Vereimejate kokkutulek

Eilseks olin kutsutud ühe oma ammuse-ammuse verekeskuse "ülemuse" sünnipäevale. Nimelt olin mina ju kunagi doonorlusosakonna assistendi abiline :P Just selle assistendi sünnipäevale me Katrega oma sammud seadsimegi. Pidi olema siuke üllatuspidu Luhtre turismitalus, kuhu tulevad igast inimesed, keda sünnipäevalaps Jaanika pole aastaid näinud (mina sealhulgas, kuna pärast verekeskusest lahkumist ei ole ma teda vist näinudki, tal juba 3-aastane laps ja puha...). No igaljuhul, sünnipäevalaps oli haisu ninna saanud, kuna miskipärast käis ta korterist reede õhtul läbi kastide viisi mahla ja alkoholi. Ja miskipärast ilmus laupäeval kohale ta ema Valgamaalt ja tahtis irmsasti last hoida ning isegi õde Saaremaalt, kes tavaliselt sealt kuidagi ära tulla ei taha. Isegi selle, et mina tulen, aimas ta ära kui kuulis, et Katre tuleb...
Kui välja arvata fakt, et olin eelmisel ööl ca 3 tundi magand, ja ka see, et ma kedagi ei tundnud ning väsimusest apaatsena ei viitsind tundma saama ka, oli tegelikult väga vaffa üritus. Sest Jaanika on tõsiselt nunnu ja võib loota, et nüüd mingis lähitulevikus teda ka uuesti näen - ikkagi tallinlane nüüd.
Täna koju jõudes olin võib öelda, et lausa zombi - ja sellisena läksin asjalikult oma koduvisiiti tegema - nimelt Lili juurde, kes oli perearsti bronhiidis ja pidi kohe kindlasti 6 kuud rasedana antibiootikumi neelama hakkama... kui ma just vahepeal Petersoni-kuulmist pole saanud, oli see kõik jama jutt ja üleüldse, miks peaks iga köhatuse peale antibiotse võtma? Nujah, Biceptol pidi ju parim nohurohi olema...
A kuna ilm on täiesti fantast, otsustasime pärast tohtri-mängimist Ahtoga loomaaeda minna. Miskipärast olid seda vist kõik inimesed mõelnud ja meie "originaalsest ideest" ei tulnd midagi välja, sest kesse viitsib mitu tundi sabas seista selleks, et loomaaias jäätist süüa. Niisiis tegime oma pikniku oopis Rokalmaare kooli kõrval kivil. Mis on nagu täpselt sama äge tegelt, sest me nägime merd ja loomi ka - taksikoera, 2 luike 4 parti ja 2 kajakat.

P.S. A me nägime täna kirjut liblikat :D Vanemad nägid Lohusalus kollast ja üritasid mulle ära panna - a ma sain oma kirjuga laksti vastu ka panna ;)

Kuidas me Triinule elu näitasime

Reeded on ikka ühed lahedad asjad. Au ja kiitus sellele, kes nad välja mõtles! Esiteks sai mul NN praktika-nädal läbi ja mulle kohe nii väga meeldis seal, et tahaks kohe suvel ka rasedate kõhtusid mõõtma minna. Nii huvi pärast. Ilm oli ka ilus ja linnukesed siristasid, et tekkis tahtmine oma kollase kotiga vehkida nigu Meeri Popins ja päevavarjuga lendu oleks ka tõusnud kui päevavari kaasas oleks juhtunud olema.
Aga head päeva ei saa ju ometi lasta raisku minna - niisiis tuli minna Kaurikese ja Marjukese juurde pitsat tegema. Kuna tuli ka igatsus oma väikse armsa sugulase Triinu järgi, siis tuli talle Tabasallu järele minna - kesse teine siis oleks oma professionaalse käega singikuubikuid lõigand. Me ju Kauri ja Ahtoga oleks suisa hätta jäänud.
Miskipärast kulges õhtu just nii, nagu ma polnud arvanud et ta kulgeb - nimelt rahuliku ja õdusa veiniõhtu asemele tekkis hoopis piduõhtu. Aale ja Märtki ühinesid meite kulinaarse seltskonnaga ja lõpuks oli meil nii tore, et pidi kohe ilmtingimata peole edasi minema, et kallile Triinule üht-teist Tallinna-elust õpetada. Teel Krahli jäi meil ette Prive, niisiis põikasime sealt läbi, et siis nii peo lõpuni seal hängida/tsillida (kuidas keegi, a ma pigem hängisin, sest vaesel tudengirotil ju raha põle). Tantsimisest jalad siiani pisut hellad. Niiet võib kokkuvõtlikult öelda, et tore pidu oli. Ja piduliste seas nägin ka üht paadimatka seltskonna blondi, kes nõudis suveks üritusi.
Ja no otseloomulikult pidime Triinule tutvustama ka Levikat. Sisse mahtusime, suitsu järgi haiseme - kõik, mis vaja. Ja muide, kuidagi imelikult vaadatakse sind, kui sa oled levikas ja palud baarist omale vett. Kesse siis seal vett joob?!
Nii poole kuuest jõudsime tagasi Luise tänavale, kus täna hommikul sai klaase pesta ja muidu perenaise pilguga asi kontrolli alla saada, et siis Ahtoga laupäevahommikust päikest jäätisekokteili kastmes nautida.

