Mina ja mu fotomaailm

.
Tänast päeva veetsin eriskummaliselt toredal viisil. Nimelt olen ju eht oma vanaema laps. Ma istuks päevad läbi ja muudkui vaataks pilte. Ja siis veel sorteeriks neid iga päev erinevate kategooriate järgi: kronoloogiline arvestus on muidugimõista igav (aga kui arvestada seda, et paljude piltide kohta pole õrna aimugi, kas ma olin juba 3-ne või ikka veel 2-ne ja röökisin nigu ratta peal), kohtade järgi (Vilusi suvi, Lohusalu suvi, Tartu Uus tänav, Tartu need elukohad mida ma tõesti ainult pildilt tean, Tallinna-vanaema juures), värvilised või mustvalged, suvi või talv, Lille-Kauri, Kärdi-Jaagu või Auliga jne-jne.
Et haige olla on päris tore, eks! Las see väike vimma olla, nagu Märt alati ütles.

Muidugi, mu Neisseriad ja Stafülokokkid jäid nüüd lauanurgale igavlema, aga ega neid siis iga päev kah suuda lõbustada!
Haigeksolemise miinuseks on muidugist see - ja vägaväga suureks miinuseks, peaks mainima - et nädalavahetusel jääb Otepääle minek kül ära. Mõelge, ma oleks üle 4 aasta omale lumelaua alla saanud. Nüüd pean piirduma vaid laualseismise ja tapeedi maha kratsimisega (seda ka alles siis, kui nohu- ja palavikupoiss otsustab mind lõplikult rahule jätta)!

Mõtlesin, et jagaks oma mõningaid päevaleide teistega ka...



Juba väiksena tundus mulle, et maailm on suur ja lai - tuleb silmad lahti hoida, muidu magad veel midagi maha...



Pipiga tuli sõbraks saada - tema jaksas ju hobuseid sülle võta, äkki õpetab mullegi...





Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis polnud kooliminek ka nii jube - no eriti siis, kui mina veel koolis ei käinud - aga iga aasta 1. septembril osteti lastele arbuusi (nujah, üks aasta muidugi arbuusi ei olnud ja siis osteti baklazhaani... on neil vanematel ka aru peas!)


Vanaema lähedusse tuli hoida - küll tema kõik pahandused paari lehmakommiga heaks tegi. Mu lapsepõlve päikene!

Aga... mina olin ju pesamuna!

Armsale emale palju häid lapsi, palunaitäh!

.
Täna on ema sünnipäev. Meiepere vanade traditsioonide kohaselt tähendab see, et kõik lapsed lähevad isaga lillejahile. Sel aastal olime aga targemad - ei ole mõtet kiirustada ja kella poole seitsmest Nõmme turul jalgu trampida ja nõuda, kus lillemüüjad on, et siis pärast tunniajast isa rohelises Ladas istumist ja külmetamist avastada, et talv on lillemüüjad koju kamina äärde kakaod jooma unustanud. Edasi tuli läbi käia kõikvõimalikud kolkad alates Szolnokli turust ja lõpetades Citymarketiga - jõudmaks arusaamale, et mis sest et on meie ema sünnipäev - ega poed enne kella 9 nagunii lahti ole. See-eest saime külmas Ladas sooja kohvi ja marjakorvi süüa. Paar minutit enne üheksat leidsime ühe lilleputka, mis oli juba öö otsa lahti olnud ning siirdusime võidurõõmsalt emale kohvi keetma.
Sel aastal jäid marjakorvid küll Statoili, sest enne poolt üheksat ei liigutand me oma väikest varvastki. Ja täpselt 2 minutit enne üheksat olime Laagri maksimarketis ehituspoe ukse taga. First things first. Enne on ju vaja uste ja ahjude hindu vaadata. Alles seejärel suundusime lillede järgi ja nii muuseas haarasime veinid-tordid ka kaasa. Tegelikul oleks sel aastal autos ootamine poole lõbusam olnud, sest isa uuel Toyotal on päris soendus ka sees!


