Kontserdi-elamused

Paistab, et ma olen ikka üks parandamatu diskopepu. Nimelt meelitati mind räpikontserdile.. no mina siis lootsin, et ikkagi ju välismaa artist, et siis saab kärtsu ja mürtsu ja ilmatumasuurt lava näha.
Nujah, kui me laululavale jõudisme, siis oli seal täpselt sama suur lava püsti, nagu suvetuuride ajal ikka. A la kui Nexus või 2 quick start suviti ringi tiirutavad.
Soojenduseks oli 50-sendisele miski keskkoolitidrikute bänd, mis kõlas kahtlaselt Nexuse moodi. Tanstutüdrukud sebisid ka oma äranägemist järgi taustaks.
Siis oli A-rühm. Hip-hopi fänn pole ma kunagi olnud, aga pole hullu ka. Mõni lugu pani isegi jala tatsuma.
50-senti ise pidi vaeseke sinna väiksele lavale ka ära mahtuma. Ta muusika mind just väga ei seganud. Vaatasin hämmingus, kuidas kõik mu ümber hullusid ja kätt viskasid. Üritasin siis ise ka sellest monotoonsusest mingit rütmi leida - ei saa ju keset hulluvate inimeste massi seista nigu puunukk.
... nujah, mis te haigest inimesest ikka tahate... köha ja nohuga ei ole tõesti tore rokkida muusika saatel, mis sulle tegelikult eriti ei meeldi...
Igastahes meeldis mulle A-rühm vaat et rohkemgi, mis sest, et nad mööda laulsid.

P.S. ma tahtsin õnneloosist Sipsikut võita, aga sain hoopis vihiku - jumal tänatud, et mul oli kängurutaskuga pusa, kuhu see ilusti ära mahtus. Ja õhtu jooksul läks mul isegi seda vihikut vaja - nimelt sain üles kirjutada ühe armsa töökaaslase aadressi, et talle siis soojalt maalt palavaid tervitusi tulevikus saata :D

Mitteüldse sinine kolmapäev

Täna hommik on kuidagi hästi alanud :) Kaal näitab veel vähem, Kostariikast saadeti meie perekondade kohta infot ja musi sai ITK-sse tasuta kohale. Täna võib ju kohe loteriipiletit ostma joosta!
Mul on suisa kaks peret seal. Üks on kuni septembri keskpaigani - kui meil hispaania keele tunnid ja muu säärane toimub. Kui 17. septembril mu pärisprojekt algab, siis lähen ka pärispere juurde.
Mul on seal täiesti oma tuba :D ja lisaks nendele pärdikutele, kelle ma sealt endale toon, ja ämmelgatele ja kekodele, kes ilmselt nagunii mu tuba okupeerivad, on mul ka päris koer!
Mu isa on 63-aastane pensjunäär ja ema 53-aastane sotsiaaltöötaja. Õde oleks mul muidu ka, aga tema põrutab septembris Euroopasse õppima. Ja kuni jaanuarini on mu kompanjoniks veel üks välismaalane, Hilde.

Eesti suvi

Paistab, et mulle kohati hakkab vaikselt kohale jõudma, et täna kuu aja pärast istun ma ilmselt paanikas kuskil Costa-Rica lennujaamas, võitlen liba-taksojuhtidega ja üritan õigeid inimesi üles leida, kes mind mu tulevase "pere" juurde viiks. Hispaania keele õppimiseni pole hästi nagu ikka veel jõudnud. See-eest peab vist hakkama tegema graafikut, et millal ma kellega kokku saan. Sest kõiki tahaks ju veel enne minekut näha - niiet pange varakult aeg kinni ;) teate ju küll, ravijärjekorrad on pikad :P

Igaljuhul olen ma vaikselt igast Eesti-tegevustega algust teinud.
Nägin üle hulga-hulga aja oma kallist Etut ja Kadrit ja veel igasugu toredaid inimesi, keda võiks sagedamini näha. Kergelt tuli jälle selline keskkooli tunne peale. Nagu istuks Etuga saksa keele tunnis ja soendakks üksteise käsi, sest teatavasti on meil mõlemal kogu soojus kätest otse südamesse läinud.

Margiti ja Lillega naistekat ei ole veel õnnestunud teha, aga peole vähemalt jõudsime. Ja jummala super-mutant oli! Kubises tuttavatest, nagu alati.

Aga et piduse peaga miskit kasulikku ka teha, jõudsime nädalavahetusel veel Paldiski poolsaart avastama. Ja kui ma sel suvel olen tõelist Eesti suve näinud, siis oli see just seal! Igast erivärvi lilled õitsesid ja lõhnasid nii, et oleks terve aasa ära nuusutanud. Ritsikad siristasid ja päike lõõmas - nii, et mõnel meist olid lausa valged sokid ja punased sukad jalas ;) Täitsa tööpäeva jagu kondasime ringi ja lõpuks olime nii näljased, et oleks kasvõi purksi pintslisse pistnud. Lõpuks saime ühe vene vanaema käest oma viimaste pennide eest pikkpoissi, pelmeene ja suppi. Ja oioi kui hea uni pärast kõike seda tuli!
Igastahes võiks selline tegevus retsidiivne olla :)