Selavii

Täna, jalutades Pelgulinnast Lille peatusesse, et hambaarsti juurde sõita, sattusin kogematakombel ühte eriti tuttavasse piirkonda. Tahes-tahtmata tulid meelde vanad head ajad, mil sai verekeskusest Sõle tänava MacDonaldsini kõnnitud, rulluisud alla pandud ning koos Efkaga Kakumäele ja tagasi sõidetud - nii iga jumala päev (välja arvatud muidugi need juhud, kui tuli minna Lillega Kadrioru juubelile president Rüütliga klaasi kliristama või Lille, Janeku ja Atkoga Aegnale kimada või niisama piknikule või ujuma minna).
Kui hambaarst oli mind rahast lagedaks teind, otsustasin minna Raekojaplatsi päikest võtma ja niisama tsillima günekoloogia materjale lugedes. Õigupoolest, eelmine lause oli vastuoluline, kuna sain nädalavahetusel teada, et tsillitakse siis, kui raha on; kui raha aga pole, siis hängitakse - niisiis hängisin Raekoja trepi peal kui mingi mustlase moega ja juudi ninaga mehehakatis tahtis inglise keeles teada, et kust preili ka pärit on... saades vastuseks kõlava naeratava "Estonia", mis mehe jaoks oli ilmselgelt igav kuid ka üllatav, lõi ta põlastavalt käega ja läks oma sente lugedes edasi. Mõnda aega istusin ja nautisin veel kevadet... aga varsti jõudis mulle kohale, et ma ei ole ei Hollandis ega Itaalias - vaid kõigest põhjamaal...

Kes ütles, et esmaspäevad peavad sinised olema?!

Täna hommikul tegelt tundus küll, et on täitsa sinine. Pidin hommikul varavalgel tõusma kui terve ülejäänd pere rõõmsalt põõnama jäi. Oma esimesel päeval Pelgulinna Sünnitushaiglas oleks äärepealt hiljaks ka jäänud, kuigi arvestasin, et jõuan oioi kui palju varem. Pärast hommikust valve üleandmist läks esmaspäev kohe täitsa roosaks. Juhendaja on täitsa tore ja nii armas on kõhukesi mõõta ning pisikesi südamekesi kuulata.
Pärast praksi läksin rõõmsal meelel vanaema juurde kala ja kooki sööma ja nisama jutustama. Täitsa armas on niiviisi kohvitantetada.
Õhtul läksime Aalega trenni (mina tömpajalg eksole, kes ma pole pärispäris tükk aega trennis käin, kui salsa välja arvata). Aga väiksed pättused käivad ju asja juurde - ühesõnaga mängisime kaks trenni järjest tola, aga vähemalt oli omal naljakas ja sai boonusena naha ka märjaks.
Kui nüüd kõik meie head plaanid täide lähevad, hakkame hoogsalt sushit meisterdama, prives käima, igast asssju tegema ja üleüldse ilusad-armsad-toredad olema.
Aga nüüd hakkan mina tubliks ja targaks ja siirdun oma günekoloogia vallast unejutu juurde. Sest lisaks igast toredatele-ägedatele-vaffatele asjadele ootab mind ka siuke vaffa asi nagu lõpueksam, mis kummitab mind ega taha kuidagi gõustbastersitele alluda...

Kevaaaad!

