Ja teate, kui mu pärdikud peaksid siiski tahtma oma kodumaale jääda ega ole mingi hinna eest ekstreemturismi külmale maale harrastama, siis ma ei olegi väga kurb - sest mul on oma toas päris oma ämblik! Sibab teine tolmutuustide ja liivaterade vahel mu põrandal ringi ja on ise seejuures päris happy.
Täna käisime sõbrakestega Kakerdaja rabas kakerdamas ja tahtsin omale uut toataime ka tuua - huulhein mulle täitsa meeldis muidu. Teised ei lubanud küll rabas paljajalu käia, et huulhein pistab nahka - aga nojah, ta ju sööb aint putukaid. Niiet vaevalt, et see toataim mu lauanurgal ämmelgale väga meelt mööda oleks olnud. Niiet seekord leppisin ainult koduloomaga. Küll neid taimi pensionipõlves kogutud saab!
Meie matkake algas ennemuistse Noku talu asupaigast ja lõppes Mõnukülas. Ei tea jah, millega sealmail ennevanasti tegeldi... Ja siis me naiivsed lollikesed arvasime, et laudtee rabas on ikka tavaliselt sellise ringi, millega saab normaalsesse kohta tagasi. Aga ei! see lõppeski Mõnukülas ära ja tagasi ei toond! Nii me siis saimegi tagasi vantsida mööda vana tuttavat raba. Kuna kõht oli aga mõnusalt murakaid ja sinikaid täis, siis läks tagasitee kuidagi üllatavalt kiiresti.
Saime veel nii targaks, et esimene kakerdaja seal rabas oli järvekaur. Meil oli täitsa oma kaur ka kaasas, aga miskipärast polnud ta nõus turistilõksuks langema - omale suletutikesi pähe panema, tiibu kasvatama ja aeg-ajalt üle järve kriiskama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar