Kõnekeskuse rõõmud

Aga mulle tehti just abieluettepanek! Lausa 2 rootslasega korraga oleksin pidanud abielluma. Meelitati suure maja ja väikese jahiga... palusin mõtlemisaega

Koliks äkki raamatupoodi elama?

Eile raamatupoes kolades avastasin, et keegi on minu mõtted lasteraamatuks kirjutanud. Mina mõtlen ka, et kui ma suureks saan, siis hakkan lapseks. Aga tema seletas veel, kuidas selleks saada. Selleks tuleb minna erilisse ülikooli, kus tuleb õppida selleks, et unustaksid kõik, mis sulle seni õpetatud on. Mõned inimesed on aga lapsikud - need on need, kes ei ole veel lapseks saanud.

Niiet eile oli meil päris tore. Kolasime Ahtoga mööda raamatupoodi ja toidupoodi ning unistasime sellest, et oleks meil ometi midagi peale krediitkaardi ka... no ei olnud... juurde ka ei tulnud vahepeal.
Õhtupoole lõbustasime endid sellega, et tutvusime inimtühja Tartuga - kesse siis laupäeva õhtupoolikul inimesi kuskilt leiab?!?! Maailm oli tühi aga suitsune, Zavood oli natukene vähem tühi ja natukene rohkem suitsune. Kodus teki all "Alfiet" vaadata oli paljupalju parem, uskuge mind!

...aga täna "Resebeställningen, hej!" ajab keele sõlme ja kodus teki all oleks siiani palju parem lahendus... Pealegi avastasin, et kuidagi suvest talveks on kiskund vägisi. Peab vist mütsi ja labakud välja otsima! Äkki varsti antakse lund ka!

Kusjuures, tulebki elule puuga päha panna!

Olen avastanud et ma kardan suureks saada. Pipi väänikud ikka ei aidanud! Ma hakkangi suureks saama - ei, tuleb põgeneda! Nii et mina olen otsustanud peale ülikooli lõpetamist unustada kõik oma diplomid ja nagu linnudki vidiitvidiit lõunasse pürgida. Kunagi kui soojast ilmast küll saab, tuleb jälle tagasi Eestisse lennata. Sest tegelikult on ju kodu ikkagi see kõikse armsam...

Ja üldse, ei maksa liiga laisaks kätte minna. Meie Kadriga nädala alguses otsustasime, et tuleb välja minna - aitab küll sellest kodus tee joomisest. Noh, ostsime siis kolmapäeval veini, plaaniga välja minna (ei, ärge mõelge et ma nii madalale laskun, et klubi Tallinnasse jalga keerutama minna tahan - kesse siis tööle tantsima läheb? Mis sest et vana töökoht, seda enam ju!)... noh, magama läksime, päris hea uni tuli!

Eile tegime tolmule üks null - päris hea on ikka puhtuses elada! Enne seda käisin Airiga hommiku-suppi söömas ja pärast linnujahil... ükski lind ei tahtnud meile oma sulgi loovutada, jube kitsid on, kas teate! Kas nad siis ei tea, et õilsa eesmärgi nimel? Ega Airi neid ju nina sügamiseks taha!
Aga õhtul murdsime välja sellest Ringtee-müürist! Vihma õnneks ei sadanud, niiet jalutasime rõõmsasti väsinult ülikooli kohvikusse jazzi õhtule. Jube armas koht tegelt! Kahju ainult, et me pärast pausi vaatamata moccachinole ära väsisime... Aga... step-by-step, onju? Ärme siis liiga suuri samme ka korraga võta!

Täna siis olen juba otsapidi Tallinnas. Tulin lõunat sööma, Tartus polnud. :P
Vihma ladistab - eriti räästa all millegipärast. Ja varsti lähetun tagasi Tartulinna... Kahju, et mu kullakesed haiged on... mis tähendab et ma Lille näen alles detsembris?!?

Siuke see elu-elukene on.

Sellel tüdrukul on küll unistused pähe hakanud!

