Uppsala

Tulin kooli. Saan 5 päeva jagu erakorralise meditsiini osas targemaks. Ehk siis, tuletan jälle meelde, mis tunne on päevast-päeva hommikust õhtuni auditooriumis istuda ja kuulata-kuulata-kuulata. Täna hommikul teatati meile muuseas ka seda, et kuna kursuse läbimise eelduseks on 100% kohalviibimine, siis kontrollitakse aeg-ajalt ka kohalviibijaid.

Loengupidajad olid äärmiselt vahvad ja üritasid isegi pärastlõunasel ajal nalja teha, sest fika-kohvini oli ju veel aega ja me olime juba vapralt pool päeva vastu pidanud - kael kange, tagumik valus ja aju täispumbatud.

Aga tegelikult tahtsin ma ju hoopis öelda seda, kui äge linn on Uppsala. Nagu enamikes Rootsi linnakestes, on siingi jalgratas äärmiselt in. Parkimiskohtadega on tipptunnil nagu ikka - neid ei ole. Ilmselt hakkab varsti jalgratta parkimine ka tasuline olema...

Uppsala võttis meid vastu äärmiselt päikselise ja rohelisena. Sellist rohelust ei ole ma sellest ajast saati näinud, kui ma viimati sellist rohelust nägin. Inimesed on kohe rõõmsameelsed ja toredad. Mis põhiline - nad liiguvad tänaval, istuvad pargis värskendavaid-rõõmustavaid jooke nautides. Nagu vana hea Tartu. Selline, tudengite kevadpäevade tunne tuli ja kohe tekkis vastupandamatu soov paki Bollino veini järgi joosta. Ja see ei olekski nii väga võimatu - sest iga nurga peal on System Bolaget!

Jalutasime muuseas ka ülikooli hoonest mööda, kus mind tabas mingi nakatav pisik. Tahtsin sealt uksest sisse jalutada ja ennast mingile erialale kirja panna. Nii tore oleks jälle üliõpilane olla. Ega ma ei teagi, mida ma seal õppida tahaks, aga küll midagi välja mõtleks.

Ütleme nii, et see linn kuidagi räägib minuga ja kutsub nagu sireen. Täitsa tore koht on, kas ma seda juba mainisin?

Suvine Karlstad

Suvine Karlstad tundub olevat mingi täiesti uus linn. Kui talvel pesitseb rootslane oma soojas urus, võimalikult vaikselt, et sooja välja ei hingaks. Heal juhul kutsub ta sõbrad külla ja naudib kõvasti ning valesti lauldes oma uut karaoke masinat. Meil on näiteks sõna-sõnalt "Final countdown" peas - sest see juhtub olema naabrite lemmik. Või, äkki tal ainult 1 laulu plaat ongi... Võta sa kinni...

Talvel liiguvad mõned hullud ratturid, kuid tänaseks on jälle nagu mesilasparv lahti lastud. Ette ei tasu jääda, saad nõelata.  Kui sügise poole oli natuke naljakas metsaservalt mahajäetud jalgratast leida, siis nüüdseks on see juba täiesti tavaline nähtus. Ka keset tänavat lähed sellest rattast lihtsalt mööda, sest küll omanik kunagi tuleb. Kui ei tule, siis saab ratas lihtsalt uue omaniku. Tavaliselt käid sa sellest rattast mõned nädalad mööda - kas ta siis jõuab uue omaniku või politseini, selle jälile ei ole me siiamaani jõudnud. Raido peaks vist detektiiviks hakkama, et nendest müsteeriumitest lõpuks ometi aru saada.

Lapsed jooksevad igal pool ringi, motomehed põristavad majade vahel ja tõestamaks, et nad siiski on olemas ja näitavad, et talve jooksul ei ole mootor mitte ära roostetanud, vaid teeb topeltkoguses häält. Naabrinaine on oma maalimismaterjalid välja otsinud ja näitab neid maja ees laual. Ise on ta nagu uru-inimene - niipea, kui keegi maja lähedusse satub, poeb ta kiiresti ja hirmunult oma urgu tagasi. Ütleme nii, et tema varju olen ma nii mõnigi kord näinud. Ükskord talvel tuli ta kogemata just siis koju, kui mina välja läksin ja ta oli sunnitud minuga põrkuma ja kätt suruma. Muidu, peale kohutava suitsu, mis nüüdseks tuleb juba mõlemalt poolt - maja eest ja maja tagant - ei saaks me arugi, et meie all ka keegi elab. Kingiks ometi keegi talle piibu ja mõnusalõhnalist tubakat!

Ja huvitaval kombel ei olnud ma täna ülinördinud, et pidin ületundide abil ennast paberikuhjadest läbi sööma... Ei, ma läksin rõõmsal sammul poodi Corona järgi, mida ma siis rõdul nautisin. Minu pisikesed maitseained on poole päevaga sellise spurdi teinud, et samas tempos jätkates saab varsti tomati-basiiliku salatit! Mozarellapuu peaks ka järgmiseks aastaks rõdule istutama...


P.S. Ma käisin täna täiesti ilma sukkade-sukapüksteta tööl ja mul oli ikka palav!