P.S. Emakene-vaesekene-kullakene pidi täna ise nõusid pesema, sest tõbi otsustas mind täna jälle üles otsida. Selline jääkuninganna, nagu ma olen, palavik küünib mul vaid subfebriliteedini. 37,3 on täiesti arvestatav palavik, muideks! Homme teen popi-päeva, sest ei kujuta ette, kuidas ma haiglas ainult aevastan ja seinte najal kõnnin. Pealegi nimetataks seda nosokomiaalseks nakkuseks (see, mis oleks tagajärg minu kohalviibimisele).

P.P.S. Aga see, et täna on mu ema sünnipäev, tähendab ainult ühte - 2 nädala pärast saab jälle kooki.

Espanol

.
Eilsest hakkasid mu hispaania keele tunnid. Ostsin omale hunniku tarku raamatuid, millest saavad mu unejuturaamatud. Sest asju tuleb ju ikka lugeda"vabal õhtupoolikul". Saan eratunde Lluis-i nimelise hispaanlase käest, kes on muidu täitsa tore - ainult vahel unustab ära, et ma hispaania keelt veel eriti ei jaga ja seletab midagi pikalt-pikalt oma emakeeles - kuigi oma imestuseks saan ma mõttele isegi pihta. Muidu oskan vabalt oma telefoninumbrit ja nime öelda... ja seda ka, et ma olen arstitudeng ;) Suurt rohkem polegi ju vaja? :P

Hõissa vastlad

.
Tänase päeva moraal on see, et traditsioonidest tuleb kinni hoida ja härjal sarvist haarata. Pool päeva olime Kauriga dilemma ees: kas minna kahekesi kelgutama ja loota, et keegi meiega ühineb. Tegelikult oleks me kasvõi ühe korra mäest alla lasknud ka ainult trotsi pärast. Õnneks ühinesid meie kallid sugulased Mirjam ja Maarja meie pepulauaklubiga ja meil oli kohe täitsatäitsa tore! Veri on ikka paksem kui vesi...

Kauri opas




Mirjamiga




Tegelt me kelgutasime ka, ausõna!



A pärast liulaskmist andis Maarja meile hernesuppi ja Mirjami tehtud vastlakukleid ka.
Päeval ostsin oma tõbisele emale ka kuklit. Moosiga. Sest kui välja jätta fakt, et vahukoor mulle ei maitse ja sai on mõttetu, tuleb vastlapäeval kohe kindlasti kukeldada. Kuis siis nii, et on vastel ilma kuklita?

Moevärk

.
Viimasel ajal hakkab juba kergelt spuukiks kätte minema: iga kord, kui sul jälle mõni vaffa idee pähe torkab, mida kohe kindlastikindlasti tegema peab - ja üksi ei ole ju üldsegi nii põnev, sest koos on see vaffa veel mitukorda vaffam - on vastus 75% "jube hea idee, aga kahjuks olen ma haige." Mitte, et ma ise neljapäeval poolhaigena opibloki asemel kodus poleks istund... Ja nädalavahetuselgi oli kuidagi kummaliselt rahulik olla - muudkui käid kinus ja puhkad ja oled. Muidugi, kui kodus kõik teised ka haiged on ja sa juhtumisi vaat et kõige tervem haige oled, siis on ka jama - sa nimelt oled ise see, kes kõik nõud ära peseb, prügiämbri välja viib ja kõiki kurgulambi, stetoskoobi või uute fäänsite ravimitega mööda korterit taga ajab.

Khjulm

.
Kuulge, külm on! Istun praegu teki all, läpakas süles soendamas. Aga nii pagana külm on!

Tegelikult on ilm ilus ja päike paistab, aga selle ilusa ilma natlemisega ei maksa ka liiale minna, kulla inimesed!
Kõik sai alguse sellest, et kirurgia osakonna vanemõde vaatas mind ja Mari-Annet pealaest jalatallani ja teatas, et niiiiiiimoodi me nüüd küll sidumistoas ringi ei käi! Varrukad üle küünarnuki ei ulatu ja teksapüksid unustame nüüd küll kohe ära. Vaja ikka neid kummiga puhvis haiglapükse (ma ei tea, kas ta oli lihtsalt kade, et meil ilusad püksid jalas oli). Nii me siis seadsime pärast praksi Kadaka tee AG poole. Ostsime mõlemad püksid, mis meile ei meeldi ja olime õnnelikud, et saime jälle rahast lagedaks.

