pühapäev, 22. märts 2009

Mõnnamõnnamõnna

Ossapagan! Ilu ja mõnu tõesti nõuavad ohvreid... Istusin ja mõnulesin oma Uhkust ja eelarvamust vaadates, kaminas põles tuli ja üldse oli kohe nii mõnus olla. Ja kohe nii mõnus oli, et kui tuli hakkas otsa saama, siis tahtsin aga veel ja veel. Ja nüüd on toas saun! Edaspidi peab vist ikka küünlavalgusõhtutega leppima... Suvel vähemalt küll... Pealegi, mu kullakallile sõbrakesele asaleale, kellele meeldib kamina otsast kõikidele teistele ülevalt alla vaadata, ei meeldi üldse nii väga kui ta sealt järsku alla aetakse lihtsalt sellepärast, et mingi inimene suvatseb mõnuleda tuld vaadates. Ega ma sedagi tea, kas mu teisele suurimale sõbrale - orhideele - see soe nii väga meeldibki. Ta ju küll troopikast pärit ja päris soojalembeline teine. Aga see saun, mille ma siin korraldanud olen, teeb igale troopikailmale silmad ette!

Teine asi, mida kaminakütmine mulle õpetanud on... nojah, suitsetajana mina naiivitar ju ei tea, mis onvälgumihkel. Keegi oli selle mulle jätnud ja kuna tikud olin pannud kindlasse kohta, siis aitas mind mihklipoiss hädast välja ja sütitas mu tule. Tänutäheks panin ta kamina peale nähtavasse kohta, et mitte ka temaga kindlates kohtades peitust mängida. Ja ma ei tea, kas rõõmust või hoopis tähelepanuvajadusest, nii kui ma olin selja keeranud et teed teha, käis irmus pauk ja mihklipoiss oli keset põrandat hüpanud. Niiet jah... ei saa tähelepanuta jätta neid poisse.

Aga muidu vaatan et mu kapsaussiroheline jakk on asja eest. Ükspäev oli mul temaga isegi palav! Ja silmad nõudsid päikseprille. See oli see päev, kus ma läksin raamatukokku, et targaks saada. Ja tulin tagasi paari punaste kingadega ja ühe punase silmaga. Sest paistab et paar tundi lugemist on ühele residendile liig mis liig.

neljapäev, 19. märts 2009

Võta mind kaasa ja kaugele maale vii...

4. aprillil tuleb mulle külla mu parim sõber, keda ma hakkasin tundma 5.aprillist 2008. Poolteist kuud tundsin. Siis põrutasin teisele poole maakera. Aga ma ju teadsin, et ega ta suuda ilma minu "mucho-mucho"deta elada. Ja nii ta põrutas mulle septembris järgi, aga jäi miskipärast mõned-sajad kilomeetrid läänepoole. Alles nüüd leidis, et rändlindudel aeg lendlema minna ja mina saan taas kekata, et Costa Rica tuleb külla. Tervelt kaks nädalat saab oma Tortillas de quesosid nõuda ja salsatada mis jaksab. Selle aja peale peaks siis juba selgeks saama, millist salsat eelistada... kartulivabariigis on parim variant vist salsa blanca (loe: valge kaste), itaalias-hispaanias salsa de tomate (loe: tomatikaste). Nojah, kes siin salsa lizanot ikka annaks...
Aga uskuge või mitte, ma tunnen vahel isegi gallo pintost puudust. Kohvivarusid olen aeg-ajalt täitnud. Reggaetoni-puudust siiamaani ei kurda (kuigi mu playlist võib ka mulle närvidele käima hakata ühel halval päeval). Koriandri seemned leidsin ka, nüüd on vaja need vaid üles kasvatada. Oma helado de sorbetera retsepti peilisin tsiprinooli retseptidega vahetuskaubana ka välja, nüüd puudub õnnest vaid teadmine, mida nende koostisosadega peale peab hakkama...
Sest mu palmid ja unelmaterannad vaatavad mulle kojujõudes esimeste asjadena vastu, niiet mu kodu on mu kindlus. Siin on kõik olemas. Isegi maisijahu.

