Ryanairist

Vaatan aknast välja pimedusse. Tuul paiskab puid pikali ja üldse on tore. Kui Eestist tulema hakkasime, siis oli sama tore. Stockholmi jõudes oleks nagu lõunamaale sattunud - päike paistab, ilm on soe, tuul peab siestat. Karlstadis tuul aga ei puhka.
Täna viis mu sambo oma ema lennujaama, taas kord saime pöidlaid hoida, et lennuk ikka lendaks. Vist lendas, tagasi ei ole ta veel tulnud. Selle emade migratsiooniga oli üks tore asi veel - nimelt õnnestus mul Ryanairi pilet osta 26ndaks detsembriks Stockholmist Tallinnasse. Pileti vahetamine oleks piletihinnast 3-4 korda kallim olnud. Oli küll korraks dilemma, et kas peab ema jõuluks siia importima ja ise Tallinnasse minema... Aga seekord otsustasime siiski jõule koos pidada ja emale uue pileti muretseda, seekord siiski Tallinn-Stockholm-Tallinn, mitte vastupidi.

Aga Ryanair on selles suhtes väga tubli. Pidevalt temaga lennates võib isegi nooremaks jääda, sest sageli juhtub see, et ta viib sid ajas tagasi. Näiteks, meie 1 tund kestev lend jõudis 45 minutit plaanitud ajast varem! Oleks natuke pikemalt lennanud, oleks raudselt miinusesse jäänud...

God Jul!

Nüüdseks olen oma verivorstilaadungiga maabunud oma kiir-jõulukülastuselt Eestist. Sain küll siin ka proovida kohalikku jõululauda, mis oli rikkalikult igasugu hõrgutisi täis. Magusat heeringat, mis oli küll sinepi, küll äädika, küll peedi kastmes. Selline jõuluhõrgutis nagu peedisalat (loe: ilma heeringata rosolje) ning erinevad kalatoidud ei puudunud mitte laualt. Singid-vorstid-lihapallid jms. Magustoiduks riisipuder kaneeliga. Nagu ma rootslastele ütlesin, siis oli see parim rootsi jõululaud, kus olnud olen (sest see oli ju esimene kord). Kui täpsustada, siis vähemalt see konkreetne toidulaud oli tore ja külluslik laud, aga... enamik asju sööme me ju iga päev. Nad imestasidki, et ma olen riisiputru varem söönud... "jah, aga see on meil ju tavaline hommikusöök". Eestlase moodi tundsin ikka soolasest toidust puudust (soolasest toidust, kuhu ei ole suhkrut lisatud) ja hapukapsast-verivorstist. Kodune lambapraad ja hapukapsas-verivorst on ikka üle kõige! Vot.

Jälle üks pühapäev

Paistab, et mind on tabanud toredate pühapäevade nakkus. Tänasel 4. advendil käisime kohvi joomas teiste kohalike väljamaalastega. Uskumatult tore oli üle pika aja inimestega aega veeta. Kuna me pole seda nii ammu teinud, siis alguses nagu ei osanudki muud teha kui kohvi juua. Õnneks olid meie uued kohvisõbrad osavamad ja meelitasid meid Värmlandi muuseumis toimuvale jõululaadale, kus oli hunnikute viisi käpikuid ja puidust käsitööd müügil. Meie kasutasime ära aga kaks ühes paketti ja piilusime ka muuseumis ringi. Põhimõtteliselt sain selgeks, et Värmland on Rootsi naba. Kui Värmlandi ei oleks olnud, siis ei oleks Rootsi pooltki nii tore, nagu ta nüüd on. Nojah, Selma Lagerlöf ju ikkagi elas siin! ja nagu muuseumitele kombeks, oli ka siin kohustuslikus korras hunnikute viisi kive ja luid ja kirveid. Aga see pole veel kõik, siin sai ise linnale energiat toota - torudest puhuda, vändata ja puitu põletada. Ja kiirabiautos sai ka istuda ja üldse oli täitsa tore.
Nüüd ei pea me ilmtingimata kahekesi viimaseid shokolaadikoogi tükke endale sisse toppima, vaid saame kutsuda sõbrad appi seda rasket tööd tegema.

P.S. päkapikud sositasid mulle, et järgmine pühapäev saab veelgi toredam olema!