Minu pere ja muud loomad

Teatavasti olen ma nagu pajuvits, mis läheb täpselt sinna suunda, kust tuul parasjagu puhub. Sain nimelt järjekordse hullumeelsusega hakkama ja esmaspäevast alates olen ma perearsti asendusarst - peaagu niikauaks, kuni tuul lennuki tiibades mind üle ookeani puhub. Aga millegi eest pean ju need ahvipärdikud Eestimaale smuugeldama ja üldsegist tuleb Panama kanal oma silmaga üle vaadata ja ooo! ärgem unustagem Brasiilia sambakarnevali! (nujah, see vist jääb esialgu unistuste tasandile, aga keegi pole mul kunagi keelanud unistada). Ja surfitunde ei anta ilmselt ka sealmail siniste silmade ja paari ripsmelaksutuse eest. Raftingust rääkimata.

Ja teate, kui mu pärdikud peaksid siiski tahtma oma kodumaale jääda ega ole mingi hinna eest ekstreemturismi külmale maale harrastama, siis ma ei olegi väga kurb - sest mul on oma toas päris oma ämblik! Sibab teine tolmutuustide ja liivaterade vahel mu põrandal ringi ja on ise seejuures päris happy.

Täna käisime sõbrakestega Kakerdaja rabas kakerdamas ja tahtsin omale uut toataime ka tuua - huulhein mulle täitsa meeldis muidu. Teised ei lubanud küll rabas paljajalu käia, et huulhein pistab nahka - aga nojah, ta ju sööb aint putukaid. Niiet vaevalt, et see toataim mu lauanurgal ämmelgale väga meelt mööda oleks olnud. Niiet seekord leppisin ainult koduloomaga. Küll neid taimi pensionipõlves kogutud saab!


Meie matkake algas ennemuistse Noku talu asupaigast ja lõppes Mõnukülas. Ei tea jah, millega sealmail ennevanasti tegeldi... Ja siis me naiivsed lollikesed arvasime, et laudtee rabas on ikka tavaliselt sellise ringi, millega saab normaalsesse kohta tagasi. Aga ei! see lõppeski Mõnukülas ära ja tagasi ei toond! Nii me siis saimegi tagasi vantsida mööda vana tuttavat raba. Kuna kõht oli aga mõnusalt murakaid ja sinikaid täis, siis läks tagasitee kuidagi üllatavalt kiiresti.
Saime veel nii targaks, et esimene kakerdaja seal rabas oli järvekaur. Meil oli täitsa oma kaur ka kaasas, aga miskipärast polnud ta nõus turistilõksuks langema - omale suletutikesi pähe panema, tiibu kasvatama ja aeg-ajalt üle järve kriiskama.

Känksid

Veel koduloomi

Mu tulevaste koduloomade pagas üha täieneb :D Siukse looma võtan omale kaa! Ja Ahtole toon piraajad.
Siukseid marmorsette on Kostariikal iga puu otsas inimestelt banaane ja rahakotte ära vinnamas. Mõtleks, kui rikkaks ma sellise sõbra abil saada võin! Banaanidieet missugune!

A.Turovski minu uue lemmiklooma kohta: "Must tupskõrv-marmorsett, väike küünisahviline, seksib kogu aeg. Kuid kui hakkavad pojad sündima, siis peab isane osutama sünnitusabi. See pole üldse lihtne: ta peab emast selja pealt masseerima, tihtipeale tundide viisi. Kui käivad tuhud, peab isane emast selja poolt embama ja emasele õrnalt, kuid kindlalt kõhule vajutama. Meie isane loomake ei oska oma instinkte kasutada. Selle asemel et emast masseerida, rebib tal seljast karvu, embab küll tagant, ent vajutab hoopis kaela peale ning katsu sa sellistes tingimustes sünnitada. Nende pojad on meil alati keisrilõikega ilmale toodud. Püüdsime isasele näidata ka õppevideot, aga kahjuks polnud sellest abi."

Kuidas mumm joobnud oli

Istud suvila ees rannatoolil, sööd emaga jäätist ja naudid elu - mis võiks olla parem! Muidugist, viimase 10 aasta jooksul pole see tegevus pooltki nii mugav olnud, sest kesse ikka tahab istuda keset varemeid? Nüüd istud küll keset ehitushunnikuid ja telliskivitolmu, aga teate kui kiiresti niiviisi punakas-pruuniks saab! Nii ilusat telliskivi-nahka pole kellelgi teisel ;) Ja pealegi, jäätis ongi just kõige parem väikese kivitolmulisandiga!
Lisaks sellele, lubati mul maja maalida. Esialgu võõpasime emaga seinu selle puiduimmutiga, mis on mõeldud tõelistele toksikomaanidele. Ja teate kui huvitav oli pärast seda maasikapeenras käia! Isegi üks mumm oli täitsa "puljus" - sumistas muudkui saepurukoti otsas, arvates et see ongi tema kodu. Vaene mumm!

P.S. selle aasta septembrist on meil nooremarst sünniaastaga 1931 :)