Et kohe päriselt hakkabki nende suunas töötama... Jälle saab applicationeid täita, Ahtol üle vaadata lasta - siis tema norimise peale ennast roheliseks vihastada ja hiljem olla tänulik, et keegi sundis korralikku juttu kirjutama. Nii see juba käib mitmendat korda. Eile oma ahvivaimustuses otsisin juba hispaania keele kursuseid ja laenasin Kadrilt tema hispaania keele materjale - et kui peaks vaba õhtupoolik olema, siis ei hakka igav vähemalt ;)
Ja nüüd varsti ei olene mu saatus enam minust endast, vaid tähtsatest ninadest... Loodetavasti ei viska ma Kadri materjale varsti pettunult ta sahtlisse tagasi, vaid 1,5 aasta pärast hablan mõnuga hoopis.
Mõistujutt mõistujutuks, aga rohkemat ei julge ma isegi mõelda - veel vähem välja ütlemisest...

Aga muidu meie elukene siin Tartus veereb edasi - sain täna jälle 301 foto võrra rikkamaks, mis tähendab suisa kahte fotoalbumit! Mu vanaema geenid löövad välja - küll ma ikka vaataks neid pilte :)

Ja oma praktikaasjad sain ka paika. Enne seda veendusin muidugi järjekordselt, et soomlastel on põdralik mõttemaailm. Või on neil lõunamaade ajaarvamine oopis :P Ja kas teie ka teadsite, et pärast nr 3 tuleb nr 7 ja siis 13 ja 14? Ja 14 ei saa üldse millestki aru :P No see selleks...
Igaljuhul saime ikkagi oma nimed ka kirja ja järgmise poolaasta veedan siiski Tallinnas, ja ilmselt ei mingeid Rootsisid, ei mingeid Rakvereid... aga kõik ainult õilsa eesmärgi nimel :D ...mis tähendaks ka seda, et minu armsad sugulased ei saaks enam ilma minuta mõnusalt aega veeta igalpool Polümeerides ekseldes või kasvõi niisama koduselt veiniselt istudes. Äi luba mitte!

Laisik

Hehh, olen irmus blogi-laisk olnud viimasel ajal... aga lihtsalt meie armsa PC jubinad läksid omavahel tülli, kohe nii tülli, et isegi internetti ei lasknud sisse - ja meie pidime ohvrid olema! Aga alati peavadki ju kõrvaltvaatajad kannatama... õnneks on aga kõik tülid lahendatavad ja konfliktid pigem annavad uut jõudu...

Nüüdseks olen Eesti-ellu täiega sisse elanud - koolis käimisest puruväsind, vahel isegi paar tarka raamatut lahti teinud, saanud oma esimesed peo-ristsed venna sünnipäeva puhul, Lillega mööda Nõmmet maju uudistanud ja potentsiaalseid suve-grill-tsill aedu tsekanud, Margitil-Karlal-Emmal külas käinud ja taasavastanud kui armsad tited ikka on, Lillega blokkinud Martini peolemineku ideid (kuna me vist oleme vanaks jäänd, sest peod on niivõrd väsitavaks muutund et ei jaksa mitu päeva järjest enam)... emaga saapajahil käinud ja kohvitanud (mis on nagu juubejuube mõnus tegevus - võikski jääda oma emaga kohvitama! Saapaid pole ainult nii palju vaja)... ja üleüldse oli megalahe nädalavahetus!!!

Kes see meil arstiks saada tahtis?

Nüüdseks on minu aju korralikult loputatud ja nöörile kuivama ka pandud. Tubli, haiglate liit!
Ühesõnaga saime reedel teada, et residendi palk sõltub sellest, kas sa oled mees ja lähed nõuad oma tasu välja või mitte - aga vabandage väga, ma tahaks siiski naine edasi olla, kas mina siis ei saagi palka või? Ja üldse, mina ei taha mitte ühtegi haiglasse väikseks mutriks minna... Nagunii kõik haiglad nii lagunenud, et mutriga ei tee midagi suurt ära.
Igaljuhul on mul dilemmat kui palju nüüd - kus mis praktikat teha, kuhu minna mutriks, kuhu kruviks... aga samas on mul veel viimane võimalus kool pooleli jätta, poole aasta pärast enam ei õnnestu... Muidugi, siis on alati võimalus minna paberitega koristajaks väiksest peale olen ju unistanud "toimetaja" ametist (loe: inimene, kes käib ja muudkui toimetab, ehk siis tänapäeva mõistes koristaja vist). Aga paistab, et lapsepõlveunistused siiski ei täitu - mu armas vanem venna tahtis ju ka automisse, mu meelest ei ole pank küll väga automi moodi; Minu nukkumi plaan on ka läbi kukkumas, kui just haiglamaja nukumaja pähe ei võta (sest kaudselt on ju arstitädi see, kes selle "nukumaja" "nukkudega" mängib)
Minu meelest peaks ikka need automid ja nukkumid ära tegema...

