Jänksid luuravad akna taga

Eile tuli ikka täiel rinnal mune koksida. Hommikul läksin koju hea mõttega, et kuidas ma hakkan mune värvima ja puha - a selgus, et ema oli õhtul juba värvind. Aga õnneks päästis mind entusiastlik Martin, kes mu plaani kuskil koos mune värvida ja sõda teha, puhta kullana võttis. Sest paraku olin ma päeva jooksul süübinud gastroenteroloogia põnevasse maailma ega olekski nagu väga viitsinud midagi teha. Jumal tänatud, et siukseid entusiaste ikka leidub! Nii me siis läksime kõige munade ja värvidega Erika juurde, kus harrastasime siukest nõia-maagiat-keemiat, et ise ka ei usu. Jumalast lahedad munad tulid - mõni oli värvimise käigus küll omale mõne lööbelise haiguse külge saand... nimelt minu muna oli ka pärast koorimist rohelise-täpiline, nagu oleks teda briljantrohelisega peitsitud. A siiamaani ma olen veel elus :D Markol vist oli ka sinise-täpiline. Igaljuhul, ei ole munade värvimine midagi ainult laste jaoks!