Olen avastanud et ma kardan suureks saada. Pipi väänikud ikka ei aidanud! Ma hakkangi suureks saama - ei, tuleb põgeneda! Nii et mina olen otsustanud peale ülikooli lõpetamist unustada kõik oma diplomid ja nagu linnudki vidiitvidiit lõunasse pürgida. Kunagi kui soojast ilmast küll saab, tuleb jälle tagasi Eestisse lennata. Sest tegelikult on ju kodu ikkagi see kõikse armsam...
Ja üldse, ei maksa liiga laisaks kätte minna. Meie Kadriga nädala alguses otsustasime, et tuleb välja minna - aitab küll sellest kodus tee joomisest. Noh, ostsime siis kolmapäeval veini, plaaniga välja minna (ei, ärge mõelge et ma nii madalale laskun, et klubi Tallinnasse jalga keerutama minna tahan - kesse siis tööle tantsima läheb? Mis sest et vana töökoht, seda enam ju!)... noh, magama läksime, päris hea uni tuli!
Eile tegime tolmule üks null - päris hea on ikka puhtuses elada! Enne seda käisin Airiga hommiku-suppi söömas ja pärast linnujahil... ükski lind ei tahtnud meile oma sulgi loovutada, jube kitsid on, kas teate! Kas nad siis ei tea, et õilsa eesmärgi nimel? Ega Airi neid ju nina sügamiseks taha!
Aga õhtul murdsime välja sellest Ringtee-müürist! Vihma õnneks ei sadanud, niiet jalutasime rõõmsasti väsinult ülikooli kohvikusse jazzi õhtule. Jube armas koht tegelt! Kahju ainult, et me pärast pausi vaatamata moccachinole ära väsisime... Aga... step-by-step, onju? Ärme siis liiga suuri samme ka korraga võta!
Täna siis olen juba otsapidi Tallinnas. Tulin lõunat sööma, Tartus polnud. :P
Vihma ladistab - eriti räästa all millegipärast. Ja varsti lähetun tagasi Tartulinna... Kahju, et mu kullakesed haiged on... mis tähendab et ma Lille näen alles detsembris?!?
Siuke see elu-elukene on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar