Puntaleona

Neljapäeva hommikul asusime costaricalikult varaselt teele, nii kell 12 astusime uksest välja ja kolisime kogu eluks vajaliku autosse. Ónneks mahtusime ise ka ära. Nimelt, läksime mu siinse perega (Melba, Franklin ja mu uus óde Priscilla, keda ma siiani veel näinud ei olnud) randa. Teine pere, Johanna ja Victor, pidid ka tulema, aga jóudsid latiinolikult järgmiseks päevaks kohale.

Tuleb tunnistada, et mul olid paraku eelarvamused selle koha kohta - eelkóige käis see rannaliiva kohta, mis selles kandis muidu on ilusat puhast musta värvi. Seega, igati eelistan Laulasmaa randa (kui aus olla, siis on see kóige ilusam rand maailmas, mida ma tean - ja seda mitte sellepärast, et seal sai lapsena liivalosse ehitatud). Kohale jóudes ootas meid maja ees hele-helesinise veega bassein. Samal päeval randa ei jóudnudki, sest tuli ju lóunat süüa, kohvi juua, siis jälle óhtust süüa jne...

Ja hommikul jóudsime paradiisiranda! Liiv oli hele!!! Ja lained ja palmid ja päike ja surfarid ja kóik!!! Ma jóudsin paradiisi. Puntaleona on privaatrand, kuhu lastakse vaid suvilate omanikke ja nende sópru vói siis hotellikülastajatele, teised peavad sissepääsuks maksma.
Lebasime Priscillaga rannas, teised istusid puude varjus. Johanna ja Victor olid ka siiski kohale jóudnud. Meil oli päevaga väga vedanud, sest terve päeva oli ilus päike. Ja nii sai ka minu valge eurooplase keha natuke päikest näha. Niiet seljalt koorun nigu väike uss. Aga Priscillast sain pruunimaks igaljuhul! ;)

Niiet... nüüd on mul kokku 2 óde ja 2 venda, 3 ema ja 3 isa pluss móned koerad-kassid. ja ise olen uss :)

Home sweet home

Jòudsin lòpuks oma perekonna juurde, kelle juures tunnen end kòige rohkem kodus. Ehk siis, Andresi pere. Ruth ja ta ema, kes mulle hunniku juustutortillasid küpsetasid ning pidasime naiste òhtut, pluss Lucas ainsa meessoo esindajana (ehk siis nende koer, kes mind isegi mäletas veel! Niiet, ärge siis ehmatage kui ma varsti otsustan ka siiski oma reisiplaanid maha matta ja koera kasuks otsustan. Lucas on lihtsalt niii vahva tegelane).

Viimasel ajal sajab, niiet shokolaadi-Liisut ei saagi seekord. Olen nagu valge paber kui tagasi tulen :D

Aga elu on lihtsalt niiiii ilus! Sain oma läbiligunenud passi ka kätte, koos ID-kaardi ja blokeeritud pangakardiga. Eks siis paistab, kas jään New Yorgi lennujaama Tom Hanksi mängima vói jóuan kunagi ikka koju ka :D Elu peabki seiklus olema!

Punta Uvita

Laup"aeva hommikul istusin otsustavalt bussile, et soita Dominicali randa, kus on eestlaste poolt peetav hotell, et nad yle vaadata. Vahepeal olin raamatust lugenud, et tegelikult on seal l2heduses rahvuspark ja mulle tuli meelde kyll, et olen sealkandis k2ainud ja seal oli v2ga ilus, niiet ahvatlus sinnakanti minna oli suur. Ja nagu teada, parim viis ahvatlusega voidelda, on talle j2rgi anda. Nii ma siis ei l2inud bussist Dominicali juures maha, vaid soitsin Uvitale. Pealegi, pimedas poleks ma nagunii aru saanud, kus see Dominical on voi kust ma need eestlased leian (eestlased teatavasti ikkagi ju marksa vaiksemad inimesed kui costaricalased - h22le j2rgi neid ei leia...). Kindlam oli bussiga l6pp-peatusesse, Uvitasse soita. Tehtud, tehtud - ja maabusin Uvitas ning parast oma 6htusooki mangoga langesin kell 20:30 surnult magama ja argates avastasin, et peaks siiski omale putukat6rjevahendi hankima ja et 6ues kallab meeletult vihma. Nii palju siis rannast? Oh ei, varsti vihma lakkas ja sain ilusti randa minna, s.t. rahvusparki.

Rahvuspargi uksel teatas mulle metsavaht, et meri on oioi kui kuri, et tuleb ette vaadata. Surfima ei ole ma veel hakanud, oma rannalina unustasin ka hotelli, niiet kuri meri ei heiduta mind kuidagi. Minu ainsaks sobraks oli t2na kaasas fotokas. Ei ole seda veel rentslisse visanud ja laintest hoidsin teda ka eemale. Aga tuli ka valja, et ilusamatesse randadesse ei saa, kuna vesi ei lase j6est yle. Motlesin et vahet pole, teen aega sellel pisikesel rannaribal parajaks kuni saan edasi. Siis selgus aga, et see rannariba on toesti pisike - ja lopuks oli see inimestest pungil nagu costa rica baarid 6htuti. Ja siis saabus hetk, kus j6gi mind yle lasi! Ja oli jah ilus, muideks. Lai rannariba, peaagu mitte yldse inimesi ja palaaaaaav!!! Aga kuna ma ei tahtnud liiga valusaid esimesi triibulisi, eriti meenutades maakaarti Ahto laubal kui ta martsikuus mul kylas k2is... ei taha mina lillasid maakaarte, olgu nad v6i Costa Rica kujuga! Niisiis, m66dukus ennekoike... Ja nyyd ma isegi mitte ei 6heta!!!

