Täna hommikul tegelt tundus küll, et on täitsa sinine. Pidin hommikul varavalgel tõusma kui terve ülejäänd pere rõõmsalt põõnama jäi. Oma esimesel päeval Pelgulinna Sünnitushaiglas oleks äärepealt hiljaks ka jäänud, kuigi arvestasin, et jõuan oioi kui palju varem. Pärast hommikust valve üleandmist läks esmaspäev kohe täitsa roosaks. Juhendaja on täitsa tore ja nii armas on kõhukesi mõõta ning pisikesi südamekesi kuulata.
Pärast praksi läksin rõõmsal meelel vanaema juurde kala ja kooki sööma ja nisama jutustama. Täitsa armas on niiviisi kohvitantetada.
Õhtul läksime Aalega trenni (mina tömpajalg eksole, kes ma pole pärispäris tükk aega trennis käin, kui salsa välja arvata). Aga väiksed pättused käivad ju asja juurde - ühesõnaga mängisime kaks trenni järjest tola, aga vähemalt oli omal naljakas ja sai boonusena naha ka märjaks.
Kui nüüd kõik meie head plaanid täide lähevad, hakkame hoogsalt sushit meisterdama, prives käima, igast asssju tegema ja üleüldse ilusad-armsad-toredad olema.
Aga nüüd hakkan mina tubliks ja targaks ja siirdun oma günekoloogia vallast unejutu juurde. Sest lisaks igast toredatele-ägedatele-vaffatele asjadele ootab mind ka siuke vaffa asi nagu lõpueksam, mis kummitab mind ega taha kuidagi gõustbastersitele alluda...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar