Ood tööle

Sedapuhku on minu laul Nõmme Kliinikus lauldud. Mõnusalt südamlik, päikseline ja temperamentne oli. Nagu muusika.

Tegelikult tuleb nüüd väike nostalgiahetk, ärge pange pahaks. Ma siin olen pikalt kaalunud selle üle, kas see on narkomaania, kui teatud eluperioodidel on töö ainus tegevus, mis sära silma toob. Pupillide suurust ma rumaluke muidugi ei jälginud. Aga need pidavat mul koguaeg suured olema. Teatud kriteeriumid narkomaaniast on ju täidetud? Ühesõnaga, minu sõltuvus seisnes teis, kallid kolleegid ja patsiendid... ja loomulikult need kollased seinad, mis ka vihmase ilmaga mu kabinetti päikse tõid.

Tee tööd, siis tuleb ka armastus. Jah, nii võib öelda küll. Õnneks otsustasin ma enne lõpueksamit 1/4 oma tarkusest hambaarstidele kinkida ning vastutasuks vähemalt nädalaks ajaks vinavate silmade ja insuldihaige kõnega ringi käin. Selline mumifitseeritud olek ei lase mul nimelt liiga emotsionaalseks minna, mistõttu pisaratevalang jäi seekord tulemata.

Igaljuhul, mis ma öelda tahtsin. Tore oli.

Kodu

Lõpuks ometi on meil kodu! Sellises ridaelamu moodi 2-korruselises majas, kus saab rõdul peesitada ja muidu mõnus olla. Näinud me seda loomulikult ei ole, aga seinad ja põrand ja lagi pidi olema, niiet pagulastele saab ulualust vast ikka pakkuda. Ruumi ka piisavalt, et kutsu kasvõi sõbrad külla!

Kui veel sisustamiseni ka jõuaks, kas poleks tore see?!

Juhiloa saaga

Viimased 1 aasta ja 10 kuud olen kimanud ringi eeskujulikult rohelise vahtralehega. Eeskujuliku kodanikuna läksin tegin juulis libedasõidu ja ökosõidu ka ära. Täitsa tore oli oma vana sõbra, Toyota Yarisega, kujuteldavatest põtradest mööda libiseda ja mõnikord piruette teha. Alguses jalg küll värises siduripedaalil ja sellest jalast mingit kasu küll ei olnud, aga edasi läks kohe täitsa hästi. Järgmisel päeval oli mul ökosõit. Ehk siis, õpetaja peaks selgitama, kuidas ökonoomsemalt sõita. Istun autosse, tunne on mingil määral nagu vanadel headel õppesõidu aegadel. "Sõidame. Küll ma teepeal räägin sulle, kuidas ökonoomsemalt sõita." Istun siis autosse ja mulle öeldakse, et enne valgusfoore peaks käiguga pidurdama. "Küll ma siis ütlen sulle, kuidas". Sõitsime mitu linnaosa läbi, kus oli täitsa mitu valgusfoori, mille taga seista... aga käiguga pidurdamise kohta ei tulnud ühtki kommentaari. Noormees lihtsalt istus seal, üritasin teda küsimustega rääkima panna, aga... ju tal siis ei olnud nii hea päev. Sõitsime ja sõitsime. Oli 3. juuli. Sain ainult ühe märkuse, kuid ökosõiduga polnud sel midagi pistmist. Nimelt Pärnu maanteel tahtsin mina julgelt muudkui edasi ja edasi sõita. Mul ju pikalt peatee. Järsku ütleb noormees kõrvalt: jää seisma. Jah, olime jõudmas ülekäigurajani. Hakkasin vaikselt seisma jääma - aga, seal polnu ju ühtegi jalakäijat. Hakkasin siis ikka vaikselt edasi minema. "Ei, jää seisma. Sa pead need trammiteelt vasakpööret teostavad autod üle laskma, kas sa siis ei ole uut liiklusseadust lugenud. 1. juulist pead sa need autod üle laskma." Novot siis. Niimoodi saabki 2. astme koolitus tehtud.

