Ryanairist

Vaatan aknast välja pimedusse. Tuul paiskab puid pikali ja üldse on tore. Kui Eestist tulema hakkasime, siis oli sama tore. Stockholmi jõudes oleks nagu lõunamaale sattunud - päike paistab, ilm on soe, tuul peab siestat. Karlstadis tuul aga ei puhka.
Täna viis mu sambo oma ema lennujaama, taas kord saime pöidlaid hoida, et lennuk ikka lendaks. Vist lendas, tagasi ei ole ta veel tulnud. Selle emade migratsiooniga oli üks tore asi veel - nimelt õnnestus mul Ryanairi pilet osta 26ndaks detsembriks Stockholmist Tallinnasse. Pileti vahetamine oleks piletihinnast 3-4 korda kallim olnud. Oli küll korraks dilemma, et kas peab ema jõuluks siia importima ja ise Tallinnasse minema... Aga seekord otsustasime siiski jõule koos pidada ja emale uue pileti muretseda, seekord siiski Tallinn-Stockholm-Tallinn, mitte vastupidi.

Aga Ryanair on selles suhtes väga tubli. Pidevalt temaga lennates võib isegi nooremaks jääda, sest sageli juhtub see, et ta viib sid ajas tagasi. Näiteks, meie 1 tund kestev lend jõudis 45 minutit plaanitud ajast varem! Oleks natuke pikemalt lennanud, oleks raudselt miinusesse jäänud...

God Jul!

Nüüdseks olen oma verivorstilaadungiga maabunud oma kiir-jõulukülastuselt Eestist. Sain küll siin ka proovida kohalikku jõululauda, mis oli rikkalikult igasugu hõrgutisi täis. Magusat heeringat, mis oli küll sinepi, küll äädika, küll peedi kastmes. Selline jõuluhõrgutis nagu peedisalat (loe: ilma heeringata rosolje) ning erinevad kalatoidud ei puudunud mitte laualt. Singid-vorstid-lihapallid jms. Magustoiduks riisipuder kaneeliga. Nagu ma rootslastele ütlesin, siis oli see parim rootsi jõululaud, kus olnud olen (sest see oli ju esimene kord). Kui täpsustada, siis vähemalt see konkreetne toidulaud oli tore ja külluslik laud, aga... enamik asju sööme me ju iga päev. Nad imestasidki, et ma olen riisiputru varem söönud... "jah, aga see on meil ju tavaline hommikusöök". Eestlase moodi tundsin ikka soolasest toidust puudust (soolasest toidust, kuhu ei ole suhkrut lisatud) ja hapukapsast-verivorstist. Kodune lambapraad ja hapukapsas-verivorst on ikka üle kõige! Vot.

Jälle üks pühapäev

Paistab, et mind on tabanud toredate pühapäevade nakkus. Tänasel 4. advendil käisime kohvi joomas teiste kohalike väljamaalastega. Uskumatult tore oli üle pika aja inimestega aega veeta. Kuna me pole seda nii ammu teinud, siis alguses nagu ei osanudki muud teha kui kohvi juua. Õnneks olid meie uued kohvisõbrad osavamad ja meelitasid meid Värmlandi muuseumis toimuvale jõululaadale, kus oli hunnikute viisi käpikuid ja puidust käsitööd müügil. Meie kasutasime ära aga kaks ühes paketti ja piilusime ka muuseumis ringi. Põhimõtteliselt sain selgeks, et Värmland on Rootsi naba. Kui Värmlandi ei oleks olnud, siis ei oleks Rootsi pooltki nii tore, nagu ta nüüd on. Nojah, Selma Lagerlöf ju ikkagi elas siin! ja nagu muuseumitele kombeks, oli ka siin kohustuslikus korras hunnikute viisi kive ja luid ja kirveid. Aga see pole veel kõik, siin sai ise linnale energiat toota - torudest puhuda, vändata ja puitu põletada. Ja kiirabiautos sai ka istuda ja üldse oli täitsa tore.
Nüüd ei pea me ilmtingimata kahekesi viimaseid shokolaadikoogi tükke endale sisse toppima, vaid saame kutsuda sõbrad appi seda rasket tööd tegema.

P.S. päkapikud sositasid mulle, et järgmine pühapäev saab veelgi toredam olema!

Kohvik

Tere kallis päevik! Täna räägin ma Sulle kohvist. Siin Rootsis on see ju sama tähtis teema nagu Püha Lehm. Ehk siis, iga päev 2 korda on kohustuslik kohvipaus ehk "fika", ja katsu sa Rootslast selle ajal segada!!! Tänu nendele olen ma lõpetanud koduse kohvijoomise ja tänu sellele pidasid meie Pauligi kohvioad 3 kuud vastu. Nüüdseks ehib meiegi kohviriiulit Karlstadi au ja uhkus - Löfbergs Lila.

Eelmise laupäeva suurim saavutus oli aga see, et leidsime Karlstadist ühe kohviku, mis meile meeldis. Head restorani veel leidnud ei ole, aga küll kunagi leiame ka. Olles käinud Karlstadi peenemais restoranis, kus veini pakuti keeratava korgiga pudelist ja klaasi kallati nii palju kui mahub, koos kõige väärtuslike sulfiididega, siis läks restorani tuju pikaks ajaks ära. Õnneks leidsime, et hubasemates kohtades saab ka kork-korgiga head veini. Igaljuhul, kohvik oli tore.

Kui eelmisel kuul oli mul rõõmu kui palju selle ümber, et sain oma Rootsi elu jooksul esimese Facebooki tuttava ja see oli ka rumeenlane... siis täna juhtus ime. Üks väga tore dietist, keda ma eelmisel nädalal koolitusel kohtasin, kutsus mind kohvile! Tasa sõuad, kaugele jõuad, nagu öeldakse! Äkki leiame siit pika peale isegi mõne sõbra. Samas, Sõbra tähendus on praeguseks juba väga kõrged latid seadnud! Aitäh, kallid Sõbrad!

Pühapäev Karlstadis

Täna on see päev, kus me oleks tahtnud minna välja fotografeerima. Hommikul aknast välja vaadates selgus, et Karlstad otsustas, et me ei peaks sed mitte täna tegema. Nimelt on õues kole pime ja võibolla ka vihmane. Ma ei tea, ei ole julgenud õue minna...

