Dum spiro, spero

Eile mõtlesin, et aitab sellest "homsest hakkan korralikuks"-jamast. Tuleb kohe hakata. Nii ma siis võtsin kell 11 hommikul oma kardioloogia mapi välja ja hakkasin lugema, mis head seal kirjutet on. Iga sõna veerisin kokku nagu tubli koolilaps kunagi. Poole üheks arvasin, et on juba korralik oldud küll, nüüd võib natuke veel magada. No ja peale magamist oligi varsti juba lõuna käes. Siis tuli veel pool päeva tegeleda mõtlemisega, et nüüd ma lähen ja loen veel natuke sõnu kokku. Kolmandal leheküljel jäin enne pooleli vist. Nu ja nii ma siis mõtlesingi, kuni mõtlesin välja, et nüüd on vaim küll piisavalt vaevatud, tuleb keha ka vaevata - no, et nii balanksis ikka püsida.
Meelitasin Efka ja Jarmo rulluisutama. Mul ju uued vinged roosad Fila kaitsmed, on millega kekutada :) Kakumäe rannas oli uskumatult ilus, kui päike loojub ja inimesi ei ole. Muidugi, kui välja arvata üks paarike, kes pulma-aastapäeva pidas ja selle vabandusega ka politsei poole pöördus, kui teine neile valesti parkimise eest tulesid vilgutas.
Tegelikult, kui nüüd hästi järgi mõelda, siis on praegu nii uskumatult hea ja rahulik - raha ei ole, kesklinna minna ei saa, alkoholi ei müüda, mul sel nädalavahetusel kedagi kodus ka pole... lihtsalt istu ja tsilli... ja õpi...

No tegelt on nati kahju ka, et siuke tudengirott olen. Sest täna selle asemel, et Margiti ja Airiga ujuma minna ja alles siis pontsikubaaris kulutatud kaloreid taastada, pidin mina leppima ainult pontsikubaariga - ja ainult pooliku tassi piparmündikakaoga, tervet ei antud.

Mis nad siis tulevad meie hoovi peale kaklema...

Miski on mäda siin Eesti riigis. Eile käisin mina omale lõpukleiti ostmas ja vanaemale süüa viimas. Istusime ja jõime siis Kentmanni tänava 7ndal korrusel teed, kui parasjagu mingi helikopter akna tagant mööda vuras. Nujah. Ikka juhtub ju. Iga päev sõidavad kopterid akna tagant mööda.
See selleks. Kõht täis, kleit ette näidatud - aeg koju minna. Ei lasta. Trollid ei vii. Ema mul lausa sõjakoldes Luise tänaval. Tema ka koju ei saa. Olekski sõjavangi jäänud, kui Dan hea inimene poleks mu ema koju viind ja ma oma kallist vennaraasu appi poleks palunud. Nii me siis saime ilusti-kenasti siiski koju.
A muideks, politseisid siiski jagus mujale ka kui Tõnismäele - üks koperdas lausa mu venna auto ette kui ta mulle parasjagu helistas. Aga siukeseks pisikeseks asjaks, nagu liikluse reguleerimine ja noomituste tegemine, ei olnud küll kellelgi aega. Piibutas korra sõbralikult ja oligi kõik.
No oli neil siis vaja seda Vasjat-Aljoshat puutuma hakata? Ja on siis neil pisikestel nagadel vaja selle ümber kembelda ja üksteist surnuks pussitada? Nujah, arstidel polegi muidu tööd, eksole... Aga vähemalt on põhjus, miks mitte täna kuhugi välja minna ja kodus vaikselt teki alt telekat vaadata :D

P.S. ja muide, 24h ülevalolemist on organismile sama, mis 1 promilline joove... ja pärast ülevalolemist mõjub alkohol 6-kordselt...

nämm... rabarberikook

Aga mina avastasin, et ma polegi täitsa vanaks jäänd veel :D Ikka suudan pärast pidu esimese trolliga koju sõita. mõelde, kellele seda und ikka nii väga vaja on?! Muidugi, nojah, trollis oleks küll äärepealt magama jäänd ja kuna nii varahommikul polnud miskit lahedat teha ka, siis tuli ikkagi korraks pikali ka visata. Aga ausõna, ma oleks jaksand küll kohe selle rabarberikoogi küpsetamise kallale asuda!

Nimelt oli meil reedel n-ö klassikokkutulek, mille peasüüdlaseks ma tegelikult ise olin. Ja kuna ma juba korra olin Jarmot Prive osas alt vedand, siis pidin ju heaks tegema! Nii me siis lõpetasimegi Prives otsapidi. Päris imelik briti poissmeesterohke pidu oli, kus nii muuseas esines Tartu-Marko ja veel mingid kahtlased tüübid/neiud. Muusika oli noooo... no võib ka parem olla. No ja siis me suundusimegi edasi kohvile ja veele, ning läbi saju ja lume istusin kell 6:18 trolli peale ja vurasin koju...

