pühapäev, 25. märts 2012

Eestist

Täna hommikul ärkasin tormituule möllamise peale üles ja avastasin, et ka lumi on maha sattunud. Lennukid ikka lendavad, juba kontrollisin. Jah, täna lendan tagasi Rootsi ja lähen home juba tööle. Puhkust läbi nagu niuhti.

Nädal aega Eestis, mööda halli ja sopast Tallinnat sai nüüd otsa. Sõprade näol paistis muidugi ka siin päike, aga olgem ausad – ikka jube hall on Tallinn! Liikulus on närviline ja inimesed on närvilised. Sellest hoolimata tundus mulle, kiirteefoobile (sest no teate küll, kiirteel sõita on lust ja lillepidu, aga sinna peab ju sõitma ka!), et Tallinnas on autoga lihtsam sõita, kui Karlstadis. Olles selle just kõva häälega välja öelnud, möödusime hirmsuurest ja sügavast august keset asfaltteed ja paar minutit hiljem ohutuledega seisvast autost, kellel oli augupoolne kumm jumalast tühi… Vaesed papi-mammi istusid nukra näeoga autos ja ootasid justkui midagi. Loodetavasti ei kiirustanud nad lennureisile.

Muidu oli tore näha, et Tallinn on endiselt samas kohas ja kallid inimesed on endiselt sama toredad, nagu vanasti. Latted on endiselt head ja Eesti jäätis on üle prahi. Nüüd ma siis istun keset päikselist Nyköpingut ja kui mul seda talvejopet käevangus ei oleks, siis tunduks hommikune lumepuhang nagu unenägu. Võrreldes hommikuga, võib öelda, et olen sattunud troopikasse. Mu süda jäi küll natuke Eestisse maha – loodetavasti saabub ta lähimal ajal kiirkulleriga järgi. Telegrammiga on kahjuks keeruline.

Home is where the heart is.  Üks jumalast tark inimene ütles seda (ta pidi ikka väga tark olema, sest kuidas ta muidu teaks).

neljapäev, 8. märts 2012

Lumepühad

Hommikul kui silmad lahti tegin, oli väljas midagi imelikku toimunud. Viimased 2 nädalat on meil olnud sulaselge kevad ja palju päikest. Öö jooksul oli aga maha sadanud 10cm-ne lumevaip. Võib vist öelda, et selle talve pakseim lumi! Isegi agarad rootslased ei osanud sellise imega enam arvestada ja olid lumetraktorid suvepuhkusele saatnud juba. Tööle minnes tervitasin rõõmsalt naabrimeest, kes uhkelt oma lumepuhuriga teed puhtaks tegi - lõpuks ometi oli tal sellest masinast kasu, mis muidu terve talve garaazhis tolmu kogunud oli. Ülekäiguraja juures sai terve buss vaadata, kuidas ma üle lumehange kõnniteele hüppasin, mille peale bussijuht rõõmsalt naeratas ja mulle lehvitas.
Lõuna ajal koju minnes olid enamik teid juba puhtaks lükatud, osa lumest ära sulanud (aga seda sajab muudkui juurde! Kas ta siis ei tea, et nädalavahetusel tuleb +12 kraadi?!). Lapsed olid kelkudega mäele roninud. Kui ma nendeni jõudsin, siis üks valgepäine ingel küsis minult: "Kuule, miks sa koolis ei ole?" Olin heast komplimendist nii liigutatud, et alguses ei tulnud mulle pähegi, et äkki ta tahtis et ma arvaksin, miks nemad koolis ei ole. Kõrvad kuulevad ju ikka seda, mida nad tahavad. Ja üldse, miks nad ei võiks kasutada imelist koolipäeva selleks, et kelgutada?