Immigrandid Daris

Avastasin kogemata, et järgmine reede on mu viimane tööpäev Muhumbilis. See tähendab ühtlasi, et tuleks viisat pikendada. Kuna siin on kõik swahili tempos, siis liiga vara ei saa ka oma 3 kuulist viisat pikendada, liiga hilja on jällegi liiga hilja.
Kuumus on tasapisi muutunud väljakannatamatuks. Isegi 5 minutine teekond kodust haiglasse võtab oimetuks. Päeva lõpuks oleks nagu puuga pähe saanud. Mina ei tea, mis mu tuttavatel arus oli, pidades Costa Rica kliimat Aafrikaga võrreldes palju kuumemaks ja niiskemaks. Costal ma käisin teksadega tööl ja see oli väga mõistlik! Siin... Olen ma vaatamata riietusele pidevalt niiske ja kleepuv. Ühesõnaga, ma võtan oma sõnad tagasi kui ma rootslaste üle naersin, et lollikesed käisid takso või tuktukiga migratsiooniametis, mis on täitsa mõistliku pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Sellise kuumusega on see jalutuskäik ilmvõimatu - isegi kohalikud higistavad viimasel ajal.
Mina oma kombeliselt üle põlvede ulatuva varrukateta kleidiga (mis küll aeg-ajalt Marylini mängib ja õhku tõuseb) tunnen end suhteliselt talutavalt. Seevastu kohalikud mundris turvamehed Välisministeeriumi väravas on selle luksuse peale lausa nii kadedad, et otsustasid mind mitte sisse lasta. Ma pidavat omale mõne muslemi hõlsti õlgadele otsima, nagu kirikusse minnes. Kirikus on neil vähemalt mõni sall varutud, mida kombetutele turistidele laenata. Mina mingu aga tagasi lõõskavs kuumuse kätte, et salli otsida. Ühtegi tänavamüüjat ka ei paistnud. Leidsime siis teise värava immigrantide jaoks ja lipsasime probleemitult sisse, nagu kuuma eest asüüli otsijad kunagi.

Veel Serengettit ja Ngorongorot

Nüüdseks oleme õnnelikult kodus oma safarilt.

Lõvijaht osutus äärmiselt edukaks, peale liivakuhjade õnnestus meil päris mitut kiisut lähedalt näha ja nende seas ka isast lakaga lõvi. Peaaegu nägime ka lõvi jahti sebradele, aga arvestades meie ümber kogunenud mzungude (valgete inimeste) hulka otsustasime vaateplatsist loobuda ja minna parematele jahimaadele. Reisi lõpuks olime nende kiisude osas juba suhteliselt ükskõiksed, kuid endiselt tundus iga liivaküngas ja iga Thomson gasell meie jaoks lõvina. Ja uskuge mind, neid gaselle oli palju! Lõvisid ei huvita need liiklevad autod - vähemalt mitte niikaua kui mõni rumaluke oma nina autost välja pistab sel ajal kui lõvi autost mööda kõnnib. Auto on loomadele nagu suur liikuv kivi, nagu meie autojuht ütles...

Üks küngas oli üllatavalt leopardi mustriline ja selgus, et see oligi tukastav leopard. Hiljem nägime süüa otsivat leopardi ka - jooksis, saba püsti, keset aasa nagu meie Sofi. Kuna sööki silmapiiril ei olnud ja mu kallis kaasa keeldus ka õue minemast, siis hüppas leopard mõnuga puu otsa ja jäi meid pooluniselt, poolhimuralt piiluma. Kaua me puu otsas olevat kiisut ikka passime, läksime parem edasi.

Ninasarvikud jätkasid oma ebaviisakustega ja näitasid meile endiselt ainult tagumikke. Ju siis unustati neile viisakusi õpetada või häbenevad nad oma pikka nina.

No ja siis me nägimegi kõik loomad ära, keda vaja on. Selgus, et kõigil ei lähe üldsegi nii hästi kui meil. Ja ega kõigil ei ole nii toredat autojuhti nagu Jeremiah kah, ma olen täiesti kindel!

Oma viimasel päeval Ngorongoro Farm House'is ei tahtnud me kuidagi Jeremiahiga kaasa minna, aga kuna ta oli nii tore ja meelitas meid hea Arusha kohviga, siis ikkagi läksime raske südamega. Saate aru, seal oli meil paradiis - suur magamistuba, suur vannituba koos vanniga ja siis veel kaminaga elutuba, kust avaneb imeline vaade õue. Ja õues on lilled ja linnud ja bassein ja teenindajaid tahaks kohe kõiki korraga kallistada. Nii tore oli seal lihtsalt! Meelitustega tulime sealt siiski tulema ja oleme nüüd oma palavas Dar Es Salaami korteris ja tegelikult on siin ka tore, isegi kui vanni ja muud luksust ei ole. Kuigi, pean saladuskatte all endiselt tunnistama, et see mõnus, natuke sügiseselt jahe õhk, oli täitsa meeldiv. Pidime ju pikkade varrukatega pluusid selga panema, nii väga külm oli...

Serengetti ja Ngorongoro

Meie Safari algas Lake Manyara rahvuspargist, mis on kuulus oma flamingode tõttu järve kaldal. Noh, me nägime kõike muud kui järve ja flamingosid... Aga me ei nurise, sest nägime ju elevantse ja jõehobusid ja erinevaid pärdikuid ja mingeid sarvelisi ja sebrasid ja tervet ninasarviku tagumikku.

Ngorongoro tervitas meid kaelkirjakutega. Elasime nagu kuninga kassid Ngorongoro Farm House'is, kuid sealt meid viidi ära... Toodi hoopis Serengettisse. Sõidul kohtasime nii mõndagi keset lagendikku matkavat maasai meest, kes oma kirevas riietuses, kepp käes, muudkui kõndis ja kõndis. Kuigi meil on väga lahe jeep ja tore autojuht, tekkis ikkagi väike kadeduseuss sisse - miks meil ei lubata niimoodi lagendikel kõndida...

Tänaseks vaatad gaselle ja kirjakuid ja sebrasid ja ahve... Ja mõtled, hmmm... Tahaks loomi ka näha. Ükskord vaatasime mingit liivakarva kühmu ja meile öeldi, et need on lõvid. Kuna nad pidid 20 tundi magama, ei hakanud me nende hommikut ära ootama, vaid kimasime edasi. Lõvijaht jätkub. Iga kollane laik tundub ühtäkki lõvi. Jaht on kulgenud suhteliselt edukalt. Järgmine ülesanne: otsida puudelt rippuvaid sabasid, nendest sikutada ja vaadata, kas on leopard või mitte.

Safari ehk reis

Eilse päeva veetsime bussis, mis viis meid Arushasse. Eeldatav sõiduaeg oli 9 tundi, meil läks hästi ja jõudsime 12 tunniga kohale.
Siiani oleme näinud rannikut, Dar Es Salaami ja Zanzibari. Nüüd avanes meile vaade bussiaknast "päris Aafrikale" sellisena, nagu ma seda ette kujutanud olen. Kuiv maastik oma punase mullaga, mis vaheldub rohelusega. Onnikesed, mille ümber lapsed mängivad - joostes järgi veerevale rattale ja seda pulgaga püsti hoides. Maasai mehed oma punastes hõlstides. Maastik, mis aeg-ajalt meenutab Norrat oma kaljuste mägedega - ainult palmid on ülearused. Eestis on praegu lumi - siin ka, praegu lihtsalt on ta Kilimanjaro tippu toppama jäänud...