Niisiis on täna kodune päev. Ehk siis, kodune mõnu. Kaks leiba on parasjagu ahjus, minu esimene katse teha ciabattat ootab oma debüüti kerkimise näol. Hea ökonoomne hobi, peaks mainima. Sest kui nii võtta, siis üldjoontes võib isegi väita, et Eestis on elu kallim kui Rootsis - kui välja arvata korteriüür, alkohol ja sai-leib. Noh, leib-sai on siin meie jaoks nagunii sageli liiga magus. Üksikud brändid oleme leidnud, mis meile täitsa meeldivad. Üüri osas ei ole tõesti midagi teha. Alkoholi varusime alguses lolli peaga Tallinnas... Laeval selgus, et see oli täitsa rumal tegu. Lõpuks saime aru ka nendest inimestest, kes laevalt hunnikute viisi pudelitega lahkuvad.

Igaljuhul, hetkel on mind tabanud küpsetusmaania. Ema kingitud leivaraamat kavatseb iga nädalavahetus end kasulikuks teha ja iga nädal erinevat saia-leiba küpsetada.

Vennale suuresõnaliselt lubatud küpsiste retsept, nagu selgus, on rootsi keeles. Irmus head marja-shokolaadi küpsised. Selle retsepti pühendan siinkohal oma kallile vennale (võibolla siiski tema "teisele poolele"):

Mustika-jõhvika-valge šokolaadi küpsised
4dl nisujahu
1dl kaerahelbeid
150g võid
1,5dl suhkrut
0,5dl fariinsuhkrut
1,5tl küpsetuspulbrit
0,5tl soola
0,25dl siirupit
0,5dl õunamoosi
0,5dl vett
40g kuivatatud mustikaid
40g kuivatatud jõhvikaid (ilmselt sobivad ka pohlad)
40g rosinaid
100g valget šokolaadi
60g piimašokolaadi


1. Kuumuta ahi 200 kraadini. Sega jahu, või, suhkur, küpsetuspulber ja sool. Lisa siirup, õunamoos, vesi ja sega ühtseks tainaks. Lõpuks lisa marjad, rosinad ja hakitud šokolaad.
2. Rulli taigen üheks pikaks rulliks või mitmeks lühikeseks (diameeter ca 5-7cm). Pane 30minutiks külmkappi. Lõika taigen ca 1cm laiusteks viiludeks ja pane küpsetuspaberiga kaetud plaadile.
3. pane plaat ahju ja langeta kuumus 175kraadini. Küpseta keskmisel siinil 10-15min.


Poest ostetuna olid need küpsised väga head. Tõenäoliselt kodused ahjusoojad on veelgi paremad :D

Kleidid vol 2

Müsteerium on lahendatud - Karlstadi linnas siiski ON ilusaid kingi ja ilusaid kleite-seelikuid. Poes. Võibolla ka inimeste kappides, kuid kindlasti mitte neiude seljas. Tänavapildis prevaleerivad siiski lohvakad joped ja tossud.
Poest mantlit otsides läksin nii mönestki kleidist mööda, mis hiljem kripeldama jäid. Aga ma ju otsisin mantlit - ei saanud hakata kleidi-ralliga pihta. Pealegi, kui siin kleite nagunii ei kanta, siis pole ju kiiret! Ma jöuan ükshaaval kôik need ilusad kleidid oma kappi osta - erinevus on aga see, et vahel viin ma kleidid tänavale jalutama ka. Ausöna!

Kaneelisaiad-lihapallid

Kunagi olid sellised ajad:

*Elasin ühikas. Ma ei olnud peaaegu kunagi näljas, sest mul oli alati kaerahelbeid. Nendest sai hommikuputru teha ja pärast pidusid sai club Tallinnast trepist üles mindud ja ühikas kaerahelbeputru (parimatel päevadel ka tatrahelbeputru) vaaritada. Kolme peale oli meil üks piim ka rödul, sest külmkappi meil alguses ei olnud. Hiljem saime külmkapi, kus oma piimapakki hoida ja veini külmetada. Muuks otstarbeks me seda külmikut ei vajanud. Ahjaa, valetan, headel päevadel sai jogurtit ka hommikuni külmkapis hoida!

*Endiselt ühikas. Pealinnast tuli kohale minu tolleaegne noormees. Tegi külmkapi lahti, pani selle pôlastavalt kinni: "Pähh, teil pole isegi peekonit?!? Ma ei saa ilma peekoni ja munadeta päeva alustada!" Pakkusin, et pühapäeva puhul vôin isegi piimaga putru teha, aga sellest ei olnud abi. Vöibolla sellest peekonipuudusest ajendatuna tegi ta tüdrukutele siiski rôômu ja ostis vortsi. Seda täiesti tavalist keeduvorsti, millest me olime nädal aega unistanud. Saia raha olime kahepeale kokku saanud, aga vorsti jaoks ei jätkunud.

*Elasime üürikorteris kolmekesi - Petersonide dünastia esindajad neiu Lill ja neiu Liisu ning mitte-Peterson neiu Tiina. Meil käis sageli külalisi. Meil oli ka külmkapp. Iga kord kui külalised tulid ja külmiku avasid, leidsid nad sealt hulganisti imelisi asju, mida süüa (peekonit ei olnud endiselt isegi selles kapis). Viisakate inimestena küsisid nad luba. "Ei, see on Tiina oma", oli alatine vastus. Petersonid on paraku teada oma laisa kokanduse osas. See ei tähenda, et me ei oskaks ega tahaks süüa teha. Vastupidi, liiga hästi oskame - köik saab kohe otsa.

*Elasin Tallinnas. Oli külmkapp, enamasti oli midagi seal sees ka. Nälga ei jäänud.

*Elasin metsas. Oli külmkapp. Teate, liiga väikseks jäi! Peekon ei mahtund ära, pidi jube kiiresti sööma!

Nüüd on sellised ajad:

*Elan Rootsis. On kaks külmkappi. On ebaharilikult palju süüa, head süüa seejuures! Isegi peekonit vöib leida. Aga, külalisi ei ole!

Sügavkülmas on alati ootamas ühed kaneelisaiad, mis ootavad omanikke. Ise ei ole siin ju mötet teha, poe omadki on nii head ja ajavad toa mönusat küpsetamislöhna täis. Ükskord ma tegin siiski kooki ka, ausöna. Aga see sai jube kiiresti otsa miskipärast...

Teine asi, mis alati peab ühes rootsi külmkapis olema, on lihapallid. Uskuge vöi mitte, aga väikevennal on öigus (ja Karlssonil). Jube head on need asjad! Kuidagi nagu teistmoodi head kui Eesti omad.

Ilmateade

Tänasest ei saa ametlikult enam seenele minna. Seda teatasid mulle hommikul mu jäätunud sörmed ja lähemal uurimisel selgus, et ka hallad on maha tulnud. Ônneks ei ole see siiani veel tähendanud halle ilmasid, siin Rootsis loodetavasti on mingid toredamad vanarahva tarkused.
Kui eile olime üllatunud, et meil kodus köetakse, siis täna hommikul olime üllatunud, miks piisavalt ei köeta. Aga selleks tuleb enamasti radiaatori nuppu keerata, et soojust rohkem tuppa mahuks.

Õnnehetk

Täna pärast hommikust mõnulemist ja lubadusi, et ei mingeid kaubanduskeskusi täna, sattusime kogemata ikkagi meie iga-laupäevasesse rutiini, mis algab mõnusa kohvi ja filmiga; järgneb tiir kasutatud mööbli poes ning seejärel hullumine toidupoes (seda viimast lubasime küll teha vaid kord kuus!). Ehk siis, raamaturiiul on meil nüüd ka.
"Jalutame korraks Willysesse ka, saia on vaja."
Ehk siis avastasime endi jaoks täiesti imelise poe. Esiteks on see täis igasuguseid erinevaid ägedaid puu- ja juurvilja, muuhulgas sain siit kauaigatsetud plataani. Ja siis... momendil, kus sa seda kõige vähem ootad, kui sa oled juba lootuse kaotanud - seal nad on, croissandid!!! Olime juba arvanud, et mu töökaaslased, kes midagi croissantidest rääkisid, ei teadnud üldse, mis asi see croissant on - sest Karlstadi linnas ei ole meie mitte ühtegi croissanti näinud. Nad siiski ei valetanud!

Samres

Esimesel töönädalal istusin teiste arstidega koos vastuvõtul. Telefonitunni ajal, kui rootsi tohter telefonile vastas, kumises minu peas vaid: "Resebeställningen, hej!" Sest järgnev küsimus oli ju ka siin seesama: "Kan jag fa ditt personnummer, tack!" Seejärel, meenutades oma telefonikarjääri algust, tekkis refleks seda isikukoodi kohe kirja panna, et numbritest arusaamist harjutada. Natuke ringi vaadates ja ennast kitlis leides, sain iga kord sellest de ja vu'st aru. See aga ei tähendanud seda, et ma järgmise telefonikõnega sama de ja vu'd läbi ei elaks...

Nüüdseks ma enam teiste kõrval ei istu. Jumal tänatud, veel ei ole mul oma telefonitundi - patsiendid satuksid suhteliselt segadusse, kui ma neid Samresi nimel tervitaks... Niigi üritavad paljud mulle selgitada, et kutsuvad siis Samresi endale järgi, lisades sinna juurde selgituse, mis see Samres on...

F som färdtjänst

Teooria ja praktika

Päevast-päeva räägime patsientidele, et nad peavad kaalust alla võtma, suitsetamise maha jätma, dieeti korrigeerima, liikuma ja üleüldse - terve olema. Istud kabinetis, suits suus, paks nagu vana lohe, ja muudkui seletad. Teoorias oleme me ju tugevad, tervelt 6 aastat õppinud!

Rootsis piisab sul vaid tänaval korraks seisma jääda, ning juba oled jalgu jäänud mõnele energilisele vanamemmele, kes enesekindlalt oma rulaatori najal kaubanduskeskuse poole vurab. Mõnikord läheb hullemini ja saad täistabamuse jalgratturilt, sest sa oled kõnniteel ühe sammu kõrvale astunud (loe: sõidurada vahetanud), kasutamata suunatuld või unustanud üle õla kiigata. See rattur võib vabalt olla 90-aastane onu või tädi. Sest siin on kombeks oma pika elu lõpuni jalgrattal liigelda ja bingot mängida.

Lisaks golfiautole, mis majade vahel liiklemiseks oleks täiesti ideaalne liikumisvahend (tee kliinikust koduni on üleni ülesmäge!), oleme avastanud uue ihaldusobjekti liiklusvahendi näol. Elektriline ratastool! Siin näeb see välja nagu väike auto, millega võib samuti kõnniteel kärutada kõikidest autoummikutest mööda. Tasa ja targu muudkui veered...

Igaljuhul. Mina tahan ka olla selline vanamemm, kes 90-aastaselt metsas seenel käib ja metsa läheb jalgrattal. Kunagi leppisime sõbrantsidega kokku, et 30-aastaselt peame elu tipp-vormis olema. Ja kuidas sa selgitad inimestele, et liikuge rohkem ja olge terved, kui sa ise juba väiksest mäest ülesminekul hingeldad. Ja varsti peaksid olema oma elu tipp-vormis?!?

Ühesõnaga, paneme teooria praktikasse. Teate, kui valus see on!? Treenimise alguses võib ka anatoomia selgeks saada! Sest sul valutavad sellised lihased, mille olemasolust sul ainugi pole. Muidugi, sest sel päeval, kui seda lihasgruppi õpiti, olid sa haige või lihtsalt väsinud.

Ühesõnaga: teooria ja praktika käivad ikka käsi-käes.

Dresses are a girl's best friend

Naise garderoobis ei saa kunagi liiga palju kleite olla. Tõsi, oma asju kolides avastasin, et mul on rohkem kleite, kui ma mäletasin. See ei takista mind aga iial uusi ja uusi kleite vaadata ning ihaldada. Sest oled sa iial teksades femme fatale'i näinud? Enamasti mitte.

Rootsis kleiti selga tõmmates tekib aga tunne, nagu sa hakkaksid kohe-kohe seadust rikkuma. Sest kas meestele tehakse kleite? Ei. Järelikult ei tohi ka naised neid kanda. Võrdõiguslikkus ju. Kõik on võrdsed. Tuleb käia pükstes ja tumedates dressipluusides või lohvakates jopedes, olulisim selle juures on mitte unustada pardikõnnakut.
Vabandust, minul aga ei ole peale printsessilõikelise mantli midagi muud selga panna. Ja kleidid vajavad ju ka kandmist, muidu tõstavad kapis hulganisti koiliblikate populatsiooni, mis ei ole ka teksapükste seisukohast just tark tegu.

Ühesõnaga, kui Rootsi naised pidid nii kenad ja naiselikud olema, ning võrdõiguslikkus nii tore asi... Miks siis autojuhid oma kaelu kahekorra keeravad kui seelikut näevad? Miks ei või ka siinsed naised oma staatust naisena austada... kleitidele ja seelikutele on ju alati allahindlused nagunii, keegi ju ei osta neid!

Niisiis, vaese eestlasena elan kokkuhoidlikku elu, ei austa võrdõiglust ning olen liiklusohtlik. Vot.