Minu juhiluba aegub 7. oktoober. Standardprotseduur näeb ette seda, et kuu aega enne loa aegumist saab hakata seda vahetama. Ehk siis, minu puhul 7. september. Ehk siis, 1. septembril kolin ma Rootsi. Mõtlesin, et kui ma varakult kurva näo ette teen, äkki on võimalik kuidagi susserdada ja ikkagi luba enne kätte saada. Ei. Küsisin maailma ühe kõige sõbralikuma teenindaja käest ARK-s (infolaua töötajad on minu meelest täiesti kulda väärt lahked). Kurvastusega pidi ta möönma, et ei ole mingit võimalust. Ta andis mulle siiski numbri, et ma oma uue tervisetõendi sisestada laseks. Et siis pole probleemi - 2009.a. foto on andmebaasis olemas, saan paberivaba ARK-ist taotlused teha ja vajadusel lasta luba saatkonda saata. Ootasin järjekorra ära, ulatasin oma tervisetõendi... ja selgus, et 2009.a. osad pildid on neil andmebaasis olemas, teised ei ole. Kas minu oma on? Ei tea, ja kontrollida ka ei saa. Kas ma saan igaks juhuks fotoputkas uue pildi teha? Saan küll, aga pilt ei salvestu. Kas ma saan ise digitaalselt foto saata? Ei saa. Vot siis.

Rootsi korteri otsimine

Kevadel olime otsustanud, et pärast minu residentuuri lõpetamist kolime Rootsi. Vaikselt hoidsime kinnisvaral juba varem silma peal, kuid arvestades rootslaste 3 kuu etteütlemisajaga, leidsime, et korteri otsimiseks ülim aeg on alates juunist.

Juunis leidsin kinnisvaraveebilt kbab.se palju ideaalseid ridaelamuid minu töökoha lähedal. Millegipärast seisin aga muudkui järjekorras, keegi minuga ühendust ei võtnud ega midagi. Hiljem sain teada, et see, et ma järjekorras olen, võib tähendada mitme aastast ootamist. Osadel korteritel seisis punaselt juures kiri "Fynd", mille tähendust ma ei teadnud, mistõttu ei julgenud sinna ka avaldust esitada. Hiljem selgus, et just neid kortereid on lootust saada. Neid üüritakse printsiibil "kes ees, see mees".

Juulis leidsin kohalikust kuulutuste portaalist ime-ime-imeilusa maja. Sain vastuseks, et omanik on hetkel ära, kuid otsustab nädala jooksul. See oli esimene vastus minu meeletutele avaldustele ja kirjadele, kus kirjeldasin pikalt ja laialt, miks meil kodu vaja on ja kui ilusad-toredad-korralikud me oleme, et meile kodu üürida. Mitte ühtki vastust. Kuni selle unelmate majani, mis asus järvekaldal ja omas terrassi ja klaasseina. Meil hakkas juba tekkima väike lootus, et sellest saab meie uus kodu, kuhu isa ja venda kalale kutsuda ja kõik sõbrad ära mahutada. Aga ei, meid ei kutsutud isegi vaatama. See maja üüriti kellelegi teisele (üliõnnelikule).

Nüüdseks on august. Kodu ei ole meil ikka. Ümbritsevad lapsevanemad uurivad, üldsegi mitte pahatahtlikult, iga päev, kas on uudiseid. No aga ei ole ju. Kuu alguses pidasin pikka kirjavahetust neiuga, kes soovib oma korterit üürida. Sinna kutsuti isegi meid vaatama. Saatsin oma tulevase bossi. Praegu oleme vist veel endiselt nimekirja esirindel, kuid selgus, et Rootsis ei otsusta korteriomanik oma voli järgi, kellele korterit üürida. Ei, seda otsustab korteriühistu. Või on see nii, et nemad otsustavad, kas omaniku valik sobib või mitte. Aga ühistu nõuab meilt rootsi isikukoodi, mille saame kuu aega pärast tööle asumist. Ehk siis, septembri lõpus-oktoobri alguses. Mina alustan tööd 5. septembril.

Tänu minu kolleegi initsiatiivile sain ühes kinnisvarabüroos täita mingi avalduse, millele lisati minu bossi avaldus, et mul on kiiresti kodu vaja. 2 nädalat hiljem pakuti meile üht varianti. Seda sel päeval, mil meie n-ö korteriomanik meilt isikukoode palus. No aga kust mina pean teadma, kas mul on seda korterit vaja või mitte?