Immigrandid Daris

Avastasin kogemata, et järgmine reede on mu viimane tööpäev Muhumbilis. See tähendab ühtlasi, et tuleks viisat pikendada. Kuna siin on kõik swahili tempos, siis liiga vara ei saa ka oma 3 kuulist viisat pikendada, liiga hilja on jällegi liiga hilja.
Kuumus on tasapisi muutunud väljakannatamatuks. Isegi 5 minutine teekond kodust haiglasse võtab oimetuks. Päeva lõpuks oleks nagu puuga pähe saanud. Mina ei tea, mis mu tuttavatel arus oli, pidades Costa Rica kliimat Aafrikaga võrreldes palju kuumemaks ja niiskemaks. Costal ma käisin teksadega tööl ja see oli väga mõistlik! Siin... Olen ma vaatamata riietusele pidevalt niiske ja kleepuv. Ühesõnaga, ma võtan oma sõnad tagasi kui ma rootslaste üle naersin, et lollikesed käisid takso või tuktukiga migratsiooniametis, mis on täitsa mõistliku pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Sellise kuumusega on see jalutuskäik ilmvõimatu - isegi kohalikud higistavad viimasel ajal.
Mina oma kombeliselt üle põlvede ulatuva varrukateta kleidiga (mis küll aeg-ajalt Marylini mängib ja õhku tõuseb) tunnen end suhteliselt talutavalt. Seevastu kohalikud mundris turvamehed Välisministeeriumi väravas on selle luksuse peale lausa nii kadedad, et otsustasid mind mitte sisse lasta. Ma pidavat omale mõne muslemi hõlsti õlgadele otsima, nagu kirikusse minnes. Kirikus on neil vähemalt mõni sall varutud, mida kombetutele turistidele laenata. Mina mingu aga tagasi lõõskavs kuumuse kätte, et salli otsida. Ühtegi tänavamüüjat ka ei paistnud. Leidsime siis teise värava immigrantide jaoks ja lipsasime probleemitult sisse, nagu kuuma eest asüüli otsijad kunagi.

Veel Serengettit ja Ngorongorot

Nüüdseks oleme õnnelikult kodus oma safarilt.

Lõvijaht osutus äärmiselt edukaks, peale liivakuhjade õnnestus meil päris mitut kiisut lähedalt näha ja nende seas ka isast lakaga lõvi. Peaaegu nägime ka lõvi jahti sebradele, aga arvestades meie ümber kogunenud mzungude (valgete inimeste) hulka otsustasime vaateplatsist loobuda ja minna parematele jahimaadele. Reisi lõpuks olime nende kiisude osas juba suhteliselt ükskõiksed, kuid endiselt tundus iga liivaküngas ja iga Thomson gasell meie jaoks lõvina. Ja uskuge mind, neid gaselle oli palju! Lõvisid ei huvita need liiklevad autod - vähemalt mitte niikaua kui mõni rumaluke oma nina autost välja pistab sel ajal kui lõvi autost mööda kõnnib. Auto on loomadele nagu suur liikuv kivi, nagu meie autojuht ütles...

Üks küngas oli üllatavalt leopardi mustriline ja selgus, et see oligi tukastav leopard. Hiljem nägime süüa otsivat leopardi ka - jooksis, saba püsti, keset aasa nagu meie Sofi. Kuna sööki silmapiiril ei olnud ja mu kallis kaasa keeldus ka õue minemast, siis hüppas leopard mõnuga puu otsa ja jäi meid pooluniselt, poolhimuralt piiluma. Kaua me puu otsas olevat kiisut ikka passime, läksime parem edasi.

Ninasarvikud jätkasid oma ebaviisakustega ja näitasid meile endiselt ainult tagumikke. Ju siis unustati neile viisakusi õpetada või häbenevad nad oma pikka nina.

No ja siis me nägimegi kõik loomad ära, keda vaja on. Selgus, et kõigil ei lähe üldsegi nii hästi kui meil. Ja ega kõigil ei ole nii toredat autojuhti nagu Jeremiah kah, ma olen täiesti kindel!