Metsa seenele, auu auu

Hommikul pärast imelist mitterootsi kohvi ja shokolaadikooki tõmbasin jalga oma roosade šlehvidega kummikud ja ajasin tuulejope selga. Seeneaeg on käes. Otsustasime seekord minna avastama Karlstadi teist poolt - järve äärset matkarada. Selleks, et matkarajani jõuda, marssisime kõigepealt ca 7 km ja kui aus olla, siis mu suurepärased kummikud olid juba selleks ajaks kanda raku tekitanud. Jõudsime metsa, järve äärde. Esiteks, peaks mainima kui tore on minna rabamatkale otse linnas. Vanasti oli see hull ettevõtmine - autod ja sõbrad tuli selleks kokku ajada ju. Nüüd, hakka aga astuma!
Teiseks, ainult eestlased võivad otsida seeni otse sopast! Jävekallastel ja porilompides ei ole ka mitte vanasti ühtegi seent kasvanud. Peipsiäärne tüdruk, nagu ma olen. Aga see-eest on siin täitsa ilus. Järve lähedal on elamurajoon, kus üks maja on hubasem kui teine (muuseas saime esimest korda Rootsis õunaraksus käia - samas kohas 2 korda sama päeva jooksul lausa). See, et meil ühel heal päeval saab olema oma kaater (isegi kui see peaks tähendama paadialuseks hakkamist), muutus üha kindlamaks kinnisideeks. Siiski, järvest möödudes jõudsime taas kohtadesse, kus puravikud olid umbrohu eest. Suured ja paksud. Nujah, kahjuks isegi liiga suured ja paksud. Tundub, et seene-hooaeg hakkab selleks aastaks läbi saama.
Pärast 20 km kõndimist tekkis tunne, et kodu on ikka pagana kaugel ja see Karlstad ei ole midagi nii väike linn, nagu nad räägivad. Jalad all kui makaronid, jõudsime koju. Väsind ja näljased ja õnnelikud oma seente üle. Hea koht see Rootsi ikka, meie peame kõik nende seened ära korjama. Vaesekesed.

Bürokraatia a la Svensson

Meil läks ülihästi - saime oma personnummeri vähem kui 1 nädalaga. Number saadeti lihtpostiga meile koju. Ümbrikut avades seadsin sammud juba internetiühenduse juurde. Pidi nii käima, et ühendad arvuti Bredbandsbolageti firma kaabliga ära ja juba paari tunni pärast saad internetti kasutada. Ei. Proovisin mitu korda, öeldi, et tehniline viga. Helistasin klienditeenindusse, kus ei leitud minu isikukoodiga isikut. Mainisin, et see on suhteliselt uus isikukood. Selle peale sain vastuse: Teile ei saa me internetiteenust pakkuda, kuna meil puudub krediidiinfo teie kohta. Teoreetiliselt öeldi meile seda, et 1 aasta pärast saate interneti. Niikaua võib keegi hea inimene abonomendi enda kanda võtta, 1 aasta pärast selle minu nimel ümber teha.

Järgmisel päeval rääkisin oma juhendajale selle jutu ära, kes samuti neile helistas. Jah, põhimõtteliselt on meil 3 valikut: teha abonoment kellegi teise nimel, maksta 4000SEK ettemaksu või oodata 1 aasta. Valisime mitte Bredbandsbolageti kliendiks hakata. Meie kodus on veel teine pakkuja ka - ComHem. Helistasin neile. Mind ei leitud registrist üles. Helistasin maksuametisse, et uurida, kas ma olen üleüldse rahvastiku registrisse kantud - olen küll. Õnneks rahustas maksuameti tädi mind sellega, et äkki ei ole ComHem lihtsalt veel uuendust teinud. Järgmisel päeval sain lepingu tehtud ja 21. septembril saame koju päris oma interneti, ilma 1 aasta ootamata ja puha. Modem saadetakse posti teel koju. (postkontorisse mineku vaev)

Siis, tellisime endile Rootsi telefonikaardid. Täidad Comviq kodulehelt ankeedi ära ning järgmisel päeval saad SIM kaardi postiga koju. Täiesti tasuta. Muidugi, kaardid on tühjad - s.t. peab internetipangast sinna raha laadima (mis tähendab, et praegu need meie numbrid veel ei tööta). Uimase peaga täitsin esimest korda oma aadressi osas ära vaid tänavanime, majanumber jäi panemata. Kuna ilma majanumbrita ei saa ju ometi kiri kohale tulla ning kärme töökaaslane selja tagant mainis, et midagi oli nagu puudu jäänud, siis tegin uuesti. Koju jõudes oli mul 2 telefonikaarti koju saadetud - ühel ümbrikul oli majanumber, teisel ei olnud.

Teine murelaps personnumberi puudumise tõttu on pangakonto. Tööandja tahab, et ma teeksin Nordea, sest maakond maksab kõik oma palgad sinna panka. Ütlesin, et mina tahan SEB-d. “Põhimõtteliselt on see võimalik, aga siis pead sa Nordeat teavitama, et nad sinu palga SEBsse üle kannaksid.” Mis mõttes?!?!? Vanad head hoiukassa ajad on tagasi.

Nujah, vaatasin siis internetist, et Karlstadis on 1 SEB kontor, mis on kella 19ni lahti. Läksime neljapäeval peale mu tööd panka mulle kontot tegema. Mmmm... jah, pank oli küll 19ni lahti - see osa, kus pangaautomaadid on. Kontori osa on avatud kell 10-15.

Ühesõnaga. Rootsi on tore riik kõikidele. Ka teenindajatele. Ehk siis - lõunapaus ja kõik marss panka! Kujutan juba ette, kuidas ma järgmisel nädalal seal lõunapausil istun ja küüsi närin.

Siiski, järgmisel päeval SEB kodukal surfates leidsin nupu “hakka kliendiks”. Põhimõtteliselt saab konto avada siin nii, et teed internetis täiesti identimata avalduse ning nemad saadavad sulle stardipaketi posti teel koju. Rootsi postikanad on väledad, tundub. Võhikuna, või kutsuge mind turva-friigiks, tundub see kõik üliebaturvaline.

Siiski-siiski, teises osas üllatasid turva-meetmed mind küll. Tunnistage üles, kui paljud teist on viitsinud uude töökohta tulles süveneda ohutus- ja sisekorrareeglitesse, mis sulle mitme kaustana nina alla pannakse? Sul palutakse alla kirjutada, et oled nendega tutvunud. Kirjutada alla, võtad viisakusest kaustad korraks enda kätte ning annad võimalikult kiiresti tagasi. Kui nüüd hästi meenutada, siis ühes töökohas pidin küll personaliosakonna nina all kaustad läbi lappama. Siin on nii. Selleks, et töötaja kiipkaarti saada, pead sa läbi vaatama powerpointi esitluse, kus iga osa lõpus on prooviküsimused, millest sa ei saa üle minna. Seejärel, kõige lõpus, tuleb teha ohutusreeglite test. Testi läbides saad diplomi, mille näitad tööandjale ette ja alles siis tellitakse sulle kiipkaart. Täitsa tore. Pärast seda hakkasingi arvutist välja logima iga kord, kui toast lahkun.

