Itaalia

Mulle öeldi, et ma pidavat olema nagu Audrey Hepburn filmis Roman Holiday. Et printsess ikkagist ju. Mõnes mõttes võib öelda ka, et põgenenud. Mitte küll põgenenud oma krooni eest, vaid pigem oma kitli ja stetoskoobi eest. Mis teoreetiliselt on ju üks ja see sama, kas pole?

Hispaania treppidel istusin oma vennakesega just sellel samal trepil, kus printsess jäätist sõi... no meie jõime veini. Niiet võib öelda, et "tehtud".
Hommikusöögiks shampust ei joonud - aga iga-õhtune vein või pinja kolaada on ju ka poolel teel selleni...
Praami-diskoteegis kaklust ei korraldanud. Tõe-näole kätt suhu ei toppinud. Motorolleriga liiklushuligani ei mänginud. Niiet tähtsamad asjad on veel tegemata. Vaja tagasi minna, järelikult.
Pealegi, mu matkakott kogu minu kleidivaruga on endiselt kuskil seal itaallaste meelevallas. Nimelt ka tema otsustas põgeneda...

Spaania

Nüüd olen juba nädal aega olnud linnast, millest on saamas minu meka. Siin nad räägivad minu keelt, inimesed on toredad ja naeratavad (mitte ainult sellepärast, et naeratada, vaid sellepärast, et nende süda naeratabki).

Alguses sain küll tunda, miks My Fair Lady laulis, et Hispaanias on tihti vihmasajud... Spain in rain. Sest paistab, et mu sóber Greivin veab päikest koguaeg endaga kaasas. Tulin Prantsusmaale, kus ka tema hetkel viibis - oli päike. Kui ta ära läks, vóttis päikse kaasa. Läks Barcelonasse teine, koos päikesega loomulikult. Lubas küll suure suuga, et jätab mulle paar kiirt maha, aga nii kui mina Barcelonasse jóudsin, siis päikest ei kusagil, ainult vaata kuidas vihmavarjuga üle lompide hüpates oma kingi täitsa ära ei sulata. Kuidagi kahtlaselt minu kalli troopika moodi...

Aga sellegipoolest avastasime Tiinaga ma arvan et täitsa päris autentset Hispaaniat - tänu keeleoskusele on see päris lihtne, kas teate! Inimesed on nii róómsalt üllatunud kui nendega sama keelt räägid ja nad sinust päriselt ka aru saavad. ja sina neist. Nii me saime ära proovitud kóik paellad ja sandgriad ja leidsime omale kohalikud kaitseinglid, kes ohverdasid meile kogu oma nádalavahetuse - lihtsalt selleks, et turistikestele oma kodukanti näidata.

Vaatamata faktile, et mina ju olen siin juba 9 aastat tagasi käinud, tundus kóik ometi nii uus. Samas tabas mind iga hetk deja vu tunne, et ma vist olen sellel tänaval ka varem astunud ja siit poest kommi ostnud. Nii tore!

Aga minu jaoks on Barcelona just see, mis peab. Loomulikult mina turistivaenulik turist ei saa siin teistest kaardilugejatest üle ega ümber, sest siin ongi rahvaste paabel ja turismi osas ülipopulaarne. Tänavatel kóndides leiad sa siit aga kóik, mis hing ihaldab - pisikesed hubased kohvikud hommikukohviks, modernsed minimalistlikud caféd, restoranid igale maitsele, baarikesed igale rahvusele, ólletoad, veinilokaalid, kokteili-loungeid, pitsi-baarid (ehk siis espetsiaalsed kohad, kus póhiróhk on igasugu erinevatel shottidel, seinal seisab nimekiri, kus on üle 300 nime... osad neist leebed nigu lillekesed, teised nagu pórgutuli... kui täpsem olla, siis osad ongi tuli - nimelt pannakse need shotid pólema. Ka Harry Potteri nimeline jook pannakse maagiaga otse baariletil lihtsalt pólema). Siin on igast diskoteeke ja jäätisekohti. Siin on imeilusad majad veelgi ilusamate ródudega - kujutad juba ette, kuidas naudid merevaatega ródukesel oma hommikukohvi vói vótad raamatut lugedes päikest. Mis kóige tähtsam - siin on meri! Minu jaoks ei eksisteeri linna ilma veekoguta. Ja siin on kóik olemas!!!

Niiet, marss Spaaniasse kòik!!!

Prantsusmaa

J6udsin Pariisi pàrast 5 tundi bussis loksumist ja tundsin nagu oleks just tulnud pikalt merereisilt - olin merehaige. Kàisin ja 66tsusin miskis kaubanduskeskuses ringi, sest mul polnud 6rna aimugi, mis ma nyyd edasi pean tegema. Ma ei teadnud isegi seda, millises Pariisi kaardi nurgas ubikeerun. Ja ega neist konnas66jatest ju ka abi ole. Otsiks Eiffeli torni? Ah ei viitsi...

Nii saingi lopuks Camille`i kàtte ja juhtn22rid temani j6udmiseks. Loomulikult istusin tund aga rongipileti sabas ja siis selgus et see oli oopiski vale saba. L6puks sain pileti k2tte ja leidsin rongi ka yles. Alguses istus mu juures yks jutukas prantsuse proua ja yks keskealine mees, kellega proua muutkui jutustas. Kui mees maha làks ja proua aru sai, et minust just suuremat jutukaaslast pole, kuigi ma oleksin kindlasti talle naeratades iga lause peale noogutanud, hakkas proua ilmselt prantsusepàraselt kasima. See siis tàhendas ennast yle keha au d`colognega kokku mààrima. Ja siis lahkudes muuseas kysis, kas ma olen inglane. Aga siis jài kupee tàitsa minu pàralt. Nii ma siis vaikselt àrkasin unenàost ja avastasin end palju pàikselisemas ja ilusamas elus. Puhkus algas!!! Milleks murda oma pead asjade yle, mis olid minevikus v6i tulevad tulevikus? Aitab jamast! Praegu on ju superhypertore ja elu on lill.

Rong viis mind armastusest pungil majja. Camille nupsik nagu alati, Greivin ka tore nagu ikka. Ja Camille i ema ja sobrad. Ja koik need 3 koera - yks armukade mops Dubai, kes pidevalt tuli ja hakkas nuhisedes limpsima k6ike mis ette jài ja kui juhtus et sa v6tsid kellegi teise sylle ja mitte teda, siis lykkas ta teise eest àra ja hakkas sind ylima hoolega limpsima. Siis yks suurem musta-valge-kirju Canel. Ja siis minu lemmiks valge pudelihari Betty, kelle mina siit kyll kodustaks. Ja siis veel kiisuke Cahuita (see on yks kariibipoolne reggae-rand Costa Rical):

Greivin, kes on Camilleil 2 nàdalat kylas olnud ja làheb tàna Barcelona kaudu Costa Ricale tagasi, hoiatas mind, et Prantsuse kéék ja eriti Camillei ema tehtud toit, paneb ka mind tahtma igaveseks siia jààda... Greivin juba palus Camillei ema end adopteerida. Aga mina adopteerin Betty.

Belgia

Belglased on toredad ja lahked inimesed. Juba esimesed belglased, kes lennukis mu k6rval istusid, olid abivalmimad kui pool eestit kokku. Olid 2 noormeest, kes olid rànnanud méédaVenemaad. Yhel tulid vanemad vastu, kellega mind viidi hosteli juurde ja anti telefoninumbrid, et kui midagi peaks olema, siis kindlasti helista ja vajaduse korral v6id meie juurde ka éémajale tulla.

Teine asi, ma olen nagu Costa Rical! Kàid mééda tànavat ja sind saadavad taas igasuguste erinevate kraadidega kommentaarid.
Miskite brittidega proovisin àra ka selle kuulsa Belgia 6lle - see kirsi6lu téesti k6lbab isegi juua!!! Ja tàitsa hea on, kusjuures!
Tàna on vahvlite pàev, sest tàna tuli palk yle ja nyyd v6ib isegi enda kulul elada ja isegi midagi syya ;) Niiet... meie muhviga làhme vafflijahile!!!!

Aga muidu, ilm on jube ilus! Aga Bryssel on lissalt yks tavaline suurlinn paljude vàrviliste inimestega ja tavaliste majakestega.

Làksin pàrast oma tuttavate juurde Mecheleni linnakesse, kus on riburadapidi kolme èe majakesi ja suur katedraalitorn. Jogi voolab linnast làbi ja lillekesed ripuvad igalpool. Leidsin ka siukse koha, kus tundsin ennast kui Anne Veski loost vàlja hypanu - roosiaias ringi kuninganna kàib voi kuidasiganes see oli ;)

Ilusilusilus!

ja nyyd voin puhta sydamega oelda, et puhkus on alanud! Nii moistus kui syda saab nyyd rahus puhata ja màngida :)

Meditsiin, mu arm

Ja nüüd on tänavad sirelilillad ja lõhnavad niiet ära ei jõua nuusutada!
Teine avastus oli see, kui sattusin Stockmanni ning lausa pidin oma viimased kopikad rabarberite peale kulutama. Ega ma siis veel ei teadnud, et Rakvere haigla on nii lahke, et maksab mulle palga juba järgmisel päeval ära. Igaljuhul, nii ma siis läksin Stockmannist üliõnnelikuna kotitäie rabarberite ja muu koogimaterjaliga koju ning lõpetasin õhtu nii, et olin kogemata kombel pool kooki nahka pistnud. Ikka jube hea oli noh! Ainult et üksi ei maitsenud see kook üldsegi nii hästi ja see, et Lill minuga msn-s parasjagu rääkis, ei teinud asja mitte paremaks, sest nii oleks tahtnud talle e-mailiga teise poole kooki saata, et me mõlemad saaksime mõnuleda ja koos ennast rabarberikoogiks süüa.

