Kulfi

Kunagi umbes aasta tagasi ostsime Gordon Ramsay maailmaköögi raamatu lubadusega, et vähemalt kord kuus me teeme sellest raamatust midagi uut. Tänaseks näeb asi välja nii, et mina olen korduvalt teinud oma punaste läätsede Dhali, mis on endiselt ülihe, ning Raido tegi vahepeal iga nädal sinihallitusjuust burgereid. Jah, Raido tegi mulle Ramsay mudakooki ka sünnipäevaks, mis oli samuti ülihe. Kuid nii kaugele meie kulinaarne eksperimenteerimine jõudnud ongi. Teisest küljest, kust neid molluskeid ja lambaliha ikka nii kergesti saada oleks?! Siin, Rootsis, on see tegelikult kõik palju lihtsam.

Kulfit, mida me Kalamajas armastama õppisime, on ju tegelikult ülikerge teha. Lihtsalt peab piima kaua keetma ja see on siiani tundunud hirmutav.

Täna võtsin aga kätte ja panin selle piima keema. Siiamaani keedan teda koos kaneeli, nelgi ja ingveriga. Noh, mul kaneelikoori polnud, seega tegin oma uuendused. Varsti saab suhkru ka siisse segada ja kui see kõik normaalselt välja tuleb, siis on ülitore. Sest minul ei ole õrna aimugi, mis tähendab aeglasel tulel piima keema ajamine ja siis veel aeglasema peal teda nii kaua keeta, kuni piima on poole vähem. Ega ma ju joont ette teinud potile!

Ehk siis, originaalis on vaja:
2l täispiima
130g kristallsuhkrut
3 kaneelipulka

Mina võtsin 1,5l piima ja 0,5l vahukoort (mõned meist on kulfit ka 40% koorega teinud, nagu ma mäletan) ja ajasin selle keskmisel tulel keema. Siis panin sinna maitseaineid, nagu nelk, ingver ja kaneel, sest kaneelikoort mul lihtsalt ei olnud. Minu kõige paremad mälestused on tegelikult mango-kulfist...
Siis keerasin natuke kuumust maha ja muudkui mõtlesin, et kas see on nüüd õige kuumus või mitte. Kuna oli öeldud, et umbes tunni pärast peaks piim olema poole väiksemaks keenud, siis võtsin ajalimiidi otsustavaks.
Tunni pärast lisasin suhkru, kuumutasin veel natuke, korjasin nelgitükid välja ja nüüd ta jahtub siin. Jahtununa tõstan ta oma suurepärastesse jäätisevormidesse ja sügavkülma.

Kui see asi nüüd õigesti välja tuleb, siis saab sellest meie suve teine lemmik ja külalised võivad tulla. Tegelikult siis saab ju pina-colada-kulfit ka teha - kaks ühes!

Selle suve lemmik: piña colada

Juba aastaid on mu sõbrad pidanud taluma mu lakkamatut piña colada hullust. Paljud vaatavad mind natuke altkulmu pilguga: "sulle meeldib see magus lürr?" Jah, see magus lürr meeldib mulle väga, aga mitte see lürr, mida siinkohal sageli mõeldakse. Ehk siis, see vedelik, mida pudelis liköörina müüakse - see pole kaugeltki see, mida mina mõtlen.
Oma piña coladat olen ma taga ajanud Hispaania ja Itaalia baarides, Eesti omades enamasti ei julgegi seda proovida. Hispaanias lubati mulle maailma parimat piña coladat, mille ma otsejoones tagasi pidin saatma - see oli mingi magus lürr.
Ühel päeval, kui olin omale hankinid sheikeri ja kokteilide raamatau, külastasin oma kodupoodi Maximat ja tulin sealt välja ananassimahla, kookospiima, koore ja rummiga. Jagasin seda tähtsat sündmust oma lähimate sõbrantsidega. Kõik oli imeline. Tegin retsepti järgi kõik, nagu pidi... aga välja kukkus nagu alati. Minu piña colada tuli kookospiimatükiline. Tänud Maximale!
Nüüdseks olen ma juba 4 aastat vahet pidamata oma piña coladat taga unistanud. Tõsi küll, 2 aastat tagasi käisin Costa Rical ja sain oma isu mõneks nädalaks rahldatud.
Nüüd, Rootsi Riigipäeva terviseks otsustasime veelkord proovida. Esimene kord tegime kõik retsepti järgi: 50ml rummi, 50ml ananassimahla, 25ml koort ja 25ml kookospiima. Mmmmm... kookos seekord tükki ei läinud. Aga paras alkohoolne lurr oli see. Õnneks saab vigadest õppida ja lõpuks sain peaaegu täpselt selle piña colada, mida Costa Rica randadel nauditud sai...
Trikk on selles, et nii ananassimahla, koort, kui ka kookospiima tuleb 25ml rohkem panna ja lisada natuke jäätist ja soovi korral 1tl suhkrut. Ideaalis ka muidugi purustatud jääd, aga seda meil ei olnud. Käisid jääkuubikud ka!
Tundub, et suutsin sellega isegi oma teise poole ära võluda ;) Armastus käib ikka kõhu kaudu ju!

Pariisi suvitajad Uppsalas

Kui meie oma asju pakkisime Karlstadis, kus on 28 kraadi sooja, ei tulnud kummalgi pähe, et kapis on ka paksemad riided olemas. Isegi joped ja mantlid on kapis täiesti olemas, tagantjärgi tarkusena.
Hõljusime oma kergeimas suvevarustuses Uppsala poole. Tõsi, esimesel päeval oli seal ka soe, niiet poisid olid kõik oma gay-püksid välja otsinud. Järgnevatel päevadel neid enam näha ei olnud. Külm oli.
Iga päev palvetasime, et päike jälle välja tuleks ja vihm sadamise lõpetaks, aga jumal ei võtnud meid kuulda. Särgi ja kleidi väel kihutasime mööda linna ringi nii palju, kui saime... enamasti piirdus see siiski hotellitoa ja köögiga.
Aga... kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks! Nii tore oli koju jõudes ennast teki sisse kerra tõmmata ja soojad sokid jalga panna. There's no place like home...