Kevade kuulutaja

Mul on nüüd osad unistused täiesti käegakatsutavaks muutunud. Käi ja katsu kasvõi iga päev, kui vaja!
Üht unistust hakkasin pühapäevast ka teistele näitama. Nüüd kõik muudkui käivad ja näpivad mu unistust, aga ega ma kade ole! Käigu ja katsugu kui palju tahes - peaasi et enne käed puhtaks on pesnud ;) Nimelt, nüüd ma käin nagu väike kevadekuulutajast kapsaussike oma rohelise Pta jakiga ja katsun sellele lumele ja lörtsile selgeks teha, et KEVAD ON JUUUUU. Marss tagasi sinna kust tulite!
Iga hommik tuhisen ma läbi oma lillemere, teen orhideele pai ja annan talle valgust ja sooja. Nartsissid ja tulbid on kahjuks juba oma elu ära elanud, aga see-eest tegid nad kogu mu nädala nii ilusaks ja siiamaani võtab mind kodu-uksest sisse astudes vastu lillelõhn ja juba ei olegi ma üksi. Jah, aga igaljuhul, mu orhidee jääb mulle loodetavasti pikaks ajaks akna pealt naeratama.

kolmapäev, 11. märts 2009

Taaskord 25

Ma otsustasin juba eelmisel aastal, et kuna minu lõunamaine sünnipäev ei olnud pooltki seda, mis ma lootsin… sest peale ühe kalli sõbrakese, olid mu teised kallid ju hoopis ookeani taga. Olin küll südamepõhjani liigutatud kui mu telefon ka seal pidevalt helises – omast kohast oli see isegi suurem kingitus, kui kõik maailma Barbie nukud 7-aastasele tüdrukule. Aga… ma ei saanud ju teid, kallimatest kallimad, käega katsuda. Niisiis ma otsustasin 25-seks saada alles sellel aastal. Ja eks ma vaata, kui irmsasti meeldib, siis hakkangi edaspidi ainult 25 saama. Ja kui ära tüütab, siis saan mõni aeg jälle 21 ka.

Igaljuhul… ma olen üks ärahellitatud tütarlaps, kes on harjunud, et sünnipäevahommik peab olema täiuslik. Väiksena tähendas see kingitustest ülevoolavat kirjutuslauda – ärgates sai seda natuke uudistada ja siis pidi kannatamatult teesklema magamist kuni isa-ema-vennake tulid sulle laulma ja sind kallistama… aga tegelikult surid sa uudishimust, mis nende pakkide sees on. Rohkem asju! Jumala eest mitte pehmet pakki aka riideid!
Nüüdseks kõik, mida soovid, on hommikune tervituskallistus ja kohv ja kook just nende kõigekallimatega. Ema, isa, Märt. Kolmekarukoopaski (loe: ühikaaegadel) ärkasid sa väikse sussisahina peale, kui Lill kohvivett keema pani ja valmistus hommikul sind lauluga üles äratama. Viimastel aastatel olen ma kahjuks pidanud leppima sellega, et seda armsat laulu kuulen vaid telefoni otsast ja tean, et kuskil kilomeetrite taga on see armas karuke, kes su peale mõtleb… ja mõttes istume me ikka oma ühika kööginurgas ja sööme hommikusöögiks shokolaadikommi, mis su karuke sulle kohvi kõrvale toonud on. See ongi õnn.

See aasta on esimene kord elus, kus ma ärkan üksi. Ausalt öeldes ma kartsin seda hommikut. Aga juba ärgates sain aru, et ma ei ole üksi. Isegi siis, kui kohv ja kook on mõeldud vaid ühele. Päev otsa saatsid mind kitlitaskust kostvad piiksud sõnumite ja kõnede näol – aga mina töönarkomaan mängisin kogu päeva kättesaamatut. Niiet kullakesed, ka vastamata kõne tegi mind üliõnnelikuks! Aitähh!

Nüüdseks olen kalli perega kooki söönud, saanud üha rohkem õnne ja rõõmu nii siinsetelt kui kaugetelt sõpradelt ja võin varsti rahuliku südamega magama minna…

pühapäev, 8. märts 2009

Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju

Mul on kolm autotäit asju – neljas on kallid inimesed kuivatusrestiga süles. Nüüd on nendest autotäitest saanud toatäis kotte ja kaste, mis millegipärast ei taha auto-play peal end lahti pakkida.

Terve laupäevase päeva sai asju kolida, nii ühel kui teiselpool kastidega auto ja kolmanda korruse vahet joosta, niiet need vahelejäänud trenninädalad said ilmselt küll tagasi tehtud. Aga kuna mul on nii armas perekond ja sõbrad, siis läks kõik nagu lipsti – ja oligi aeg vana korter läikima lüüa ja omanikule tagasi anda. Viimane osa nihkus küll niivõrd õhtusse, et kui ma pärast lõpetamist vanemate juurde jõudsin ning isa-poeg Parkeritele heeringa kõrvale tänutähe-Smirnoffi viisin (et nad jumala eest ei peaks sigade moodi sööma hakkama - ilma tervitusnapsuta), olin ma lootusetult hiljaks jäänud – heeringa ja viina pealt oli sujuvalt liigutud koogi ja tee peale ning mõni vapper töömees oli juba horisontaalasendis oma väljateenitud puhkust nautimas. Lõpuks ometi sain ka mina sedasama teha!

