Avastasin kogemata, et järgmine reede on mu viimane tööpäev Muhumbilis. See tähendab ühtlasi, et tuleks viisat pikendada. Kuna siin on kõik swahili tempos, siis liiga vara ei saa ka oma 3 kuulist viisat pikendada, liiga hilja on jällegi liiga hilja.
Kuumus on tasapisi muutunud väljakannatamatuks. Isegi 5 minutine teekond kodust haiglasse võtab oimetuks. Päeva lõpuks oleks nagu puuga pähe saanud. Mina ei tea, mis mu tuttavatel arus oli, pidades Costa Rica kliimat Aafrikaga võrreldes palju kuumemaks ja niiskemaks. Costal ma käisin teksadega tööl ja see oli väga mõistlik! Siin... Olen ma vaatamata riietusele pidevalt niiske ja kleepuv. Ühesõnaga, ma võtan oma sõnad tagasi kui ma rootslaste üle naersin, et lollikesed käisid takso või tuktukiga migratsiooniametis, mis on täitsa mõistliku pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Sellise kuumusega on see jalutuskäik ilmvõimatu - isegi kohalikud higistavad viimasel ajal.
Mina oma kombeliselt üle põlvede ulatuva varrukateta kleidiga (mis küll aeg-ajalt Marylini mängib ja õhku tõuseb) tunnen end suhteliselt talutavalt. Seevastu kohalikud mundris turvamehed Välisministeeriumi väravas on selle luksuse peale lausa nii kadedad, et otsustasid mind mitte sisse lasta. Ma pidavat omale mõne muslemi hõlsti õlgadele otsima, nagu kirikusse minnes. Kirikus on neil vähemalt mõni sall varutud, mida kombetutele turistidele laenata. Mina mingu aga tagasi lõõskavs kuumuse kätte, et salli otsida. Ühtegi tänavamüüjat ka ei paistnud. Leidsime siis teise värava immigrantide jaoks ja lipsasime probleemitult sisse, nagu kuuma eest asüüli otsijad kunagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar