellelegi ei tee ma kivilõiget, vaid jätan selle käsialustele, kes seda tegelust tunnevad.
Kui paljudesse majadesse ma ka ei astu, ikka tahan ma sisse astuda haigete tervistuseks ja eemale jääda igast ettenähtavast ja hävitavast kahjustusest, eriti aga lihahimu tegudest naiste ja meeste, vabade ja orjade kehadel.
Mis ma aga ravi ajal näen või kuulen või ka väljaspool ravi läbikäimises inimesiga, mis ei tohi levida, sellest tahan vaikida ja kõiki neid asju käsitleda kui saladusi.
Kui ma seda vannet pean ja ei riku, siis olgu mulle lubatud minu elust ja minu kutsest rõõmu tunda, igaveseks ajaks jäädes kõikide inimeste juures lugupidamisse. Kui ma aga vannet murran ja valevandlikuks saan, siis tabagu mind vastupidine saatus.

Kuidas ma täna blond olin

Muidu oli täna täiesti tavaline päev. Naistel on ju täiesti loomupärane aeg-ajalt juuksuris käia. Minu tänane juuksuriskäik lõppes paraku sellega, et panin kihku-kähku päikseprillid ette, et keegi mind jumala eest ära ei tunneks - ja lippasin lähimasse poodi emergency-juuksevärvi järgi. Nimelt oli minu juuksuril kahtlane arusaamine heledamatest peenikestest üksikutest salkudest... sest minust sai ehtne nõiaella - see, kes 101 Dalmaatsiakoertes figureeris... pisut teise värvigammaga küll, aga nõiaella siiski. Ma poleks iial uskunud, et minu juuksed võivad nii blondid olla! Olin ülepeakaela punase-valgekirju nigu väike venelane :D
Aga tegelikult, mu oma metalne kartul oligi juba liialt võimust võtmas - saigi ennast jälle mahhagoniks, mõne leekpunase lisandiga ;) Ja sain kordki elus olla blond ja sinisilmne :D

Ma leidsin Eestist Ruanda!

Vuhuuuu! Ma olen nüüd ära nummerdatud :D ja kui tahan, saan varsti asju tembeldada ilusa ümmarguse templiga, millele on kirjutatud minu nimi ja ütleb: arst

Ja muidu on ka elu lausa supöörb! Sain oma armsa Lille kätte ja nüüd võib taas minna piduchillgrill lainele - sest meie saame ju nädala sees ka teha kõike, mis hing ihaldab :D oi, kuidas ma armastan seda vabainimese elu! Ja pealegi on meie peakokk nüüd ka Eestis - ja daamid saavad taas veini nautides vaadata, kuidas mehed neile kokkavad.

Eile tehes tsikituuri Viru keskuses, tõdesin, et igal teisel seelikul oleks potentsiaali saada minu omaks, kui ainult pangakaardi krediit oleks lõpmatu. Seelikumaailmale pani punkti, uskuge või mitte, Tallinna Kaubamaja Toidumaailm, kus la piccola Liis hullus täiega ja põrkus rõõmust üles-alla nagu põrkepall. Bananabeer, bananabeer :D Mõelda vaid - ma ei peagi minema Ruandasse bananabeeriga kubuzima buacutama! ...kuigi, kui nüüd aus olla, siis mu kalli ruanda sõbra seltsis oleks mitu korda parem klaase kõlistades "kubuzima bwacu" öelda - tema oskaks vähemalt vastata ega vaataks mind kui hiina keele algajat! (ja üldsegist, see polnd üldse see, belgias tehtud oopis... aga jube hea ja magus ja banaanimaitsega - see peaks kõik ütlema... mina, kes ma õlut ei joo, eksole)

Elu lihtsalt ON ilus :D

All is well that ends well

Kui ma oleksin üleeile oma julguse ja kurbuse kokku võtnud, oleks siin seisnud üks pikk kiruv kiri sellest, kuivõrd paganama raske eksami nad meile korraldasid! Tõsiselt oli see meie meelest kaugel üldarsti võimekohasest eksamist. Niisiis olin ma täiesti kindel, et tuleb üks "D" või "E" ära, muud siin küll loota ei ole. 50 küsimusega 200st tegin bingolotot. (ja teate, lotovõitja kätt mul pole, sest mul oligi 49 vale vastust)
Õnneks läks aga kõigil halvasti :D Ja seetõttu olid hinded päris head ja mina sain hoopistükkis "B"
Ütleme nii, et kui ma arstiteaduskonna sissesaamise pingeskaalas olin 36. kohal, siis jätkasin traditsiooni ja olin oma punktiarvult ka nüüd 36. kohal :) Niiet võib öelda, et suvi on alanud!!!

Minu sõbrad

Viimasel paaril nädalal on minu sõpradeks olnud:

must kohv
piimaga kohv
cappuchino
energiajook
energiajook strong (uskuge või mitte, aga selline asi on olemas!)
sossa soola lait
...ja no tegelikult on sokulaadis ka mõned kübemed kohveiini

ja teate, peale kõike seda on päeval uni niiiii magus! ainult et ööseks ei jätku teist :(

Õppimise rõõmud

Olen avastanud, et mõnes mõttes on see õppimine ikka üks äärmiselt hea meelelahutus. Nimelt üllatab sind iga natukese aja tagant mõni pisiasi ja lisaks sellele tuleb iga ainega meelde mõni seik ajast, kui "rohi oli rohelisem ja taevas sinisem." Justkui õpiks ajalugu :D
Ja see inimaju on ikka ka hämmastav! Enamasti tundub, et kõik on kuidagi loogilisem kui ennevanasti tundus. Samas on mõni asi jälle selline, et sa tead, et 3 aastat tagasi oskasid sa seda teemat unepealt... Patogeneesid, etioloogiad ja tekkemehhanismid polnud mingi probleem, igast morfoloogiatest rääkimata. Nüüd vaatad hämmingus, et kas tõesti sellised asjad olid ka... Igast retinopaatiate staadiumid ja maakulite generatsioonid olid ju käkitegu!
Teine asi... ma vaatan, et ma pidin kunagi ikka pagana tark olema. Oma väikse valge käega olen igasugu tarkusi kokku kritseldand, niiet ise ka imestan! Isegi Shentoni joon, millest kogu kursus polnud kuulnudki (ja mina kaasa arvatud, nagu ma kaljukindlalt raiusin), oli täiesti olemas!
...ja eriti tore oleks, kui need tarkused kõik mulle eksamil ka meeles oleksid... muidu vaata nagu iina keelt!


