Tartu-elu viimased päevad

.
Täna hommikul ärkas üles vist üks täitsa uus tüdruk. Eile õhtul sai veel viimaseid kordi oma kiire-kõnelisi eestipärase diktsiooniga "Resebeställingen, hej!"-sid tuulde loopida, nautida veel viimaseid kordi kuidas sind poolakaks peetakse ja kohvile kutsutakse, kuidas su rootsikeele oskust kiidetakse või neetud rassistiks kutsutakse, kuidas peale kõne lõppu kuuled, et see oli jälle välismaalane... Nüüd on mulle selgeks saanud, et minust ei saa iial "eesti arsti", kes Soome-Rootsi parematele jahimaadele põrutab. Siis oleksin ma igavesti lihtsalt üks utlänning.

Ärkasin üles kogu oma maise vara keskel, mis tuli valgel hobusel Tallinna-kodusse toimetada. Sai natuke trepi-jooksu 4nda korruse ja "hobuse" vahet tehtud ja kruiisimine võis alata. Enne tuli loomulikult notsu-kummikommidega end varustada, et pikal reisil ometi nälga ei jääks. Ei jäänud.

Vana aasta sees jõudsin veel oma lapsepõlve-mängumaadel käia - Vilusi maja seisis nukralt omal kohal, mu armas vanaema pilve pealt lehvitamas. Viisin vanaemale jõuluks soojust ja sära ning kohendasin tekki, et tal parem oleks... Ta on alati olnud minu lapsepõlve päike, temal olid kummutis alati kõige magusamad kommid (mis olid eriti magusad siis, kui neid salaja näpata... ükskord olid Twisti kommid, mõtelge!), kelgutama minnes ei passinud ta kunagi mäe otsas nagu lapsevanemad ega lugenud sõnu peale, et ära ikka tee peale sõida ja vaata, et keegi sulle otsa ei sõida - tema oskas ise ka kelgutada (see pole tegelikult üldse keeruline tegevus!). Ta saatis sind iga päev kooli - kuigi sina ju polnud enam memmekas, sa ju oskasid juba ise kooli minna... kuid tagantjärgi mõeldes polnud midagi paremat sellest, kui vanaema käekõrval läbi lumise männipargi jalutada. Pärast teismeigagi muretses ta su käekäigu pärast: kas sa ikka tanssi oskad? Liisukene, ma nii kardan et sa lähed mustale mehele... Oi Liisukene, sina ei ulata pliidi pealt tikke võtma, las ma ise...
See väike päike on mul alati kaasas, ükskõik kuhu ma ka ei läheks. Ja vanaema - ma luban, et ei lähe mustale mehele!

Rohelised jõulud

Jõul 2006 tuli eriskumalisel moel. Jõululaupäeva hommikul ärkab papa Parker üles ja kuulutab oma tütrekesele, et maal jäi toomapäeval muru niitmata ja auto pesemata. Nii tõttasid papa ja mamma Parker tänasida toimetusi tegema ja lindudele jõululauda katma. Aga õigus. Lindudele ei olegi vaja lauda katta, nende jõululaud on juba suvest saati kaetud olnud.

Enne jõulu-nuuma kui päkapikud veel kõndida jaksasid, tuli jõulurõõmu viia ka neile, kes jõululaupäeval üksi kodus küünalt põletavad. Jõulud on ju ikkagi andmise aeg...

Lisaks andmisrõõmule, ei tohi unustada, et tegelikult on perekond see, mis on tähtsaim üle kõige. Vahel võib see soe tunne ületada ka lapseliku ootusärevuse ja saamisrõõmu - nimelt jõuluvana ja ta kingikoti. Sest mõnel aastal läheb ka nii, et kõik tõesti lubadusest, et sel aastal kinke ei tee, ka kinni peavad. Ilmselt see jõuluvana ikka mõnda porilompi ära uppus või ajas aastaajad kliimasoojenemise tõttu sassi. Sellele vaatamata võivad jõulud olla imelised...

RAHULIKKE JÕULE TEILE KÕIGILE, MU KULLAKESED!!!

P.S. Kui nüüd kõik väga ausalt ära rääkida, siis kõik jõuluvanad ka ära ei eksinud. Niiet nüüdsest olen igati varustatud väikeste printsidega :) ja jään ootama väikse veidra mehikese härra Huu külaskäiku

Veel koolilaps

Mingi imelik värk on. Mul on homme viimane koolipäev. Muidugi käib selle juurde pisiasi, et homseks peaksin teadma kõike kuulidest-haavlitest-kirvestest-ja-nugadest, autodest ja rongidest, nööridest ja kõigest muust huvitavast. Seda ma otseloomulikult ei tea - aga lähen panen oma loomuliku intelligentsuse proovile. Vat nüüd on kahju küll, et nii korralikus sõpruskonnas üles kasvasin. Oleks ikka mõni pätt ka olnud, vat kui lihtne siis oleks!
Lisaks sellele, et kool otsas on, saavad kõik kasekese ja mõmmikommid ka kohe otsa. Täna pidin terve käterättide kuhila läbi tuulama selleks, et seda väärtuslikku mõmmikommi saada. Head lapsed ikka saavad kommi ju!
Ahjaa, nüüd peaks veel mõne ilusa poisi ka ära rääkima, sest tegelikult ka on jube tore hunnikuteviisi tarkust ja muidu lahedat kraami Tartu-Tallinn manteel sõidutada. Onja? ;)

Varsti saab piparkooki!!! :D :D :D Katsuge te mulle midagi vastupidist väita!

...oma hinge eest tuleb hoolt kanda

Mõtlesin, et seletaks oma viimaseid arglikke rõõmuhõiskeid... Nimelt sai kõik alguse 1. novembrist, mil esitasin avalduse, et Euroopa Noortega aastaks ajaks Kostariikale lastehaiglasse laste "ingliks" minna - käia ja lohutada ja mängida, et lapsed kõik valu ja haigused unustaks... Reedel sain teada, et nüüd sõltub kõik vaid minust - kas hüppan alt ära või lähen oma pikaajalist seiklusjanu kustutama. Nüüdseks on mu projekt kinnitatud.
Kas mu unistus ongi jätta kedagi enda järgi igatsema? ja ilmselt ka ise igatsema - vaatamata surfilainetele, igast huvitavatele mardikatele ja lihasööjataimedele, pisikestele mustadele inimestele ja loomulikult aastaringsele +21le... Aga unistused tuleb ju siiski täita, muidu saad vanaks ja polegi oma lastele midagi rääkida (et kuidas Fidel Castro aiast sai sidruneid pätsatud ja kahekesi ühe tuusikuga Kaukaasias käidud)...
Esimene mõte, mis peast läbi käis, oli see, et kuidas ma jõulud ilma lumeta üle elan... Vaadates aknast välja, kuidas rohi rohetab ja porilombid sillerdavad, mõtlen, et olekski tore veeta jõulud rannas peesitades - nii vahelduse mõttes, teate küll.

Vuuhhhhuuuuu!

Kostariika, here I come :D

Singing in the rain

Einoh... ilus detsember on! Täna tööle tulles mängisime Kadriga Mary Poppinsit - ainult et vihmavari ei pidand kahjuks vastu, muidu oleksime juba Inglismaale lennanud. Aga ei läind jälle õnneks! Eks homme proovib jälle...
Aga surfilauast ja kalipsost oleks täna küll kasu olnud. Tööle jõudes olin läbimärg nagu oleks riietega dushi all käinud. Oleks pidand ikka trikoo selga panema... aga noh, siis võiks selle hoopis tööl selga panna - vähemalt üks kuiv riietusese ;)

La vita e bella

Varsti saab lennukijaamas üht suurimat eluarmastust käega katsuda jälle. Mu teine suurim armastus viib mu sinna. Teda saab ka käega katsuda :P
Need pisikesed Tallinna-lõbud: kõiki kullakesi näeb... ja loodetavasti mahuvad nad kõik ka graafikusse ära. Sest millegipärast on jumal nädalavahetused nii lühikeseks loonud.

A muidu on elu täitsa superluks! Kui jõuluvana oma penikoormasaapaid porilompi ära ei kaota ja ikkagi heade lasteni jõuab, siis on eriti mycket bra!
Mu vennaraasul on täitsa oma Aura saun - selle erinevusega, et seal laval ei laiuta pensiuneerid ega kilka 3-klassi tüdrukud, kes on klassiekskursioonil ujulasse. Vot nii superluks lausa!
Eelmisel nädalavahetusel sain vähemalt kolme inimest shokeerida faktiga, et mul on ainult niiiiiii natuke lõpueksamist puudu - aga ärge te sellegipoolest lootke, et siis teile tasuta piiritust ja näidisravimeid tooma hakkan. Oo ei! Mul läheb neid omalgi vaja!

Ja üldse! Milleks ma siis eelmisel aastal omale suusapüksid ostsin - porilombis surfamiseks või?!?! Miski on mäda siin Eesti riigis, ma ütlen!