On pühapäev tore päev

Täna hommikul ootas mind laual rõõmus ja äärmiselt härras üllatus - nimelt selle aasta esimene lihavõttepühade kaart. Tädi Martalt Vilusist. Just sellised asjad panevad mõtlema selle üle, kui tähtis on tegelikult pidada meeles vanemaid inimesi, kes on lapsepõlves nii mõnegi päiksekiirega (paari kommi või maisipulgad iirises maiustuse näol) su päeva säravamaks muutnud. Sest sageli ei jää sellised meelespidamised vastuseta - ja teate kui hea tunne see on! Tädi Marta on minu jaoks killuke lapsepõlvepäikesest, killuke Vilusist... ülekantud mõttes on tal isegi natukene vanaema rolli. Suvel lubas mulle isegi oma jalgratast laenata, millega Vilusi-Lohusuu vahet kimada (mõelge, seesama Marta legendaarne ratas, mis alatihti Vilusi kollase värava najal seisis!).
Igaljuhul, väga-väga armas temast mind niimoodi üllatada.

A muidu on nii, et ma lubasin endale, et kui aprillikuu ette lööb, siis tuleb hakata tubliks ja ontlikuks ning pühendada kõik oma vabad õhtupoolikud meditsiinile. Teate mis, tegelikult ju aega on. Ega siis päris esimesest päevast kah pea. Laupäeval ju ka nagunii mõnnasin mööda ilma ringi. Jooksin näiteks päeva jooksul kolm korda Aalega kokku - esimene kord pärast trenni, kui ta Ahtoga mind oma tibukollases jopes Revalspordi ukse taga ootas (kuna nemadki olid linnapeal põrkunud). A teine kord istus ta kaubamaja jumestusosakonnas oma kollases pluusis ja oli parasjagu veelgi ilusamaks saamas. Kolmas kord sõitsime eskalaatoriga vastassuunas (nii, et ma sain eskalaatoriga suisa ringi peale tehtud nigu mõni nõukogude noor, kes on väljamaale metroojaama sattund ja leidnud eest liikuvad trepid) - ja uskuge või mitte, seekord oli ta juba lillas mantlis ja nägi jube sharmantne välja! Sel päeval me rohkem ei kohtunud - ju ta ei viitsinud enam riideid vahetada.
Asi võis muidugi olla ka selles, et me lasime natukeseks ajaks Tallinna linnast jalga - Peetri küla poole Margitit-Karlat-Emmat külastama, selleks et tarbida ära mõned kaasavõetud siiderid. Kui siiderid otsa said, hakkas meil muidugist kohe väga-väga kiire. Tegelikult oli järjekordselt megamõnus istung - kujutage ette, seekord lahkusin isegi tühjade kätega, kuigi ma valetaksin kui ütleksin, et me kohe üldse Margiti kapi kallal ei käinud.
A täna oli suisa et veel vahvam - mis sest et Ahto oli pühapäeva-pannkoogid maapähklivõi ja moosiga vaaritanud oopis laupäeva hommikuks ja kaks päeva järjest ei saa ju ka pannkooki süüa (liigne luksus)... niiet sellepärast arvasingi kogu eilse päeva, et on pühapäev ja rõõmustasin üha uuesti ja uuesti, et järgmisel päeval ei peagi haiglasse minema ning täna olin surmkindlalt veendunud, et on laupäev ja mul on mailma-palju aega kõigeks. Nu aga kui ma Margitiga Kalevisse ujuma sain ja nende massaažiduššide all vedelesin ja saunas viimse lihvi meie spaa-protseduuridele panin, uskusin juba täitsa, et tegemist on siiski pühapäevaga. Ja aina pühapäevamaks kõik läks. Jalutasime tükk aega päikselises vanalinnas ja tegime väikse ekskursiooni riidepoodidesse. Oioi, te ei kujuta ette kui tore see kõik oli - justnagu vanasti kui sai pärast pidu päev otsa Aura tervisekeskuses tsillida või hoopis Vilusi sauna minna ja lumeingleid teha.
Õhtul enne salsa-isu kustutamist jooksime kadriorus taas kord Aalega kokku - seekord oli tal valge jope, muideks.
Enne magamajäämist kerisime end teki all kerra ja vaatasime "Tristanit ja Isoldet" ja jube mõnus oli. Niiet nüüdseks peaks ma kohe täitsa puhanud olema :D
Niägeniägeniägeeeee!