P.S. Hehhheee, mida ma oleksin 9.klassis sellest kõigest arvanud, mil minu meelest oli täielik diskrimineerimine see, et pidime lõpueksamiks 40 topicut selgeks õppima (a la My hobbies, My family ja My friend). Täielik õudukas oli see ju! ;)

Teateid rindelt

Päevanael: käisime Meeriga kardioloogia materjale paljundamas ja sattusime siukse jutuka noore neiu otsa, kes imestas irmsasti, et mis me nii raskete materjalidega teeme. Kui jutu käigus nii muuseas selgus, et meil lõpueksamiks õpimine käimas ja juba 6 aastat koolis käidud, oli neiu üllatus missugune: "Mis te läksite 15-aastaselt ülikooli või?"

Enne seda tahtsime tegelikult eelmise aasta eksamiküsimusi paljundama minna (me nimelt arvasime, et meil need on). Aga meie paljunduskoht oli suisa kinni! Üks mees oli ka just sel hetkel paljundama tulnud ja lubas meid lahkesti Sõbrakeskusesse paljundama viia. Ainult et teepeal avastasid tsikid, et tegu pole üldsegist mitte nende asjadega, mis neil vaja on - seal oli ainult tühipaljas traumatoloogia!

See selleks. Muidu olen ma väga ontlik tütarlaps olnud, korralikult konsultatsioonides käinud ja puha - lootuses, et äkki saab targaks. Iga konsultatsioon on siiani olnud väga erinev - on selliseid, kus sulle tõepoolest 45 minutiga tehakse selgeks kogu õppeaine, mida muidu oled nädalate kaupa tuupinud; on ka selliseid, kus õppejõud unustab ära, et tudengid teda ootavad... ja jõuavad pool tundi hiljem toksikatsiooninähtudega kohale; on ka selliseid, kus õppejõud on äärmiselt meelitatud, et terve 6. kursus on tunniks ajaks teda vaatama tulnud ja nii ta siis räägib... endast; on selliseid... äärmiselt vajalikke ja asjakohaseid konsultatsioone ja siis veel mõningad siuksed pool-asjalikud, pool-mõttetud.

Muus osas võib nentida fakti, et 30-kraadine palavus tekitab tõepoolest aju ülekuumenemist ja no siis ju ometigi ei saa õppida... külm dush 24h ööpäevas tundub palju ahvatlevam.

Suverõõmud

Istun mina oma Tartu kodus (mis minu jaoks ikka veel et kodu on, mis sest et tegelikult kirjeldaks mu siinolekut paremini nahhaalne sissetungimine õppimiseesmärkidel) ja tunnen, et kuidagi irrmus palav on. No kohe nii palav, et kohvi joomine on vastunäidustatud. Nojah, kun tegemist oli siiski suhtelise vastunäidustusega, siis otsustasin proovi teha. Tulemuseks oli see, et ma kohe ilmtingimata pidin oma psühhiaatria lugemismaterjalid kõrvale panema ja jooksuga-jooksuga kaltsukatesse normaalsete riiete ja jalanõude järgi tormama.
Miskipärast on kõik vahepeal muutunud. Kui vanasti, ükskõik mis kaltsukast sisse astud, vaatab sulle vastu hunnik toppe ja pluusikesi... siis seekord mitte kui üht! Kõik olid miskid sünteetikad või lihtsalt koledad. Aga ma ei andnud alla ka - lippasin läbi viimse kui ühe lähikandi kaltsuka ja lõpuks tulin ikka sõjasaagiga tagasi ka. Ilma pluusita küll. See-eest on mul nüüd lahtised jalanõud (niiet nüüd ei ole Kadri ainus, kes pidevalt plaastripakk näpus ringi lippab) ja seelik on ka. Noh, asi seegi ju!
Ja mu suverõõmudest veel niipalju, et ainuüksi linnas ringi lippamisest on mul täitsa joodikurandid olemas. Ja jalgadel rakud ka muidugist. Niiet, TERE SUVI!!! Vuhuuuuu!

Ja aura ravibki terveks?

Täna on minu haiglaelu otsas. Nii see käibki - praktiliselt elad kuus kuud seal, jõuad juba personali ja patsientidesse kiinduda... ja siis niuhti! aetakse sind koju õppima... või enamgi, Tartusse õppima.
Tegelikult ei raatsind kohe üldse ära tulla. Seda enam, et viimasel ajal on seal nii toredad tädikesed, kellega lihtsalt käid ja ajad juttu. Ja nagu selgus, siis pidi ainuüksi minu palatisse astumine olemise paremaks tegema. Et mul olevat selline aura... Aga siis ju polegi muud vaja kui päevad otsa palatis kükitada ja oma kohalolekuga inimesi ravida. Misasja ma siis need 6 aastat seal ülikoolis aega raiskasin? Oleks võind mind kohe voodi alla biovoole korrigeerima panna!

Tõstsin korra pea raamatust

Oioioi, kuidas tahaks juba suve ja et eksam läbi ja saaks vabadust nautida.
Saatuse tahtel olen terve suve kohe täitsa vaba - suhteliselt esimene suvi pärast keskkooli lõppu, kus ma töö ei ole... Niiet siis tuleb Eestilt võtta kõik, mis võtta annab...

