Eile oma seljavalust küürakil koristades leidsin esiku peegli tagant mingi tolmukäki, mis pikema inspekteerimise tagajärjel osutus poolikuks Domino küpsise pakiks, mille mu väike sugulane Erlend oli mulle ilmselt mustadeks päevadeks jätnud, kuid mille pärast oli eelnevalt veel väiksema sugulase Mariega olelusvõitlus maha peetud. Niisiis, tegelikult oligi eile just selline must päev, milleks need mulle jäeti. Nimelt tulin öövalvest ja magusaisu missugune, poed aga 1. mai puhul kinni (mitte et ma oleksin viitsinud poodi minna, kui aus olla) - ja üks väike Domino küpsis oleks just olnud see, mis väsimust raviks... aga nii suur kui see magusaisu ka polnud, kaalus mõistus siiski üle ega hakanud 3-nädalast tolmukihti küpsistelt maha kraapima :P

Ja muidu... Facebook ütles mulle, et olen kõik need aastad, mis ma kooli kõrvalt club Tallinnas töötasin, olnud oma unistuste tööle nii lähedal, et see oli lausa mu nina all... aga ei, mina õppisin ikkagi arstiks, kui oleksin tegelikult pidanud hoopis baaridaamiks hakkama! Aga kui ma juba sellele eksiteele sattusin, siis võiks seda teed ikkagi edasi käia, sest lõpuks viivad ikka kõik teed Rooma... (rääkides sellest, siis millegipärast viivad need teed kõiki teisi sinna, aga mina, kes ma hullun igatsusse oma kalliste sugulaste järgi, istun ikka Tallinnas. Ma ütlen, ma ikka ei sobi kaardilugeja ametisse, pidevalt eksin teelt ära...)

Ahjaa, eile oli mul veel üks koduloom peale oma orhidee :D Mul oli päris oma kodustatud mumm! Üritas mu aknakaunistusliblikatega sõprust teha, aga lõpuks vist solvus nende eestlasliku vaikimise peale ning läks laia ilma parematele jahimaadele...