Operatsioonil vältida saagivaid liigutusi

.
...see on nimelt ainus fraas, mis mu isal kunagi oma klassivenna õppevahendeid lugedes meelde jäi. Pole see arstiteadus nii keeruline midagi.
Täna vedasin ennast ikkagi haiglasse, kuna eile õhtul mul isegi, üllatus-üllatus, palavikku ei olnud. Haiglasse minnes jalad küll käisid natuke tiira-taara all, aga mis sellest. Kuna täna oli jälle minu kord olal opi-toas, siis ma rõõmsalt läksin ka. Kõik läkski rõõmsasti seni, kuni mulle steriilsed riided selga pandi, konksud kätte anti ja operatsiooniga alustati. Ei, tegelikult oli siis kohe täitsa huvitav ja polnd üldsegi midagi viga. Kirurg veel küsis, et ega paha ei hakka - einoh, mis paha siis nüüd, ma ju küll ja küll opitoas olnud, kunagi pole paha hakand. Muidugi, ega ma sellele ka väga mõelnud, et hommikul jalad tiira-taara all käivad. Tükk aega olin juba assisteerinud, kui järsku tundsin, et mu vaateväli koosneb vaid kesksest osast - ülejäänud pilt kuidagi väga sõidab. No pole hullu, küll paremaks läheb - läks hullemaks. Kõrvus kuuled ainult monitoride piikse ja fikseerid oma pilku kramplikult toimuvale. Olin juba valmis ütlema, et ma nüüd jooksen... aga õnneks hakkas pearinglus vaikselt üle minema. Huhh, seekord läks õnneks!
Järgmistel kordadel mu tervis mind õnneks alt ei vedanud. Jumal tänatud!