Rahavahetus Costa Rica moodi

Niisiis, homme lähen Kuubale - oma unistustemaale juba lapsepólvest saati, sest kogu mu elu on mind hullutatud juttudega kui ilus seal on ja kui tugevad lained on ookeanis (tósi, seda ma juba tean niigi) ja kuidas Fideli aiast sidruneid sai varastatud.
Käisin siis täna nänni kaasa ostmas, sest seal vóib ka lihtsama pudi-padi leidmine äärmiselt raske olla. Ja ega ma kitsi pole, kui siis ainult natuke vaene, aga sellest pole ka midagi - niisiis tuleb váikestele shokolaadilastele kommi ka viia... sest ma mäletan ju väga hästi, mis tähendab, kui móni suur soome onu sulle Wrigleyse nätsupaki Tallinna tänavatel kingib. Ma küll ei saanud siis aru, et miks ta seda tegi, aga vaata aga vaata, vanusega ópib nii móndagi ;)
Igaljuhul, läksin siis ka raha vahetama, sest teadagi ei tee sa Kuubal USA dollariga midagi - CR koloonidest rääkimata! Jóudsin viimasel hetkel Banco Costa Rica ukse taha ja istusin oma saba ära (siinsetes pankades tuleb järjekorra asemel toolimängu mängida - iga korraga üks iste lähemale - täitsa vahva on, igav ei hakka ja liigutada saab). Sain juba köik paberid korda aetud, aga kui teller eurosid tooma läks, teatas ta mulle, et ta kompanjon oli viimase kui euro just kellelegi teisele andnud ega játnud mulle midagi!
Läksin siis Scotiabanka. Seisin sealgi oma saba ära... ja siin ei vahetatagi eurosid!
No ja önneks oli Banco Nacional kella 7ni lahti ja jumal tänatud, neil isegi oli raha ja köike! Ladusin siis terve pataka raha letti ja sain asemele ainult 2 paberit! Ma tundsin end kohe nagu tükk maad vaesemana. Ja nii väikeste nullidega veel pealekaupa!
Peab tunnistama, et siin on ikka liiga palju nulle. Täitsa segadus tuleb peale. Möelda vaid, et ühe jäätise eest maksad sa 1000 raha!

Mundoloco 2008

Tóusime Camillega laupäeva hommikul üles móttega, et on vaja minna muusikafestivalile, kuna inglismaine bänd Steel Pulse on ka siin ja puha. Mitte et ma oma vóhiklikkusest oleksin teadnud, mis bändiga tegu on, aga ikkagi on ju vaja minna. Niisiis hakkasime minema - ise ka ei tea kuhu, aga läksime. Mitte et me isegi oleks teadnud, kus linnaosas see festival toimub. Ja ükski sóber telefonile ei vastanud. Juhatati meid siis... ja jöudsime kohta, kus mäed ja muru ja lehmadki puude all.... aga muud selles kohas ei olnud, kui ainult üks mägitee, kust köik karvased ja sulelised üles ronisid - kes autoga, kes jalgsi keel vesti peal. Aga kohale jöudsime!
Ja siis hakkasime sópru otsima. Lootusetu tegevus. Otsisime küll parima sihtmärgi järgi... aga antud olukorras ei olnudki kóige lihtsam leida ülipikka noormeest rastapatsidega... sest kóigil ju rastapatsid ja pikkasid oli nii mónigi... Pole hullu, löpuks sai kogu kamp kokku. Jumal tänatud et ma Camillei niimoodi otsima ei pidand - otsi sa üht käblikut inimmasside seast!
Póhimótteliselt oli tegu Viljandi Folgiga. Ainult et pójusmótteliselt olid siin ainult kohalikud rahvusmuusika esindajad ja Steel Pulse. Isegi vihma sadas nagu folgil alati!
Jaaniussikesed lendasid ja oioi kui ilus oli! Ma tundsin end nagu mu väike sugulane, kes üks kord meie juures südamest üllatunult äädikakärbseid vaadates küsis: "Kas teie tarakanid lendavad?" Ja tóesti, nende jaaniussid lendasid ka!
Óhtul peaesinejat tundide kaupa oodates koondus kogu rahvas lókke äärde... ja kuna nii külm oli, siis osa rahvast hakkas prügi póletades sooja tegema. Paraja plastiku intoksikatsiooni sai, aga ónneks oli ühes kohas päris tuli päris puudega ka, kuhu äärde sai end kerra tómmata ja olla...

On ikka ilus riik see Lóuna Ameerika!

Vahepeal käisin tuuril "öpi tundma kodulinna." Selle käigus jóudsin nii mónegi korra randa ja ronisime mäkkegi...

*Ahto rannapoisi staadiumid:
1. "oi, see poiss on küll soomlase moodi - nii valge!" ja noh... minagi mötlesin, et näeb teine jube kahvatu välja... aga siis sain hoopis aru, et Eestis on ju talv.
2. "heeehhhheeeehhheee, bien quemadito, rojo como tomate" ehk siis puhanahk-Ahto-staatus
3. kohalikul kadakaturul oleks tema ühe nänni tervelt 500 kolooni odavamalt saanud kui mina, sest enam nii valge pole ja temal paganasel on tumedad silmad vs minu sinisilmad, mis iial ära ei saa petta, et ma kohalik olen
4. vabshee tüüp! nüüd on veel minust tumedam ka! aga ma olen ikka suhteliselt kindel, et see tuleb pesematusest... sest eurooplased ju ei pese end kunagi. aga see-eest ei ole minu otsaesisel maakaarti tumepruuni ja punase värviga veel pealekauba.

