Meditsiin, mu arm

Ja nüüd on tänavad sirelilillad ja lõhnavad niiet ära ei jõua nuusutada!
Teine avastus oli see, kui sattusin Stockmanni ning lausa pidin oma viimased kopikad rabarberite peale kulutama. Ega ma siis veel ei teadnud, et Rakvere haigla on nii lahke, et maksab mulle palga juba järgmisel päeval ära. Igaljuhul, nii ma siis läksin Stockmannist üliõnnelikuna kotitäie rabarberite ja muu koogimaterjaliga koju ning lõpetasin õhtu nii, et olin kogemata kombel pool kooki nahka pistnud. Ikka jube hea oli noh! Ainult et üksi ei maitsenud see kook üldsegi nii hästi ja see, et Lill minuga msn-s parasjagu rääkis, ei teinud asja mitte paremaks, sest nii oleks tahtnud talle e-mailiga teise poole kooki saata, et me mõlemad saaksime mõnuleda ja koos ennast rabarberikoogiks süüa.

Muidu... muidu olen nüüdseks juba teist korda valvearsti staatuses. Esimese valve ajal oli jooksmist lausa nii palju, et hommikusöögiks oli mul aega alles kell kümme. Õhtul kell kümme. Pole hullu, ma teise valve ajal tegin kõik tagasi. Rahulikult kulgesin ja mõnnasin oma trepikojas tehtud insuliini kiir-nõustamise eest saadud Belgia shokolaadikarbi sisu vähendades. Muidu ongi liiga raske kott Tallinna minekuks ju :P Niiet lahjaks jäämine mind siiski veel ei ohusta.

Aga üleüldse on elu ikkagist ilus. Ainus asi, mis ei ole ilus, on see, et ülehomsest ei vii mu tee mind enam mitte endokrinoloogiasse, vaid reumatoloogiasse. Tõsi, viimane on Magdaleena haiglas, mis on kodust kiviviske tee kaugusel. Mis on hea. Niiet, ikkagist on hea.