teisipäev, 20. november 2012

Immigrandid Daris

Avastasin kogemata, et järgmine reede on mu viimane tööpäev Muhumbilis. See tähendab ühtlasi, et tuleks viisat pikendada. Kuna siin on kõik swahili tempos, siis liiga vara ei saa ka oma 3 kuulist viisat pikendada, liiga hilja on jällegi liiga hilja.
Kuumus on tasapisi muutunud väljakannatamatuks. Isegi 5 minutine teekond kodust haiglasse võtab oimetuks. Päeva lõpuks oleks nagu puuga pähe saanud. Mina ei tea, mis mu tuttavatel arus oli, pidades Costa Rica kliimat Aafrikaga võrreldes palju kuumemaks ja niiskemaks. Costal ma käisin teksadega tööl ja see oli väga mõistlik! Siin... Olen ma vaatamata riietusele pidevalt niiske ja kleepuv. Ühesõnaga, ma võtan oma sõnad tagasi kui ma rootslaste üle naersin, et lollikesed käisid takso või tuktukiga migratsiooniametis, mis on täitsa mõistliku pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Sellise kuumusega on see jalutuskäik ilmvõimatu - isegi kohalikud higistavad viimasel ajal.
Mina oma kombeliselt üle põlvede ulatuva varrukateta kleidiga (mis küll aeg-ajalt Marylini mängib ja õhku tõuseb) tunnen end suhteliselt talutavalt. Seevastu kohalikud mundris turvamehed Välisministeeriumi väravas on selle luksuse peale lausa nii kadedad, et otsustasid mind mitte sisse lasta. Ma pidavat omale mõne muslemi hõlsti õlgadele otsima, nagu kirikusse minnes. Kirikus on neil vähemalt mõni sall varutud, mida kombetutele turistidele laenata. Mina mingu aga tagasi lõõskavs kuumuse kätte, et salli otsida. Ühtegi tänavamüüjat ka ei paistnud. Leidsime siis teise värava immigrantide jaoks ja lipsasime probleemitult sisse, nagu kuuma eest asüüli otsijad kunagi.

neljapäev, 8. november 2012

Veel Serengettit ja Ngorongorot

Nüüdseks oleme õnnelikult kodus oma safarilt.

Lõvijaht osutus äärmiselt edukaks, peale liivakuhjade õnnestus meil päris mitut kiisut lähedalt näha ja nende seas ka isast lakaga lõvi. Peaaegu nägime ka lõvi jahti sebradele, aga arvestades meie ümber kogunenud mzungude (valgete inimeste) hulka otsustasime vaateplatsist loobuda ja minna parematele jahimaadele. Reisi lõpuks olime nende kiisude osas juba suhteliselt ükskõiksed, kuid endiselt tundus iga liivaküngas ja iga Thomson gasell meie jaoks lõvina. Ja uskuge mind, neid gaselle oli palju! Lõvisid ei huvita need liiklevad autod - vähemalt mitte niikaua kui mõni rumaluke oma nina autost välja pistab sel ajal kui lõvi autost mööda kõnnib. Auto on loomadele nagu suur liikuv kivi, nagu meie autojuht ütles...

Üks küngas oli üllatavalt leopardi mustriline ja selgus, et see oligi tukastav leopard. Hiljem nägime süüa otsivat leopardi ka - jooksis, saba püsti, keset aasa nagu meie Sofi. Kuna sööki silmapiiril ei olnud ja mu kallis kaasa keeldus ka õue minemast, siis hüppas leopard mõnuga puu otsa ja jäi meid pooluniselt, poolhimuralt piiluma. Kaua me puu otsas olevat kiisut ikka passime, läksime parem edasi.

Ninasarvikud jätkasid oma ebaviisakustega ja näitasid meile endiselt ainult tagumikke. Ju siis unustati neile viisakusi õpetada või häbenevad nad oma pikka nina.

No ja siis me nägimegi kõik loomad ära, keda vaja on. Selgus, et kõigil ei lähe üldsegi nii hästi kui meil. Ja ega kõigil ei ole nii toredat autojuhti nagu Jeremiah kah, ma olen täiesti kindel!

Oma viimasel päeval Ngorongoro Farm House'is ei tahtnud me kuidagi Jeremiahiga kaasa minna, aga kuna ta oli nii tore ja meelitas meid hea Arusha kohviga, siis ikkagi läksime raske südamega. Saate aru, seal oli meil paradiis - suur magamistuba, suur vannituba koos vanniga ja siis veel kaminaga elutuba, kust avaneb imeline vaade õue. Ja õues on lilled ja linnud ja bassein ja teenindajaid tahaks kohe kõiki korraga kallistada. Nii tore oli seal lihtsalt! Meelitustega tulime sealt siiski tulema ja oleme nüüd oma palavas Dar Es Salaami korteris ja tegelikult on siin ka tore, isegi kui vanni ja muud luksust ei ole. Kuigi, pean saladuskatte all endiselt tunnistama, et see mõnus, natuke sügiseselt jahe õhk, oli täitsa meeldiv. Pidime ju pikkade varrukatega pluusid selga panema, nii väga külm oli...

laupäev, 3. november 2012

Serengetti ja Ngorongoro

Meie Safari algas Lake Manyara rahvuspargist, mis on kuulus oma flamingode tõttu järve kaldal. Noh, me nägime kõike muud kui järve ja flamingosid... Aga me ei nurise, sest nägime ju elevantse ja jõehobusid ja erinevaid pärdikuid ja mingeid sarvelisi ja sebrasid ja tervet ninasarviku tagumikku.

Ngorongoro tervitas meid kaelkirjakutega. Elasime nagu kuninga kassid Ngorongoro Farm House'is, kuid sealt meid viidi ära... Toodi hoopis Serengettisse. Sõidul kohtasime nii mõndagi keset lagendikku matkavat maasai meest, kes oma kirevas riietuses, kepp käes, muudkui kõndis ja kõndis. Kuigi meil on väga lahe jeep ja tore autojuht, tekkis ikkagi väike kadeduseuss sisse - miks meil ei lubata niimoodi lagendikel kõndida...

Tänaseks vaatad gaselle ja kirjakuid ja sebrasid ja ahve... Ja mõtled, hmmm... Tahaks loomi ka näha. Ükskord vaatasime mingit liivakarva kühmu ja meile öeldi, et need on lõvid. Kuna nad pidid 20 tundi magama, ei hakanud me nende hommikut ära ootama, vaid kimasime edasi. Lõvijaht jätkub. Iga kollane laik tundub ühtäkki lõvi. Jaht on kulgenud suhteliselt edukalt. Järgmine ülesanne: otsida puudelt rippuvaid sabasid, nendest sikutada ja vaadata, kas on leopard või mitte.

neljapäev, 1. november 2012

Safari ehk reis

Eilse päeva veetsime bussis, mis viis meid Arushasse. Eeldatav sõiduaeg oli 9 tundi, meil läks hästi ja jõudsime 12 tunniga kohale.
Siiani oleme näinud rannikut, Dar Es Salaami ja Zanzibari. Nüüd avanes meile vaade bussiaknast "päris Aafrikale" sellisena, nagu ma seda ette kujutanud olen. Kuiv maastik oma punase mullaga, mis vaheldub rohelusega. Onnikesed, mille ümber lapsed mängivad - joostes järgi veerevale rattale ja seda pulgaga püsti hoides. Maasai mehed oma punastes hõlstides. Maastik, mis aeg-ajalt meenutab Norrat oma kaljuste mägedega - ainult palmid on ülearused. Eestis on praegu lumi - siin ka, praegu lihtsalt on ta Kilimanjaro tippu toppama jäänud...

Oleme teel rahvusparkidesse ehk safarile, nagu meil seda kutsutakse. Tegelikult tähendab safari swahili keeles reisi.

Tänase päeva tipp on siiani olnud maasai küla, mis kuulub ühele mehele, tema 22 naisele ja 120 lapsele. Tubli mees!

pühapäev, 28. oktoober 2012

Zanzibar

Tõusime Dar Es Salaamis lendu ja varsti avanes lennukiaknast vaade, mis oli nagu täiesti uues riigis. Majad näevad välja nagu majad, mitte nagu onnid. Taksosse istudes ja läbi saare sõites kinnitus esmamulje - oleks nagu teise riiki sattunud. Hiljuti oli Zanzibaril väike konflikt Tansaaniaga, sest Zanzibar tahab iseseisvust. Nüüd saan sellest veel paremini aru, kui enne.
Zanzibar on struktureeritum, inimesed on rahulikumad ning rahulolevamad, õnnelikud võiks isegi öelda. Kas tõesti sattusin äkki Costa Rica kariibi rannikule?!? Rasta, reggae, rannapeod, palmid, liiv...
Toit on imeline - isegi kõige kohutavamates kohtades on mereannid ikkagi head, võrreldes kõige sellega, mida enne siiatulekut olen saanud (kui Mbudya ja Bongoyo saare vähid välja arvata, kui järgi mõelda). Isegi need mõttetud nätsud kalmaarid ja kaheksajalad on mõnusalt pehmed ja maitsekad. Hämmastav!
Paje külakeses, kus me ööbisime, leidsime ühe kohaliku-kohaliku imelise restorani - Utalii. Meie toit tehti meie silme all valmis värskest kalast, mis pandi soola ja ingveri segusse marineerima ja pärast mõnda aega pandi grillile. Täiesti hämmastav, kuidas nii lihtsalt saab nii head toitu.
Siin tänavatel, keset lehmi ja kanu kõndides, oli täiesti muretu olla - peale selle, et päike põletab ebamugavalt. Pani mõtlema Eesti ilmale, kus suvekummides autod kraavi kogunevad lume ja jää tõttu...
Nüüdseks oleme Stone Townis, Zanzibari suurimas linnas, ning ootame päikeseloojangut. Kohe ilmuvad linna tänavamüüjad oma imelise toiduga ning kavatseme ennast mereandidest oimetuks süüa - sest varsti oleme tagasi Dar Es Salaamis ja seal sellist paradiisi ei ole...

***

Päikeseloojangul algab Stone Towni rannaäärses pargis täiesti uus elu - plats on pungil inimesi. Tee ääres on laud laua järel, kõik müüvad midagi. See midagi ei ole lihtsalt midagi, vaid imelised grillitud mereannid, snäkid, puuviljad, suhkruroo jook, maiustused lastele jne. Vali endale laud välja või proovi igalt poolt midagi. Meie ei saanud esimesest kahest lauast suurt kaugemale, enne kui isegi aru saime, oli kõht täis grillitud vähki, tuunikala, kaheksajalgu, kookossaia, samosasid ja falafeleid. 6 euro eest saad sellise kiikhobu tunde (täis kõhu pärast), nagu jõuludel - kõik näeb ju lihtsalt nii ahvatlev välja, et kõike peab proovima... ja siis ei jää kõhtu enam ühtegi vaba kuupsentimeetrit.

esmaspäev, 22. oktoober 2012

Looduslik Spa


Minu arusaam Aafrikast oli varem selline: safarid, loomad, kuivad põllud, palju liiva, vähe vett. Tänaseks on mius tekkinud refleks: reede=ujumine. Reedel pärast tööd pakitakse asjad ja minnakse. Meil on see viga, et kärarikkas untsa-untsa kohad meile ei meeldi, aafriklastele aga meeldivad. Isegi hüperkallites lukshotellides käib iga õhtu tümpsupidu. Seetõttu oleme leidnud omale uue kodu Kipepeo rannakülas. See on mõnusalt kodust ainult tuktuki tee kaugusel, rahulik koht ja siiani kõige ilusam rand. Restoran-baaris mängitakse mõnusat retro-muusikat, mis seguneb küll aeg-ajalt kõrvalt rannakuururtitest tuleva india reggaetoniga. Võib öelda, et see on meie teine kodu.

Eile, kui Põhja-Norras oli esimene lumesadu, istusime meie ookeanis. Aru ei olnud saada, et see ookean on, sest vesi oli kehatemperatuurist mõned head kraadid soojem - seega, soojem kui vannivesi aeg-ajalt. Selleks, et vannis igav ei hakkaks, oli vesi soolaseks tehtud, lained laksuma pandud ja millimallikad ujuma pistetud. Siis sai seda mängu mängida, et uju millimallikate eest ära, muidu saad kõrvetada. Aru ma ei saa, mis siinsed millimallikad ei või sama sõbralikud olla nagu Eesti omad, keda võib kätte võtta ja pai teha. Siinsed on õelad - kõrvetavad selle peale!


pühapäev, 21. oktoober 2012

Suurevarbalistest varestest


Tundub, et varesed ja rotid on üle maailma ühesugused pikanäpumehed. Meie lemmikus Aafrika rannamajas on silt üleval - Palun ärge jätke rõdu uksi lahti kui ära lähete, sest varestele võivad teie asjad meeldida. Oleks me seda siis varem teadnud. Eelmisel nädalavahetusel olime samas rannas ilma rõduta majas, mistõttu sellist silti ukse juures ei olnud. Viisakalt jätsime oma jalanõud ukse taha. Selgus aga, et varestel on ka suurte meeste sandaalide defitsiit - nad viisid need lihtsalt ära. Ma ei teadnudki, et varestel nii suured jalad on... Igaljuhul, kui kevade poole, kui linnud lõunamaalt põhja migreeruvad, on näha ühte suurte sandaalidega varest, siis teate, et tema suvitas Tansaanias. Ei ole mõtet teda püüdma minna, las ta olla õnnelik oma sandaalide üle - ju tal läks neid rohkem vaja. Sandaalidega varese pildi eest oleksime aga küll tänulikud, sest nagu öeldud - ma ei ole nii suurte varvastega vareseid varem näinud, lihtsalt.