Oma viimasel päeval Ngorongoro Farm House'is ei tahtnud me kuidagi Jeremiahiga kaasa minna, aga kuna ta oli nii tore ja meelitas meid hea Arusha kohviga, siis ikkagi läksime raske südamega. Saate aru, seal oli meil paradiis - suur magamistuba, suur vannituba koos vanniga ja siis veel kaminaga elutuba, kust avaneb imeline vaade õue. Ja õues on lilled ja linnud ja bassein ja teenindajaid tahaks kohe kõiki korraga kallistada. Nii tore oli seal lihtsalt! Meelitustega tulime sealt siiski tulema ja oleme nüüd oma palavas Dar Es Salaami korteris ja tegelikult on siin ka tore, isegi kui vanni ja muud luksust ei ole. Kuigi, pean saladuskatte all endiselt tunnistama, et see mõnus, natuke sügiseselt jahe õhk, oli täitsa meeldiv. Pidime ju pikkade varrukatega pluusid selga panema, nii väga külm oli...

Serengetti ja Ngorongoro

Meie Safari algas Lake Manyara rahvuspargist, mis on kuulus oma flamingode tõttu järve kaldal. Noh, me nägime kõike muud kui järve ja flamingosid... Aga me ei nurise, sest nägime ju elevantse ja jõehobusid ja erinevaid pärdikuid ja mingeid sarvelisi ja sebrasid ja tervet ninasarviku tagumikku.

Ngorongoro tervitas meid kaelkirjakutega. Elasime nagu kuninga kassid Ngorongoro Farm House'is, kuid sealt meid viidi ära... Toodi hoopis Serengettisse. Sõidul kohtasime nii mõndagi keset lagendikku matkavat maasai meest, kes oma kirevas riietuses, kepp käes, muudkui kõndis ja kõndis. Kuigi meil on väga lahe jeep ja tore autojuht, tekkis ikkagi väike kadeduseuss sisse - miks meil ei lubata niimoodi lagendikel kõndida...

Tänaseks vaatad gaselle ja kirjakuid ja sebrasid ja ahve... Ja mõtled, hmmm... Tahaks loomi ka näha. Ükskord vaatasime mingit liivakarva kühmu ja meile öeldi, et need on lõvid. Kuna nad pidid 20 tundi magama, ei hakanud me nende hommikut ära ootama, vaid kimasime edasi. Lõvijaht jätkub. Iga kollane laik tundub ühtäkki lõvi. Jaht on kulgenud suhteliselt edukalt. Järgmine ülesanne: otsida puudelt rippuvaid sabasid, nendest sikutada ja vaadata, kas on leopard või mitte.

Safari ehk reis

Eilse päeva veetsime bussis, mis viis meid Arushasse. Eeldatav sõiduaeg oli 9 tundi, meil läks hästi ja jõudsime 12 tunniga kohale.
Siiani oleme näinud rannikut, Dar Es Salaami ja Zanzibari. Nüüd avanes meile vaade bussiaknast "päris Aafrikale" sellisena, nagu ma seda ette kujutanud olen. Kuiv maastik oma punase mullaga, mis vaheldub rohelusega. Onnikesed, mille ümber lapsed mängivad - joostes järgi veerevale rattale ja seda pulgaga püsti hoides. Maasai mehed oma punastes hõlstides. Maastik, mis aeg-ajalt meenutab Norrat oma kaljuste mägedega - ainult palmid on ülearused. Eestis on praegu lumi - siin ka, praegu lihtsalt on ta Kilimanjaro tippu toppama jäänud...

Oleme teel rahvusparkidesse ehk safarile, nagu meil seda kutsutakse. Tegelikult tähendab safari swahili keeles reisi.

Tänase päeva tipp on siiani olnud maasai küla, mis kuulub ühele mehele, tema 22 naisele ja 120 lapsele. Tubli mees!