Suvest ja tomatitest

Lõpuks ometi on ka Rootsimaale kevad-suvi tulnud. Nädalavahetusel unistasime Eesti suvest, põhiliselt nende mõnusate isa kasvuhoonete tomatite ja kurkide pärast. Nii suur igatsus tuli peale, et võtsime rattad alla ja põrutasime Plantagenisse. Nüüd kasvavad meil rõdul oma maasikad ja tomatitaimed. Kui me aednikuna feilme, noh, siis vähemalt oli tore rõduääre alt naabritele mulda pähe raputada - terve talve on ta ju meie magamistuba üritanud suitsusaunaks muuta, arvestamata seda asjaolu, et talvel ei ole teab kui soe... minu traditsioonide järgi peaks saunas ikka soe olema. Kallis elukaaslane küll on seda vaatevinklit ka muutnud - enam ei jookse 140 kraadisesse sauna kui maailma parimasse depilatsiooni.

Niimoodi kasvab salat. Niiet mühiseb!

Jooksmisest

Täna hommikul kell 5 helises mu äratuskell, sest pidime Stockholmist Karlstadi jõudma. Ehk siis, pidin nii kiiresti kui võimalik tööle saama.
Eelmisel päeval oli olnud globaalmeditsiini ettevalmistuskursuse viimane päev, mis tähendas palju emotsioone. Esiteks tahaks olla Tansaanias nüüd ja kohe, ei taha oodata septembrini. Raido sai kõvasti rootsi keelt kuulata ja harjutada, nii et aju huugab. Mina sain oma ajurakke kärsatada rootsikeelse majandus-poliitika juttudega.
Igaljuhul, jõudsin tööle. Pärast tööd läksin läbi saju töökaaslastega kohtuma, et nendega kohalikule kevadjooksule minna. Vihma kallas, mistõttu võtsin julgustuseks pudeli veini kaasa, kuid seda ei läinudki vaja - olime ohvrilikult otsustanud igaljuhul kõndida/joosta. Mina, kes ma algkoolist saati jooksmist vihkan (see on jube tugev sna ja ma üritan seda teadlikult üldiselt vältida, aga jooksmise koha pealt see lihtsalt on nii, ma ei saa sinna midagi teha), otsustasin, et kõndimine on jama - tuleb joosta. Kui juba kevadjooksule minna, siis ikka joosta. Seda maad kõnnime me nagunii vähemalt igal nädalavahetusel.
Nii ma siis uppusin kõigepealt inimmassidesse ning seejärel üritasin järgneva 5-kilomeetrilise soparaja joosta - mängida ussi läbi rahvamassi ning iga hinna eest kõigist ette jõuda. Poole pealt oli kergem, sai joosta ka. Õnnelikult jõudsime finishisse, ise ka üllatunud, et süda ja lihased jaksavad joosta... Saime sealt hunniku mõttetud reklaamnänni - sest rootslaste sponsorid on ju kitsid, ei mingeid kruiisi või teatripileteid! Ei, selle asemel saime konserveeritud purustatud tomatid! Asi seegi, tudebgitoit ju :D

Homme ilmselt lihased valutavad nagu hirmus - aga keda see enam huvitab...  see on ju vana peatükk selleks ajaks!

Africa calling

Keegi tark kunagi ütles: "be careful what you wish for." Minu puhul on minu unistused enamasti ajast ees. Oi, kuidas ma tahtsin ülikooli ajal Rootsi tööle minna. Uurisin ja kirjutasin ja üritasin - aga kuidagi ei saanud. Siis, kui ma seda enam ei tahtnudki, otsustas maailm aga ukse avada.
Teine unistus sai alguse 12ndas klassis Andrus Allpere tunnis, kui ma otsustasin misjonäriks hakata. Astusin oma esimese sammu ja läksin arstiks õppima. Teist sammu hakkasin võtma ülikooli lõpus - tahtsin minna vabatahtlikuks Aafrikasse. Aga Costa Rica tuli ette (see on teine müstika - need asjad, mis vahele astuvad, muutuvad unelmaks). Olles otsustanud vabatahtlikuks Costa Ricale minna, kutsus mu tuttav mind Tansaaniasse tööle. Kahjuks pidin ära ütlema, sest Costa Rica juba ootas. Residentuuri ajal otsisin teid Aafrikasse. Enne jõudsin Rootsi. Aga kõik teed peavad ju millalgi Rooma viima... ehk siis, minu puhul Aafrikasse (sel korral).

Tänaseks tean seda, et
-septembrist on minek
-järvedes ei tasu ujuda
-Kilimanjaro jääb seekord tõenäoliselt vallutamata, kuid seal leidub ju hunnikute viisi ilusaid saari ja safarisid
-Tansaania on 4. kohal loodusliku mitmekesisuse poolest
-riideid ei tasu õues kuivatada ja triikimine tuleb uuesti selgeks õppida
-meiega samaaegselt tuleb sinna üks pere, mille kõige väiksem liige on 1,5 aastane
-swahiili keel on kummaline, aga õpitav. Näiteks "Hujambo! Mimi ni Liis" Täiesti loogiline ju!

Kui nii edasi läheb, siis kes teab, võibolla ühel heal päeval saab minust ka endokrinoloog ja/või dietist...