Aga... kuna kell oli nii palju ja ma tahtsin ikkagi Manuel Antoniosse ka jouda, siis seekord j2id eestlased kahjuks vaatamata...

See-eest sain ma k2tte oma kauaigatsetud ceviche! Mmmmmm... Ja arbuusi-piima-j22 kokteili-smuuti ja elu on ikka t2iesti lill!

Udusekeldused

Mind ja mu seiklusi ma ûtlen! Ema, pane nüüd silmad kinni. Su tütar on tuulepea, see peaks piisav vabandus olema.

Nii. Jóudsin Costa Ricale, tutvusin uuesti vanade tuttavatega ja esimesel óhtul läksin Greivini ja Carlosega välja. Sain kätte oma patacones'id mustadest ubadest tehtud "püreega" ja nostalgia móttes mina, kes ma endiselt ólut ei joo, tellisin selle asja, mida enamik inimesi peab ólle nime narrimiseks - Rock Ice Limon, ehk siis ólu sidruni ja soolaga. Sest mulle óeldi, et sellest baarist pina coladasid ei saa. Kui välja arvata fakt, et juba kell 9 tahtsid mul silmad kinni vajuda, sest hommikul siiski oli mul uni kella poole 4st pühitud olnud, oli muidu väga tore. Eriti tore oli kojujóudes autost välja astudes see vihm, mis pühkis kóik suuremad ja väiksemad asjakesed endaga kaasa. Autost välja astusin poole meetrisesse jókke, mis vulises vähemalt Jägala joa kiirusega. Sain oma uue punase valgetäpilise vihmavarju (mis sobis ekstra minu punase valgetäpilise kleidi ja punaste kingade outfitiga, muideks) vaevu-vaevu lahti ja oleks jókke astudes äärepealt libastunud. Aga tuppa Greivini juurde me saime.

Ma ei mäleta, millal uni viimati nii magus oli! Vihm krabistab katusel, ise päevi magamata ja ajavööndiga natuke sassi läinud. Aga selle väsimuse juures móistus enam ei tööta. Kui ta hommikul tööle hakkas, siis oli juba hilja - nimelt see tunne, et midagi kotist välja kukkus, ei olnud mitte tunne, vaid fakt. See oli minu rahakott nimelt. Ma ju pean traditsiooni hoidma, eksole? Kolmanda korraga ma loodetavasti siiki piirdun. Eelmine kord sain kahe kotiga hakkama. Niiet nüüdseks aitab. Aga jah, raha rahaks ja pangakaart pangakaardiks, aga mul oli seal nimelt ka pass, mille ma pidin koos rahaga koju jätma...

Natuke paanikat ja natuke kalli-defitsiidis, pidasin vapralt vastu - sest kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Andresi pere olevat juba róómustanud, et saavad mind adopteerida. Kui ei hoia tuhapilv mind siin, siis hoiab riigipiir.

Järgmisel hommikul, kui olin taas veetnud róómsa taaskohtumise sópradega, avastasin oma postkastist kirja, et mu pass olevat rentslist üles korjatud ja Saksa saatkonda viidud. Uskumatu, et selles riigis selliseid häid inimesi ka viibib! (Ema, pane nüüd jälle silmad kinni, aga ma pole Saksa saatkonda veel kätte saanud... loodetavasti ei ole minu uhiuus biomeetriline pass liialt läbiligunenud ja mitmes tükis...).

See-eest lähen täna randa ja otsin siin pesitseva eestlastepaari üles Dominicali rannas. Niiet kohtume siis, kui tagasi olen ja esimesed triibulised kätte saanud ;)

Pura vida otra vez!

Istusin esmaspaeval Riia bussile. Nagu ikka osutus minu reisimine hullumeelsuseks. Seekord oli takistuseks väike purskav vulkaan, mille tottu ma oleksin äärepealt piirdunudki Riia reisiga. Gatwick ja Heathrow olid kinni, aga onneks Riiast Stanstedi mind lubati. Ja siis oli juba koik korras. Londonis oleksin hea meelega kolanud, aga nad siiski ei lasknud - ainult j6udes sain selle ägeda Londoni taksoga soita, linnuke kirjas. Ilusas briti keeles n6uti mult selle l6bu eest 15 naela. Sain korra oma väikest armast Camillei kallistada, magada 2 tundi välivoodis mis iga minu hingamisliigutuse peale nagises... ja algas mu retk Heathrowsse. Kus ma otseloomulikult jätkasin oma reisistiili ja oleksin lennukist maha jäänud, sest mina ei teadnud, et minu uhiuuest biomeetrilisest passist ei piisagi neile - et ma pean internetis mikgit tobedat esta-t täitma. Niisiis, niikaua kui ma üleval oma estaga maadlesin, pakiti inimesi juba lennukisse ja kui mina oma maadlemised tehtud sain, oli lennu taga suur punane kiri, mis tähendas et lennuk tahtis juba lennata, aga mina jooksin endiselt mööda lóputuid koridore, et siiski enne sulgemist väravasse jóuda. Näost punase ja óhetavana istusin oma kohale kena austria noormehe kórval, kes juhtumisi sai minu reisikaaslaseks kuni San Joseni välja.