Tegelt on Tartus asjad nüüd sedapsi, et tuleb koolis käia. Liiga palju. Peale selle võiks veel maailma parandada ja AIDSi minema pühkida... aega on selle kiire asjaga, ütlete? Nujah... küllap vist.
Peale selle tahaks veel targaks saada. Aga sellegi kiire asjaga on vist aega?
Sellepärast tulingi täna koju, et kohe peale 8-tunnist koolipäeva magama minna... aga oih, mu kursavend tuleb oma vääksuga külla hoopis! Mis asetab mind dilemma ette, kas koristada tuba praegu või oodata kuni nad ära lähevad - sest siis tuleb ju nagunii uuesti koristada...

Tsitaat elust enesest

Võtame nüüd oma Rootsi-otsad kokku... Peab mainima, et on ikka irmus ea, kui sul on suuremad ja targemad sugulased, kes oskavad kogu su reisi ühte lausesse panna: "Väike litsakas Eesti tuli ja nakatas suure Venemaa HIViga" Ja nii on!

Tagasi koolipingis

Eile terve päeva oli keel pehme ja eesti keel meelest läind :P
Aga täna kavatsen õhtuni pidzaama väel ringi panna ja oma meelistegevustega tegeleda - pildid!!! saab jälle punaseid silmi kustutada! :P
Tegelikult õhtul kavatsen ikka riidesse ka panna, et Tallinna parimad kakaokohad üle vaadata ja loomulikult ka Tallinna kalleimad inimesed endaga kaasa meelitada.

Pommid kaasa ja lennukile

tegelikult valetasin öösel... läksin kohe peale blogi kirjutamist magama, tõusin 6.30 üles, et Gramosega hüvasti jätta, läksin uuesti magama ja 8.30 hakkasin asju pakkima. Aga ikkagi... oma piibli tõttu on mu kohver täis puugitud nagu kõht peale rootsilauda ja seljakott on raske nagu esmaspäevahommik. Aga ära mahtus!!!
nüüd siis varsti kunagi lennukile...

kell on 4.14

Hehhheee... Istusin ja kõrvetasin CD-sid ja vaatasin pilte - appi kui pagana mõnus on olnud ikkagi!
MK sööb oma õhtusööki... üks kordki õnnestub tal Ramadani ajal sagedamini kui kord päevas süüa! Meil, umbusklikel, on ikka kerge elu ;)
Gramos magab... aga ärkab juba varsti üles ja läheb lennukile... oehhh... ei saa ju ometi läbi kõik!!!
Aga siiski-siiski, kullakesed. Varsti näeme!
(ja kuna mul reedene praks täna ära tehti, siis ilmselt veelgi varstimini)