Oleme teel rahvusparkidesse ehk safarile, nagu meil seda kutsutakse. Tegelikult tähendab safari swahili keeles reisi.

Tänase päeva tipp on siiani olnud maasai küla, mis kuulub ühele mehele, tema 22 naisele ja 120 lapsele. Tubli mees!

Zanzibar

Tõusime Dar Es Salaamis lendu ja varsti avanes lennukiaknast vaade, mis oli nagu täiesti uues riigis. Majad näevad välja nagu majad, mitte nagu onnid. Taksosse istudes ja läbi saare sõites kinnitus esmamulje - oleks nagu teise riiki sattunud. Hiljuti oli Zanzibaril väike konflikt Tansaaniaga, sest Zanzibar tahab iseseisvust. Nüüd saan sellest veel paremini aru, kui enne.

Zanzibar on struktureeritum, inimesed on rahulikumad ning rahulolevamad, õnnelikud võiks isegi öelda. Kas tõesti sattusin äkki Costa Rica kariibi rannikule?!? Rasta, reggae, rannapeod, palmid, liiv...
Toit on imeline - isegi kõige kohutavamates kohtades on mereannid ikkagi head, võrreldes kõige sellega, mida enne siiatulekut olen saanud (kui Mbudya ja Bongoyo saare vähid välja arvata, kui järgi mõelda). Isegi need mõttetud nätsud kalmaarid ja kaheksajalad on mõnusalt pehmed ja maitsekad. Hämmastav!

Paje külakeses, kus me ööbisime, leidsime ühe kohaliku-kohaliku imelise restorani - Utalii. Meie toit tehti meie silme all valmis värskest kalast, mis pandi soola ja ingveri segusse marineerima ja pärast mõnda aega pandi grillile. Täiesti hämmastav, kuidas nii lihtsalt saab nii head toitu.

Siin tänavatel, keset lehmi ja kanu kõndides, oli täiesti muretu olla - peale selle, et päike põletab ebamugavalt. Pani mõtlema Eesti ilmale, kus suvekummides autod kraavi kogunevad lume ja jää tõttu...

Nüüdseks oleme Stone Townis, Zanzibari suurimas linnas, ning ootame päikeseloojangut. Kohe ilmuvad linna tänavamüüjad oma imelise toiduga ning kavatseme ennast mereandidest oimetuks süüa - sest varsti oleme tagasi Dar Es Salaamis ja seal sellist paradiisi ei ole...

***

Päikeseloojangul algab Stone Towni rannaäärses pargis täiesti uus elu - plats on pungil inimesi. Tee ääres on laud laua järel, kõik müüvad midagi. See midagi ei ole lihtsalt midagi, vaid imelised grillitud mereannid, snäkid, puuviljad, suhkruroo jook, maiustused lastele jne. Vali endale laud välja või proovi igalt poolt midagi. Meie ei saanud esimesest kahest lauast suurt kaugemale, enne kui isegi aru saime, oli kõht täis grillitud vähki, tuunikala, kaheksajalgu, kookossaia, samosasid ja falafeleid. 6 euro eest saad sellise kiikhobu tunde (täis kõhu pärast), nagu jõuludel - kõik näeb ju lihtsalt nii ahvatlev välja, et kõike peab proovima... ja siis ei jää kõhtu enam ühtegi vaba kuupsentimeetrit.

Looduslik Spa

Minu arusaam Aafrikast oli varem selline: safarid, loomad, kuivad põllud, palju liiva, vähe vett. Tänaseks on mius tekkinud refleks: reede=ujumine. Reedel pärast tööd pakitakse asjad ja minnakse. Meil on see viga, et kärarikkas untsa-untsa kohad meile ei meeldi, aafriklastele aga meeldivad. Isegi hüperkallites lukshotellides käib iga õhtu tümpsupidu. Seetõttu oleme leidnud omale uue kodu Kipepeo rannakülas. See on mõnusalt kodust ainult tuktuki tee kaugusel, rahulik koht ja siiani kõige ilusam rand. Restoran-baaris mängitakse mõnusat retro-muusikat, mis seguneb küll aeg-ajalt kõrvalt rannakuururtitest tuleva india reggaetoniga. Võib öelda, et see on meie teine kodu.

Eile, kui Põhja-Norras oli esimene lumesadu, istusime meie ookeanis. Aru ei olnud saada, et see ookean on, sest vesi oli kehatemperatuurist mõned head kraadid soojem - seega, soojem kui vannivesi aeg-ajalt. Selleks, et vannis igav ei hakkaks, oli vesi soolaseks tehtud, lained laksuma pandud ja millimallikad ujuma pistetud. Siis sai seda mängu mängida, et uju millimallikate eest ära, muidu saad kõrvetada. Aru ma ei saa, mis siinsed millimallikad ei või sama sõbralikud olla nagu Eesti omad, keda võib kätte võtta ja pai teha. Siinsed on õelad - kõrvetavad selle peale!

Suurevarbalistest varestest

Tundub, et varesed ja rotid on üle maailma ühesugused pikanäpumehed. Meie lemmikus Aafrika rannamajas on silt üleval - Palun ärge jätke rõdu uksi lahti kui ära lähete, sest varestele võivad teie asjad meeldida. Oleks me seda siis varem teadnud. Eelmisel nädalavahetusel olime samas rannas ilma rõduta majas, mistõttu sellist silti ukse juures ei olnud. Viisakalt jätsime oma jalanõud ukse taha. Selgus aga, et varestel on ka suurte meeste sandaalide defitsiit - nad viisid need lihtsalt ära. Ma ei teadnudki, et varestel nii suured jalad on... Igaljuhul, kui kevade poole, kui linnud lõunamaalt põhja migreeruvad, on näha ühte suurte sandaalidega varest, siis teate, et tema suvitas Tansaanias. Ei ole mõtet teda püüdma minna, las ta olla õnnelik oma sandaalide üle - ju tal läks neid rohkem vaja. Sandaalidega varese pildi eest oleksime aga küll tänulikud, sest nagu öeldud - ma ei ole nii suurte varvastega vareseid varem näinud, lihtsalt.

Maailma parimad liiklusvahendid

Iga päevaga rohkem ja rohkem tekib tunne, et ühe nendest suurepärastest tuk-tukidest pakime endaga kaasa ja impordime Karlstadi. Jube hea oleks sellega mööda linna vurada. Kuigi, Stockholmi ummikute vahel on see veel parem asi. See pisikene mopeedi moodi asi sõidab oma sik-saki läbi ummikute, tehes kõrvalepõikeid liivastele kõnniteedele, sõites läbi kõikvõimalike maastike. Dar Es Salaamis tipptunnil liigeldes on mõttetu taksos istumise eest maksta - sest edasi sa tõenäoliselt ei liigu, pealegi on seal ka palav. Tuktuk podiseb vaikselt omas tempos sellest ummikust mööda ning lisaks on tal naturaalne konditsioneer avatud uste-akende kujul. Tingimine hakkab meil juba ka käppa saama. Miski, mida Euroopas igatsema hakkame... lisaks tuktukidele, muidugi!

