Zanzibar

Tõusime Dar Es Salaamis lendu ja varsti avanes lennukiaknast vaade, mis oli nagu täiesti uues riigis. Majad näevad välja nagu majad, mitte nagu onnid. Taksosse istudes ja läbi saare sõites kinnitus esmamulje - oleks nagu teise riiki sattunud. Hiljuti oli Zanzibaril väike konflikt Tansaaniaga, sest Zanzibar tahab iseseisvust. Nüüd saan sellest veel paremini aru, kui enne.

Zanzibar on struktureeritum, inimesed on rahulikumad ning rahulolevamad, õnnelikud võiks isegi öelda. Kas tõesti sattusin äkki Costa Rica kariibi rannikule?!? Rasta, reggae, rannapeod, palmid, liiv...
Toit on imeline - isegi kõige kohutavamates kohtades on mereannid ikkagi head, võrreldes kõige sellega, mida enne siiatulekut olen saanud (kui Mbudya ja Bongoyo saare vähid välja arvata, kui järgi mõelda). Isegi need mõttetud nätsud kalmaarid ja kaheksajalad on mõnusalt pehmed ja maitsekad. Hämmastav!

Paje külakeses, kus me ööbisime, leidsime ühe kohaliku-kohaliku imelise restorani - Utalii. Meie toit tehti meie silme all valmis värskest kalast, mis pandi soola ja ingveri segusse marineerima ja pärast mõnda aega pandi grillile. Täiesti hämmastav, kuidas nii lihtsalt saab nii head toitu.

Siin tänavatel, keset lehmi ja kanu kõndides, oli täiesti muretu olla - peale selle, et päike põletab ebamugavalt. Pani mõtlema Eesti ilmale, kus suvekummides autod kraavi kogunevad lume ja jää tõttu...

Nüüdseks oleme Stone Townis, Zanzibari suurimas linnas, ning ootame päikeseloojangut. Kohe ilmuvad linna tänavamüüjad oma imelise toiduga ning kavatseme ennast mereandidest oimetuks süüa - sest varsti oleme tagasi Dar Es Salaamis ja seal sellist paradiisi ei ole...

***

Päikeseloojangul algab Stone Towni rannaäärses pargis täiesti uus elu - plats on pungil inimesi. Tee ääres on laud laua järel, kõik müüvad midagi. See midagi ei ole lihtsalt midagi, vaid imelised grillitud mereannid, snäkid, puuviljad, suhkruroo jook, maiustused lastele jne. Vali endale laud välja või proovi igalt poolt midagi. Meie ei saanud esimesest kahest lauast suurt kaugemale, enne kui isegi aru saime, oli kõht täis grillitud vähki, tuunikala, kaheksajalgu, kookossaia, samosasid ja falafeleid. 6 euro eest saad sellise kiikhobu tunde (täis kõhu pärast), nagu jõuludel - kõik näeb ju lihtsalt nii ahvatlev välja, et kõike peab proovima... ja siis ei jää kõhtu enam ühtegi vaba kuupsentimeetrit.

Looduslik Spa

Minu arusaam Aafrikast oli varem selline: safarid, loomad, kuivad põllud, palju liiva, vähe vett. Tänaseks on mius tekkinud refleks: reede=ujumine. Reedel pärast tööd pakitakse asjad ja minnakse. Meil on see viga, et kärarikkas untsa-untsa kohad meile ei meeldi, aafriklastele aga meeldivad. Isegi hüperkallites lukshotellides käib iga õhtu tümpsupidu. Seetõttu oleme leidnud omale uue kodu Kipepeo rannakülas. See on mõnusalt kodust ainult tuktuki tee kaugusel, rahulik koht ja siiani kõige ilusam rand. Restoran-baaris mängitakse mõnusat retro-muusikat, mis seguneb küll aeg-ajalt kõrvalt rannakuururtitest tuleva india reggaetoniga. Võib öelda, et see on meie teine kodu.

Eile, kui Põhja-Norras oli esimene lumesadu, istusime meie ookeanis. Aru ei olnud saada, et see ookean on, sest vesi oli kehatemperatuurist mõned head kraadid soojem - seega, soojem kui vannivesi aeg-ajalt. Selleks, et vannis igav ei hakkaks, oli vesi soolaseks tehtud, lained laksuma pandud ja millimallikad ujuma pistetud. Siis sai seda mängu mängida, et uju millimallikate eest ära, muidu saad kõrvetada. Aru ma ei saa, mis siinsed millimallikad ei või sama sõbralikud olla nagu Eesti omad, keda võib kätte võtta ja pai teha. Siinsed on õelad - kõrvetavad selle peale!

Suurevarbalistest varestest

Tundub, et varesed ja rotid on üle maailma ühesugused pikanäpumehed. Meie lemmikus Aafrika rannamajas on silt üleval - Palun ärge jätke rõdu uksi lahti kui ära lähete, sest varestele võivad teie asjad meeldida. Oleks me seda siis varem teadnud. Eelmisel nädalavahetusel olime samas rannas ilma rõduta majas, mistõttu sellist silti ukse juures ei olnud. Viisakalt jätsime oma jalanõud ukse taha. Selgus aga, et varestel on ka suurte meeste sandaalide defitsiit - nad viisid need lihtsalt ära. Ma ei teadnudki, et varestel nii suured jalad on... Igaljuhul, kui kevade poole, kui linnud lõunamaalt põhja migreeruvad, on näha ühte suurte sandaalidega varest, siis teate, et tema suvitas Tansaanias. Ei ole mõtet teda püüdma minna, las ta olla õnnelik oma sandaalide üle - ju tal läks neid rohkem vaja. Sandaalidega varese pildi eest oleksime aga küll tänulikud, sest nagu öeldud - ma ei ole nii suurte varvastega vareseid varem näinud, lihtsalt.

Maailma parimad liiklusvahendid

Iga päevaga rohkem ja rohkem tekib tunne, et ühe nendest suurepärastest tuk-tukidest pakime endaga kaasa ja impordime Karlstadi. Jube hea oleks sellega mööda linna vurada. Kuigi, Stockholmi ummikute vahel on see veel parem asi. See pisikene mopeedi moodi asi sõidab oma sik-saki läbi ummikute, tehes kõrvalepõikeid liivastele kõnniteedele, sõites läbi kõikvõimalike maastike. Dar Es Salaamis tipptunnil liigeldes on mõttetu taksos istumise eest maksta - sest edasi sa tõenäoliselt ei liigu, pealegi on seal ka palav. Tuktuk podiseb vaikselt omas tempos sellest ummikust mööda ning lisaks on tal naturaalne konditsioneer avatud uste-akende kujul. Tingimine hakkab meil juba ka käppa saama. Miski, mida Euroopas igatsema hakkame... lisaks tuktukidele, muidugi!