Kleidid-kleidid-kleidid

Eile päikselise ilma puhul otsustasin õue minna. Tõmbasin autoklaasilt sinna kogunenud lume ja panin Bergviki poole ajama.
Shoplemine ei ole siin enamasti suurlinnadega võrreldav. Lihtsalt, oma lõbuks käisin kõik poed läbi ja proovisin selga hunnikute viisi mõttetusi. Aga siis jõudsin sinna viimasesse poodi, kus proovisin kahte kleiti selga ja mõlemad meeldisid mulle. Oleks nad siis erinevat värvigi olnud, siis oleks valiku tegemine palju lihtsam olnud - mõlemad. Tükk aega istusin ja mõtlesin. Poemüüjagi mõtles minuga koos ja leidis, et üks on selline igapäevasem, aga teise materjal muudab ta nagu pidulikuks ja iga päev äkki ei kannaks seda... oot-oot, mis mõttes? Miks ma ei võiks seda iga päev kanda?!? Selle peale tekkis tunne, et ega ma rootslane pole, et ei võiks seda igapäevaselt kanda... Ja siis jalutasin poest minema, kahe kleidi saatel... Nüüd peaks veel kingaparadiisi leidma kuskilt.

Sõin ennast lõhki, sest kana-karri kookosekastmes oli lihtsalt liiga hea. Ja siis, tehes igast halvast asjast natuke paremat asja... ehk siis, Raidot ju ei ole... no siis tuleb lohutuseks kartulisalatit teha :) Homme. Siis tuleb ennast jälle lõhki süüa. Skype's jutustades ja taustaks filmi vaadates jäid aga kartulid 1,5 tunniks keema. Üllatuslikult on naad veel täiesti salatikõlbulikud...

*   *   *

Reedese päeva puhul olin asjaajamisteks omal pool päeva vabaks võtnud. Kuna asjalikkus ei võtnud üldse nii palju aega kui ma olin oodanud, jõudsin enne lõunat läbi astuda Systembolagetist ja endale kauaihaldatud veini hankida. Aga aega jäi ikka üle. Niisiis tulin koju ja hakkisin endale salati. Mnjahhh... ma sellega muidugi ei arvestanud, et Rootsi majonees on väga rootsilikult magus (swedish=sweetish) ja äädikane. Nii sai siis kokku magushapu kartulisalat ja mul on seda nüüd terve potitäis! Nädal aega dieeti on hooletu - sest kui salat on kapis, ei saa ju midagi muud teha. Aga kes see ikka jaksab kuhjade viisi sellist salatit süüa. Aga Aafrikas lapsed nälgivad...

Prantsuse pirnikook

Eile palus mu kallis mees mul kooki teha. Jah, tõsi küll, jube ammu ei ole küpsetanud ka. Seega, ettevalmistused küpsetiste tegemiseks olid olematud. Õnneks jahu ikka oli ja täiesti juhuslikut oli kapis veel pirni ja mandleid ja shokolaadi. Mõtlesin, et mis saaks, kui need asjad kuidagi kokku keerata. Hea sõber googel andis isegi ühe retsepti, millele baseeruda... Panin muusika mängima ja valmistasin end mõnusaks küpsetamiseks, otsisin asjad valmis... ja selgus, et see pisiasi nagu pärm oli suurest pitsamaaniast otsa saanud. Pooleldi juba jahuste kätega otsisin uuesti oma sõber googli välja ja leidsin uue retsepti. Keerasin kapis olevad asjad kokku ja spontaanselt selgus, et mulle endiselt meeldib küpsetada.

Koogi retseptijärgne nimi on Prantsuse pirnikook.

Selle kohaselt läheb taignaks vaja 60g võid, 125g suhkrut, 100g jahu. Pirne ja katteks 50g suhkrut, 1 muna, 250ml piima.
Alustasin taigna tegemisest. Segasin kõik koostisosad kokku ja sõtkusin ühtlaseks massiks. Katsin koogivormi küpsetuspaberiga, nagu kord ja kohus ja hakkasin tainast sinna laotama. Nii hästi või halvasti kui ma ka ei üritanud, no mitte ei jätkunud. Ühesõnaga, see kogus ei ole mõeldud 28cm läbimõõduga koogivormile. Ju neil seal Prantsusmaal on kõik petit, ka koogid ja koogivormid. Tegin sama koguse tainast juurde ja voila! Sobis. Jätkus isegi natuke äärte jaoks, sest kate ei tohtinud koogi alla sattuda.
Lõikusin pirnid sektoriteks, laotasin koogile. Aga mulle tundus ikkagi ahvatlsev oma shokolaad ja mandlid ka sinna peale laotada. Hakkisin 2 riba tumedat shokolaadi ja katsin paari peotäie mandlitega. Alles siis segasin munadm suhkru ja piima ning kallasin üle koogi. Loomulikult osa sellest kattest voolas ikkagi välja, aga peale väikse kärsahaisu ei teinud see midagi. Küpsetada tuli siis 200kraadi juures ca 30 minutit.

Ütleme nii, et seda asja võib teinekordki teha. Kiire ja lihtne ja jube kiiresti saab otsa.