Kuna vähemagand pea pole just parim vahend õppimiseks, tuli ju otseloomulikult puhata ja mängida. A selleks aitab kõikse paremini rabarberikook, mis tuletab ammuseid kevadisi aegu meelde, kus rohi oli roheline ja päike sillerdas taevas. Aeg-ajalt sai Tartu kevadpäikse all rabarberhotlainist parimaid rabarberisaagikohti nõutud ja miskipärast soovitus neid peenralt otsida, ei osutunud kunagi rahuldavaks variandiks - kesse siis peenralt rabarbereid kougib? Tegelikult keemia eksamid õnnestuvad ka rabarberikoogi laksu all päris heasti!

24. august hakkab lõputu suvi

Tegelikult kui alustada kõikse tähtsamast asjast, mis minuga viimasel ajal juhtund on, siis peaks mainima, et ma olin hommikul nii uimane, et alles haiglas peeglisse vaadates sain aru, miks ma seisin keset tuba peegel ja ripsmetušš käes ja mõtlesin, et mis ma veel tegema pidin - loomulikult oleks olnud tore ka teise silma ripsmed ära värvida. Aga ega siis kõik ka sümmeetriline pea olema.
Tegelikult on kõik päris-Costa-Rica kohvi süü! Käisin nimelt eile oma tulevase eluga tutvumas Eestis elava päris kostariikalase näol. Sain teada, et kostariikalasi ei tohi kunagi uskuda - juba lennujaamas valetatakse sul suud-silmad täis, et kohekohe maandute San Jose lennuväljal... sest tegelikult ei asu lennuväli teps mitte San Joses vaid naaberlinnas oopis.
Mu kartused, et kostariikal on inglise keeles suhtlemine välistatud, ei peagi õnneks täitsa paika - poiss rääkis soravas inglise keeles, nii et mina jäin alla... ja nii 40% pidi ikka englishit purssima. Aga mu kartused rasvase toidu kohta peavad kahjuks paika...
See, et kostariikalased ennast ülbeks peavad, kuna nad arvavad, et on eurooplased, peab pooleldi paika - aga nad ei arva, et on eurooplased, vaid vähem indiaanlased ;) vaks vahet!
Ja üleüldse ikkagist kõikse ilusam riik, kus kõige külmema ilmaga peab tuulejope peale viskama.
Tantsimine pidi ikkagi väga "in" olema - ja pilkava küsimuse peale, et sa ju ometi oskad juba salsat, jäi poisil karp lahti... sest isegi merenge, mida ma kunagi õppind pole, tuli niuhti välja. Ja salsa rokkis täiega! Uiuiui, ma juba tahan nii irmsasti tantsida!!!
Muidu, 24.augustil olen ma linnulennul juba n-ö San Josesse jõudnud... niiet tiba enne seda saab suurt pidu jälle. Loodetavasti :P

Kopli-kultuur

Reedel sai jälle sünnipäeval käidud. Ikka nagu pea igaks nädalavahetuseks jätkub mõni - a seekord oli lausa kaks korraga! Nii me siis istusime Kauri juures köögis ja tegime kringelit (juustu ja pestoga), meelitasime Erika ka kampa, et julgem oleks. Ahto tuli aitas ka maitsta. Kõlbas küll, niiet võis selle lõhnava kringeliga taksojuhti hullutada küll. Ampsu ei andnud - sest tegelikult ei ole viisakas hambajälgedega kringleid ära kinkida.
No nii me siis reisisimegi Kalamajja/Koplisse sünnipäevale. Päris äge oli, sai tantsida ja puha. Kohe nii äge oli, et ei tahetud minema lasta. Nii me siis pidimegi üle aia oma takso peale ronima. Pärast maandumist läksinümbruskonnaga eriti hästi kokku - tüdruk seelikus, sukad mitmest kohast jooksmas, ootab geto-äärelinnas teeääres autot ;) Aga mul ei olnud tegelikult ka tööpäev!

Jänksid luuravad akna taga

Eile tuli ikka täiel rinnal mune koksida. Hommikul läksin koju hea mõttega, et kuidas ma hakkan mune värvima ja puha - a selgus, et ema oli õhtul juba värvind. Aga õnneks päästis mind entusiastlik Martin, kes mu plaani kuskil koos mune värvida ja sõda teha, puhta kullana võttis. Sest paraku olin ma päeva jooksul süübinud gastroenteroloogia põnevasse maailma ega olekski nagu väga viitsinud midagi teha. Jumal tänatud, et siukseid entusiaste ikka leidub! Nii me siis läksime kõige munade ja värvidega Erika juurde, kus harrastasime siukest nõia-maagiat-keemiat, et ise ka ei usu. Jumalast lahedad munad tulid - mõni oli värvimise käigus küll omale mõne lööbelise haiguse külge saand... nimelt minu muna oli ka pärast koorimist rohelise-täpiline, nagu oleks teda briljantrohelisega peitsitud. A siiamaani ma olen veel elus :D Markol vist oli ka sinise-täpiline. Igaljuhul, ei ole munade värvimine midagi ainult laste jaoks!

Miski kevadtuul puhus minuni tublidustuju

Täna hommikust saati olen ma askeldand oma kooliasjadega. Muudkui augustand ja pabereid ühest kohast teise tõstnud - ja nüüd on seisab mu laual 10 paksu kausta (seda kiirköitja-laadset, teate küll), mis on kõik mu eksamimaterjal. Siis ma vähemalt vahin nendega iga päev tõtt ja imetlen, et kui targaks ma ühel päeval saan kui ma end tõesti käsile võtan ja neid kaustu ka avama hakkan. Seniks on lihtsalt ilus vaadata - kirjuda nagu pühademunad!
Selleks ajaks, kui ma kaustad ritta oli pan'd ja ühe haigusloo valmis kriband, tuli mul aga irmus kokkamistuju. Kui nüüd ausalt kõik ära rääkida, siis see kõik on Ahto süü, sest tema tõi mulle eile pisikese karbi sees oma õe meisterdatud kaneelirulli. A see pani mõtlema, et miks ei võiks mina ka kaneelirulli teha. Pole ju nii-nii ammu küpsetand. Muidu hakkab Märt jälle pärima, et mis tähendab - Liisu on kodus ja kooki ei olegi... Niiet nüüd, köögis suure supipoti sees ta vaikselt kerkib :D Niikaua jõuab veel teise haigusloo kah valmis kribada. Kui juba tubli olema hakkasime, eksole.

Kallile vanaemale

Palju-palju õnne, kallis vanaema!



Täna tehakse meil porgandipirukat, siukest pikka, millest saab viilakaid lõigata ja soovi korral viilakale võid peale määrida. Aga tegelikult ei ole nad siiski päris vanaema piirakad - päris vanaema piirakaid oskab ikka ainult vanaema teha - aga meie pirukatel on siuke viga küljes, et porgandipudi sees on riis. Aga riis ei käi kohe mitte vanaema piirakatega kokku. Minu mäletamist mööda võis heal juhul seal olla muna... aga riis see nüüd küll polnud.
Tanguputru meil ka ei ole. Aga seda saabki soolase hapukoorega süüa ainult pärast Vilusi sauna - kui sa oled näost mõnusalt redis, siis tuled ja vanaema võtab ahjust välja selle pisikese musta kahesangalise malmpoti ja kuigi sa võibolla ei olegi pärast sauna näljane - siis seda asja ei TOHI vahele jätta.

Märtsijänku trikid

Oi, te ei kujuta ette kui raske täna hommikul üles tõusta oli!!! Viskasin und silmast pühkides oma stetoskoobi ja praktikapäeviku kotti ja jooksin trolli peale. Silmi oli irmus raske lahti hoida, kuid vahepeal vilksas trollist mööda üks oranži-valge triibuline buss, mis kandis ühisteenuste silti (vms). Mina siis mõnuga mõtlen, et näed, polegi saanud kordagi oma ID-kaardiga vehkida selle kolme kuu jooksul, mil ma korralik ühistranspordi kuukaardiga kodanik olen olnud. Lootuses oma ID-kaardist kasu saada, tuli mul meelde, et eile käisin ju trennis. A trenni asjad teadagi käekotti ära ei mahu... ja loomulikult oli hommikune uni liiga suur, et rahakotti meeles pidada... Minu õnneks see bussike ainult vihises mööda ja oioi kui ärkvel ma ülejäänud trollisõidu aja olin! Haiglast linnapoole minnes tahtsin siis 2 bussipiletit osta - et linna minekuks ja koju tulekuks. A siis tuli mulle meelde tõsiasi, et ilma oma ISIC kaardita saan ka 5-kroonise piletiga sõites trahvi. Niisiis ostsingi igaks juhuks ühe kümnekroonise pileti - kuna linna on ju ikkagi nii vähe maad (a kahjuks oma psühhiaatria ja neuroloogia materjalide nimel pidin kiirustama ega saand ka jalgsi minna). Õnneks olin ma nimelt eile käinud poes ega viitsind rahakotti kaasa võtta - niisiis vedeles mu jope taskus päris mitu krooni, et võisin seda lõbusõitu endale lubada.
A enne päriselt koju tulemist sai veel Palassis Kauriga kohvi ja jäätist mekutada ja igast tähtsaid jutte rääkida ja nii mõnus oli jällegist. Jäätis oli muideks filo-taignast korvi sees ja 2 maasikatükki oli kah peal ja oli üleüldse selline eriti peen ja kaunistet. Tegelikult oleks meil sama mõnus olnud ka ilma jäätise ja kohvita (kuigi, tuleb tunnistada, et hommikune uni oli küllaltki suurel määral mu juurde tagasi hiilinud, niiet see kohv oli suisa et elupäästva rolliga), sest meil on ju alati hästi tore. No me ju ise olemegi toredad ;)