Göteborg

Otsustasime Rootsi avastamist alustada nüüd ja kohe. Niisiis, pakkisime end eile autosse ja sõitsime Göteborgi, et mu sõbranna Majaga kohvi juua. Maja on minu Costa Rica seikluskaaslane, keda ma pole 3 aastat näinud. Ja nüüd on mul võimalik teda kasvõi iga kuu näha, sest autoga sõidab Göteborgi 3 tundi. Selle teekonna hüveks on mõnus ameerika mägede tüüpi tee - üles-alla-üles-alla. Päris mitu kohta tee jooksul pidime möönma et just siin me elaks - järve ääres väikses hütis, mille ees seisab pisike jaht.

Ka seekord ei vedanud Tomtom meid alt ja juhatas ilusti teed. Ütlesin Majale, et ära muretse, võime ükskõik kuhu tulla, sest tomtom teab teed. Kui mitte-autoinimene oli ta rõõmsalt üllatunud, et mu noormees Tomtom tunneb Göteborgi. Imelik nimi küll, aga mine neid eesti nimesid tea...

Saabusime ilusti Göteborgi. Lõpuks ometi suurlinn! Mäletan, et kunagi meeldis mulle Göteborg Rootsi suurematest linnadest kõige rohkem. Nüüd ringi jalutades oli ta ka täitsa tore. Neil on näiteks keeltekohvik, kus ettekandjad räägivad erinevaid keeli ja siis saad oma keeleoskust toidutellimisel rakendada. Eesti keelt neil veel ei olnud, vist (väike vihje sulle, kes sa tööd otsid :P).

Neid kõige ilusamaid kohti me ei leidnud üles. Osaliselt ka sellepärast, et Maja kolis alles 2 nädalat tagasi siia ja on mõneti ka nagu turist. Kui meie sõber on tomtom, siis tema sõber on linnakaart. Ilma selleta ta välja ei lähe.

Vaatasime linna ja Maja üle, väike imehea pitsa ja tagasiteele. Suts ja valmis, käidud oligi. Kui nii võtta, siis Karlstad on mõnus väike kohake kõige keskel - tahad, lähed Stockholmi, Oslosse või Göteborgi. Eks siis paista, kuhu järgmine laupäev viib.

Kodu on mehe kindlus

...niikaua, kui sinna jôuab naine.

Personnummer. Aamen.

Eile käisime end Skatteverketis registreerimas, et endale isikukoodi taodelda. Naeratati ja küsiti, kas me end migratsiooniametis ka arvele oleme vôtnud. Ei.
"Kas teil internet on?"
Jahmatun korraks ja lisan naerdes "meil pole isikukoodi."
"Aa, nojah. Siis peate migratsiooniametisse minema, see asub nüüd Örebros" (ca 60km Karlstadist)

Haarame oma MacBookid kaenlasse ja lähimasse internetti. Kasutasime vist kogu Scandic hotelli interneti ära, sest iga natukese aja tagant sai see lihtsalt otsa. Katkendlikult, aga sihi poole pürgides, täitsime ankeedi ära. Siis selgus, et on terve hunnik ankeeti, mis tuleb täita PC-s kasutades windows explorerit. Raido ei suutnud seda muidugi uskuda, et see päriselt ka nii on ja väitis surmkindlalt, et Maci Chrome on nii tubli, et teeb kohe kôik asjad ära. Mmm... ei.
Niisiis veetsime 3 rôômsalt närvilist tundi dikteerides skype'i kaudu, mida tuleb kuskile kirjutada ja saime Eesti vahendusel oma paberivärgi tehtud. Löpuks. Nüüd jääb siis vaid oodata ja loota.

Tööl on kôik see sama kadalipp. Kas sa pangakonto avasid? Kas sa terviseametis oled end registreerinud? Kas sul retseptikeskuse paroolid on? Retsepti sa ju ometi saad kirjutada!? Kas sul telefon on kodus? Kas sul internet on kodus? No internetti ei saa, vôtke siis vähemalt netipulk... Kôik küsimused, millele vastus saab olla vaid üks ning piisab vaid ühest sônast: "Personnummer (ehk isikukood)"
Amen to that.

Sov gott!

Kaks tööpäeva seljataga. Palju valet keelt. Palju uut süsteemi. Palju uusi inimesi. Iga kord, kui me kohvipausile läheme (seda juhtub päevas 2-3 korda, pluss lõunaaeg), on terve personaliruum täis ning kohvimasina järjekord ulatub uksest välja. Väike polikliinik, palju inimesi. Eriti just kohvipauside ajal, siis on neid nagu seeni pärast vihma (ja arvestades siinset seenekuningriiki, võite arvata, et seda on täitsa piisavalt).

Kõigepealt peaks mainima, et siinsed vanainimesed (keda ei tohi vanainimesteks kutsuda, vaid vihjata peenelt läbi lillede) on kui noored kitsed. Nad on terved. Sõidavad päevad läbi jalgrattaga ja elavad väärika vanuseni.

Tööl tunnen end taas esmakursuslasena. Iga asja kohta pean üle küsima, “Kas Rootsis tehakse ka nii?” ning enamasti saan vastuseks “Ei”. 

Täna käisin residentide seminaril. Iga teine resident oli kuskilt mujalt pärit - India, Rumeenia, Peruu, Malta. Siin on isegi eraldi kliinik nende arstide jaoks, kes tulevad mujalt ega keelt ei oska. Minu keeleoskus on esialgu nende jaoks täitsa hea, niiet asundusele mind veel ei saadeta - teiste immigrantide juurde pole esialgu asja.

Igal teisel teisipäeval on meil residentide pärastlõuna, kus arutatakse erinevaid teemasid ning tehakse ettekandeid. Esialgu meie ettekanne jääb kevadesse, sest nende kõigi jaoks oli suhteliselt ebatavaline kuulda: “Tere. Mina olen Liis ja ma olen resident. Alustasin eile tööga, Rootsi jõudsin 4 päeva tagasi.”

Mu kalli sugulase sünnipäeva puhul oli mees kodus imehead liha-seene sööki teinud, mille kõrvale ma ennast ühest 3,6%-sest Gösseri õlust tipsuseks (loe: väsinuks) kuulutasin. Viimased 2 päeva oleme nagu eeskujulikud vanainimesed kunagi kella 8-paiku iga 10 minuti tagant kella vaadanud, lootuses, et juba on kell magamaminekuks piisavalt palju. 

Ja kell on nüüd 8:47. Tuleb veel natuke oodata. Siis saab magama. Nüüd on lausa isegi tore magada, sest eile jõudis kohale ka voodi. Pehme on palju mugavam, peaks mainima! Pehmeid unesid teilegi!