Jangwani rand ja Mbudya saar

Nädalavahetus jälle käes, tuleb asjad pakkida ja minna. Seekord võtsime suuna põhja poole. Sattusime hotelli, kus rand küll suurem asi polnud. Ehk siis, enamik ajast tuli veeta välibasseinis. See-eest viis meie uus kohalik sõber, kes on samuti intern, meid kohalikku kohta sealiha sööma. Eelnevalt oli ta uurinud, mitu kilo me süüa tahame. Siis ta tuli, kaks meetrit pikk ja vähamalt meeter lai, ja korjas meid hotellist peale. Kuna ta leidis ainult ühe tuk-tuki, siis ronisime kõik ühe peale. Mina istusin poole kinstuga juhitoolil ning 3 meest pugesid taha, suurim neist vaid pooleldi. Ta rääkis, et tegelikult on tuktuki ka 7 inimest korraga mahtunud. Igaljuhul, kohale me jõudsime, ümber ei läinud.
Käisime Mchina nimelises kohas, kuhu viib kohalik kruusatee ja seda kohta ei ole kõige kergem leida. Isegi meie kohalik sõber, kes on tegelikult pärit Keeniast, olevat seal mitu korda ära eksinud. Istume lauda, tuleb naine veekannu ja kausiga ning laseb meil käed puhtaks pesta. Seejärel ilmub lauale hunnik liha ja natuke ugalit. Liha on täiesti perfektne - ning sellega koos on, tõesti, isegi ugali hea. Toidu nimi on kiti moto, mis tähendab otsetõlkes kuuma tooli. Lihasõprade paradiis, ütleksin mina.

Järgmisel päeval meie rännakud kulinaarsesse maailma jätkuvad. Läksime Mbudya saarele, mis on väike saareke Dar Es Salaami külje all. See on looduskaitseala, kus keegi ei ela. See-eest on seal suhteliselt palju ühepäeva turiste, kes oma erapaadiga või hotellidest käivate paatidega saarele on tulnud. Olles käinud täiesti asustamata, turistivabal saarel, tundub Mbudya kuidagi rahvastatud olevat. Jube palju valgeid, ühtäkki! Aga, ujuda saab, võrkkiiged on olemas - kõik, mis vaja! Varsti, olles tundnud mõnusat tuttavat grillilõhna, otsustasime ka kohalikku toitu proovida. See sai meie nädalavahetuse tipphetkeks - mõnus värske grillitud vähk ja kala! Ainuüksi selle vähi pärast oleksin ma nõus ka iga nädalavahetus siia sõitma! Kui see kuulus Zanzibari saare köök on sama hea, kui see vähk, siis saan ma aru, miks kõik turistid sinna nii hirmsasti kipuvad...

Ndizi na nyama

Nüüd ma tean, kuidas tekivad lõhestunud isiksused. Siin, Aafrikas, on see kerge. Minus elab praegu kaks Liisut - üks, kes ärkab igal tööpäevahommikul ja läheb tööle, näeb kõike, mida vaesus inimestega teeb. Tuleb püüda mõista, et siin ei saa patsiente enne uurida ega ravida, kui sugulased pole arvet ära maksnud, tuleb mitte patsientidele sõna otseses mõttes pähe astuda. Ühesõnaga, tuleb elu näha. Nädalavahetustel, see-eest, ärkab turisti-Liisu. Tema on selline tegelane, kes uhab end päiksekreemiga üle, võtab raamatu näppu, läheb istub varbaidpidi helesinisesse vette ja naudib oma raamatut ning loomulikult seda imelist pina coladat, mida teenindajad aeg-ajalt uuendavad. Elu nagu lill! Ainus, mille pärast muretseda, on mitte ära põlemine ja see, miks hommikusöögi tegemine kokal nii kaua aega võtab.

Muidu oleme saavutanud taseme, kus koduümbruse taksojuhid ei küsi meie käest enam turistihinda, mis muidugi morjendab mu teist poolt, sest tingimise lõbu jääb niimoodi ju ära. Võib loomulikult püüda tasuta saada, aga siin tärkab meis valge inimese uhkus. Ja Aafrikas lapsed nälgivad...

Elu meestega on mind nii ära hellitanud, et eile võtsin kätte ja nõudsin, et mina pean süüa teha saama. Muidu teevad ju kõik ette-taha ära, hakka või tõesti arvama, et oled mingi printsess või krahvinna. Võtsin ette interneti-maailma ja leidsin ühe swahili retsepti. Maitses superhea, mis on ju põhiline - olgu ta siis tegelikult ka kohalik toit või mitte. Kui kellelgi vedeleb kodus mõni õnnetu roheline plantaan, võib järgi proovida. Kodused käskisid mul seda katsetust korrata, mistõttu julgen soovitada!

Ndizi Na Nyama (Ndizi=plantaan, Nyama=loomaliha)

Vaja läheb 1 klaas vett, 0,5-1 kg loomaliha, 1 tl soola, 0,5-1 tl musta pipart, 0,5-1 tl karri pulbrit, Cayenne pipart, 3 sl õli, 1-2 sibulat, 2 tomatit, 1 sl tomatipastat, 1 purk kookospiima, 1 loorberileht, 3-6 plantaani.

Siin on liha saamine turistidel suhteliselt keeruline. Turult saab, aga valge inimene turule nii, et tal veel raha alles on, tõenäoliselt ei saa. Seetõttu oleme me kindlaks jäänud oma nurgapoele, kus vahel on ka liha. Ükskord saime loomaliha, kuid siis, kui seda vaja, siis loomulikult ei saa. Õnneks oli terve lett erineval kujul kanaliha täis. Enamasti valitseb seal täielik tühjus, muidu. Niisiis, minu meisterdis on hoopis kanalihaga.

Põhimõtteliselt tuleb kõik need asjad potti kokku keerata, eraldi praadida sibul ja tomat. Ning imeline terav pada ongi valmis, mida riisi kõrvale süüa. Vot nii. Nii palju siis kohalikust kokakunstist tänaseks.

Kipepeo

Pärast reedest tööpäeva viis meie tee meid Kipepeo bangalotesse, mis asub ringiga minnes ca 40km Dar Es Salaamist lõunas, kuid praamiga lõigates on tunduvalt lähemal - bajiajiga Dari sadamasse, 10minutine praamisõit üle lahe ja uus bajiaj Kipepeo külla. Selgus, et samas rannas oleme juba käinud oma esimesel siinoleku nädalavahetusel, kui Dani pere ja Omariga Kigambonis käisime. Kipepeo on sellest rannahotellist järgmine koht. Ainus vahe on see, et sealse snoobliku ülekaalus indialaste populatsiooniga võrreldes on siin palju kohalikke "tavainimesi"ning valgete kontsentratsioon on üle mõistuse. Siiski, üleüldine madal rahvastatus ja vaikus kaalub Kipepeol tunduvalt üle. Kuidagi, mõnus on! Türkiissinine rand ja valge liiv... Käisime ka purjetamas ning snorgeldamas - ehk siis võideldes klaustrofoobiaga vaatasime, mis kalad, meritähed, meduusad ja kaheksajalad vabal ajal teevad, kui neid potti pole parasjagu pistetud. Täitsa toredad on! Siis viidi meid Sinda saarele, kus me olime ainsad inimhinged. Ütleme nii, et kunagi olin ma naiivne ja arvasin, et Costa Rica rannad on maailma kõige ilusamad ja lahedamad. Ei, siin avanes meile täiesti sürreaalne postkaardi vaade oma valgete liivade, sinise läbipaistva vee ja rohelusega. Kui välja arvata see, et Pawel sai meduusa käest kere peale (kärvetas käsivarre ära) ja Raido astus merisiili otsa palju valusamini kui mina esimesel korral tegin, oli kõik täiesti jumalik! Eesti suve mitte-ujumine on kordades tagasi tehtud ning kehal on igasugu uued triibulised randid.
Õhtusöögid "kingfish"-i ja punase riffahvenaga olid täiesti jumalikult head ning ka nemad siin oskavad Pina Coladat teha! Tundub, et meie nädalavahetuste tshillimiskoht on nüüd leitud. Mulle täitsa hästi sobib siin lesida ja raamatut lugeda...

Banana beer

Mitu aastat enne Tansaaniasse tulekut oli mul kindel idee ühel päeval ära proovida tõelist banaaniõlu. Mu Rwada-sõber oli selle nii üles kiitnud, et ma olen seda jooki otsinud juba viimased 7 aastat. Ühel heal päeval leidsime Lillega Tallinna Kaubamajast Hollandis toodetud banaaniõlu, mis maitses magusalt ja hästi... Aga, kas see oli ka tõeline banaani õlu? Seda ma ei teadnud. Pidin järgi proovima. Ma teadsin ainult seda, et see pidi olema sarnane siidrile. Ja see, mida me kaubamajast saime, ei olnud kuidagi siidri moodi. Jube hea, seda küll.

Nüüd olen igast poest otsinud oma banaani õlu, sest siin pidi seda ka saama, eriti Tansaania lääne osas. Ühestki suurest poest ei ole ma midagi ligilähedastki leidnud... Kuni küsisin Jamesilt, meie kodustatud puuviljakaubitsejalt, kust ma seda jooki leida võiksin - ja ta juhatas mind naaber-kaubitseja juurde. Ehk siis, tulin tagsi ehtsa banaani-veiniga, nagu nemad seda inglise keeles kutsusid (kuigi, Lonely Planet ütleb sama asja kohta ikkagi banana beer).

Täna siis oleme rõõmsalt mekkinud seda kohalikku toodet. Mulle tuletab see kõige rohkem meelde kodus tehtud õunasiidrit. Lisaks sellele on temas 10 promilli alkoholi ja pärast 2 pudelit on täitsa tore olla... Ütleme nii, et nädalavahetuse ranna-tripile kavatseme justnimelt seda asja kaasa võtta :)

Järgmine peatus, Kipepeo rand.

Mbege

P.S. Meie korterikaaslane tundub väga lahe sell olevat.

Pilte elust enesest, Dar Es Salaam

Sääsevõrk, mu arm

Botaanika aed, Dar Es Salaam

Väike dush keset palavat päeva, samuti vaade Slipway ostukeskuse loungest

If you like pina coladas...

Kigamboni rand

Kigamboni rand

Meditsiinist ja muust

Elu siin Dar Es Salaamis on nagu Ameerika mägedel - kord üleval, kord all, kuid pidevalt keerises. Igav siin ei hakka. Tänaseks on linna eksploorimine end ammendanud ning ees ootavad erinevad turistilõksud ja muidu looduskaunid kohad. Linnaga ei olegi midagi muud, kui tuleb teada, kuhu oma nina ei tasu toppida, nagu iga linna puhul. Siin tuleb lihtsalt arvestada seda, et valgena paistad sa eriti välja ja siin valge e mzungu= dollarid. Taksojuhid hakkavad vaikselt aru saama, et meie ei ole tavaturistid, kes maksavad seda raha, mida nad küsivad ja kui nad liiga suurt hinda küsivad, siis me jalutame rõõmsalt järgmise nurgani ja leiame oma küüdi sealt. Puuviljamees teab ka seda, et me hakkame nagunii kauplema ja enamasti saame selle hinna, mida me tahame. Tõenäoliselt on see ikka suurem summa kui kohalikele, aga mis sellest. Poiss peab ju ka millestki teenima ja 30 eurosenti ühe mõnusa mahlase mango eest ei ole ju tegelikult palju. Eestis ja Rootsis võid sa nii heast mangost ainult unistada...

Haiglaelu on huvitav. Iga päev toob uue üllatuse. Esimesel päeval võisin ju mõelda, et osakonda sisenemiseks oleks gaasimaski vaja, aga selle tagant ei näe hästi ning võid kogemata maas lebavale patsiendile peale astuda - sest higi- ja kusehais on siin igapäevane nähtus, patsiendid ei mahu enamasti vooditesse ära ning lebavad maas olevatel madratsitel. Haiglatöö teevad ära internid. 2 korda nädalas on neil ametlik luba nõu küsida, kuid enamasti mitte oma arvamust avaldada. Tuleb teha seda, mida kästakse. Tavane ambulatoorne vastuvõtt tähendab konveierimeetodit - ehk siis, räägid arstile kaebused ära ja tema võtab esimese pähe tuleva diagnoosi ning hakkab sind ravima. Kui 2 nädala pärast parem ei ole, siis teeme selle või tolle uuringu. Ehk siis, kõigepealt ravime, kui ravi ei aita, siis uurime, mis viga (kui on enam, keda ravida). Ravimeid kirjutatakse korraga välja nii palju, kui pähe tuleb. Sageli kuulen neid endamisi pobisemas: "Mida veel?"Ka kõige raskemad patsiendid, kes meie mõistes kuuluvad kindlasti haiglasse, võibolla isegi intensiivosakonda, saadetakse raviga koju. "Kui halvemaks läheb, küll ta siis haiglasse tuleb." Nagu öeldud, muidu peaksid enamik HIV-positiivseid haiglasse panema... Mõtlemisainet on. Ma ei tea, kas arstide suhtumine oma töösse on tingitud suurest töökoormast või faktist, et enamik neist on saanud oma koolituse Venemaal ning külge on hakanud ka nõuka-aegne varjupool, aga seda võib küll öelda, et midagi on pehmelt öeldes valesti läinud. Kui ma millegi üle kahtlustavalt imestan ja proovin läbi lillede või isegi täitsa otse öeldes soovitada/parandada, siis - mina olen naine ning resident, ühesõnaga ei ole mul mingit sõnaõigust. On ka erandeid, õnneks. Need erandid on oma patsientide suhtes empaatilised, selgitavad neile, mida ravi tähendab ja miks see on oluline.

Ütleme nii, siin on kõik teisiti. Euroopalik kurtmine arstiabi kvaliteedi osas omandab minus igaljuhul uue tasandi. Tulge Aafrikasse!

Koduhoovis

Laupäev

Täna hommikul ärkan mõnusasti kell 9 õuest kostva müra peale. Tegelikult olen juba korduvalt ärganud, olen sellega juba harjunud. Kell 4 hakkab tavaliselt kõrvalolevast mosheest palvelaulu kuulduma. Pisikesed lendavad pininad on samuti igapäevane nähtus - kuid mitte täna. Eile öösel peksime üksteist iga natukese aja tagant, siis sügasime ja plaksutasime unesegaselt sääskedele Õhtul koju tulles oli kallis mees leidnud kapist veel suurema ja uhkema baldahiini meie voodile, sääsevõrgu nime all. Niiet täna öösel magasin nagu printsess, vähemalt sääsed ei laulnud ega söönud enam.
Hommikul unesegasena naeratan endamisi ja mõtlen: "Laupäev. Kaneelisaiad, mmm." See mõte oli nii tugev, et enam ei saanud magada, sest kohvi oli vaja.

Paterdasin köögi poole. Lülitasin tuuliku laes sisse. Hmm, ei tööta. Tuli - ka ei tööta. Vannitoas ka ei tööta. Raisk, külmkapp ka ei tööta. Ju siis on elekter otsa saanud. Siin on nimelt selline süsteem, et sa maksad ühes kindlas kohas elektri eest, saad vastu sellise magnetkaardi või numbrite kombinatsiooni, vastavalt mõõdiku avantseeritusele, ning laed selle mõõdikusse. Kui raha otsa saab, siis saab ka elekter otsa. Just see, mis meiega juhtus. Kohvist võib täna hommikul ainult unistada, kaneelisaiad peavad ootama suisa detsembrit. Õnneks on elekter alles äsja otsa saanud, sest jäätis on veel külm. Hommikueine jäätisega ei kõla ka halvasti...

Hakuna matata! No problem!

Kokkuvõtlikult, päike on siin soe. Inimesed on mustad, kuid enamasti väga korrektsed ja tekitavad minus tahes-tahtmata turisti tuned. Sest Lonely Planet ju ütles, et võta kaasa võimalikult koledad riided ja ole märkamatu. Märkamatuks jääda on muidugi kunst omaette  - pikad ja valged olevused. Valgeid siin muidu väga näha ei ole, muideks. Paari turisti oleme näinud. Üks valge mees üritas meid tuctucist (ehk sellisest kohalikust riksha-taolisest mopeedist) ära meelitada, et me tema tuctuciga 1000 shillingit odavamalt sõidaksime, aga vaadates seda vasakpoolset kaoses liiklust, ei olnud me sellest võidust üldse nii vaimustatud. 1000 shillingit on 4 rootsi krooni, ehk ca 40 eurosenti. No minu elu on mulle ikka kallim, kui see 40 senti. Ei tea, kas need valged ikka oskavad siin navigeerida. Mina küll ei oskaks ega julgeks.

Kigamboni rand

Kohaliku ranna oleme ka üle vaadanud, see oli siuke rikaste rand, kuhu sai sissepääsu eest ja siis see oli isegi ujumiskõlbulik. Kohalikud naised käivad ka seal riietega ujumas, aga meie kohalik usaldusallikas arvas, et bikiinid on siiski ka ok, eriti turistidele. Ja siis eemal nägingi 2 bikiinides turisti ja võtsin end rõõmsalt bikiinide väele ja jooksin ookeanisse. Vahepeal tegin küll väikse vea ja panin jalad põhja, kus üks ogakala pesitses ja mulle okkad jalga lõi, aga muidu oli täitsa mõnus.

Mangod ja muud puuviljad on siin täitsa had, kahjuks ei ole küll mango-hooaeg ja siis tuleb pooltooreste mangodega leppida, kuid Raido sõnul ei ole ta nii valmis mangot veel varem söönud. Tänu jumalale on minuga kaasas selline noormees, kes jagab minuga avokaadovaimustust, mis tähendab seda, et siinse riisi ja ubade kõrvale saab ka avokaadot ampsata. Sest ilma selleta oleks päris võimatu. Ostsime mango-chilli kastme, mida me rõõmsalt riisiga segasime. Mul pool õhtut huuled ja suu tulitas, hea et põletusville ei tekitand! Paistab, et vürts neile kohe täitsa meeldib. Tore kpll, aga hapukoort tahaks siis toidu kõrvale. Miskipärast nad sellele ei ole mõelnud.

Väike avokaado-poiss

Jambo!

Viimaseid päevi enne minekut vihtusin tööd teha, nagu tahaks 3 kuu töö ette ära teha. Kodus pakkida ja koristada jne. Keel vestil jooksime oma asjadega Karlstadi bussijaama ja siis lõpuks tekkis mingi kergendustunne. Stress on läbi ja seiklus võib alata. Sõitsime ööbussiga Arlandasse, kus mina muidugi rõõmuga magasin suurema osa ajast. Aeg-ajalt ärkasin üles, et Raidol liiga igav ei hakkaks - sest tema ju ei oska bussis-rongis-lennukis magada. Põhimõtteliselt võib öelda, et reis kestab terve ööpäeva.

Esimese asjana vaatab meile Tansaanias vastu viisa putka. Osad reisijad on sinna juba kogunenud ja neil korjab lennujaamatöötaja parajasti passe, viisataotlusi ja raha kokku. Tal on neid juba mõnus ports kätte kogunenud, kuid jõuame enda dokustaadid õnneks veel ka esimese ringiga teele saata. Ta viib nad töötajate konkusse, kust ükshaaval hakatakse nimepidi inimesi kutsuma. Alguses on ainult üks mees, kes kutsub. Hiljem on neid juba 4 või 5, niiet peab oma 360kraadist nägemist harjutama, et mitte enda korda maha magada. Tehakse pilt, võetakse sõrmejäljed, antakse viisaga pass ja head teed. Seisame nõutu näoga passikontrolli juures, kedagi nagu ei huvita, et me seal olema. Mõne aja pärast jookseb üks onu mulle järgi ja küsib, kas ma ei saanud viisat? Näitasin, et kõik on omal kohal olemas, mille peale ta vastas lahkelt, et siis ei ole vaja üldse kuskil seista ja me võime edasi minna. Imekombel on meie pagas ilusti kohale jõudnud ja ootab meid juba lennujaama põrandal. Haarame kotid ja jälle tabab meid korraks segadus, et kuhu nüüd. Satume kuhugi koridori, mis viib meid välisukse juurde. Ukse taga on ootamas mitmeid nimesiltidega inimesi ja loomulikult taksojuhte, kes kliente meelitavad. Leian oma nime kiiresti üles ja varsti longime minu kohvrit tassiva neegripoisi järel parklasse. Meid ootab kohalik kiirabiauto – positiivne algus reisile! Raido ja pagas pannakse tagumisse ossa, kus on üks pingi moodi asi. Ühesõnaga, patsiendi osa. Mina istun ette - harjumatult vasakule poole. Minu ees on üks väike karp lateks kummikindaid ning pudelike desinfitseerimisvahendit. Auto aken on porine ja sellest näeb vaevalt välja. Tuuleklaasi ei ole, sealt pääseb mõnusalt tuul jahutama. Palav on. Üldse mitte nagu Rootsi 10-kraadine ilm.

Õues on pime. Autod sõidavad suhteliselt kaootiliselt ja harjumatult valel pool teed. Enamasti ei pea isegi tuled autodel põlema ning signaal on siin autojuhu sõber. Autosid on siin seinast seina. Ilusad uued neljaveolised autod, mille vahel sõidavad vanad inimesi pungil mikrobussid ning igasugused võimalikud pisikesed punnid.

"Liis, väike probleem on. Meil ei ole vett."

Suure hooga arvasin, et ju siis on vesi kinni keeratud. Hiljem sain isegi aru, et jutt oli joogiveest. Teades, et kraanivett ei tohi juua, ei tekkinud ka tahtmist sellega isegi hambaid pesta. Otsime välja oma suuloputusvee ning oleme sellegagi rahul, esialgu. Natuke ebamugav ta ju oli, aga mis teha!

***

Pärast mõningast toibumist otsustame minna raha- ja toidujahile. Leiame haigla lähedalt sellise kohaliku näoga söögikoha. Sisenedes on koka-leti juures trobikond inimesi. Koka kohal ripub menüü. Ainus, millest ma aru sain, on chinese rice, aga kohalikku toitu otsides ei tundu see kõige mõistlikum valik. Lõpuks oskab üks mees ka inglise keelt. Raido proovib talle selgeks teha, et me tahame süüa ja palub tal midagi soovitada. "Tead sa ugalit?" "Ei, me ei tea midagi. Me tahame lihtsalt süüa kohalikku toitu, soovita midagi." "Kas teil on aega oodata?" küsib mees. "Ikka on aega. Kui kaua sellega läheks?” "Kuskil tund aega."

Nojah. Pealtnäha kohalik kiirsöökla ja oota tund aega?! Ei tundu nagu mõistlik mõte.

Mees mõtleb natuke ja siis küsib, kas me chipse sööme. Meie oleme rõõmsalt kõigega nõus, mis pakutakse, sest me ei tea ju miagi, mida nad pakuvad.

Kui me oleme jõudnud vaevalt ühe lonksu mulinaadi juua, tuleb põlles kokk laua juurde kahe metallist liuaga, kus on mitte just väga krõbedaks tehtud friikartulid, fooliumipakike, sool ja paar liistu salatit. Foolimi sees on aurav suisu-grill liha, mis tundub natuke nätske. "Ju and siis kiiruga tegid meile midagi" arvab Raido. Nuge-kahvleid meile ei tooda. Siin süüaksegi kätega, nagu kuulnud olen.

Kõht täis, tuju hea, jalutame linna poole. Päike paistab ja uus elu teeb mind üha rõõmsamaks. Tänavatel voorib palju kirevaid isiksusi. Mida edasi me lähme, seda rõõmsamaks mu tuju läheb - teepervedel müüakse mangosid ja papaiasid ja kõiki neid imelisi puuvilju, päike paistab. Ühesõnaga, täielik paradiis. Minu kõrvalt kostub aeg-ajalt torisemist: "Palav on." "Hea soe," mõtlen mina. Nii on enamikel päevadel. Eile öösel, näiteks, hakkas mul külm.

Ravimfirmadest ja nodist

Rootsis olen avastanud ühe äärmiselt toreda fenomeni. Mina, kes ma vanamoeliselt endale endiselt raamatuid raamaturiiulisse tolmu koguma armastan osta ja siis iga kord kolides kirun, et kes see loll nii palju raamatuid kogunud on. Ehk siis. Siinsed ravimifirmad ei ole spetsialiseerunud kõiksugu mõttetu nodi peale, alustades hiiremattidest ja lõpetades sokiviinast, nagu Eestis. Ei! Siin toovad nad raamatuid. Ja mitte lihtsalt ravimfirma endi väljaantud raamatuid, vaid lausa neid päris-raamatuid, mis sa mõni aeg tagasi oled raamatupoe riiulite taga ihaldavalt piidelnud. Mitte, et keegi kunagi jõuaks kõiki neid läbi lugeda, aga nii tore on, kui nad olemas on!

Pakkima?

Eestist tagasi jõudmine on tekitanud mingisuguse arusaama, et tegelikult vist tõesti peaks hakkama reisi peale mõtlema. Kõik küsivad, kas asjad on pakitud, ometi teades, et mul on ju tervelt 2 nädalat veel aega!

Mind on kõrgemate inimeste poolt hoiatatud, et Tansaanias tuleb viisakalt riietuda. Olen ju ikkagi doktor. Vaadates oma kleitide arsenali, olen aru saanud, et siiani olen ma pidevalt äärmiselt ebasündsalt riietunud. Nimelt on kõik minu kleidid liiga lühikesed. Poodides ringi käies on aga kaks varianti: maxikleidid, mille sabadele on natukene liiga lihtne komistada kui sa parasjagu pead lõvi eest ära jooksma; või minikleidid. Ükskord ma nägin ühe eesti naise seljas täpselt sellist kleiti, mida vaja - ilus, värviline ja üle põlve! Kahjuks oli ta selleks ajaks juba liiga kaugel üle tee, et teda kleidist välja tõsta. Niiet sellest kleidist jäin ma ka ilma. Kui nii võtta, siis ei olegi nagu midagi pakkida...

Sääsevõrk on olemas, isegi sääsevastased riided, mis on life-long sääsetõrjevahendiga töödeldud ja peaksid olema loodud safari jaoks. Senised katsetused näiavad, et nendele riietele maanduvatele porikärbestele mõjub see aine surmavalt, kuid sääsed jätkavad rõõmsalt oma söögikorda. Olles varem korduvalt itsitanud oma tuttavate üle, kes väidavad surmkindlalt, et välismaal on need erilised putukad: moskiitod. Ehk siis, moskiito on tegelikult tuletus inglise keelest ja tähendab lihtlabast sääske. Arvestades eesti sääskede lembelisust minu sääsetõrje-riiete vastu, hakkan oma sõnades kahtlema. Äkki need riided on tõesti ainult moskiitovastased, kuid jätab eesti sääsed täiesti külmaks. Iial ei või neid asju teada ju.

Järgmiseks ootab mind ees külastuskäik apteeki. Vaja on kastitäis meditsiinitöötaja kindaid ja käte desinfitseerimisvahendit. Selliseid luks-asju ei pidavat kohapeal olema. Meditsiinitöötajana ei ole ma reisides kunagi mingit apteeki kaasa võtnud, kuid niimoodi tekib tahes-tahtmata dilemma, kas peaks ka apteegi siit tühjaks ostma - juhuks, KUI läheb vaja. Tahaks loota, et vähemalt hambapastat kohapealt saab. Kuidas muidu neil seal nii valged hambad on...

Suvi

Suvi on nigu nihuti läinud. Paar päikselist päevagi on olnud ja 1 korra olen jõudnud Peipsisse ujumagi! Paari nädala pärast hakkab aga minu isiklik suvi aafrikas, päikse ja pillerkaariga. Vaktsiinid, nii süsti kui tableti kujul on kätte saadud, malaaria tabletid ootavad oma järge. Eks siis näis, kas järgnevad 3 kuud mööduvad õudusunenägude saatel (tablettide kõrvaltoime).

Tomatid on meie äraolekul ilusti pikaks sirgunud, niiet meie rõdul on tänaseks tomatimets. Kui väga hästi läheb, siis saab Aafrikasse teemoonaks paar oma aia tomatit taskusse pista. Niiet, kui inimesi enam ravida ei ole, siis saab aiandusega tegeleda küll. Kardula paneme ka sinna tomati kõrvale maha ja lehm mahub vannituppa ka ära. Võib korilaseks hakata küll.

Kulfi

Kunagi umbes aasta tagasi ostsime Gordon Ramsay maailmaköögi raamatu lubadusega, et vähemalt kord kuus me teeme sellest raamatust midagi uut. Tänaseks näeb asi välja nii, et mina olen korduvalt teinud oma punaste läätsede Dhali, mis on endiselt ülihe, ning Raido tegi vahepeal iga nädal sinihallitusjuust burgereid. Jah, Raido tegi mulle Ramsay mudakooki ka sünnipäevaks, mis oli samuti ülihe. Kuid nii kaugele meie kulinaarne eksperimenteerimine jõudnud ongi. Teisest küljest, kust neid molluskeid ja lambaliha ikka nii kergesti saada oleks?! Siin, Rootsis, on see tegelikult kõik palju lihtsam.

Kulfit, mida me Kalamajas armastama õppisime, on ju tegelikult ülikerge teha. Lihtsalt peab piima kaua keetma ja see on siiani tundunud hirmutav.

Täna võtsin aga kätte ja panin selle piima keema. Siiamaani keedan teda koos kaneeli, nelgi ja ingveriga. Noh, mul kaneelikoori polnud, seega tegin oma uuendused. Varsti saab suhkru ka siisse segada ja kui see kõik normaalselt välja tuleb, siis on ülitore. Sest minul ei ole õrna aimugi, mis tähendab aeglasel tulel piima keema ajamine ja siis veel aeglasema peal teda nii kaua keeta, kuni piima on poole vähem. Ega ma ju joont ette teinud potile!