On pühapäev tore päev

Täna hommikul ootas mind laual rõõmus ja äärmiselt härras üllatus - nimelt selle aasta esimene lihavõttepühade kaart. Tädi Martalt Vilusist. Just sellised asjad panevad mõtlema selle üle, kui tähtis on tegelikult pidada meeles vanemaid inimesi, kes on lapsepõlves nii mõnegi päiksekiirega (paari kommi või maisipulgad iirises maiustuse näol) su päeva säravamaks muutnud. Sest sageli ei jää sellised meelespidamised vastuseta - ja teate kui hea tunne see on! Tädi Marta on minu jaoks killuke lapsepõlvepäikesest, killuke Vilusist... ülekantud mõttes on tal isegi natukene vanaema rolli. Suvel lubas mulle isegi oma jalgratast laenata, millega Vilusi-Lohusuu vahet kimada (mõelge, seesama Marta legendaarne ratas, mis alatihti Vilusi kollase värava najal seisis!).
Igaljuhul, väga-väga armas temast mind niimoodi üllatada.

A muidu on nii, et ma lubasin endale, et kui aprillikuu ette lööb, siis tuleb hakata tubliks ja ontlikuks ning pühendada kõik oma vabad õhtupoolikud meditsiinile. Teate mis, tegelikult ju aega on. Ega siis päris esimesest päevast kah pea. Laupäeval ju ka nagunii mõnnasin mööda ilma ringi. Jooksin näiteks päeva jooksul kolm korda Aalega kokku - esimene kord pärast trenni, kui ta Ahtoga mind oma tibukollases jopes Revalspordi ukse taga ootas (kuna nemadki olid linnapeal põrkunud). A teine kord istus ta kaubamaja jumestusosakonnas oma kollases pluusis ja oli parasjagu veelgi ilusamaks saamas. Kolmas kord sõitsime eskalaatoriga vastassuunas (nii, et ma sain eskalaatoriga suisa ringi peale tehtud nigu mõni nõukogude noor, kes on väljamaale metroojaama sattund ja leidnud eest liikuvad trepid) - ja uskuge või mitte, seekord oli ta juba lillas mantlis ja nägi jube sharmantne välja! Sel päeval me rohkem ei kohtunud - ju ta ei viitsinud enam riideid vahetada.
Asi võis muidugi olla ka selles, et me lasime natukeseks ajaks Tallinna linnast jalga - Peetri küla poole Margitit-Karlat-Emmat külastama, selleks et tarbida ära mõned kaasavõetud siiderid. Kui siiderid otsa said, hakkas meil muidugist kohe väga-väga kiire. Tegelikult oli järjekordselt megamõnus istung - kujutage ette, seekord lahkusin isegi tühjade kätega, kuigi ma valetaksin kui ütleksin, et me kohe üldse Margiti kapi kallal ei käinud.
A täna oli suisa et veel vahvam - mis sest et Ahto oli pühapäeva-pannkoogid maapähklivõi ja moosiga vaaritanud oopis laupäeva hommikuks ja kaks päeva järjest ei saa ju ka pannkooki süüa (liigne luksus)... niiet sellepärast arvasingi kogu eilse päeva, et on pühapäev ja rõõmustasin üha uuesti ja uuesti, et järgmisel päeval ei peagi haiglasse minema ning täna olin surmkindlalt veendunud, et on laupäev ja mul on mailma-palju aega kõigeks. Nu aga kui ma Margitiga Kalevisse ujuma sain ja nende massaažiduššide all vedelesin ja saunas viimse lihvi meie spaa-protseduuridele panin, uskusin juba täitsa, et tegemist on siiski pühapäevaga. Ja aina pühapäevamaks kõik läks. Jalutasime tükk aega päikselises vanalinnas ja tegime väikse ekskursiooni riidepoodidesse. Oioi, te ei kujuta ette kui tore see kõik oli - justnagu vanasti kui sai pärast pidu päev otsa Aura tervisekeskuses tsillida või hoopis Vilusi sauna minna ja lumeingleid teha.
Õhtul enne salsa-isu kustutamist jooksime kadriorus taas kord Aalega kokku - seekord oli tal valge jope, muideks.
Enne magamajäämist kerisime end teki all kerra ja vaatasime "Tristanit ja Isoldet" ja jube mõnus oli. Niiet nüüdseks peaks ma kohe täitsa puhanud olema :D
Niägeniägeniägeeeee!