Sõpradele

Me oleme Eestist. Korilased.

Karlstadis ringi jalutades täheldasime, et kraaviperved on suuri puravikke täis. Ja rohkelt. Miks? Kas rootslased ei taha linnatänavail seenel käia? Nii lihtne oleks ju töölt koju jalutades haarata õhtusöögimaterjal kaasa. Võib-olla nad häbenevad? Ei. Meie maja taga saab alguse 10-kilomeetrine metsarada, millega täna tutvust tegime. Kogu mets, nii raja ääres kui ka kaugemal, on puupüsti punetavaid pohli ja riburada pidi seeni täis. Meie, kel pole lihtsalt võimalik olnud oma aega korilusse investeerida, saime see-eest imelise õhtusöögi. Teine kord siis tean, et kui tuleb selline tuju, et ilmtingimata on pooleli olevasse risottose ka seeni vaja, siis vutt-vutt ja keegi läheb toob mulle maja tagant mõne seene. Kahju, et Frankie praegu Eestisse maha jäi, sest vastasel juhul oleks meil oma jooksupoiss olemas. Asjade toomisele on meie Frank ju meister. Seda enam, et seened on üks vähestest asjadest (kui mitte ainus asi), mida ta ise ei söö!

Jalutuskäigu jooksul tõdesin, et ma ei ole enam 12. Kaudseid viiteid sellele on olnud ka eelnevatel päevadel, valutavate luude-liigeste näol. Täna hommikul võtsin end kokku ja hakkasin võimlema - seda sellepärast, et üles tõustes oli kogu mu keha kange nagu raudkaigas. Liigutades avastasin, et mu kael ja õlg raksuvad ning parem puus naksub ja loksub. Kui võimeldes sai õlad ja kaela normaalselt liikuma, siis puus loksub edasi siiamaani.

Pärast pikka jalutuskäiku ei olnud ka Raido teksad oma esimeses nooruses. Jalgevahe oli seksikalt rebenenud. Nendest saavad tema tööpüksid - et keskealised Rootsi daamid sealt tippi sisestaksid. Peaks tasku vist ka alla õmblema, muidu läheb hea kraam veel raisku.

Ostuhullud Ikeas

Hommikul ärkasin kondivalu peale üles. Magasime esimese osa ööst täispuhutaval madratsil, mille Raido keset ööd vaipade vastu vahetas, kuna kummikägin ei lubanud tal külge pöörata kuigi ta proovis tardunult osa ööst liikumatult veeta. Tema oli hommikul suhteliselt õnnelik. Tema õlitamist ei vajanud, kuna erinevalt minust magab Raido meelsasti sellili või kõhuli (mis on konstitutsionaalselt palju pehmemad kohad kui puusakondid, teatavasti).

Kangeselgselt võtsin külmikust kaneelisaiad. Panin saiad ahju. Kella loomulikult ei vaadanud. Mingi hetk ikka vaatasin ka ja arvestasin umbes aega. Taimer helises just siis, kui meil oli parasjagu akende mõõtmine käsil. Ehk siis, saiad pidid ootama. Kohvi (millesse suhkrut meil ei olnud, jäi Eestisse) kõrvale saia hammustades väitsin mina kangekaelselt, et isegi mina teeksin ise paremaid saiu. Mis ei pruugi muidugi õige olla, kuna tegelikult ootasid saiad valmimist 2 korda kauem, kui oleks pidanud. Sellegipoolest olid nad täitsa toredad. 3 päeva järjest oli, mida kohvi kõrvale ampsata.

Jalutuskäik linna ja hunnik asjaajamisi. Raido meelest olen ma olnud ülikaval, tarides teda riiki (või vähemalt linna), kus naised on koledad ja mehed on ilusad. Minul silmarõõme kui palju, temal ainult üks.

Meeldivad üllatused Rootsi klienditeenindusest. Siinne kinnisvara teenus on super! Esiteks, sõbralikkus. Teiseks, nende kaudu saab kõike teha ja kõik on nii lihtsaks tehtud. Internetti pidavat saama lihtsalt nii, et ühendad end ära ja siis lööb kohe leht ette, kus saab end registreerida ja interneti saad mõne tunni pärast. Meie puhul see nii aga ei läinud, sest nagu ikka, meil ei ole rootsi isikukoodi. Niiet meie internet saabub kuu aja pärast koos isikukoodiga.

Kodu remonti teevad ka kbab-mehed. Vali välja, mis tahad. Teevad ära ja maksad iga kuu teatud osa remondist. Kui varem välja kolid, siis maksab järgmine üürnik sinu eest edasi. Lihtne.

Korterisse tulles ei leidnud me ka osasid vaheuksi. Selgus, et ka need toom Tommy meile ära. Ühesõnaga, meil on siin igasugused toredad sõbrad Tommid. Tomtom ja Tommy (kbab-mees, kes aitab iga asjaga).

Väike rootslaslik eine lihapallidest ja kartulipüreest, ning Ikeasse. Istusime ja kõlgutasime tük aega jalgu arvutade küll ühte / küll teistpidi, et miline madrats ja voodi valida. Tore avastus oli ostukärude parkla, kuhu sai kuhjatud ostukäru jätta seniks kuni sööma või wc’u tahad minna. Tegime poele 3 tiiru peale ning lõpuks lahkusime 2 voodi, voodite klambrite, 1 voodi jalgade (sest mõistus oli selleks ajaks otsa saanud), pealismadratsi (millest saab meie voodi kuni pärisvoodid esmaspäeval kohale toimetatakse), sohvalaua, prügikasti, nõudepesuresti ning nõude kastiga. Pealisadratsi ja laua mahutasime kenasti taas Aurisesse ära (see auto on vist kummist).

See polnud veel kõik. Arvestades meie rootslaslikku külmkapirohkust, otsustasime end varuda toiduga, et lähima kuu aja jooksul näljahäda ei peaks kuulutama. Lahkusime 3 suure kotitiega, kusjuures 1 paki kana ja 1 paki friikartulite asemel on meil nüüd 2 pakki friikartuleid. Kanasupp jääb vist ära...

Kodu muutub iga päevaga rohkem koduks. Kui alguses tulime tudengikorterisse, siis nüüd on see lausa täitsa ilus kodu. Ja muutub veel ilusamaks :)

Teretulemast Karlstadi

Eksam tehtud, perearstiks saadud, hüvasti jäetud - kõik rasked asjad tehtud. Sellise tundega astusime laeva ning asusime teele oma uude ellu. Uus elu tervitas meid imelise kajutiga, kus sai ühesugust vaadet nautida kahes suunas telekast jalutsis ning aknast päitsis. Selline laineline pilt lõbustas meid tervelt 17 tundi.