Täna olen vaheldumisi naistepäeva nautinud, Schumacherit mänginud ja asjadekuhilat madalamaks taandanud. Ja kõige selle juures ei suutnud ma uskuda, et ma olengi tõesti nagu kuninga kass. Ja see, mis mind ümbritseb, ongi minu kodu! Ja õues on nii ilus päikseline ilm – just selline, nagu mu elugi.


P.S. Ja naistepäevalilli sain kah. Vot.

reede, 6. märts 2009

Kõik on uus!

Kõik-kõik on uus, märtsikuus...
Olen taas oma kodinad kokku korjanud ja istun keset kotte ja kaste - voodi veel mahub nende vahele ära! Ei, ma ei hakka veel Ladinasse tagasi minema. Ka Aafrikasse misjoni-arstiks ei lähe veel. Kuna need variandid on mõlemad äärmiselt ahvatlevad, otsustasin seekord siiski kergema vastupanu teed minna ja oma rahutut hinge toita väikese kodu-vahetusega. Oma mõttelennu juures ei imestaks ma sugugi kui ma homme sama targalt kõik asjad lahti pakiks ja kõik plaanid pikalt saadaks. Kahjuks see mõte muidugi väga kõrgelennuline pole... ja madalalt väga kaugele ette ei näe... niisiis pean ma leppima faktiga, et elionimehed tulevad alles nädala pärast ja annavad mulle uues kodus ka internetti...

Tegelikult võiksin ma ju ka leppida selle muutusega, et mu 6-kuune residentuuritsükkel perearstikeskuses sai veebruarikuuga läbi. Niiet nüüd ei ole ma päevast-päeva oma kliinikuperega koos... Kui olete näinud filmi "He's just not that into you", siis saate aru, millest ma ilma jään... Kellega me naisolevused siis nüüd teoretiseerime, et mis neil meestel siis nüüd parasjagu peas on, et miks nad ei helista - sest ometigi ei saa ju põhjus olla see, et nad ei tahagi helistada... Nüüd olen ma selle sooja perekonna asemel suures kõledas haiglas... Mis on ka tore, tegelikult. Sest siin ei pea niimoodi tööd tegema, et mu niigi nõrk hääl ära kulub. Ja siin saab kursusekaaslastega lõunatamas käia, kuigi ega seda ühepajatoitu ei jõua vist ka lõputult süüa...
Aga see-eest on see praegu minu jaoks kohe täitsa uus ühepajatoit. Ja uus kodu ja uus pere ;) Algatuseks piisab vist küll ;)

esmaspäev, 2. märts 2009

Sellest, kuidas minu raha rändamas käib

Kuna Efka on kuidagi jube tubliks sulesepaks hakanud, siis tekkisid mul süümekad (sest ma ometi ei saa ju kellestki halvem olla) ja tõesti-tõesti, kiigates oma viimast blogi sissekannet, siis seisab selle taga 1. veebruar. Aga... Aaaaaaga, ma ausõna teen iga päev igast muid sissekandeid, tunnis 4 tükki vähemalt :D

Muust elust siis nii palju, et majanduskriis on ka minu õuele hiilinud... aga ma olen jumalast kindel, et see tuleb minu halvast harjumusest oma sumadan-käekotti kõige suvalisemates kohtades maha panna ja mitte kuulata vanarahva tarkust, et niiviisi läheb raha minema... Ma nüüd siis olen püüdnud teda vähemalt nagi otsa riputada, aga täna jällegi ei olnud arstide toas ruumi veel ühe residendi koti jaoks (eriti kui see kott on siuke, kus kõik vajalik ja ka mittevajalik kaasas on). Niisiis - mu kott istus tervelt päev otsa laua all põrandal. Niiet ma ei ole isegi julgenud rahakotti piiluda, aga ma olen kindel, et viimnegi sent on kakukese moodi jalutama läind.

Igaljuhul see, et ma autokoolis ega trennis ega salsas pole vahepeal käinud - see on kõik ruumipuuduse süü. Kõik need korrad, mis ma olen pidanud oma vaest kotti põrandale panema, maksavad nüüd kurjalt kätte...