*nägin oma lemmikranda nüüd oma silmaga ka. Oli küll ilus. Liiva asemel oli teokarbiklibu ja oioi kui ilus valge rannariba!

*veendusin oma klaustrofoobia-kalduvuses kui mulle mask pähe tómmati ja kästi vee alla kalu vaatama minna. Olid ilusad küll, aga mis te teete nalja, et ma pean suu kaudu ja veel vee all hingama vöi! Ma vöin kalu akvaariumis ka vaadata ;)

*sain targaks, et vahel vöib ticosid uskuda ka - kui nad sulle ütlevad, et on vaja palju köndida ja et see on raske... siis vahel on see tósi ka. Tegelikult ei olnud asi üldse selles, et me vormis poleks. Sport vöidab ju alati... aga mitte siis, kui mägi on sein, tuul on vastu ja päike lóóskab lagipähe. Sellegipoolest ronisime päeva jooksul oma 10 kilomeetrit maha ja kui ma nüüd selle rännakuga 10 kilo alla ei vótnud, siis kaeban ma need mäed küll kohtusse!

*veendusin oma silmaga, et mullivann ja mudaravila vöivad aurusaunas küll olla, siuke 3 in 1 pakett... nimelt vulkaanilised mudaaugud mulisevad ja auravad nii mis vähe pole. Muna saaks seal ka ilmselt keeta, kui saunas olles kóht tühjaks peaks minema ;)

*härjavöitlusega tegime ka tutvust. Algul ei saanud hästi aru, miks korraldajad neid kohalikke purjus noormehi sealt ringi seest ära ei aja, aga löpuks saime aru, et seep see "toros a la tica" eripära ongi, et köik tekitavad ringi sees segadust ja nii on tore ja huvitav. Aga härgadest on mul ikkagist kahju. On siis hea, kui köigepealt keegi sul seljas istub ega taha kuidagi maha tulla; siis lehvitatakse mingite punaste asjadega su silme ees; siis sagivad köik ilmaasjata sul nina all nagu San Jose peatänavale oleks sattunud ja siis veel löpuks üritatakse lassosólmega sind sarvest tirida.

*ja úldse - ilus on see maa siin!

P.S. eelmisel nädalal sündis Costa Ricas uus vulkaan. Votsiis!

Appi!!! Veerandsada!

Täna on mul eriti pikk sünnipäev ja nii tore on. Sest tegelikult minu öige sünnipäev káib ju Eesti ajaarvamise järgi... aga lópeb siinse aja järgi! Siukest nippi peaks teinekordki kasutama :D
Muidu ei tahtnud eile siuksel pisikesel sünnipäeva väljaskäimisel miskipärast keegi uskuda, et ma jälle 18 saan. Ja tiba peale keskööd küsis üks juhuslik ameerikamimm mult, et kui vana ma olen... ja tema arvas, et 28! Einoh, kas ma siis selle paari tunniga jäin kohe kolm aastat vanemaks! Oioi, siinsed sünnipäevad mulle siis ikka ei meeldi - on küll tore ja soe ja päike ja linnud laulavad... aga tulles olin ju ikka 18 köigi jaoks! No pole hullu, mind lohutas seegi, et see tsikk ise oli 19 aga mina arvasin, et 24 :P
Mis iganes, aga tagasitulles olen ikka 18. Alati 18.

Hommik hakkas linnulauluga mu padja all. Ja näedsa, mu emakene oli ikkagi esimene! Torti ja shampust ainult ei olnud - ema! mis sa jamad? Laisaks jäänud vói? Ja mu kullakallid kóik muudkui helistasid ja mu meilboks oli nii táis, et lausa ajas üle ja see kóik on nii ääretult tore, et tule vói esimese lennukiga tagasi, et need kallistused kóik ikka laivis kätte saada! Sest teate, te olete niiiii ääretult kallid! aga no eks ma ikka oota sellega mai lópuni... enne käin näppan Fideli aiast paar sidrunit ka. Ilma nendeta ei lubatud tagasi tulla.

BESITO!!! Les quiero muuuucho!

Jóulud veebruaris!!!!

Vuhuuuu! Eile toodi mulle kilode viisi shokolaadi!!! Ja täna hommikul ei tahtnud dushi alt väljagi tulla, sest mu Eesti Palmolive´i milk and honey löhnas niiiiiii hästi - nüüd olen ma ülekülatsikk, kes lóhnab kóige paremini Costa Ricas! Sest siin peab ainult seebiga nühkima ja oma nahka kuivatama - selle peale poleks ma verem tulnudki, et kuskil maailmas dushigeeli ei ole... aga Kuubal ei pidavat seepigi olema!
Jöulud!!!
Nüüd lähme aga randa ja Panamasse ja veelkord randa ja siis tuleme kunagi tagasi ja oleme murjamid, sest päikse käes on nii mönus peesitada...