Siis sai alata ekspeditsioon 2 ehk kerime end autos kerra ja naudime oma parima sõbra, tomtomi juhendusi iseseisvaks eluks. Reis Stockholmist Karlstadi koosnes meeshääle juhatusest: keera paremale, seejärel suundu vasakule jne. Ustav sõber ei jätnud meid kordagi hätta. Tuletage mulle meelde, et ma ühel päeva talle korralikult välja teeks - tänutäheks ;) + navigatsiooni seade on hea vahend kodurahu säilitamiseks - kui keegi süüdi jääb on see elutu kuid endiselt rahulik seadeldis, keegi ei saa öelda, et jäid pööramisega hiljaks või miks Sa ei öelnud.

Tundes mind ja minu seiklusjanu, ei olnud meiegi saaga tõketeta. Jõudsime Karlstadi isegi õigeks ajaks. 15:30 olime kinnisvara büroo juures, mis pidi kell 16:00 oma uksed sulgema. Minu koputuse peale aga ei avanud keegi. Natuke piilumist ukse taga - kedagi ei olnud kontoris. Õnneks tuled siiski põlesid, niiet ma päris alla ei andnud. Helistasin ja mind ühendati kord ühele, kord teisele inimesele. Kui mind oli just ümberlülitatud, nägin üht taadikest kbab-sildiga (meie kinnisvara firma) golfiautos lähenemas. Parkis end maja ette ja hakkas kohe helisevat telefoni otsima. Helistaja seisis selleks ajaks ta selja taga... Ja veidi aja pärast olid mul võtmed käes. Kuhu nendega minna ja millise ukse taga kobistada - seda ma ei teadnud. Õnneks leidsime kodu ilma suuremate jõupingutusteta. Järgnevad kilomeetrid või paar otsisime kodu parkimiskohta. Iga väikese maja juures oli parkimiskoht, millel oli peamiselt üks sissepääs. Nii me siis sõitsimegi maja juurde ja siis sealt tagurpidi välja ja nii korduvalt, sest maja ja parkimiskoha vaheline seos oli esialgu olematu.

Meie kodu on suhteliselt rahulikus, kuid suhteliselt lapserohkes piirkonnas. Meie rõõmuks kuuldus taamal paar bassi-tämbrilist “auh”-i. Järelikult - ka Rootsi koerad siiski hauguvad! Frankie, lase aga oma kajakahäälsetel häälepaeltel kajada!

Kodul on omaette sissekäik, kust saab kohe treppi pidi üles teisele korrusele. Ja mis kõige tähtsam, meil on vann ja rõdu! Üldises joones on kõik üli-rootslaslik ehk siis värvid siin riigis on tabu all. Külalistetuba on kõige ilusam ja isegi värviline. Niiet, kallid sõbrad, kiirustage! Muidu ähvardab oht, et hõivame teie toa :P Tundub, et selle toa on teinud eelmine üürnik. Ma olen suhteliselt kindel, et eelmine üürnik oli eestlane, muide. All uksel seisab perekonnanimi Siik. Kuidas ta saab olla midagi muud kui eestlane, kui isegi tubade vaheuksed on kaasa võetud?! Alles on uksepiidad ja uste hinged. Kui meie kunagi Tallinnas kolisime korterist 151 korterisse 152, siis naabrimees võttis seinakappidelt uksenupudki kaasa. Eestlane, mis eestlane.

Siinseid imelisi tühje tube nähes tekkis kohe vastupandamatu iha joosta Ikeasse, et veidi hubasust luua. Märksõna: mööbel. Poes mitu korda ära eksides, sest sõber tomtom ei olnud ju kaasas, tulime lõpuks sealt ära 2 padja ja 1 teki võrra rikkamana. Ülla-ülla, kus need tehtud olid? Meie rõõmuks olid need muidugi kodumaine kraam, otse Eestist. Kodus asju lahti pakkides tõdesime, et instruktsioonid olid igas muus keeles peale eesti keele. Sama meeldiv üllatus toimus Statoilis, kui autole juua haarasime - terve kaardimakse dialoog eesti keeles! Rootsi algas vähemalt Raido jaoks väga tuttavas keeles :)

Shopingust väsinud ja näljasena läksime Coopi oma külmkappe täitma. Ikea tõmbas meid magnetina siiski alguses Coopi ehitusosakonda aga selleks ajaks oli see teema ennast ammendanud ja otsustavalt keeldusime seal ostlemast. Tegime väikese 300meetrise täiendava autosõidu ja maabusime Coopi toiduosakonda, väikse vahepõikega Systembolagetisse šampuse järgi - kuidas sa muidu ikka tähistad?!? Valisime välja vana hea Törley. Koduselt lugesin sildilt: kuiv. Sulaselges eesti keeles loomulikult. Sildil oligi 2 keelt kasutatud: eesti ja inglise :)

Kodus on ka tunne, et see on kodu ja mitte üldsegi uus koht. Ei, me oleme kodus. Ja Karlstad on siiani tervitanud meid mõnusalt koduselt - eestilikult.

Ood tööle

Sedapuhku on minu laul Nõmme Kliinikus lauldud. Mõnusalt südamlik, päikseline ja temperamentne oli. Nagu muusika.

Tegelikult tuleb nüüd väike nostalgiahetk, ärge pange pahaks. Ma siin olen pikalt kaalunud selle üle, kas see on narkomaania, kui teatud eluperioodidel on töö ainus tegevus, mis sära silma toob. Pupillide suurust ma rumaluke muidugi ei jälginud. Aga need pidavat mul koguaeg suured olema. Teatud kriteeriumid narkomaaniast on ju täidetud? Ühesõnaga, minu sõltuvus seisnes teis, kallid kolleegid ja patsiendid... ja loomulikult need kollased seinad, mis ka vihmase ilmaga mu kabinetti päikse tõid.

Tee tööd, siis tuleb ka armastus. Jah, nii võib öelda küll. Õnneks otsustasin ma enne lõpueksamit 1/4 oma tarkusest hambaarstidele kinkida ning vastutasuks vähemalt nädalaks ajaks vinavate silmade ja insuldihaige kõnega ringi käin. Selline mumifitseeritud olek ei lase mul nimelt liiga emotsionaalseks minna, mistõttu pisaratevalang jäi seekord tulemata.

Igaljuhul, mis ma öelda tahtsin. Tore oli.

Kodu

Lõpuks ometi on meil kodu! Sellises ridaelamu moodi 2-korruselises majas, kus saab rõdul peesitada ja muidu mõnus olla. Näinud me seda loomulikult ei ole, aga seinad ja põrand ja lagi pidi olema, niiet pagulastele saab ulualust vast ikka pakkuda. Ruumi ka piisavalt, et kutsu kasvõi sõbrad külla!