Muidu... muidu olen nüüdseks juba teist korda valvearsti staatuses. Esimese valve ajal oli jooksmist lausa nii palju, et hommikusöögiks oli mul aega alles kell kümme. Õhtul kell kümme. Pole hullu, ma teise valve ajal tegin kõik tagasi. Rahulikult kulgesin ja mõnnasin oma trepikojas tehtud insuliini kiir-nõustamise eest saadud Belgia shokolaadikarbi sisu vähendades. Muidu ongi liiga raske kott Tallinna minekuks ju :P Niiet lahjaks jäämine mind siiski veel ei ohusta.

Aga üleüldse on elu ikkagist ilus. Ainus asi, mis ei ole ilus, on see, et ülehomsest ei vii mu tee mind enam mitte endokrinoloogiasse, vaid reumatoloogiasse. Tõsi, viimane on Magdaleena haiglas, mis on kodust kiviviske tee kaugusel. Mis on hea. Niiet, ikkagist on hea.

Se la vii

Istun siin keset oma segadust ja mõtlen, et millal ometi saaks ennast nii heasti välja magada, et tekiks tahtmine see segadus kappi lükata ja parimal juhul veel tolmulapiga ringi tuuseldada. Aga seda päeva vist võibki ootama jääda... Sest järgmised vabad päevad on minul alles siis, kui puhkus hakkab. Ehk siis, juulis. Ai, valetan! Tegelikult juunis on ka paar vaba päeva. Aga vaevalt, et jaanipäeval unetuju on.

Jah, sest ma olen otsustanud minna Rakvere haiglasse valvearstiks. Üllal eesmärgil, et ühel päeval saab minust väga hea ja kogenenud arst. Nojah... Nii ma siis kirjutasin paar päeva tagasi personaliosakonda, et lepinguasju korda ajada: "Tere, mina olen teie uus valearst" Aga sellegipoolest olid nad nõus minuga edasi rääkima. Valearstiga :)

Siis... pool tundi tagasi avastasin, et ma olen juba endale ohtlikuks muutunud. Hmmm... mitte ka nii ohtlikuks siiski, et dr Meeri saaks minu peal sundravi rakendada, ma loodan. Igaljuhul leidsin ma miskipärast, et makaronikeeduvett ei pea kõike mitte kraanikaussi valama, vaid tuleb muist ka oma kõhunahale kallata. Nagu tublile doktorile kohane, ei olnud mul muidugist isegi mitte Panthenoli koduses esmaabikapis olemas. Küll leidub seal igast prednisolooni ampulle ja cerucali jms... Pole tegelt hullu, lissalt väike roosa jume.

Aga muidu :D Toomingad on täies õies ja mu akna taga on lehemets tärganud! Ja kodutänavail jalutades oled nigu õitemeres - kirsid, ploomid, toomingad... ja varstivartsi õide puhkevad sirelid (enam ei peagi õnne otsimiseks kasvuhoones kasvatatud sireleid ostma).

Eile oma seljavalust küürakil koristades leidsin esiku peegli tagant mingi tolmukäki, mis pikema inspekteerimise tagajärjel osutus poolikuks Domino küpsise pakiks, mille mu väike sugulane Erlend oli mulle ilmselt mustadeks päevadeks jätnud, kuid mille pärast oli eelnevalt veel väiksema sugulase Mariega olelusvõitlus maha peetud. Niisiis, tegelikult oligi eile just selline must päev, milleks need mulle jäeti. Nimelt tulin öövalvest ja magusaisu missugune, poed aga 1. mai puhul kinni (mitte et ma oleksin viitsinud poodi minna, kui aus olla) - ja üks väike Domino küpsis oleks just olnud see, mis väsimust raviks... aga nii suur kui see magusaisu ka polnud, kaalus mõistus siiski üle ega hakanud 3-nädalast tolmukihti küpsistelt maha kraapima :P

Ja muidu... Facebook ütles mulle, et olen kõik need aastad, mis ma kooli kõrvalt club Tallinnas töötasin, olnud oma unistuste tööle nii lähedal, et see oli lausa mu nina all... aga ei, mina õppisin ikkagi arstiks, kui oleksin tegelikult pidanud hoopis baaridaamiks hakkama! Aga kui ma juba sellele eksiteele sattusin, siis võiks seda teed ikkagi edasi käia, sest lõpuks viivad ikka kõik teed Rooma... (rääkides sellest, siis millegipärast viivad need teed kõiki teisi sinna, aga mina, kes ma hullun igatsusse oma kalliste sugulaste järgi, istun ikka Tallinnas. Ma ütlen, ma ikka ei sobi kaardilugeja ametisse, pidevalt eksin teelt ära...)

Ahjaa, eile oli mul veel üks koduloom peale oma orhidee :D Mul oli päris oma kodustatud mumm! Üritas mu aknakaunistusliblikatega sõprust teha, aga lõpuks vist solvus nende eestlasliku vaikimise peale ning läks laia ilma parematele jahimaadele...