NewYorgist San Joseni sóites hakkasid mul alateadvuses sähvatama kujutelmad Heredia teest ja pina coladadest ja päikesest ja salsast. Pimeda tuledes San Jose kohal hóljudes ei suutnud ma enam muule keskenduda, kui vahtisin üksisilmi aknast välja, mp3-mängijaga salsataktis jalga kólgutades.

Lennukist maha astudes vóttis mind vastu mónus troopiline hóng, mille peale ma kohe trepil kóikidest üleliigsetest vammustest vabaneda otsustasin. Kotid käes, jóudsin sellesse kohta, kus tulijad justkui akvaariumikalad kulgevad - sel ajal kui vastutulijad nina vastu klaasi ootavad. Mina nägin seal vaid Johanna ja Melba üliróómsat naeratust, hüplemist ja energilist lehvitamist. Pärast hoogsat kallistamist olin endiselt sónatu. Ma ei uskunud, et see ei ole lihtsalt killuke mu unenäost. Kui ma oma esimese cas-i mahla kätte sain, siis see tundus küll päris. Samuti see gallo pinto, mida mulle hommikul ette pandi. Mu perekonnad on üliarmsad nagu alati ja ma vóin tóesti öelda, et mul on 3 perekonda - 2 siin, 1 Eestis. Sóbrad ei lähe arvesse praegu. Uinusin ma Melba ja Franklini uues kodus, hommikul äratas mind dona Hannia askeldamine köögis ja kui avasin kardina, vaatas mulle vastu imeilus San Jose mägede taustal, päike kergelt veel tóusulaines. Alla hommikusöögile jóudes sain Dona Hannialt endiselt väga külma vastuvótu osaliseks - hola, como le va? Nagu oleksin ma viimased 2 aastat siin elanud. See on dona Hannia, loodetavasti jäävad seekord mu patareid ja vötmed ikka kotti alles. Sellepärast ma peitsingi kóik asjad voodi alla ära ja kaardid asetasin koti voodri sisse - iial ei vói teada, mis tal pähe tuleb.

Hommikul istusin nagu alati Melba autosse, valmis sóiduks Hospital Mexico poole. Kóik oli nagu ikka - pikad ummikud, politseinukud valgusfoori rollis, pidev signaalitamine. Ka tänaval kóndimine oli nagu ikka - pikad pilgud saatmas ja igas klassis hüüded kórvus kólamas.
Esimese asjana läksin oma lastehaiglasse. Esimese reaktsioonina móni ei tundnud mind ära, móni kukkus ehmatusest pikali, móni sai külmavärinad, mónel tohtrihärral vajus suu sóna otseses móttes lahti. Minu üllatuseks mäletasid kóik mu nime, kaasa arvatud haigla teele jääva putkamüüja. Hämmastav, et selle 2 aastaga ei ole midagi muutunud - kóik inimesed töötavad samadel postidel, köik on endine! Nojah, seda küll, et ûhest haigla väravast ma enam välja ei saanud, sest see oli tabalukuga kinni pandud. Aga isegi mu kingapoes oli mu lemmikkingad alles! Ja mu lemmikjäätisekohas küsiti minult kohe, et ootoot, sa pole nii ammu käinud, kuidas nii? Igaljuhul, nüüd olen ma Mercado Centrali ees internetis, kóhu just seda imelist vürtsidega helado de sorbeterat täis söönud (palavaga pole palju vaja, ma ütlen) ja hakkan tagasi Heredia poole minema.
Hasta pronto!

On the road again

Istun tööl. Mummu ootab mind väljas sokolaadilaadungina, mis asub täna kell 15:45 teele, et kunagi ehk võib-olla maanduda San Jose lennujaamas. Ainus, mis hetkel kindel, on see, et jõuan bussiga lõunaosariiki Riiasse. Praegu nad veel räägivad, et mu RyanAir sõidab Stanstedi lennujaama, aga mulle on õpetatud, et ära kunagi usu ilmaennustajaid ja kostariikalasi. Tuhapilved vallutavad nimelt ka Londonit... Heathrow on täna näiteks suletud.
Niisiis tean ma vaid üht - ma lähen reisile.
1x + 2x + 3x = y, milles x tähistab aegmuutujat igas reisi sihtpunktis (loe lennujaamas) ja y tähistab lõppsihtpunkti.
Võibolla veedan kuu aega mõnusas troopilises Riia linnas, võibolla Londonis, võibolla New Yorgis või San Joses. Vulkaan seda teab!