knast ei näinud läbi ja õue minnes puhus tuul sul kõigepealt suu-silmad lund täis ja kui hästi läks. siis tagatipuks pikali ka. Niisiis kiire otsustamishetk, ja kodus teki all filmi vaatamine oli just see, mida kõige rohkem teha vaja oli.Kui aga järgmine päev nina uuesti välja pistsid kindla teadmisega, et lähed tööle ja siis õppesõitu, siis vaatepilt oli muidugi paljulubav - kes kaevas autot lumehunniku alt välja, kes lükkas oma masinavärki lumehangest välja, kes üritas läbi lume sumbates kuhugi jõuda. Mina olin siis see, kes mööda puutumatut metsarada põlveni lumes sahises ja üritas poolel teel tuvastada treppide asukohta, et nendest Nõmme mäest üles saada. Trepikäsipuu oli olemas, ju siis olid kuskil selle vaiba all ka trepiastmed, aga see jäigi tuvasatmata kui ma end käsipuust üles vinnasin ja keel vestil lõpuks kliinikusse jõudsin. Aga muidu oli äärmiselt ilus, peaks mainima.
Ka õhtul oli äärmiselt ilus see vaatepilt, kuidas 5 noormeest minu õppeautot hangest välja lükkasid. Sest loomulikult õnnestus mul ikka mõni hang üles leida - sõidutunnis ju selleks ongi et õppida kuidas peab abitu näoga auto kõrval ootama kuni leidub kenasid inimesi kes sind aitama sööstavad. Seda lõbu mulle rohkem kui üks kord ei pakutud kahjuks/õnneks. See-eest kostus mu suust sageli üllatavaid ahhetusi-ohhetusi, et kas tõesti on kahest sõidurajast saanud juba üks või ühest kaks ja mina loomulikult otsejoones nende keskel paiknen. Märk ju oli ka! "Ehhhh? Mis märk?!" Aga noh, keskel ongi kindlam - siis vähemalt pool autot paikneb õiges sõidurajas, kas pole?
