Elu Eestis vol 2

Ma vist hakkan aru saama inimestest, kes alatasa pärast tööpäeva ütlevad: "Ma ei jaksa." Minu jaoks oli see fraas pikka aega mõistmatu, vaatamata faktile et rabasin mitmel rindel nagu töönarkomaan ikka, kuid sellegipoolest leidsin aega kohvitamisteks - pidudest rääkimata. Juhtus ka nii, et pärast pidu sai otse tööle gangreenihaigete jalgu siduma lipatud.
Ei, ma ei ole vanaks jäänud. Ma olen ju alati 21! Aga olen vist aru saanud, et ei maksa end nii noorelt tööga tappa. Kesse siis muidu sinu asemel pidudel rokib ja grüünes päikse käes chillib?
Reede õhtuti vean end siiski peole, vaatamata sellele et kell 8 õhtul magan ma oma sõbranna köögilaual ja ei taha kuuldagi midagi sellest, et on vaja peole minna. Olgu siis Supreme'i sünnipäev Krahlis või mitte. Väike dzinn tuleb lambist välja võluda - koos toonikuga - ja pidu jätkub poole ööni (kuid siiski ainult poole ööni, sest hommikutunnid Levikas on siiski vahele jäänud). Ainus asi on see, et mulle on kuidagi kummaline see peostiil, kus igaüks tuimalt jalalt jalale astub, üritades seejuures esile manada nii ülbe näo kui võimalik - käed taskus, nina taevas.
Ühe peoõhtu vaieldamatu osa on kahe pihviga hamburger ja takso koju... või siis jalutuskäik Lille juurde, mis on igaljuhul mõnusam, sest garanteerib sulle hommikuse tartahelbepudru hapukoore-salatiga ja kohvi piimavahuga. Järgmine päev möödub ideaalkorras ostukeskuste allahindlusi kammimas ja tsikistumas, lõpetades oma eduka shoppingu Vapiano pitsaga. Just nii, nagu peab.
Kui taksodest rääkida, siis siin riigis on keeruline silma peal hoida nende taksofirmade virr-varris. Ja kui sa oled rumal välismaalane kes eesti keelt ei valda, siis sa maksadki sadamast Mustamäele tuleku eest 500kr nii, et silm ka ei pilgu. Ja kui ma oma tõmmunahalise sõbraga tahtsin bussijaamast sadamani sõita, vaadati mulle korra otsa, hinnati pealaest jalatallani mu sõpra, ja öeldi hinnaks 150krooni. Ja siis nad tulevad mulle Costa Rical ütlema, et 40 kroonine arve on röövimine (et mulle kui välismaalasele tehti hullemat sorti tüng)? Õnneks päästis mu usu taksojuhtidesse üks juht, kes vastas oma takso tagaistmel leiduva telefoni sõnumile "Leidjal palun võtta ühendust." Kõik ei ole veel kadunud.

Eesti mõnud

Tallinn suvel: istud sõbrantsidega parkides, amaretto kohvitops ühes käes, veinitops teises, ja vaatad inimesi, keda samuti päike on oma urgudest välja meelitanud. Hoolimata sellest, et käimas on Õllesummer, on linn inimesi täis... päiksepoiss paistab sulle otse silma sisse, kuid sa ei hooli ka sellest - nii harva antakse ju teist! Jättes tahaplaanile oma eelarvamused Õllesummerist, võtad sa siiski pileti näppu ja lippad laululava poole - sest Franz Ferdinand ju ootab! Ja sa lihtsalt rokid. Sest see on lihtsalt nii hea! Rahul ja õnnelikuna jalutad vaikselt mööda päikeseloojangulist Piritat kodupoole ja oled seitsmendas taevas, sest kõik on just nii, nagu olema peab - ja sa maabud nagu vanadel headel aegadel oma kalli sugulase kõrval voodis, et veel pool ööd maailma asju arutada.
Hommikul ärkad üles ja kohe ongi minek Vilusisse. Sinu armsasse-armsasse Vilusisse, kus lapsena sai savikujukesi sõiduteele kuivama pandud ja kus sai meie 10 meetrise asfalttee jupi peal kolmekaga ringi vuratud.
Astud majast paar sammu ja juba oledki meie oma plaažil. Ja nii saigi esimest korda Eesti suvel ujumas käidud. Vesi oli soojem kui õhk! Ja unustades fakti, et sügavale jõudmiseks pead kilomeetri jagu edasi sumama, on Peipsi ikkagi mõnusaim ujumiskoht - vesi ei ajagi silmi kipitama, soolakihti ei jää su nahale... aint lained hoiavad veidi madalat profiili.
Isegi kitkumine ei tundunud enam nii hirmuäratav kui lapsena (isegi kui enam soome kommidega ei meelitatud). Hernekeppe sai kah panna. Kui meie haltuura vaarikavarte ja kuivand õunapuuokste osas välja arvata, sai väegadema ilus hernepõld! Nojah, pajuokste asemel muidugi võtsime haavapuid - siukseid pisikesi - mis nad siis tulevad meie ranna peale kasvama! Võsas sahistamine oli muidugi äärmiselt vilusilik - kallasime küll end ohtralt offiga üle, aga miskipärast leidsid sääsed ikka, et pidusöök tuli. Nagu oleks pitsa tellind!

Elu Eestis

Nüüdseks olen juba kuu aega kodus olnud, millest enamik ajast on kulunud end õpikute taga vangis hoides. Oma kinnisideede all kannatades, et minust saab hea endokrinoloog, ei lubanud ma õpiku taga endal aru saada, et tegelikult ei viitsi ma ju terve elu diabeetikutega vaielda. Laps-diabeetikutega küll. Ja nii ma lõpetasingi hoopis perearstinduse residendina. Varsti hõljun kitli lehvides mööda Eesti kliinikuid ja haiglaid. Aga üks probleem... ma ju ei ole enam harjunud tööd tegema!!!

Teine asi... kogu minu aastane arvamus, et ma oskan enam-vähem salsatada, keerati pea peale. Läkisn siin salsa tundidesse ja oioioi! Sammud on teistsugused! Tehakse igast tireleid ja mureleid (mida latiinod ise vist ei viitsi selgeks õppida)! Ja siis... aetakse mingeid imelikke jooni taga! Ja kui sulle öeldakse, et pead astuma 35 kraadi ja kui sina astud kogemata 30 kraadi, siis on kohe jama majas! Ja oma vigu ei saagi enam kutsusilmade ja naeratusega andeks. Kõik käib piinliku saksaliku täpsuse järgi. Ka tantsus...
Ja üldsegi, järsku oled sa täiesti tavaline eesti tüdruk - tantsusaalis ei tule sind keegi tantsima võtma, keegi ei kommenteeri tänaval su ilusate silmade kohta, keegi ei pane sind isegi mitte tähele... Ja see riik ongi üks hallide hiirekeste pesa... astud peol tantsusaali ja sul on tunne, et sa oled sattunud rongiootepaviljoni, kus lihtsalt kõik seisavad. Vahel vibutavad natuke kätt (nagu hüvastijätuks lahkuvale rongile), aga see on ka kõik. Igav on, teate.