Kujutage ette, ka meil on vaikselt kevad nina uksevahelt välja pistmas! Juba tervelt 3 päeva on päike sillerdand ja õu on kevade lõhna täis. Aga just nagu kiuste, kui meie Ahtoga eile Tartusse kevadet nautima läksime, tuli taevast igast plöksi alla. Nüüd, üle 3 kuu Tartus käia oli Tartu kohe täitsa armas. Buss sõitis sisse Maarjamõisa poolt, niiet kui mina oma silmad lahti tegin, seisis mu ees Maarjamõisa haigla songermaa. Nimelt peaks 2008 septembris laiuma seal uus ja uhke haigla. Edasised üllatused ootasid mind bussijaama juures: mingi uus maja oli sinna kerkind ja vana bussijaama kohal oli suur auk ja mingid telgimoodi asjandused. Vaatamata sellele, et ilm ei olnud just kõige tartulikum (loe: kevad), oli jube armas. Sai kaltsukas kolada ja Kadriga kunstipoodides kolada - lisaks sellele saab minust nüüdsest sushi-proff, ja kõigest 13,5 krooni eest!
Ahto käis ka Tartus õhtust söömas - sõime-jõime Panges end lõbusaks ja hakkasime säetama. Külastasime teel bussile ka tudengikorterit Turu tänavas, kust sain osa oma tarkusest taas enda valdusesse. Tarkus oli aga vahepeal nii raskeks muutunud ja võibolla ka veidi kopitama läind, igaljuhul jõudsime kastitäiega napilt Statoilini, kus laadisime kõik kilekotti ümber. Nii on ikka kindlam. Vahepeal olin muidugi jõudnud Märdi omale bussijaama vastu kutsuda kartuses, et ei jõua laguneva kasstiga Mustamäele - no aga kui ta oli juba lubanud tulla, ei hakanud ta pead sassi ka ajama arvates, et saan ehk isegi. Ja pealegi sadas ka Tallinnas plöksi alla ja üleüldse ei meeldi mulle kesköö-paiku nr 17ga läbi linna loksuda.

Topelttosin

.
Nii, et ma siis olen täna teist päeva topelttosina vanune. Annab tunda küll, kusjuures - sest juba teist päeva olen nii väsind, et anna otsad! Pipilota väike väänik võiks nüüd juba asu anda ;)

Õnnesoove on juba laupäevast saati uksest-aknast sisse sadanud ja minu naiivsest lootusest, et sel aastal piirdume vaid sünnipäeva-smside vastuvõtmisega, ei tulnud midagi välja. Pandi kohe pidu ka pidama laupäeval.
Kõik sai alguse Agnese sünnipäevast, kui Aale mul kratist kinni võttis ja kutsus meid oma häärberisse sünnipäevatama. Lõpuks oli igast rahvast koos ja chillgrill booli ja snäksi saatel ruulis täiega! Mu kullakallis Kaur tegi mulle kohe kaks parimat kingitust korraga - ta nimelt tõi mulle Margiti, Karla ja Emma ning küpsetas päris oma väikeste käekestega mustsõstramoosikoogi, mis oli veel täitsa soe (ja see oli nii hea, et minu töö ja vaev valge shokolaaditordi näol jäi asjatuks - 3 tükki seisab siiamaani mu külmkapis).
Ja juba pärast keskööd, kui laupäevast oli saanud pühapäev, tundsin, et vanadus hiilib ligi (mis sest, et ma ju tegelikult sündisin alles pühapäeval kell 14.15)... nimelt, kui oli minek Privesse Creamile ja me Ahtoga Efka ja Paula koju viisime, tundsin et tee või tina, aga mina sinna Privesse minna ei jaksa (pealegi, Creami-sorti muusika pole kunagi mu lemmik olnud). Süümepiinades oma luuserluse tõttu läksin koju magama ja ootama, et mind tordi ja lilledega äratama tuldaks. Muidu olekski nii läinud, kui mul juba kella üheksast poleks uni nii ära läinud, et ma kauem voodis lebada ei mallanud. A noh, kella kümnest tulid tort ja lilled ka poest tagasi :D
Päeval tegin pätti ja jätsin oma vaese armsa emakese kartulisalatit hakkima ja läksin Kadriga kokku saama, kuna seda ilmutust näeb ju niivõrd harva. Nii möödaminnes ostsin oma sünnipäevakingiks roosa kevadmantli ja koju jõudes oligi salat juba peaaegu valmis ning veinimaraton võis alata! Õhtuks olime kõik läbi kui läti rahad, aga irmus tore oli!

Ja miskipärast pole inimesed ära õppind, et 11. märtsil ei ole jõulud - niiet nüüd olen ma kellaoskaja, kes võib ohutult rulluiskudega sõita ja vabal ajal metsikult toite maitsestada :D

Per aspera ad residentura?

.
Teate ju isegi neid jutuajamisi teemal missa õpid ja mitu aastat sul veel jäänud on. Minu aastate arvu kuuldes on alati ohetatud ja ahhetatud, a ma olen iga kord rõõmsas ootusärevuses maininud, et no vähemalt residentuuri ajal saame ju palka ka! Teen seda siiamaani, kergelt üle oma roosade prillide kiikamas nagu õpetajaprouad üle oma lugemisprillide. Sest kui nüüd ikka aus olla, siis ega see nii roosiline pole midagi - see residendielu Eestis. Päeva alustad sa nii, et keedad arstidele kohvi. Siis teed sa kõike seda, mida sul lubatakse teha (ühesõnaga, seda tööd, mida arstid ise teha ei taha - tegelikult pole sellest ju midagi, sest sa oled noor ja entusiastlik ja tegelikult tahadki teha nii palju kui vähegi saad). Ükskõik kui tark või hea või osav sa ka pole, sa jääd ikkagi ainult residendiks. Hetkel olen ma muidugi veel madalam lüli. Ma olen kõigest tudeng.
Täna ummistasid mu meilboksi kursalistist tulevad appikarjed ja nördimustoonid ja kõik see teeb roosasid prille veelgi udusemaks. Sest tõepoolest, streikidest oli täpselt nii palju kasu, et palka tõsteti arstidel ja õnneks natuke ka hooldajatel-õdedel. Resident saab sellegipoolest kätte täpselt Eesti keskmise. Nujah, ega sellest vist polegi nii väga hullu midagi... kui sa ei mõtle karvavõrdki sellele, et Soomes-Rootsis saab juba tudeng oma praktika eest mitukümmend tuhat eesti raha kuus. Kas pole mitte masendav?

Palju õnne meile naistepäevaks

.
Tjahh, Kaur - õige märkus, pole jah vahepeal mahti olnud kribada...
Muidu on vahepeal Jarmo sünnipäeval käidud ja avastatud, et piljardit tuleks harjutada - siis ei saakski enam nii haledalt pähe. Saaks sporti teha, eksole...
On nähtud tarku saksa onusid igast keerulisi pea- ja seljalõikusi tegemas.
Taasavastatud salsa võlud (mis kolme nädalaga on paraku nullile üpris lähedaseks langenud)
Ühe jubekalli sugulasega on kohe mitu korda kohvi joomas käidud ja nii autoga kui ilma jalutamas käidud ;) Mis saab parem olla õhtustest jalutuskäikudest heas seltskonnas?!
Täna sai vanaema juubeli-näituse avamisel käidud, fotograafi mängitud ja palju võõraid onusid-tädisid kohatud. Pealegi jäi veini kohe nii palju alles, et minu sünnipäevakski jagub! :P (enda peale tuleb ju ikka ka mõelda)



Ja üleüldse on täna naistepäev. Õnneks on mul mõned sõbrad, kes siiski mäletavad, et lisaks Liisule olen ma nii muuseas ka naine. Ikkagi armas traditsioon ju. Ja kellele ei meeldiks, kui neid meeles peetakse ja, miks ka mitte - lilli tuuakse. Aga oma perekonna meestest ei maksa muidugi siukseid tähelepanekuid oodata - a pole hullu, nad tõbised ja vajavad ise poputamist... Seekord anname andeks :P

Operatsioonil vältida saagivaid liigutusi

.
...see on nimelt ainus fraas, mis mu isal kunagi oma klassivenna õppevahendeid lugedes meelde jäi. Pole see arstiteadus nii keeruline midagi.
Täna vedasin ennast ikkagi haiglasse, kuna eile õhtul mul isegi, üllatus-üllatus, palavikku ei olnud. Haiglasse minnes jalad küll käisid natuke tiira-taara all, aga mis sellest. Kuna täna oli jälle minu kord olal opi-toas, siis ma rõõmsalt läksin ka. Kõik läkski rõõmsasti seni, kuni mulle steriilsed riided selga pandi, konksud kätte anti ja operatsiooniga alustati. Ei, tegelikult oli siis kohe täitsa huvitav ja polnd üldsegi midagi viga. Kirurg veel küsis, et ega paha ei hakka - einoh, mis paha siis nüüd, ma ju küll ja küll opitoas olnud, kunagi pole paha hakand. Muidugi, ega ma sellele ka väga mõelnud, et hommikul jalad tiira-taara all käivad. Tükk aega olin juba assisteerinud, kui järsku tundsin, et mu vaateväli koosneb vaid kesksest osast - ülejäänud pilt kuidagi väga sõidab. No pole hullu, küll paremaks läheb - läks hullemaks. Kõrvus kuuled ainult monitoride piikse ja fikseerid oma pilku kramplikult toimuvale. Olin juba valmis ütlema, et ma nüüd jooksen... aga õnneks hakkas pearinglus vaikselt üle minema. Huhh, seekord läks õnneks!
Järgmistel kordadel mu tervis mind õnneks alt ei vedanud. Jumal tänatud!