Ei, ma ei ole vanaks jäänud. Ma olen ju alati 21! Aga olen vist aru saanud, et ei maksa end nii noorelt tööga tappa. Kesse siis muidu sinu asemel pidudel rokib ja grüünes päikse käes chillib?
Reede õhtuti vean end siiski peole, vaatamata sellele et kell 8 õhtul magan ma oma sõbranna köögilaual ja ei taha kuuldagi midagi sellest, et on vaja peole minna. Olgu siis Supreme'i sünnipäev Krahlis või mitte. Väike dzinn tuleb lambist välja võluda - koos toonikuga - ja pidu jätkub poole ööni (kuid siiski ainult poole ööni, sest hommikutunnid Levikas on siiski vahele jäänud). Ainus asi on see, et mulle on kuidagi kummaline see peostiil, kus igaüks tuimalt jalalt jalale astub, üritades seejuures esile manada nii ülbe näo kui võimalik - käed taskus, nina taevas.
Ühe peoõhtu vaieldamatu osa on kahe pihviga hamburger ja takso koju... või siis jalutuskäik Lille juurde, mis on igaljuhul mõnusam, sest garanteerib sulle hommikuse tartahelbepudru hapukoore-salatiga ja kohvi piimavahuga. Järgmine päev möödub ideaalkorras ostukeskuste allahindlusi kammimas ja tsikistumas, lõpetades oma eduka shoppingu Vapiano pitsaga. Just nii, nagu peab.
Kui taksodest rääkida, siis siin riigis on keeruline silma peal hoida nende taksofirmade virr-varris. Ja kui sa oled rumal välismaalane kes eesti keelt ei valda, siis sa maksadki sadamast Mustamäele tuleku eest 500kr nii, et silm ka ei pilgu. Ja kui ma oma tõmmunahalise sõbraga tahtsin bussijaamast sadamani sõita, vaadati mulle korra otsa, hinnati pealaest jalatallani mu sõpra, ja öeldi hinnaks 150krooni. Ja siis nad tulevad mulle Costa Rical ütlema, et 40 kroonine arve on röövimine (et mulle kui välismaalasele tehti hullemat sorti tüng)? Õnneks päästis mu usu taksojuhtidesse üks juht, kes vastas oma takso tagaistmel leiduva telefoni sõnumile "Leidjal palun võtta ühendust." Kõik ei ole veel kadunud.
1 kommentaar:
tahan tagasi eestisse:( elu tundub seal ponevam
Postita kommentaar