Metsa seenele, auu auu

Hommikul pärast imelist mitterootsi kohvi ja shokolaadikooki tõmbasin jalga oma roosade šlehvidega kummikud ja ajasin tuulejope selga. Seeneaeg on käes. Otsustasime seekord minna avastama Karlstadi teist poolt - järve äärset matkarada. Selleks, et matkarajani jõuda, marssisime kõigepealt ca 7 km ja kui aus olla, siis mu suurepärased kummikud olid juba selleks ajaks kanda raku tekitanud. Jõudsime metsa, järve äärde. Esiteks, peaks mainima kui tore on minna rabamatkale otse linnas. Vanasti oli see hull ettevõtmine - autod ja sõbrad tuli selleks kokku ajada ju. Nüüd, hakka aga astuma!
Teiseks, ainult eestlased võivad otsida seeni otse sopast! Jävekallastel ja porilompides ei ole ka mitte vanasti ühtegi seent kasvanud. Peipsiäärne tüdruk, nagu ma olen. Aga see-eest on siin täitsa ilus. Järve lähedal on elamurajoon, kus üks maja on hubasem kui teine (muuseas saime esimest korda Rootsis õunaraksus käia - samas kohas 2 korda sama päeva jooksul lausa). See, et meil ühel heal päeval saab olema oma kaater (isegi kui see peaks tähendama paadialuseks hakkamist), muutus üha kindlamaks kinnisideeks. Siiski, järvest möödudes jõudsime taas kohtadesse, kus puravikud olid umbrohu eest. Suured ja paksud. Nujah, kahjuks isegi liiga suured ja paksud. Tundub, et seene-hooaeg hakkab selleks aastaks läbi saama.
Pärast 20 km kõndimist tekkis tunne, et kodu on ikka pagana kaugel ja see Karlstad ei ole midagi nii väike linn, nagu nad räägivad. Jalad all kui makaronid, jõudsime koju. Väsind ja näljased ja õnnelikud oma seente üle. Hea koht see Rootsi ikka, meie peame kõik nende seened ära korjama. Vaesekesed.