Mu sõbrakesed, võite nüüd ilusti kalendermärkmiku kätte võtta ja sinna mõned kuupäevad üles märkida. Nimelt, 7. juunil on minul kõikkkkkk! Siis tuleb teil minuga kohe kindlasti üks suur pralle maha pidada. No ja kuna 8. juuni on reede, siis tuleb ju reede puhul ka välja minna. On ju mul õigus?
Siis tuleb vahepeal irmsal kombel rannas käia ja enne lõpuaktust pruunikas-punaseks küpsetada ennast, et mu heleroosa kleit ikka minust heledam oleks. Ja no siis mingi päev tuleb teil a) minu rõõmukilkeid välja kannatada ja minuga koos rõõmustada, et taas kord on ilmas üks tubli arst juures, või b) välja kannatada minu ohjeldamatu pisaratevoog ning aeg-ajalt oma pluusi varrukat kuivaks väänata... sest taas kord on ilmas üks loll arst juures, kes haigustest mitte halligi ei jaga.
No kui see etapp on üle elatud, siis tuleb 22.juunil kella 12-paiku kuulata-vaadata, kuidas väiksest Liisust sirgub doktor Parker, vandudes truudust oma tsumftile ja anda kogu oma maine vara oma õpetajale ja kaitsta oma õpetaja lapsi kogu maise kurja eest.
Jaanipäeval aga, ootate kõik ilusti-kenasti peavalus Liisut Vilusis...
Suvel tuleb aga matkata jalgsi, ratta ja paadiga iga jumala nädalavahetus ja vahel teha nägu, nagu sa oleksid fotograaf oma Olympuse seebikaga või kunstnik, ostes Tiimarist mõne papka, et seda siis õlivärvidega ära määrida. Ja siis mingil ilusal augustikuu päeval tahaks kokku koguda kõik oma maised tuttavad, et siis nendega mõne mätta peal kooki süüa ja Vana Tallinan jäätsit Vana Tallinnaga kõrvale mekutada. Ja osavõtt on jumalast kohustuslik!
22. august kell 18:40 saab aga kogu see trill ja trall otsa. Sest siis algab uus trill ja trall...

Tõusev täht Eesti meditsiinis

Täna oli mul au esineda täitsa päris arstina. Ja isegi üks patsient, kes alguses minuga rääkides koguaeg arsti nõudis ja palus mul patja kohendada või endale juua anda, ütles: "doktor, võ k menja pridjotje?"
aga muidu oli täna järjekordselt päev, kus mu juhendajat ei olnud... ja mis sest, et neljapäev on suurvisiidi päev, pole seda ju 3 nädalat juba olnud... ja eks Murphy olnud üks tark mees - sest täpselt siis, kui seda vaja ei ole, tehakse suurvisiit. Ja minul oli väikse vaese tudengi roll, kes tundmatus kohas vette lükatakse. Aga kui ikka kõvasti siblida, püsib kuidagi veepinnal ka...

A muidu on tänase päeva avastus see, et parim välikohvik on see, mille sa endale ise lood. Nii me siis istusime Kauriga ja mekutasime DoubleCafe lattet Harjmäe nukas - päike silma sillerdamas ja vahtrad peakohal õitsemas, vaade Tõnismäe lilleaasale... mis võiks olla parem!

Muideks, siukse eluka ma endaga Ameerikamaalt kaasa toon!!!

... või saab temast lihtsalt minu imaginaar-lumeinimene, kes põõsas sahistab :D

Õues on vaffa

Niikui mina oma nina raamatute vahelt õue pistan, on maailm kohe jube huvitav ja Eesti jube väike.
Täna algas asi sellega, millega ma tegelikult peangi harjuma hakkama. Nimelt on patsientide seaski tuttavaid... seekord lihtsalt mu kursakaaslase vanaisa.
Kui mind nati pärast kella kaht koju kamandati, kuna "teen niigi liiga pikki päevi ja teen liiga palju tööd", läksin EstYESi oma imelisele kindlustusele alla kirjutama, mis muuhulgas lubab mul nende kulul hambaid parandada ja prille/läätsesid osta. Poolel teel mõtlesin aega parajamaks teha ja Kristiinest läbi hüpata. Mõtlesin taas kord imetleda hispaania keele õpikuid ja Costa-Rica raamatudi, juhuks kui peaks midagi uut või odavat olema... no sellest võib ainult unistada! See-eest leidsin midagi palju paremat. Nimelt oli mul äärmiselt soe ja meeldiv kokkusaamine herr Murumetsa emaga. Pani kohe päikse Kristiine keskuse laes särama.
No ja siis ukse juures põrkasin ma pisikese pallikesega kokku. Lili oma pisikese plikaga oli samuti aega parajaks tegemas. Ja kuna meil mõlemal oli aeg juba täitsa paras, siis saimegi koos kesklinna sõita. Mina oma suurepärase kindlustuse juurde ja Lili suurepäraste emmede poodi.
EstYESis hakati nagu alati uurima mu suveplaane, lootuses mind kuhugi laagrisse meelitada. No vaatab seda asja... Lennupileteid mul veel ei ole, aga ühe tõenäolise pakkumise kohaselt stardin 22. august. Teine asi on siuke, et võibolla saan varsti veel Oslos viisat tegemas käia - siis võib ju nii möödaminnes Rjukanis Gaustatoppenil ka ära käia - suvel jäigi see tipp vallutamata.
Asjad korda aetud, tuju hea, ilm ilus, otsustasin Kadriorgu jalutama minna... no aga tegelikult mulle meeldibki just Koidula tänavat pidi minna. Kuidagi kõikse meelepärasem, mis sa teed ära. Ja no loomulikult tuli ühe tuttava maja üksest üks tuttava mees jällegi ja lippas oma autosse nii kiiresti, et ma ei jõudnud piiksugi teha. Siis ei jäänd muud üle, kui telefonist otsida number: "Janek" ja uurida, kus noormees kiirustab, omal jalgratas katusel. Nii saigi paar sõna juttu aetud ja kutse kohvile lubatud.
Ja lisaks kõigele sellele ostsin täna omale Burda ja hakkan oioi kui hirmsasti omale kleite ja seelikuid vihtuma.. suvel... pärast eksamit. Nüüd ma aga sukeldun tagasi oma paberimaailma, mis tähendab, et mõnda aega ei ole maailm nii jube huvitav ja Eesti nii jube väike. See-eest saab aju oioi kui targaks :D

P.S. Ma sain täna Tervishoiutöötaja registreerimistaotluse vormi, mille ma pean enne 18.maid esitama. Ja nii ongi? Ja nii ma saangi endale oma litsentsinumbri ja... TEMPLI oma nime ja numbriga! Selle templi nimel ma ju need 6 aastat õppisingi!!!

Si, me gusta

Eile avastasin, et hispaanlased on ikka üks äärmiselt generoosne rahvas. Nimelt lubab Hispaania saatkond ka minusugustel rottidel täiesti tasuta hea muusikaga filme vaadata. Kui eile näidati filmi Bebo Valdesist (Bueno Vista Social Clubi klaverimängija) ja ainuüksi Bueno Vista Social Clubi nime pärast olin surmkindel, et saab paar tundi head muusikat. No pani jala tatsuma küll, aga mitte nii sageli kui oleks oodanud.
Niisiis mõtlesin täna, et uni on ka ja ei viitsigi eriti filmile minna. Pealkiri küll tõatas midagi head - Habana Blues. Aga mine tea, äkki jään veel magama ja siis vaene Ahto peab mu hammaste krigistamist taluma... ja teatemis, kui eile ajas jala aint tatsuma, siis täna oleks taht keset kinosaali püsti karata ja ikka korralikult kaifida.
Niiet, homme jälle? :D

Mustakapuutslaste päev

Täna ma jutustan teile loo mustakapuutslastest. Kunagi kaugel-kaugel lasna ja õis mäe taga oli musta mägi. Sellel mäel käisid kõik ringi musta kapuutsiga, sest see oli mustamäelaste vormiriietus.
Ühel ilusal, kuid külmal päeval, eksisid kaks mustakapuutslast ära kaku mäele. Sellel mäel käisid kõik ringi kakukeste kuhi süles, niiet nälga ei tundnud sel mäel keegi. Vaesed mustakapuutslased olid aga kooginäljas. Nii nad siis käisid ja otsisid igalt poolt palukest, mida suhu pista...
...ei olnud

Siis leidsid nad aga midagi veelgi isuäratavamat ja meeliköitvamat kui kook...



...nii võisid nad tundide viisi kiikuda, hirmutatdes ära kõik kaku mäe lapsed, kes oleksid ka mängida tahtnud... Lõpuks tuli neile kahele musta kapuutsiga huligaanile siiski meelde, et tegelikult tulid nad ju üldsegist kooki otsima ja veendudes, et sellelt mäelt kooki ei saa, siirdusid nad edasi järgmisele mäele...

Arstipreili volber

Kell 6:50 heliseb kell - Misasja? Kas täna peab ka haiglasse minema? Ei taha, magada tahan! Tuleb ennast siiski üles ajada. Pole hullu, homme saab jälle magada.

8:15 olen haiglas valve üleandmisel, kus selgub, et nädalavahetuse märuli tähe all oli kahe silma vahele jäänud fakt, et Mustamäe haigla ees oli granaat. Noh, siuke igapäevane asi, eksole. Tegelikult oli vist tegemist õppegranaadiga, ei olnud venelased meie hoovi peale tegutsema tunlud.

Nädalavahetuse haigla-sündmused teada, siirdusime oma igahommikuseks kohveiinidoosiks arstide tuppa. Ja loomulikult tuleb end kurssi viia, mis kirjandus kirjutab. Aeg piisavalt parajaks tehtud (et patsientide hommikusöögi ajal nendega mitte juttu rääkima minna), siirdusin haigeid üle vaatama.

Esimene oli venelanna. No üritasin siis jällegi oma vigases vene keeles temalt tähtsaid asju küsida, aga üllatus-üllatus: tema ei saanud kohe midagi aru, mis ma küsin. Muudkui tahab aga teada, et millal arst tema juurde tuleb. Kui õde talle selgeks tegi, et mina olengi arst, siis muutus vähe sõbralikumaks. Aga ega ma sellegipoolest saand ennast huvitavaid asju küsitud. Natukese aja pärast tahtis siis juhendaja teada neid igast tähtsaid asju, mis ma teada sain. Ja noh... nii ma siis läksin jälle tagasi ja purssisin veel nati küsida. Suutsin teda vähemalt rõõmustada lausega, et "vratš k vam budu"... ega ta vist tegelikult aru saand, et ma üritasin öelda, et silmaarst... aga no silmaarst või muu arst - peaasi, et arst, kes ehk väheke paremat vene keelt räägib... Ja mina lollike arvasin, et saan juba jumalast hästi vene keeles anamneesi võetud...
Edasi läks nagu vähe ladusamalt... ja õnneks said teised venelased mu ponnistustest paremini aru... Aga... kui järgi mõelda, siis on meil praegu enamik patsiente koju läinud ja need, kes veel ravil on, on enamasti eestlased... Mitte, et mul venelaste vastu midagi oleks, tegelikult mulle täitsa meeldib neile komejanti mängida. Midagigi lõbusat haiglas olemise juures - vaadata, kuidas noor eesti tidrik üritab vene keelt rääkida :D Ja siis aeg-ajalt itsitab kui midagi valesti läheb - igaljuhul on ju parem enda üle naerda kui lasta teistel naerda.

Vahepeal sain veel kaks ilusat valget roosi - sest mõned kenad inimesed peavad praktikanti ka meeles ja siis on nii uskumatult hea tunne, et keegi on sulle tänulik.
Haiged vaadatud, uuringud määratud, analüüsid kontrollitud, lubati mul mõned haiguslood lõpetada. Kirjutan siis diagnoosid ilusti ära, nii nagu mulle õige tundus. Aga siis tegin selle vea, et hakkasin liiga palju mõtlema... Ei, mõtlemine pole üldsegist tervislik tegevus. Nii siis tundus mulle, et ma olen kõik täiesti valesti pand, need põhihaigused ja tüsistused ja kaasuvad. Nii ma siis läksin alandlikult oma juhendaja juurde, et oihhh, nüüd läks vist vähe valesti. Aga tegelikult tuli välja, et instinktid on ikka õigemad kui mõtlemine. Siit moraal: ärge kunagi mõelge!

A muidu sai veel ühe õe sünnipäeva puhul pitsat ja shampust (tark inimene oli reedel poes ära käinud, ei pidandki alkoholi pärast Valka sõitma). Ja kui kell sai neli, siis kamandati mind koju... Aga... selle paari tunniga oli mu ilusatest roosidest järgi aint kaks norus vart... pöhh ja pähh... (tegelikult sain nad peaaegu ellu ärgatatud kodus)

Õhtul selgus, et tarku inimesi oli veelgi jagunud. Nii me siis istusime õhtul Agnese juures ja jõime veini ja sõime kooki ja tegime küünla peal volbri-lõket.

Dum spiro, spero

Eile mõtlesin, et aitab sellest "homsest hakkan korralikuks"-jamast. Tuleb kohe hakata. Nii ma siis võtsin kell 11 hommikul oma kardioloogia mapi välja ja hakkasin lugema, mis head seal kirjutet on. Iga sõna veerisin kokku nagu tubli koolilaps kunagi. Poole üheks arvasin, et on juba korralik oldud küll, nüüd võib natuke veel magada. No ja peale magamist oligi varsti juba lõuna käes. Siis tuli veel pool päeva tegeleda mõtlemisega, et nüüd ma lähen ja loen veel natuke sõnu kokku. Kolmandal leheküljel jäin enne pooleli vist. Nu ja nii ma siis mõtlesingi, kuni mõtlesin välja, et nüüd on vaim küll piisavalt vaevatud, tuleb keha ka vaevata - no, et nii balanksis ikka püsida.
Meelitasin Efka ja Jarmo rulluisutama. Mul ju uued vinged roosad Fila kaitsmed, on millega kekutada :) Kakumäe rannas oli uskumatult ilus, kui päike loojub ja inimesi ei ole. Muidugi, kui välja arvata üks paarike, kes pulma-aastapäeva pidas ja selle vabandusega ka politsei poole pöördus, kui teine neile valesti parkimise eest tulesid vilgutas.
Tegelikult, kui nüüd hästi järgi mõelda, siis on praegu nii uskumatult hea ja rahulik - raha ei ole, kesklinna minna ei saa, alkoholi ei müüda, mul sel nädalavahetusel kedagi kodus ka pole... lihtsalt istu ja tsilli... ja õpi...

No tegelt on nati kahju ka, et siuke tudengirott olen. Sest täna selle asemel, et Margiti ja Airiga ujuma minna ja alles siis pontsikubaaris kulutatud kaloreid taastada, pidin mina leppima ainult pontsikubaariga - ja ainult pooliku tassi piparmündikakaoga, tervet ei antud.

Mis nad siis tulevad meie hoovi peale kaklema...

Miski on mäda siin Eesti riigis. Eile käisin mina omale lõpukleiti ostmas ja vanaemale süüa viimas. Istusime ja jõime siis Kentmanni tänava 7ndal korrusel teed, kui parasjagu mingi helikopter akna tagant mööda vuras. Nujah. Ikka juhtub ju. Iga päev sõidavad kopterid akna tagant mööda.
See selleks. Kõht täis, kleit ette näidatud - aeg koju minna. Ei lasta. Trollid ei vii. Ema mul lausa sõjakoldes Luise tänaval. Tema ka koju ei saa. Olekski sõjavangi jäänud, kui Dan hea inimene poleks mu ema koju viind ja ma oma kallist vennaraasu appi poleks palunud. Nii me siis saime ilusti-kenasti siiski koju.
A muideks, politseisid siiski jagus mujale ka kui Tõnismäele - üks koperdas lausa mu venna auto ette kui ta mulle parasjagu helistas. Aga siukeseks pisikeseks asjaks, nagu liikluse reguleerimine ja noomituste tegemine, ei olnud küll kellelgi aega. Piibutas korra sõbralikult ja oligi kõik.
No oli neil siis vaja seda Vasjat-Aljoshat puutuma hakata? Ja on siis neil pisikestel nagadel vaja selle ümber kembelda ja üksteist surnuks pussitada? Nujah, arstidel polegi muidu tööd, eksole... Aga vähemalt on põhjus, miks mitte täna kuhugi välja minna ja kodus vaikselt teki alt telekat vaadata :D

P.S. ja muide, 24h ülevalolemist on organismile sama, mis 1 promilline joove... ja pärast ülevalolemist mõjub alkohol 6-kordselt...

nämm... rabarberikook

Aga mina avastasin, et ma polegi täitsa vanaks jäänd veel :D Ikka suudan pärast pidu esimese trolliga koju sõita. mõelde, kellele seda und ikka nii väga vaja on?! Muidugi, nojah, trollis oleks küll äärepealt magama jäänd ja kuna nii varahommikul polnud miskit lahedat teha ka, siis tuli ikkagi korraks pikali ka visata. Aga ausõna, ma oleks jaksand küll kohe selle rabarberikoogi küpsetamise kallale asuda!

Nimelt oli meil reedel n-ö klassikokkutulek, mille peasüüdlaseks ma tegelikult ise olin. Ja kuna ma juba korra olin Jarmot Prive osas alt vedand, siis pidin ju heaks tegema! Nii me siis lõpetasimegi Prives otsapidi. Päris imelik briti poissmeesterohke pidu oli, kus nii muuseas esines Tartu-Marko ja veel mingid kahtlased tüübid/neiud. Muusika oli noooo... no võib ka parem olla. No ja siis me suundusimegi edasi kohvile ja veele, ning läbi saju ja lume istusin kell 6:18 trolli peale ja vurasin koju...

Kuna vähemagand pea pole just parim vahend õppimiseks, tuli ju otseloomulikult puhata ja mängida. A selleks aitab kõikse paremini rabarberikook, mis tuletab ammuseid kevadisi aegu meelde, kus rohi oli roheline ja päike sillerdas taevas. Aeg-ajalt sai Tartu kevadpäikse all rabarberhotlainist parimaid rabarberisaagikohti nõutud ja miskipärast soovitus neid peenralt otsida, ei osutunud kunagi rahuldavaks variandiks - kesse siis peenralt rabarbereid kougib? Tegelikult keemia eksamid õnnestuvad ka rabarberikoogi laksu all päris heasti!

24. august hakkab lõputu suvi

Tegelikult kui alustada kõikse tähtsamast asjast, mis minuga viimasel ajal juhtund on, siis peaks mainima, et ma olin hommikul nii uimane, et alles haiglas peeglisse vaadates sain aru, miks ma seisin keset tuba peegel ja ripsmetušš käes ja mõtlesin, et mis ma veel tegema pidin - loomulikult oleks olnud tore ka teise silma ripsmed ära värvida. Aga ega siis kõik ka sümmeetriline pea olema.
Tegelikult on kõik päris-Costa-Rica kohvi süü! Käisin nimelt eile oma tulevase eluga tutvumas Eestis elava päris kostariikalase näol. Sain teada, et kostariikalasi ei tohi kunagi uskuda - juba lennujaamas valetatakse sul suud-silmad täis, et kohekohe maandute San Jose lennuväljal... sest tegelikult ei asu lennuväli teps mitte San Joses vaid naaberlinnas oopis.
Mu kartused, et kostariikal on inglise keeles suhtlemine välistatud, ei peagi õnneks täitsa paika - poiss rääkis soravas inglise keeles, nii et mina jäin alla... ja nii 40% pidi ikka englishit purssima. Aga mu kartused rasvase toidu kohta peavad kahjuks paika...
See, et kostariikalased ennast ülbeks peavad, kuna nad arvavad, et on eurooplased, peab pooleldi paika - aga nad ei arva, et on eurooplased, vaid vähem indiaanlased ;) vaks vahet!
Ja üleüldse ikkagist kõikse ilusam riik, kus kõige külmema ilmaga peab tuulejope peale viskama.
Tantsimine pidi ikkagi väga "in" olema - ja pilkava küsimuse peale, et sa ju ometi oskad juba salsat, jäi poisil karp lahti... sest isegi merenge, mida ma kunagi õppind pole, tuli niuhti välja. Ja salsa rokkis täiega! Uiuiui, ma juba tahan nii irmsasti tantsida!!!
Muidu, 24.augustil olen ma linnulennul juba n-ö San Josesse jõudnud... niiet tiba enne seda saab suurt pidu jälle. Loodetavasti :P

Kopli-kultuur

Reedel sai jälle sünnipäeval käidud. Ikka nagu pea igaks nädalavahetuseks jätkub mõni - a seekord oli lausa kaks korraga! Nii me siis istusime Kauri juures köögis ja tegime kringelit (juustu ja pestoga), meelitasime Erika ka kampa, et julgem oleks. Ahto tuli aitas ka maitsta. Kõlbas küll, niiet võis selle lõhnava kringeliga taksojuhti hullutada küll. Ampsu ei andnud - sest tegelikult ei ole viisakas hambajälgedega kringleid ära kinkida.
No nii me siis reisisimegi Kalamajja/Koplisse sünnipäevale. Päris äge oli, sai tantsida ja puha. Kohe nii äge oli, et ei tahetud minema lasta. Nii me siis pidimegi üle aia oma takso peale ronima. Pärast maandumist läksinümbruskonnaga eriti hästi kokku - tüdruk seelikus, sukad mitmest kohast jooksmas, ootab geto-äärelinnas teeääres autot ;) Aga mul ei olnud tegelikult ka tööpäev!

Jänksid luuravad akna taga

Eile tuli ikka täiel rinnal mune koksida. Hommikul läksin koju hea mõttega, et kuidas ma hakkan mune värvima ja puha - a selgus, et ema oli õhtul juba värvind. Aga õnneks päästis mind entusiastlik Martin, kes mu plaani kuskil koos mune värvida ja sõda teha, puhta kullana võttis. Sest paraku olin ma päeva jooksul süübinud gastroenteroloogia põnevasse maailma ega olekski nagu väga viitsinud midagi teha. Jumal tänatud, et siukseid entusiaste ikka leidub! Nii me siis läksime kõige munade ja värvidega Erika juurde, kus harrastasime siukest nõia-maagiat-keemiat, et ise ka ei usu. Jumalast lahedad munad tulid - mõni oli värvimise käigus küll omale mõne lööbelise haiguse külge saand... nimelt minu muna oli ka pärast koorimist rohelise-täpiline, nagu oleks teda briljantrohelisega peitsitud. A siiamaani ma olen veel elus :D Markol vist oli ka sinise-täpiline. Igaljuhul, ei ole munade värvimine midagi ainult laste jaoks!

Miski kevadtuul puhus minuni tublidustuju

Täna hommikust saati olen ma askeldand oma kooliasjadega. Muudkui augustand ja pabereid ühest kohast teise tõstnud - ja nüüd on seisab mu laual 10 paksu kausta (seda kiirköitja-laadset, teate küll), mis on kõik mu eksamimaterjal. Siis ma vähemalt vahin nendega iga päev tõtt ja imetlen, et kui targaks ma ühel päeval saan kui ma end tõesti käsile võtan ja neid kaustu ka avama hakkan. Seniks on lihtsalt ilus vaadata - kirjuda nagu pühademunad!
Selleks ajaks, kui ma kaustad ritta oli pan'd ja ühe haigusloo valmis kriband, tuli mul aga irmus kokkamistuju. Kui nüüd ausalt kõik ära rääkida, siis see kõik on Ahto süü, sest tema tõi mulle eile pisikese karbi sees oma õe meisterdatud kaneelirulli. A see pani mõtlema, et miks ei võiks mina ka kaneelirulli teha. Pole ju nii-nii ammu küpsetand. Muidu hakkab Märt jälle pärima, et mis tähendab - Liisu on kodus ja kooki ei olegi... Niiet nüüd, köögis suure supipoti sees ta vaikselt kerkib :D Niikaua jõuab veel teise haigusloo kah valmis kribada. Kui juba tubli olema hakkasime, eksole.

Kallile vanaemale

Palju-palju õnne, kallis vanaema!



Täna tehakse meil porgandipirukat, siukest pikka, millest saab viilakaid lõigata ja soovi korral viilakale võid peale määrida. Aga tegelikult ei ole nad siiski päris vanaema piirakad - päris vanaema piirakaid oskab ikka ainult vanaema teha - aga meie pirukatel on siuke viga küljes, et porgandipudi sees on riis. Aga riis ei käi kohe mitte vanaema piirakatega kokku. Minu mäletamist mööda võis heal juhul seal olla muna... aga riis see nüüd küll polnud.
Tanguputru meil ka ei ole. Aga seda saabki soolase hapukoorega süüa ainult pärast Vilusi sauna - kui sa oled näost mõnusalt redis, siis tuled ja vanaema võtab ahjust välja selle pisikese musta kahesangalise malmpoti ja kuigi sa võibolla ei olegi pärast sauna näljane - siis seda asja ei TOHI vahele jätta.

Märtsijänku trikid

Oi, te ei kujuta ette kui raske täna hommikul üles tõusta oli!!! Viskasin und silmast pühkides oma stetoskoobi ja praktikapäeviku kotti ja jooksin trolli peale. Silmi oli irmus raske lahti hoida, kuid vahepeal vilksas trollist mööda üks oranži-valge triibuline buss, mis kandis ühisteenuste silti (vms). Mina siis mõnuga mõtlen, et näed, polegi saanud kordagi oma ID-kaardiga vehkida selle kolme kuu jooksul, mil ma korralik ühistranspordi kuukaardiga kodanik olen olnud. Lootuses oma ID-kaardist kasu saada, tuli mul meelde, et eile käisin ju trennis. A trenni asjad teadagi käekotti ära ei mahu... ja loomulikult oli hommikune uni liiga suur, et rahakotti meeles pidada... Minu õnneks see bussike ainult vihises mööda ja oioi kui ärkvel ma ülejäänud trollisõidu aja olin! Haiglast linnapoole minnes tahtsin siis 2 bussipiletit osta - et linna minekuks ja koju tulekuks. A siis tuli mulle meelde tõsiasi, et ilma oma ISIC kaardita saan ka 5-kroonise piletiga sõites trahvi. Niisiis ostsingi igaks juhuks ühe kümnekroonise pileti - kuna linna on ju ikkagi nii vähe maad (a kahjuks oma psühhiaatria ja neuroloogia materjalide nimel pidin kiirustama ega saand ka jalgsi minna). Õnneks olin ma nimelt eile käinud poes ega viitsind rahakotti kaasa võtta - niisiis vedeles mu jope taskus päris mitu krooni, et võisin seda lõbusõitu endale lubada.
A enne päriselt koju tulemist sai veel Palassis Kauriga kohvi ja jäätist mekutada ja igast tähtsaid jutte rääkida ja nii mõnus oli jällegist. Jäätis oli muideks filo-taignast korvi sees ja 2 maasikatükki oli kah peal ja oli üleüldse selline eriti peen ja kaunistet. Tegelikult oleks meil sama mõnus olnud ka ilma jäätise ja kohvita (kuigi, tuleb tunnistada, et hommikune uni oli küllaltki suurel määral mu juurde tagasi hiilinud, niiet see kohv oli suisa et elupäästva rolliga), sest meil on ju alati hästi tore. No me ju ise olemegi toredad ;)

On pühapäev tore päev

Täna hommikul ootas mind laual rõõmus ja äärmiselt härras üllatus - nimelt selle aasta esimene lihavõttepühade kaart. Tädi Martalt Vilusist. Just sellised asjad panevad mõtlema selle üle, kui tähtis on tegelikult pidada meeles vanemaid inimesi, kes on lapsepõlves nii mõnegi päiksekiirega (paari kommi või maisipulgad iirises maiustuse näol) su päeva säravamaks muutnud. Sest sageli ei jää sellised meelespidamised vastuseta - ja teate kui hea tunne see on! Tädi Marta on minu jaoks killuke lapsepõlvepäikesest, killuke Vilusist... ülekantud mõttes on tal isegi natukene vanaema rolli. Suvel lubas mulle isegi oma jalgratast laenata, millega Vilusi-Lohusuu vahet kimada (mõelge, seesama Marta legendaarne ratas, mis alatihti Vilusi kollase värava najal seisis!).
Igaljuhul, väga-väga armas temast mind niimoodi üllatada.

A muidu on nii, et ma lubasin endale, et kui aprillikuu ette lööb, siis tuleb hakata tubliks ja ontlikuks ning pühendada kõik oma vabad õhtupoolikud meditsiinile. Teate mis, tegelikult ju aega on. Ega siis päris esimesest päevast kah pea. Laupäeval ju ka nagunii mõnnasin mööda ilma ringi. Jooksin näiteks päeva jooksul kolm korda Aalega kokku - esimene kord pärast trenni, kui ta Ahtoga mind oma tibukollases jopes Revalspordi ukse taga ootas (kuna nemadki olid linnapeal põrkunud). A teine kord istus ta kaubamaja jumestusosakonnas oma kollases pluusis ja oli parasjagu veelgi ilusamaks saamas. Kolmas kord sõitsime eskalaatoriga vastassuunas (nii, et ma sain eskalaatoriga suisa ringi peale tehtud nigu mõni nõukogude noor, kes on väljamaale metroojaama sattund ja leidnud eest liikuvad trepid) - ja uskuge või mitte, seekord oli ta juba lillas mantlis ja nägi jube sharmantne välja! Sel päeval me rohkem ei kohtunud - ju ta ei viitsinud enam riideid vahetada.
Asi võis muidugi olla ka selles, et me lasime natukeseks ajaks Tallinna linnast jalga - Peetri küla poole Margitit-Karlat-Emmat külastama, selleks et tarbida ära mõned kaasavõetud siiderid. Kui siiderid otsa said, hakkas meil muidugist kohe väga-väga kiire. Tegelikult oli järjekordselt megamõnus istung - kujutage ette, seekord lahkusin isegi tühjade kätega, kuigi ma valetaksin kui ütleksin, et me kohe üldse Margiti kapi kallal ei käinud.
A täna oli suisa et veel vahvam - mis sest et Ahto oli pühapäeva-pannkoogid maapähklivõi ja moosiga vaaritanud oopis laupäeva hommikuks ja kaks päeva järjest ei saa ju ka pannkooki süüa (liigne luksus)... niiet sellepärast arvasingi kogu eilse päeva, et on pühapäev ja rõõmustasin üha uuesti ja uuesti, et järgmisel päeval ei peagi haiglasse minema ning täna olin surmkindlalt veendunud, et on laupäev ja mul on mailma-palju aega kõigeks. Nu aga kui ma Margitiga Kalevisse ujuma sain ja nende massaažiduššide all vedelesin ja saunas viimse lihvi meie spaa-protseduuridele panin, uskusin juba täitsa, et tegemist on siiski pühapäevaga. Ja aina pühapäevamaks kõik läks. Jalutasime tükk aega päikselises vanalinnas ja tegime väikse ekskursiooni riidepoodidesse. Oioi, te ei kujuta ette kui tore see kõik oli - justnagu vanasti kui sai pärast pidu päev otsa Aura tervisekeskuses tsillida või hoopis Vilusi sauna minna ja lumeingleid teha.
Õhtul enne salsa-isu kustutamist jooksime kadriorus taas kord Aalega kokku - seekord oli tal valge jope, muideks.
Enne magamajäämist kerisime end teki all kerra ja vaatasime "Tristanit ja Isoldet" ja jube mõnus oli. Niiet nüüdseks peaks ma kohe täitsa puhanud olema :D
Niägeniägeniägeeeee!

Vereimejate kokkutulek

Eilseks olin kutsutud ühe oma ammuse-ammuse verekeskuse "ülemuse" sünnipäevale. Nimelt olin mina ju kunagi doonorlusosakonna assistendi abiline :P Just selle assistendi sünnipäevale me Katrega oma sammud seadsimegi. Pidi olema siuke üllatuspidu Luhtre turismitalus, kuhu tulevad igast inimesed, keda sünnipäevalaps Jaanika pole aastaid näinud (mina sealhulgas, kuna pärast verekeskusest lahkumist ei ole ma teda vist näinudki, tal juba 3-aastane laps ja puha...). No igaljuhul, sünnipäevalaps oli haisu ninna saanud, kuna miskipärast käis ta korterist reede õhtul läbi kastide viisi mahla ja alkoholi. Ja miskipärast ilmus laupäeval kohale ta ema Valgamaalt ja tahtis irmsasti last hoida ning isegi õde Saaremaalt, kes tavaliselt sealt kuidagi ära tulla ei taha. Isegi selle, et mina tulen, aimas ta ära kui kuulis, et Katre tuleb...
Kui välja arvata fakt, et olin eelmisel ööl ca 3 tundi magand, ja ka see, et ma kedagi ei tundnud ning väsimusest apaatsena ei viitsind tundma saama ka, oli tegelikult väga vaffa üritus. Sest Jaanika on tõsiselt nunnu ja võib loota, et nüüd mingis lähitulevikus teda ka uuesti näen - ikkagi tallinlane nüüd.
Täna koju jõudes olin võib öelda, et lausa zombi - ja sellisena läksin asjalikult oma koduvisiiti tegema - nimelt Lili juurde, kes oli perearsti bronhiidis ja pidi kohe kindlasti 6 kuud rasedana antibiootikumi neelama hakkama... kui ma just vahepeal Petersoni-kuulmist pole saanud, oli see kõik jama jutt ja üleüldse, miks peaks iga köhatuse peale antibiotse võtma? Nujah, Biceptol pidi ju parim nohurohi olema...
A kuna ilm on täiesti fantast, otsustasime pärast tohtri-mängimist Ahtoga loomaaeda minna. Miskipärast olid seda vist kõik inimesed mõelnud ja meie "originaalsest ideest" ei tulnd midagi välja, sest kesse viitsib mitu tundi sabas seista selleks, et loomaaias jäätist süüa. Niisiis tegime oma pikniku oopis Rokalmaare kooli kõrval kivil. Mis on nagu täpselt sama äge tegelt, sest me nägime merd ja loomi ka - taksikoera, 2 luike 4 parti ja 2 kajakat.

P.S. A me nägime täna kirjut liblikat :D Vanemad nägid Lohusalus kollast ja üritasid mulle ära panna - a ma sain oma kirjuga laksti vastu ka panna ;)