esmaspäev, 17. oktoober 2011

Kleidid vol 2

Müsteerium on lahendatud - Karlstadi linnas siiski ON ilusaid kingi ja ilusaid kleite-seelikuid. Poes. Võibolla ka inimeste kappides, kuid kindlasti mitte neiude seljas. Tänavapildis prevaleerivad siiski lohvakad joped ja tossud.
Poest mantlit otsides läksin nii mönestki kleidist mööda, mis hiljem kripeldama jäid. Aga ma ju otsisin mantlit - ei saanud hakata kleidi-ralliga pihta. Pealegi, kui siin kleite nagunii ei kanta, siis pole ju kiiret! Ma jöuan ükshaaval kôik need ilusad kleidid oma kappi osta - erinevus on aga see, et vahel viin ma kleidid tänavale jalutama ka. Ausöna!

teisipäev, 11. oktoober 2011

Kaneelisaiad-lihapallid

Kunagi olid sellised ajad:

*Elasin ühikas. Ma ei olnud peaaegu kunagi näljas, sest mul oli alati kaerahelbeid. Nendest sai hommikuputru teha ja pärast pidusid sai club Tallinnast trepist üles mindud ja ühikas kaerahelbeputru (parimatel päevadel ka tatrahelbeputru) vaaritada. Kolme peale oli meil üks piim ka rödul, sest külmkappi meil alguses ei olnud. Hiljem saime külmkapi, kus oma piimapakki hoida ja veini külmetada. Muuks otstarbeks me seda külmikut ei vajanud. Ahjaa, valetan, headel päevadel sai jogurtit ka hommikuni külmkapis hoida!

*Endiselt ühikas. Pealinnast tuli kohale minu tolleaegne noormees. Tegi külmkapi lahti, pani selle pôlastavalt kinni: "Pähh, teil pole isegi peekonit?!? Ma ei saa ilma peekoni ja munadeta päeva alustada!" Pakkusin, et pühapäeva puhul vôin isegi piimaga putru teha, aga sellest ei olnud abi. Vöibolla sellest peekonipuudusest ajendatuna tegi ta tüdrukutele siiski rôômu ja ostis vortsi. Seda täiesti tavalist keeduvorsti, millest me olime nädal aega unistanud. Saia raha olime kahepeale kokku saanud, aga vorsti jaoks ei jätkunud.

*Elasime üürikorteris kolmekesi - Petersonide dünastia esindajad neiu Lill ja neiu Liisu ning mitte-Peterson neiu Tiina. Meil käis sageli külalisi. Meil oli ka külmkapp. Iga kord kui külalised tulid ja külmiku avasid, leidsid nad sealt hulganisti imelisi asju, mida süüa (peekonit ei olnud endiselt isegi selles kapis). Viisakate inimestena küsisid nad luba. "Ei, see on Tiina oma", oli alatine vastus. Petersonid on paraku teada oma laisa kokanduse osas. See ei tähenda, et me ei oskaks ega tahaks süüa teha. Vastupidi, liiga hästi oskame - köik saab kohe otsa.

*Elasin Tallinnas. Oli külmkapp, enamasti oli midagi seal sees ka. Nälga ei jäänud.

*Elasin metsas. Oli külmkapp. Teate, liiga väikseks jäi! Peekon ei mahtund ära, pidi jube kiiresti sööma!

Nüüd on sellised ajad:
*Elan Rootsis. On kaks külmkappi. On ebaharilikult palju süüa, head süüa seejuures! Isegi peekonit vöib leida. Aga, külalisi ei ole!
Sügavkülmas on alati ootamas ühed kaneelisaiad, mis ootavad omanikke. Ise ei ole siin ju mötet teha, poe omadki on nii head ja ajavad toa mönusat küpsetamislöhna täis. Ükskord ma tegin siiski kooki ka, ausöna. Aga see sai jube kiiresti otsa miskipärast...
Teine asi, mis alati peab ühes rootsi külmkapis olema, on lihapallid. Uskuge vöi mitte, aga väikevennal on öigus (ja Karlssonil). Jube head on need asjad! Kuidagi nagu teistmoodi head kui Eesti omad.

Ilmateade

Tänasest ei saa ametlikult enam seenele minna. Seda teatasid mulle hommikul mu jäätunud sörmed ja lähemal uurimisel selgus, et ka hallad on maha tulnud. Ônneks ei ole see siiani veel tähendanud halle ilmasid, siin Rootsis loodetavasti on mingid toredamad vanarahva tarkused.
Kui eile olime üllatunud, et meil kodus köetakse, siis täna hommikul olime üllatunud, miks piisavalt ei köeta. Aga selleks tuleb enamasti radiaatori nuppu keerata, et soojust rohkem tuppa mahuks.

laupäev, 8. oktoober 2011

Õnnehetk

Täna pärast hommikust mõnulemist ja lubadusi, et ei mingeid kaubanduskeskusi täna, sattusime kogemata ikkagi meie iga-laupäevasesse rutiini, mis algab mõnusa kohvi ja filmiga; järgneb tiir kasutatud mööbli poes ning seejärel hullumine toidupoes (seda viimast lubasime küll teha vaid kord kuus!). Ehk siis, raamaturiiul on meil nüüd ka.
"Jalutame korraks Willysesse ka, saia on vaja."
Ehk siis avastasime endi jaoks täiesti imelise poe. Esiteks on see täis igasuguseid erinevaid ägedaid puu- ja juurvilja, muuhulgas sain siit kauaigatsetud plataani. Ja siis... momendil, kus sa seda kõige vähem ootad, kui sa oled juba lootuse kaotanud - seal nad on, croissandid!!! Olime juba arvanud, et mu töökaaslased, kes midagi croissantidest rääkisid, ei teadnud üldse, mis asi see croissant on - sest Karlstadi linnas ei ole meie mitte ühtegi croissanti näinud. Nad siiski ei valetanud!

reede, 7. oktoober 2011

Samres

Esimesel töönädalal istusin teiste arstidega koos vastuvõtul. Telefonitunni ajal, kui rootsi tohter telefonile vastas, kumises minu peas vaid: "Resebeställningen, hej!" Sest järgnev küsimus oli ju ka siin seesama: "Kan jag fa ditt personnummer, tack!" Seejärel, meenutades oma telefonikarjääri algust, tekkis refleks seda isikukoodi kohe kirja panna, et numbritest arusaamist harjutada. Natuke ringi vaadates ja ennast kitlis leides, sain iga kord sellest de ja vu'st aru. See aga ei tähendanud seda, et ma järgmise telefonikõnega sama de ja vu'd läbi ei elaks...

Nüüdseks ma enam teiste kõrval ei istu. Jumal tänatud, veel ei ole mul oma telefonitundi - patsiendid satuksid suhteliselt segadusse, kui ma neid Samresi nimel tervitaks... Niigi üritavad paljud mulle selgitada, et kutsuvad siis Samresi endale järgi, lisades sinna juurde selgituse, mis see Samres on...

F som färdtjänst

teisipäev, 4. oktoober 2011

Teooria ja praktika



Päevast-päeva räägime patsientidele, et nad peavad kaalust alla võtma, suitsetamise maha jätma, dieeti korrigeerima, liikuma ja üleüldse - terve olema. Istud kabinetis, suits suus, paks nagu vana lohe, ja muudkui seletad. Teoorias oleme me ju tugevad, tervelt 6 aastat õppinud!

Rootsis piisab sul vaid tänaval korraks seisma jääda, ning juba oled jalgu jäänud mõnele energilisele vanamemmele, kes enesekindlalt oma rulaatori najal kaubanduskeskuse poole vurab. Mõnikord läheb hullemini ja saad täistabamuse jalgratturilt, sest sa oled kõnniteel ühe sammu kõrvale astunud (loe: sõidurada vahetanud), kasutamata suunatuld või unustanud üle õla kiigata. See rattur võib vabalt olla 90-aastane onu või tädi. Sest siin on kombeks oma pika elu lõpuni jalgrattal liigelda ja bingot mängida.

Lisaks golfiautole, mis majade vahel liiklemiseks oleks täiesti ideaalne liikumisvahend (tee kliinikust koduni on üleni ülesmäge!), oleme avastanud uue ihaldusobjekti liiklusvahendi näol. Elektriline ratastool! Siin näeb see välja nagu väike auto, millega võib samuti kõnniteel kärutada kõikidest autoummikutest mööda. Tasa ja targu muudkui veered...

Igaljuhul. Mina tahan ka olla selline vanamemm, kes 90-aastaselt metsas seenel käib ja metsa läheb jalgrattal. Kunagi leppisime sõbrantsidega kokku, et 30-aastaselt peame elu tipp-vormis olema. Ja kuidas sa selgitad inimestele, et liikuge rohkem ja olge terved, kui sa ise juba väiksest mäest ülesminekul hingeldad. Ja varsti peaksid olema oma elu tipp-vormis?!?

Ühesõnaga, paneme teooria praktikasse. Teate, kui valus see on!? Treenimise alguses võib ka anatoomia selgeks saada! Sest sul valutavad sellised lihased, mille olemasolust sul ainugi pole. Muidugi, sest sel päeval, kui seda lihasgruppi õpiti, olid sa haige või lihtsalt väsinud.

Ühesõnaga: teooria ja praktika käivad ikka käsi-käes.