Vaikselt hakkab mulle ka kohale jõudma, et ülehomsest ei olegi mu tibu Lille enam külmalmaal ega joo minuga kakaod mandlikööri lisandiga... või siis lihtsalt mandlilikööri kui kakao otsa peaks saama. See juhtus justnimelt meie trajektooril kesklinn-Pirita. Ilm oli ilus, päike sillerdas, seest oli soe.
Maarjamäe lossi juures kasse ja kotkaid imetledes jätsime miskipärast Falckimehele eriti vale mulje, et oleme ajaloohuvilised ja kipume miskipärast tema trajektoorile kui loss kinni on. Meie ju kõigest tahtsime kiisut mantlihõlma all soendada, et ta käpakesed lõpuks ometi sooja saaksid. Tagasiteel tundsime küll veidi puudust oma suurepärasest kakaojoogist, kuid juttu jätkus kesklinnani ka ilma selleta.
Kui me aga Kodakondsus- ja migratsiooniametisse Lille punase passi järgi läksime, ei tahtnud millegipärast sealt mõnusa radika äärest enam tõusta. Kaasa seda kahjuks ei pakitud. Kuna teepeale ühtki poodi ei jäänud, et Margitile külakostiks viia (no olgem ausad, me polnud ju kumbki söönud ja kõht oli tühi - äkki Margitil ei olegi meile muidu midagi pakkuda!?) ja bussipeatuses oli kaugeltki liiga külm, et bussi mitu korda oodata, otsustasime riski peale välja minna, et äkki on neil kodus mõni saiakonts ja tükike vorsti. Niisiis istusime nr 2 bussile ja sõitsime kuhugi pimedusse. Mingi aja pärast hakkasid aga kõik inimesed maha trügima ja saime aru, et see vist on meie peatus - just siis kui natukenegi soe hakkas! Kulgesime mingit maapinda mööda, mis ilmselt oli tee (ega me seda näinud küll) ja lootsime, et meie helkurid ikka helgivad ka ning jõuame lõpuks ikka õigesse kohta kohale ka. Õnnestus. Aga esimene asi, mis me Margitilt nõudsime oli tee tee ja veelkord tee. Reite distaalses ja säärte proksimaalses osas torkis keegi nõeltega - aga selle rohuks anti meile pleedid peale ja lõpuks oli kohe täitsa et mõnus!
Süüa anti meile vaestele külmetanutele ja pärast paari võileiba arvas ka Emma, et nüüd võib meile juba naeratada - nüüd, kus olime oma esimese nälja kustutanud ega tundunud enam nii ohtlikud.
Aga sellegipoolest on nüüd päris hea omas kodus oma teki all olla, arvuti kaisus. A külm on ikkagi.

Dinosaurustest ja asjadest

Eile sai vanemaks üks noormees, kes oli kunagi kõige vanema ja targem ja tugevam sõber, kes mul oli - tema käis juba ülikoolis ja oskas rääkida poliitikast ja täiskasvanute elust. Minu absoluutne veendumus oli, et kui tema veel laps oli, siis oli ta koduloomaks mõni brontosaurus või mammut. Ilmselgelt tõusid kõik koolitüdrukud trollis püsti ja andsid talle istekohta - vanemaid inimesi tuleb ju ikka austada.
Eilne fenomen oli aga see, et ma enam nagu ei tahtnudki seda dinosauruste teemat püstitada - sest teate, varsti võivad väiksed lapsed minule täpselt sedasama küsimust esitada. Veendumaks, et dinosauruseid siiski elus ei ole, tuli terve öö valvet pidada nii vaikses Kasvu 11/13 korteris kui ka vanalinna urgastes. Ei leidnud ühtki saurust ega mammutit, küll aga suures hulgas tubakasuitsu - pole ime, et saurused pommivarjenditesse peitu pugenud on. Talveunes nad vist ei ole?

Tänu meile on Danil nüüd uhiuus Norra sangadega kelk ja komplekt õhupalle, millest teoorias saab puudleid, hiiri ja lilli meisterdada. Ausõna, me mõned terved õhupallid jätsime sünnipäevalapsele ka meisterdamiseks - siis kui me leidsime, et klounid peavad ühed andekad inimesed olema... või oli meil lihtsalt punane nina puudu.
Tegelikult oli täitsa tore selliseid mõnusaid inimesi jälle näha - justnimelt neid, keda ma kunagi nagu tuld kartsin. Sest nemad olid liiga vanad ja targad. Mina aga lihtsalt üks uje kooliplika.

Sai ka Gruusia lumiseid nõlvu telepildist vaadata ja minusugusel tudengirotil tuli lihtsalt loota, et kunagi pensipõlves olen rikas ja suudan omalegi lumelauavarustuse soetada ja sellega mägesid vallutama minna. Järgmisel aastal saan heal juhul ainult laintes liuelda ja kujutada ette, et surfilaud on kelk.

Tegelikult oli eile üldse tore päev. See juba algas hästi. Nimelt oli haiglasse minnes õu juba jumalast valge. Arstide tuba oli nii mõnusalt tühi ja üksi patsiente vaadata ning neile analüüse määrata oli ka täitsa tore. Kella kolmest oli minu pediaatria tsükkel ametlikult läbi ja võis rahuliku südamega koju minna. Uuest nädalast ootab mind ees lastekirurgia - eks siis näe, kas lastakse tudengil konksu ka hoida või tuleb kannatlikult lihtsalt tarka nägu teha.

O tempora, o mores

.
Reedel käisin oma väikse sugulase (või tegelikult enam ei ole vist sobiv nii öelda, aga harjumuse jõud on suur) moeshowl Gustav Adolfi Gümnaasiumis. Seal koridoris seistes ja noorte askeldusi vaadates tundsin mina, alatine pesamuna, end järsku vanana. Lisaks sellele tormas mu armas sugulane minust pidevalt mööda - no arusaadav tegelikult, tal ju igasugu sekeldamist ja orgunnimist. Aga see, et mu kaks täditütart mulle suurte silmadega otsa vaatavad ja tere ütlemata mööda kõnnivad - ja lõppkokkuvõttes ainult Ahto ära tunnevad - on juba iseasi. Ju ma saan siis miljardäriks. Novot, arstide palku ju tõsteti - äkki selleks ajaks kui mina tööle hakkan, on nad veel viis korda streikinud ja tõepoolest võib arsti palgaga rikkaks saada?

Koolilapsed olid väga tublit tööd teinud. Hästi lahedad kostüümed ja muidu igati korralik üritus - kaamera-majandus küll tuletas nati Blair Witch Projectit meelde, aga mis seal ikka.

Kui nüüd väga aus olla, siis kõik see tekitas natuke tunde, et tahaks jälle keskkoolis käia. Enam ju ei saa ajalootunnis sõbrannaga tähtsaid maailma-asju kirjateel arutada või teiste keemia kontrolltöö-ülesandeid lahendada...

Sellise nostalgiaga läksin siis eile koolikokkutulekule. Ja oh üllatust! Alguses olin jällegi ainus tüdruk! Kaks mu kirjasõpra on Hollandis, üks lihtsalt ei saanud tulla - ja ülejäänud tüdrukud on lihtsalt teadmata kadunud (türklastele mehele pole loodetavasti keegi veel läinud).
Tegelikult on täitsa tore aeg-ajalt oma klassikaaslased üle vaadata ja leida, et tegelikult ei olegi eriti midagi muutunud... Probleemid on ikka samasugused nagu kooliajal. Ja Allperet nähes tahtis käsi automaatselt vihikust mõnda tühja lehte tõmmata ja kirjutada: "Kirjuta midagi head!"