Meditsiin, mu arm

Ja nüüd on tänavad sirelilillad ja lõhnavad niiet ära ei jõua nuusutada!
Teine avastus oli see, kui sattusin Stockmanni ning lausa pidin oma viimased kopikad rabarberite peale kulutama. Ega ma siis veel ei teadnud, et Rakvere haigla on nii lahke, et maksab mulle palga juba järgmisel päeval ära. Igaljuhul, nii ma siis läksin Stockmannist üliõnnelikuna kotitäie rabarberite ja muu koogimaterjaliga koju ning lõpetasin õhtu nii, et olin kogemata kombel pool kooki nahka pistnud. Ikka jube hea oli noh! Ainult et üksi ei maitsenud see kook üldsegi nii hästi ja see, et Lill minuga msn-s parasjagu rääkis, ei teinud asja mitte paremaks, sest nii oleks tahtnud talle e-mailiga teise poole kooki saata, et me mõlemad saaksime mõnuleda ja koos ennast rabarberikoogiks süüa.

Muidu... muidu olen nüüdseks juba teist korda valvearsti staatuses. Esimese valve ajal oli jooksmist lausa nii palju, et hommikusöögiks oli mul aega alles kell kümme. Õhtul kell kümme. Pole hullu, ma teise valve ajal tegin kõik tagasi. Rahulikult kulgesin ja mõnnasin oma trepikojas tehtud insuliini kiir-nõustamise eest saadud Belgia shokolaadikarbi sisu vähendades. Muidu ongi liiga raske kott Tallinna minekuks ju :P Niiet lahjaks jäämine mind siiski veel ei ohusta.

Aga üleüldse on elu ikkagist ilus. Ainus asi, mis ei ole ilus, on see, et ülehomsest ei vii mu tee mind enam mitte endokrinoloogiasse, vaid reumatoloogiasse. Tõsi, viimane on Magdaleena haiglas, mis on kodust kiviviske tee kaugusel. Mis on hea. Niiet, ikkagist on hea.

Se la vii

Istun siin keset oma segadust ja mõtlen, et millal ometi saaks ennast nii heasti välja magada, et tekiks tahtmine see segadus kappi lükata ja parimal juhul veel tolmulapiga ringi tuuseldada. Aga seda päeva vist võibki ootama jääda... Sest järgmised vabad päevad on minul alles siis, kui puhkus hakkab. Ehk siis, juulis. Ai, valetan! Tegelikult juunis on ka paar vaba päeva. Aga vaevalt, et jaanipäeval unetuju on.

Jah, sest ma olen otsustanud minna Rakvere haiglasse valvearstiks. Üllal eesmärgil, et ühel päeval saab minust väga hea ja kogenenud arst. Nojah... Nii ma siis kirjutasin paar päeva tagasi personaliosakonda, et lepinguasju korda ajada: "Tere, mina olen teie uus valearst" Aga sellegipoolest olid nad nõus minuga edasi rääkima. Valearstiga :)

Siis... pool tundi tagasi avastasin, et ma olen juba endale ohtlikuks muutunud. Hmmm... mitte ka nii ohtlikuks siiski, et dr Meeri saaks minu peal sundravi rakendada, ma loodan. Igaljuhul leidsin ma miskipärast, et makaronikeeduvett ei pea kõike mitte kraanikaussi valama, vaid tuleb muist ka oma kõhunahale kallata. Nagu tublile doktorile kohane, ei olnud mul muidugist isegi mitte Panthenoli koduses esmaabikapis olemas. Küll leidub seal igast prednisolooni ampulle ja cerucali jms... Pole tegelt hullu, lissalt väike roosa jume.

Aga muidu :D Toomingad on täies õies ja mu akna taga on lehemets tärganud! Ja kodutänavail jalutades oled nigu õitemeres - kirsid, ploomid, toomingad... ja varstivartsi õide puhkevad sirelid (enam ei peagi õnne otsimiseks kasvuhoones kasvatatud sireleid ostma).

Eile oma seljavalust küürakil koristades leidsin esiku peegli tagant mingi tolmukäki, mis pikema inspekteerimise tagajärjel osutus poolikuks Domino küpsise pakiks, mille mu väike sugulane Erlend oli mulle ilmselt mustadeks päevadeks jätnud, kuid mille pärast oli eelnevalt veel väiksema sugulase Mariega olelusvõitlus maha peetud. Niisiis, tegelikult oligi eile just selline must päev, milleks need mulle jäeti. Nimelt tulin öövalvest ja magusaisu missugune, poed aga 1. mai puhul kinni (mitte et ma oleksin viitsinud poodi minna, kui aus olla) - ja üks väike Domino küpsis oleks just olnud see, mis väsimust raviks... aga nii suur kui see magusaisu ka polnud, kaalus mõistus siiski üle ega hakanud 3-nädalast tolmukihti küpsistelt maha kraapima :P

Ja muidu... Facebook ütles mulle, et olen kõik need aastad, mis ma kooli kõrvalt club Tallinnas töötasin, olnud oma unistuste tööle nii lähedal, et see oli lausa mu nina all... aga ei, mina õppisin ikkagi arstiks, kui oleksin tegelikult pidanud hoopis baaridaamiks hakkama! Aga kui ma juba sellele eksiteele sattusin, siis võiks seda teed ikkagi edasi käia, sest lõpuks viivad ikka kõik teed Rooma... (rääkides sellest, siis millegipärast viivad need teed kõiki teisi sinna, aga mina, kes ma hullun igatsusse oma kalliste sugulaste järgi, istun ikka Tallinnas. Ma ütlen, ma ikka ei sobi kaardilugeja ametisse, pidevalt eksin teelt ära...)

Ahjaa, eile oli mul veel üks koduloom peale oma orhidee :D Mul oli päris oma kodustatud mumm! Üritas mu aknakaunistusliblikatega sõprust teha, aga lõpuks vist solvus nende eestlasliku vaikimise peale ning läks laia ilma parematele jahimaadele...