Kui veel sisustamiseni ka jõuaks, kas poleks tore see?!

Juhiloa saaga

Viimased 1 aasta ja 10 kuud olen kimanud ringi eeskujulikult rohelise vahtralehega. Eeskujuliku kodanikuna läksin tegin juulis libedasõidu ja ökosõidu ka ära. Täitsa tore oli oma vana sõbra, Toyota Yarisega, kujuteldavatest põtradest mööda libiseda ja mõnikord piruette teha. Alguses jalg küll värises siduripedaalil ja sellest jalast mingit kasu küll ei olnud, aga edasi läks kohe täitsa hästi. Järgmisel päeval oli mul ökosõit. Ehk siis, õpetaja peaks selgitama, kuidas ökonoomsemalt sõita. Istun autosse, tunne on mingil määral nagu vanadel headel õppesõidu aegadel. "Sõidame. Küll ma teepeal räägin sulle, kuidas ökonoomsemalt sõita." Istun siis autosse ja mulle öeldakse, et enne valgusfoore peaks käiguga pidurdama. "Küll ma siis ütlen sulle, kuidas". Sõitsime mitu linnaosa läbi, kus oli täitsa mitu valgusfoori, mille taga seista... aga käiguga pidurdamise kohta ei tulnud ühtki kommentaari. Noormees lihtsalt istus seal, üritasin teda küsimustega rääkima panna, aga... ju tal siis ei olnud nii hea päev. Sõitsime ja sõitsime. Oli 3. juuli. Sain ainult ühe märkuse, kuid ökosõiduga polnud sel midagi pistmist. Nimelt Pärnu maanteel tahtsin mina julgelt muudkui edasi ja edasi sõita. Mul ju pikalt peatee. Järsku ütleb noormees kõrvalt: jää seisma. Jah, olime jõudmas ülekäigurajani. Hakkasin vaikselt seisma jääma - aga, seal polnu ju ühtegi jalakäijat. Hakkasin siis ikka vaikselt edasi minema. "Ei, jää seisma. Sa pead need trammiteelt vasakpööret teostavad autod üle laskma, kas sa siis ei ole uut liiklusseadust lugenud. 1. juulist pead sa need autod üle laskma." Novot siis. Niimoodi saabki 2. astme koolitus tehtud.

Minu juhiluba aegub 7. oktoober. Standardprotseduur näeb ette seda, et kuu aega enne loa aegumist saab hakata seda vahetama. Ehk siis, minu puhul 7. september. Ehk siis, 1. septembril kolin ma Rootsi. Mõtlesin, et kui ma varakult kurva näo ette teen, äkki on võimalik kuidagi susserdada ja ikkagi luba enne kätte saada. Ei. Küsisin maailma ühe kõige sõbralikuma teenindaja käest ARK-s (infolaua töötajad on minu meelest täiesti kulda väärt lahked). Kurvastusega pidi ta möönma, et ei ole mingit võimalust. Ta andis mulle siiski numbri, et ma oma uue tervisetõendi sisestada laseks. Et siis pole probleemi - 2009.a. foto on andmebaasis olemas, saan paberivaba ARK-ist taotlused teha ja vajadusel lasta luba saatkonda saata. Ootasin järjekorra ära, ulatasin oma tervisetõendi... ja selgus, et 2009.a. osad pildid on neil andmebaasis olemas, teised ei ole. Kas minu oma on? Ei tea, ja kontrollida ka ei saa. Kas ma saan igaks juhuks fotoputkas uue pildi teha? Saan küll, aga pilt ei salvestu. Kas ma saan ise digitaalselt foto saata? Ei saa. Vot siis.

Rootsi korteri otsimine

Kevadel olime otsustanud, et pärast minu residentuuri lõpetamist kolime Rootsi. Vaikselt hoidsime kinnisvaral juba varem silma peal, kuid arvestades rootslaste 3 kuu etteütlemisajaga, leidsime, et korteri otsimiseks ülim aeg on alates juunist.

Juunis leidsin kinnisvaraveebilt kbab.se palju ideaalseid ridaelamuid minu töökoha lähedal. Millegipärast seisin aga muudkui järjekorras, keegi minuga ühendust ei võtnud ega midagi. Hiljem sain teada, et see, et ma järjekorras olen, võib tähendada mitme aastast ootamist. Osadel korteritel seisis punaselt juures kiri "Fynd", mille tähendust ma ei teadnud, mistõttu ei julgenud sinna ka avaldust esitada. Hiljem selgus, et just neid kortereid on lootust saada. Neid üüritakse printsiibil "kes ees, see mees".

Juulis leidsin kohalikust kuulutuste portaalist ime-ime-imeilusa maja. Sain vastuseks, et omanik on hetkel ära, kuid otsustab nädala jooksul. See oli esimene vastus minu meeletutele avaldustele ja kirjadele, kus kirjeldasin pikalt ja laialt, miks meil kodu vaja on ja kui ilusad-toredad-korralikud me oleme, et meile kodu üürida. Mitte ühtki vastust. Kuni selle unelmate majani, mis asus järvekaldal ja omas terrassi ja klaasseina. Meil hakkas juba tekkima väike lootus, et sellest saab meie uus kodu, kuhu isa ja venda kalale kutsuda ja kõik sõbrad ära mahutada. Aga ei, meid ei kutsutud isegi vaatama. See maja üüriti kellelegi teisele (üliõnnelikule).

Nüüdseks on august. Kodu ei ole meil ikka. Ümbritsevad lapsevanemad uurivad, üldsegi mitte pahatahtlikult, iga päev, kas on uudiseid. No aga ei ole ju. Kuu alguses pidasin pikka kirjavahetust neiuga, kes soovib oma korterit üürida. Sinna kutsuti isegi meid vaatama. Saatsin oma tulevase bossi. Praegu oleme vist veel endiselt nimekirja esirindel, kuid selgus, et Rootsis ei otsusta korteriomanik oma voli järgi, kellele korterit üürida. Ei, seda otsustab korteriühistu. Või on see nii, et nemad otsustavad, kas omaniku valik sobib või mitte. Aga ühistu nõuab meilt rootsi isikukoodi, mille saame kuu aega pärast tööle asumist. Ehk siis, septembri lõpus-oktoobri alguses. Mina alustan tööd 5. septembril.

Tänu minu kolleegi initsiatiivile sain ühes kinnisvarabüroos täita mingi avalduse, millele lisati minu bossi avaldus, et mul on kiiresti kodu vaja. 2 nädalat hiljem pakuti meile üht varianti. Seda sel päeval, mil meie n-ö korteriomanik meilt isikukoode palus. No aga kust mina pean teadma, kas mul on seda korterit vaja või mitte?