Mõnnamõnnamõnna

Ossapagan! Ilu ja mõnu tõesti nõuavad ohvreid... Istusin ja mõnulesin oma Uhkust ja eelarvamust vaadates, kaminas põles tuli ja üldse oli kohe nii mõnus olla. Ja kohe nii mõnus oli, et kui tuli hakkas otsa saama, siis tahtsin aga veel ja veel. Ja nüüd on toas saun! Edaspidi peab vist ikka küünlavalgusõhtutega leppima... Suvel vähemalt küll... Pealegi, mu kullakallile sõbrakesele asaleale, kellele meeldib kamina otsast kõikidele teistele ülevalt alla vaadata, ei meeldi üldse nii väga kui ta sealt järsku alla aetakse lihtsalt sellepärast, et mingi inimene suvatseb mõnuleda tuld vaadates. Ega ma sedagi tea, kas mu teisele suurimale sõbrale - orhideele - see soe nii väga meeldibki. Ta ju küll troopikast pärit ja päris soojalembeline teine. Aga see saun, mille ma siin korraldanud olen, teeb igale troopikailmale silmad ette!

Teine asi, mida kaminakütmine mulle õpetanud on... nojah, suitsetajana mina naiivitar ju ei tea, mis onvälgumihkel. Keegi oli selle mulle jätnud ja kuna tikud olin pannud kindlasse kohta, siis aitas mind mihklipoiss hädast välja ja sütitas mu tule. Tänutäheks panin ta kamina peale nähtavasse kohta, et mitte ka temaga kindlates kohtades peitust mängida. Ja ma ei tea, kas rõõmust või hoopis tähelepanuvajadusest, nii kui ma olin selja keeranud et teed teha, käis irmus pauk ja mihklipoiss oli keset põrandat hüpanud. Niiet jah... ei saa tähelepanuta jätta neid poisse.

Aga muidu vaatan et mu kapsaussiroheline jakk on asja eest. Ükspäev oli mul temaga isegi palav! Ja silmad nõudsid päikseprille. See oli see päev, kus ma läksin raamatukokku, et targaks saada. Ja tulin tagasi paari punaste kingadega ja ühe punase silmaga. Sest paistab et paar tundi lugemist on ühele residendile liig mis liig.