P.S. aga me peaaegu nägime, kuidas meditsiini Nobeli preemia välja kuulutati :D

No eks ta ole

Ossa... homme on meil juba viimane päev programmi!!!! Appiiiii!!!
a ma tegin täna pätti... mul on nüüdsest uus külmrelv nimega "Oski's Pediatrics", 2400lk, kaal: suur. Ei tea, kuidas ma selle pommi lennukisse smuugeldan.
My precioussss.... mu uus piibel :D
Ma ju ei saa jätta tarkust poodi, kui ta on kuskil 75% allahinnatud ja maksab sama palju kui mingi nirune Medicina lastehaigused, kus pole ühtki tarka sõna Oskiga võrreldes...
Aga peale selle:
*tegime täna jälle ettekandeid - peale mida üle terve Stockholmi kõlas 4 suust "wohooooo!!!"
*saime targaks vaktsiinide alal - ehk tõdesime fakti, et lootust pole
*inspireerusime HIV+ lastelaagrite tegemisest
*shopahoolitsesime raamatupoodides (kes tuleb Stockholmi garderoobi uuendama, kes raamaturiiulit - nüüd on kõigil jama, et kuhu need raamatud küll panna)
*nostalgitsesime
*pisaraid veel ei valanud, aga homme-ülehomme tuleb ka see osa. Ega ta tulemata jää.
*olime niisama toredad ja targad ja ilusad

Stockholm ruulib!!!

Eile jalutasin Gramose, Claude'i ja Kallega Stokis ringi ja mingi aja pärast vaatasin kohviku reklaame ja mõtlesin, et midagi on valesti - mingis vales keeles kirjutavad ju! see küll eesti keel pole! Nii palju siis sellest, et kodune tunne on... Ei ole veel eestis ju...
Reede õhtul istusin keset shopingutänavat pingil... mu kõrval istus üks mees, kes rääkis omaette: vene keeles! Irrrmus kodune tunne tuli kohe!
Nädalavahetusel olime kogu kambaga koos Stockholmis ja tegime veel soolise võrdsuse harjutusi ja igast muid assju. Tegelikult tulid ainult Jakob ja Britta Malmöst ning Kalle, Agnes ja Johanna Göteborgist... mitte keegi Umeåst ega kõige lähedamal asuvast Uppsalast! Täna sai kõigile head aega jäetud ja praegu on siuke veidi nostalgiline tunne. Ma usun, et Jakobit ja Brittat näen Malmös ehk... Agnes lubas Eestisse küll tulla ja käskisin tal Kalle ka kaasa võtta. Hmhhhhh... nad on ikka nii armsad! Aga tegelikult on mu "uus pere" mulle ka väga kallis. Kohati tunnen ennast juba nagu "one of the guys", kuigi siiani (isegi arvestades meie pidevaid arutelusid soolise võrdsuse kohta) tehakse mulle kõik uksed ees lahti ja sulgetakse. Ikka nii hea on, kui täielikku võrdsust ei eksisteeri! Miks muidu poisid kõik kolmekesi põrandal magavad ja mina kui kuningakass kaheinimese voodis magan? Ei, ikka traditsiooniline käsitlus on parem!
Aga katsugu nad mulle rääkima tulla, et naised peavad kodus pesu pesema ja lapsi kasvatama, meest teenima ja täielikult alluma! Ei-ei! Naised ei pea mitte tundma ennast alamana. Naised ei pea mitte tundma ennast prostituudina kui nad peol/pubis peaksid klaasikest veini tahtma (Ja pealegi on Rwandas olemas siuke asi nagu banana beer! Banaanid on mulle alati meeldinud!). Niiet, asutame banana-beeri fondi! (kuigi... mõeldes õlu ja banaani segule, ei mana mu fantaasivõime just kõige paremat pilti... aga Claude'iga on mul äärmiselt sarnane maitse, miks me muidu mister ja miss Ice-cream oleme?)
Lisaks kõigele pidin eile järjekordselt seletama, miks habe aut ja põskhabe väga in on. Härra Sudanil on vahel väga kummaline arusaamine elust, ilust ja inimestest.
Aga, eks paistab, kus ma siis kevadel oma praktikaga lõpetan... Mulle toodi oma isiklik Läkartidningen otse malmöst - ikkagi pika reisi läbi teinud! (kahjuks olin aga selle sama väga strateegilise lehe, AT-tjänsti ehk pre-spetsialisatsiooni kohtade erinumber, just Uppsalas oma valdusse saanud, niiet unustasin selle Karolinskasse ja kogemata ka mainisin oma udupäisust Jakobile... ja tema vaeseke oli selle ekstra minu jaoks Malmöst siia transportinud!)








Okei, tegelikult oleks aeg magama minna, homme ju peab varakult Huddingesse minema... lasteosakonda :D :D :D