Täna jõudis ka mulle isklikumalt kohale, mis toimumas on. Eesti on üha sarnasem Costa Rica jm ladinaga ja kunagise Nõukogude Liiduga. Lapsena istusin ma üksi kodus ja värisesin, et ega ometi keegi vargapoiss külla ei tule. Kodu ust ei julgenud enne võtmega lahti teha, kui ei olnud veendunud, et keegi mind jälitanud ei ole...
Nii olid lood ka ladinas - ei olnud harvad need korrad, kui dońa Melba ja dońa Hannia tervitussõnade asemel kuulsid seda, et keegi saadeti jälle koju minnes oma kodu ukse tagant ingliteilma pilve peale. Ka mina olen oma Heredia kodu värava taga oleva võõra auto pärast kvartalile sadu ringe peale teinud, sest ei julgenud sõbra autost väljuda, sest äkki selle põõsas passiva auto omanikele oleksid minu võtmed liiga palju meeldima hakanud.
Njaa, Eestisse tulles ei alguses vaatasid ikka ka mitu üle õla enne kui julgesid ust avama minna. Esimene kord peole minnes ol probleem, et kuidas ma sinna saan, et kes mind viib... Aga varsti said aru, et ei olegi vaja kramplikult igat sammu karta. Kuni tänaseni... kui miski poisiklutt minuga koos vanemate maja trepikotta minuga koos sisenes ja jalgsi samuti teisele korrusele tuli ja minu naiivne arvamine, et ta on see vene naabripoiss, osutus kohe ülinaiivseks mõtteks. Sest nii kui ma hakkasin ust lahti tegema, oli poiss selja tagant mind kallistamas, ma täpselt ei saandki aru kas tasku või koti kallal või oli ta lihtsalt ülimalt koba ja tegelikult jahtis hoopis mu võtmeid.. Kui ma karjuma hakkasin, siis ta jooksis minema, sest sai aru vist, et see polegi see kodu, kus ma üksi elan, vaid kotletilõhnast sai aru, et hoopis vanemate kodu, kes samuti kodus on. Tagantjärgi mõtlen, et oleks võinud talle hoopis oma kontsakingaga vähemalt mõne epididümiidi põhjustada. Noor puberteedieas poiss, talle on ta mehelik uhkus kohe kindlasti väga tähtis.
Aga no krt! Kas sinna siis see langev majandus meid viibki? Ja mina naiivitar ei saanud oma õppesõiduõpetajast aru, kes ütles et liiklus on nii õhukeseks jäänud ja et ka õppesõiduõpetajad jäävad töötuks. Sest minul on ju majandus parem! Saan oma palka, elan oma Mustamäe uhkes ja heas korteris, aeg-ajalt hullun shoppamistuuridel, vahel luban omale igast peeneid sööke veini kõrvale. Lihtsalt endale. Luksuse pärast. Ja siis unustad täiesti ära, et midagi kuskil langemas on... aga näed, ongi!