Ehk siis, originaalis on vaja:
2l täispiima
130g kristallsuhkrut
3 kaneelipulka

Mina võtsin 1,5l piima ja 0,5l vahukoort (mõned meist on kulfit ka 40% koorega teinud, nagu ma mäletan) ja ajasin selle keskmisel tulel keema. Siis panin sinna maitseaineid, nagu nelk, ingver ja kaneel, sest kaneelikoort mul lihtsalt ei olnud. Minu kõige paremad mälestused on tegelikult mango-kulfist...
Siis keerasin natuke kuumust maha ja muudkui mõtlesin, et kas see on nüüd õige kuumus või mitte. Kuna oli öeldud, et umbes tunni pärast peaks piim olema poole väiksemaks keenud, siis võtsin ajalimiidi otsustavaks.
Tunni pärast lisasin suhkru, kuumutasin veel natuke, korjasin nelgitükid välja ja nüüd ta jahtub siin. Jahtununa tõstan ta oma suurepärastesse jäätisevormidesse ja sügavkülma.

Kui see asi nüüd õigesti välja tuleb, siis saab sellest meie suve teine lemmik ja külalised võivad tulla. Tegelikult siis saab ju pina-colada-kulfit ka teha - kaks ühes!

Selle suve lemmik: piña colada

Juba aastaid on mu sõbrad pidanud taluma mu lakkamatut piña colada hullust. Paljud vaatavad mind natuke altkulmu pilguga: "sulle meeldib see magus lürr?" Jah, see magus lürr meeldib mulle väga, aga mitte see lürr, mida siinkohal sageli mõeldakse. Ehk siis, see vedelik, mida pudelis liköörina müüakse - see pole kaugeltki see, mida mina mõtlen.
Oma piña coladat olen ma taga ajanud Hispaania ja Itaalia baarides, Eesti omades enamasti ei julgegi seda proovida. Hispaanias lubati mulle maailma parimat piña coladat, mille ma otsejoones tagasi pidin saatma - see oli mingi magus lürr.
Ühel päeval, kui olin omale hankinid sheikeri ja kokteilide raamatau, külastasin oma kodupoodi Maximat ja tulin sealt välja ananassimahla, kookospiima, koore ja rummiga. Jagasin seda tähtsat sündmust oma lähimate sõbrantsidega. Kõik oli imeline. Tegin retsepti järgi kõik, nagu pidi... aga välja kukkus nagu alati. Minu piña colada tuli kookospiimatükiline. Tänud Maximale!
Nüüdseks olen ma juba 4 aastat vahet pidamata oma piña coladat taga unistanud. Tõsi küll, 2 aastat tagasi käisin Costa Rical ja sain oma isu mõneks nädalaks rahldatud.
Nüüd, Rootsi Riigipäeva terviseks otsustasime veelkord proovida. Esimene kord tegime kõik retsepti järgi: 50ml rummi, 50ml ananassimahla, 25ml koort ja 25ml kookospiima. Mmmmm... kookos seekord tükki ei läinud. Aga paras alkohoolne lurr oli see. Õnneks saab vigadest õppida ja lõpuks sain peaaegu täpselt selle piña colada, mida Costa Rica randadel nauditud sai...
Trikk on selles, et nii ananassimahla, koort, kui ka kookospiima tuleb 25ml rohkem panna ja lisada natuke jäätist ja soovi korral 1tl suhkrut. Ideaalis ka muidugi purustatud jääd, aga seda meil ei olnud. Käisid jääkuubikud ka!
Tundub, et suutsin sellega isegi oma teise poole ära võluda ;) Armastus käib ikka kõhu kaudu ju!

Pariisi suvitajad Uppsalas

Kui meie oma asju pakkisime Karlstadis, kus on 28 kraadi sooja, ei tulnud kummalgi pähe, et kapis on ka paksemad riided olemas. Isegi joped ja mantlid on kapis täiesti olemas, tagantjärgi tarkusena.
Hõljusime oma kergeimas suvevarustuses Uppsala poole. Tõsi, esimesel päeval oli seal ka soe, niiet poisid olid kõik oma gay-püksid välja otsinud. Järgnevatel päevadel neid enam näha ei olnud. Külm oli.
Iga päev palvetasime, et päike jälle välja tuleks ja vihm sadamise lõpetaks, aga jumal ei võtnud meid kuulda. Särgi ja kleidi väel kihutasime mööda linna ringi nii palju, kui saime... enamasti piirdus see siiski hotellitoa ja köögiga.
Aga... kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks! Nii tore oli koju jõudes ennast teki sisse kerra tõmmata ja soojad sokid jalga panna. There's no place like home...

Uppsala

Tulin kooli. Saan 5 päeva jagu erakorralise meditsiini osas targemaks. Ehk siis, tuletan jälle meelde, mis tunne on päevast-päeva hommikust õhtuni auditooriumis istuda ja kuulata-kuulata-kuulata. Täna hommikul teatati meile muuseas ka seda, et kuna kursuse läbimise eelduseks on 100% kohalviibimine, siis kontrollitakse aeg-ajalt ka kohalviibijaid.

Loengupidajad olid äärmiselt vahvad ja üritasid isegi pärastlõunasel ajal nalja teha, sest fika-kohvini oli ju veel aega ja me olime juba vapralt pool päeva vastu pidanud - kael kange, tagumik valus ja aju täispumbatud.

Aga tegelikult tahtsin ma ju hoopis öelda seda, kui äge linn on Uppsala. Nagu enamikes Rootsi linnakestes, on siingi jalgratas äärmiselt in. Parkimiskohtadega on tipptunnil nagu ikka - neid ei ole. Ilmselt hakkab varsti jalgratta parkimine ka tasuline olema...

Uppsala võttis meid vastu äärmiselt päikselise ja rohelisena. Sellist rohelust ei ole ma sellest ajast saati näinud, kui ma viimati sellist rohelust nägin. Inimesed on kohe rõõmsameelsed ja toredad. Mis põhiline - nad liiguvad tänaval, istuvad pargis värskendavaid-rõõmustavaid jooke nautides. Nagu vana hea Tartu. Selline, tudengite kevadpäevade tunne tuli ja kohe tekkis vastupandamatu soov paki Bollino veini järgi joosta. Ja see ei olekski nii väga võimatu - sest iga nurga peal on System Bolaget!

Jalutasime muuseas ka ülikooli hoonest mööda, kus mind tabas mingi nakatav pisik. Tahtsin sealt uksest sisse jalutada ja ennast mingile erialale kirja panna. Nii tore oleks jälle üliõpilane olla. Ega ma ei teagi, mida ma seal õppida tahaks, aga küll midagi välja mõtleks.

Ütleme nii, et see linn kuidagi räägib minuga ja kutsub nagu sireen. Täitsa tore koht on, kas ma seda juba mainisin?

Suvine Karlstad

Suvine Karlstad tundub olevat mingi täiesti uus linn. Kui talvel pesitseb rootslane oma soojas urus, võimalikult vaikselt, et sooja välja ei hingaks. Heal juhul kutsub ta sõbrad külla ja naudib kõvasti ning valesti lauldes oma uut karaoke masinat. Meil on näiteks sõna-sõnalt "Final countdown" peas - sest see juhtub olema naabrite lemmik. Või, äkki tal ainult 1 laulu plaat ongi... Võta sa kinni...

Talvel liiguvad mõned hullud ratturid, kuid tänaseks on jälle nagu mesilasparv lahti lastud. Ette ei tasu jääda, saad nõelata.  Kui sügise poole oli natuke naljakas metsaservalt mahajäetud jalgratast leida, siis nüüdseks on see juba täiesti tavaline nähtus. Ka keset tänavat lähed sellest rattast lihtsalt mööda, sest küll omanik kunagi tuleb. Kui ei tule, siis saab ratas lihtsalt uue omaniku. Tavaliselt käid sa sellest rattast mõned nädalad mööda - kas ta siis jõuab uue omaniku või politseini, selle jälile ei ole me siiamaani jõudnud. Raido peaks vist detektiiviks hakkama, et nendest müsteeriumitest lõpuks ometi aru saada.

Lapsed jooksevad igal pool ringi, motomehed põristavad majade vahel ja tõestamaks, et nad siiski on olemas ja näitavad, et talve jooksul ei ole mootor mitte ära roostetanud, vaid teeb topeltkoguses häält. Naabrinaine on oma maalimismaterjalid välja otsinud ja näitab neid maja ees laual. Ise on ta nagu uru-inimene - niipea, kui keegi maja lähedusse satub, poeb ta kiiresti ja hirmunult oma urgu tagasi. Ütleme nii, et tema varju olen ma nii mõnigi kord näinud. Ükskord talvel tuli ta kogemata just siis koju, kui mina välja läksin ja ta oli sunnitud minuga põrkuma ja kätt suruma. Muidu, peale kohutava suitsu, mis nüüdseks tuleb juba mõlemalt poolt - maja eest ja maja tagant - ei saaks me arugi, et meie all ka keegi elab. Kingiks ometi keegi talle piibu ja mõnusalõhnalist tubakat!

Ja huvitaval kombel ei olnud ma täna ülinördinud, et pidin ületundide abil ennast paberikuhjadest läbi sööma... Ei, ma läksin rõõmsal sammul poodi Corona järgi, mida ma siis rõdul nautisin. Minu pisikesed maitseained on poole päevaga sellise spurdi teinud, et samas tempos jätkates saab varsti tomati-basiiliku salatit! Mozarellapuu peaks ka järgmiseks aastaks rõdule istutama...


P.S. Ma käisin täna täiesti ilma sukkade-sukapüksteta tööl ja mul oli ikka palav!

Suvest ja tomatitest

Lõpuks ometi on ka Rootsimaale kevad-suvi tulnud. Nädalavahetusel unistasime Eesti suvest, põhiliselt nende mõnusate isa kasvuhoonete tomatite ja kurkide pärast. Nii suur igatsus tuli peale, et võtsime rattad alla ja põrutasime Plantagenisse. Nüüd kasvavad meil rõdul oma maasikad ja tomatitaimed. Kui me aednikuna feilme, noh, siis vähemalt oli tore rõduääre alt naabritele mulda pähe raputada - terve talve on ta ju meie magamistuba üritanud suitsusaunaks muuta, arvestamata seda asjaolu, et talvel ei ole teab kui soe... minu traditsioonide järgi peaks saunas ikka soe olema. Kallis elukaaslane küll on seda vaatevinklit ka muutnud - enam ei jookse 140 kraadisesse sauna kui maailma parimasse depilatsiooni.

Niimoodi kasvab salat. Niiet mühiseb!

Jooksmisest

Täna hommikul kell 5 helises mu äratuskell, sest pidime Stockholmist Karlstadi jõudma. Ehk siis, pidin nii kiiresti kui võimalik tööle saama.
Eelmisel päeval oli olnud globaalmeditsiini ettevalmistuskursuse viimane päev, mis tähendas palju emotsioone. Esiteks tahaks olla Tansaanias nüüd ja kohe, ei taha oodata septembrini. Raido sai kõvasti rootsi keelt kuulata ja harjutada, nii et aju huugab. Mina sain oma ajurakke kärsatada rootsikeelse majandus-poliitika juttudega.
Igaljuhul, jõudsin tööle. Pärast tööd läksin läbi saju töökaaslastega kohtuma, et nendega kohalikule kevadjooksule minna. Vihma kallas, mistõttu võtsin julgustuseks pudeli veini kaasa, kuid seda ei läinudki vaja - olime ohvrilikult otsustanud igaljuhul kõndida/joosta. Mina, kes ma algkoolist saati jooksmist vihkan (see on jube tugev sna ja ma üritan seda teadlikult üldiselt vältida, aga jooksmise koha pealt see lihtsalt on nii, ma ei saa sinna midagi teha), otsustasin, et kõndimine on jama - tuleb joosta. Kui juba kevadjooksule minna, siis ikka joosta. Seda maad kõnnime me nagunii vähemalt igal nädalavahetusel.
Nii ma siis uppusin kõigepealt inimmassidesse ning seejärel üritasin järgneva 5-kilomeetrilise soparaja joosta - mängida ussi läbi rahvamassi ning iga hinna eest kõigist ette jõuda. Poole pealt oli kergem, sai joosta ka. Õnnelikult jõudsime finishisse, ise ka üllatunud, et süda ja lihased jaksavad joosta... Saime sealt hunniku mõttetud reklaamnänni - sest rootslaste sponsorid on ju kitsid, ei mingeid kruiisi või teatripileteid! Ei, selle asemel saime konserveeritud purustatud tomatid! Asi seegi, tudebgitoit ju :D

Homme ilmselt lihased valutavad nagu hirmus - aga keda see enam huvitab...  see on ju vana peatükk selleks ajaks!

Africa calling

Keegi tark kunagi ütles: "be careful what you wish for." Minu puhul on minu unistused enamasti ajast ees. Oi, kuidas ma tahtsin ülikooli ajal Rootsi tööle minna. Uurisin ja kirjutasin ja üritasin - aga kuidagi ei saanud. Siis, kui ma seda enam ei tahtnudki, otsustas maailm aga ukse avada.
Teine unistus sai alguse 12ndas klassis Andrus Allpere tunnis, kui ma otsustasin misjonäriks hakata. Astusin oma esimese sammu ja läksin arstiks õppima. Teist sammu hakkasin võtma ülikooli lõpus - tahtsin minna vabatahtlikuks Aafrikasse. Aga Costa Rica tuli ette (see on teine müstika - need asjad, mis vahele astuvad, muutuvad unelmaks). Olles otsustanud vabatahtlikuks Costa Ricale minna, kutsus mu tuttav mind Tansaaniasse tööle. Kahjuks pidin ära ütlema, sest Costa Rica juba ootas. Residentuuri ajal otsisin teid Aafrikasse. Enne jõudsin Rootsi. Aga kõik teed peavad ju millalgi Rooma viima... ehk siis, minu puhul Aafrikasse (sel korral).

Tänaseks tean seda, et
-septembrist on minek
-järvedes ei tasu ujuda
-Kilimanjaro jääb seekord tõenäoliselt vallutamata, kuid seal leidub ju hunnikute viisi ilusaid saari ja safarisid
-Tansaania on 4. kohal loodusliku mitmekesisuse poolest
-riideid ei tasu õues kuivatada ja triikimine tuleb uuesti selgeks õppida
-meiega samaaegselt tuleb sinna üks pere, mille kõige väiksem liige on 1,5 aastane
-swahiili keel on kummaline, aga õpitav. Näiteks "Hujambo! Mimi ni Liis" Täiesti loogiline ju!

Kui nii edasi läheb, siis kes teab, võibolla ühel heal päeval saab minust ka endokrinoloog ja/või dietist...