Paistab, et mind on tabanud toredate pühapäevade nakkus. Tänasel 4. advendil käisime kohvi joomas teiste kohalike väljamaalastega. Uskumatult tore oli üle pika aja inimestega aega veeta. Kuna me pole seda nii ammu teinud, siis alguses nagu ei osanudki muud teha kui kohvi juua. Õnneks olid meie uued kohvisõbrad osavamad ja meelitasid meid Värmlandi muuseumis toimuvale jõululaadale, kus oli hunnikute viisi käpikuid ja puidust käsitööd müügil. Meie kasutasime ära aga kaks ühes paketti ja piilusime ka muuseumis ringi. Põhimõtteliselt sain selgeks, et Värmland on Rootsi naba. Kui Värmlandi ei oleks olnud, siis ei oleks Rootsi pooltki nii tore, nagu ta nüüd on. Nojah, Selma Lagerlöf ju ikkagi elas siin! ja nagu muuseumitele kombeks, oli ka siin kohustuslikus korras hunnikute viisi kive ja luid ja kirveid. Aga see pole veel kõik, siin sai ise linnale energiat toota - torudest puhuda, vändata ja puitu põletada. Ja kiirabiautos sai ka istuda ja üldse oli täitsa tore.
Nüüd ei pea me ilmtingimata kahekesi viimaseid shokolaadikoogi tükke endale sisse toppima, vaid saame kutsuda sõbrad appi seda rasket tööd tegema.
P.S. päkapikud sositasid mulle, et järgmine pühapäev saab veelgi toredam olema!
2 kommentaari:
järgmine pühapäev tuleb vist juba ühes hoopis teises kohas? :)
:D jaaa. See pühapäev, mis nüüd oli, oli veel siiski Karlstadis koos kalliste sugulastega... aga järgmine tuleb teises kohas teiste sugulastega :P
Postita kommentaar