Mina ja mu fotomaailm

.
Tänast päeva veetsin eriskummaliselt toredal viisil. Nimelt olen ju eht oma vanaema laps. Ma istuks päevad läbi ja muudkui vaataks pilte. Ja siis veel sorteeriks neid iga päev erinevate kategooriate järgi: kronoloogiline arvestus on muidugimõista igav (aga kui arvestada seda, et paljude piltide kohta pole õrna aimugi, kas ma olin juba 3-ne või ikka veel 2-ne ja röökisin nigu ratta peal), kohtade järgi (Vilusi suvi, Lohusalu suvi, Tartu Uus tänav, Tartu need elukohad mida ma tõesti ainult pildilt tean, Tallinna-vanaema juures), värvilised või mustvalged, suvi või talv, Lille-Kauri, Kärdi-Jaagu või Auliga jne-jne.
Et haige olla on päris tore, eks! Las see väike vimma olla, nagu Märt alati ütles.

Muidugi, mu Neisseriad ja Stafülokokkid jäid nüüd lauanurgale igavlema, aga ega neid siis iga päev kah suuda lõbustada!
Haigeksolemise miinuseks on muidugist see - ja vägaväga suureks miinuseks, peaks mainima - et nädalavahetusel jääb Otepääle minek kül ära. Mõelge, ma oleks üle 4 aasta omale lumelaua alla saanud. Nüüd pean piirduma vaid laualseismise ja tapeedi maha kratsimisega (seda ka alles siis, kui nohu- ja palavikupoiss otsustab mind lõplikult rahule jätta)!

Mõtlesin, et jagaks oma mõningaid päevaleide teistega ka...



Juba väiksena tundus mulle, et maailm on suur ja lai - tuleb silmad lahti hoida, muidu magad veel midagi maha...



Pipiga tuli sõbraks saada - tema jaksas ju hobuseid sülle võta, äkki õpetab mullegi...





Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis polnud kooliminek ka nii jube - no eriti siis, kui mina veel koolis ei käinud - aga iga aasta 1. septembril osteti lastele arbuusi (nujah, üks aasta muidugi arbuusi ei olnud ja siis osteti baklazhaani... on neil vanematel ka aru peas!)


Vanaema lähedusse tuli hoida - küll tema kõik pahandused paari lehmakommiga heaks tegi. Mu lapsepõlve päikene!

Aga... mina olin ju pesamuna!