Udusekeldused

Mind ja mu seiklusi ma ûtlen! Ema, pane nüüd silmad kinni. Su tütar on tuulepea, see peaks piisav vabandus olema.

Nii. Jóudsin Costa Ricale, tutvusin uuesti vanade tuttavatega ja esimesel óhtul läksin Greivini ja Carlosega välja. Sain kätte oma patacones'id mustadest ubadest tehtud "püreega" ja nostalgia móttes mina, kes ma endiselt ólut ei joo, tellisin selle asja, mida enamik inimesi peab ólle nime narrimiseks - Rock Ice Limon, ehk siis ólu sidruni ja soolaga. Sest mulle óeldi, et sellest baarist pina coladasid ei saa. Kui välja arvata fakt, et juba kell 9 tahtsid mul silmad kinni vajuda, sest hommikul siiski oli mul uni kella poole 4st pühitud olnud, oli muidu väga tore. Eriti tore oli kojujóudes autost välja astudes see vihm, mis pühkis kóik suuremad ja väiksemad asjakesed endaga kaasa. Autost välja astusin poole meetrisesse jókke, mis vulises vähemalt Jägala joa kiirusega. Sain oma uue punase valgetäpilise vihmavarju (mis sobis ekstra minu punase valgetäpilise kleidi ja punaste kingade outfitiga, muideks) vaevu-vaevu lahti ja oleks jókke astudes äärepealt libastunud. Aga tuppa Greivini juurde me saime.

Ma ei mäleta, millal uni viimati nii magus oli! Vihm krabistab katusel, ise päevi magamata ja ajavööndiga natuke sassi läinud. Aga selle väsimuse juures móistus enam ei tööta. Kui ta hommikul tööle hakkas, siis oli juba hilja - nimelt see tunne, et midagi kotist välja kukkus, ei olnud mitte tunne, vaid fakt. See oli minu rahakott nimelt. Ma ju pean traditsiooni hoidma, eksole? Kolmanda korraga ma loodetavasti siiki piirdun. Eelmine kord sain kahe kotiga hakkama. Niiet nüüdseks aitab. Aga jah, raha rahaks ja pangakaart pangakaardiks, aga mul oli seal nimelt ka pass, mille ma pidin koos rahaga koju jätma...

Natuke paanikat ja natuke kalli-defitsiidis, pidasin vapralt vastu - sest kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Andresi pere olevat juba róómustanud, et saavad mind adopteerida. Kui ei hoia tuhapilv mind siin, siis hoiab riigipiir.

Järgmisel hommikul, kui olin taas veetnud róómsa taaskohtumise sópradega, avastasin oma postkastist kirja, et mu pass olevat rentslist üles korjatud ja Saksa saatkonda viidud. Uskumatu, et selles riigis selliseid häid inimesi ka viibib! (Ema, pane nüüd jälle silmad kinni, aga ma pole Saksa saatkonda veel kätte saanud... loodetavasti ei ole minu uhiuus biomeetriline pass liialt läbiligunenud ja mitmes tükis...).

See-eest lähen täna randa ja otsin siin pesitseva eestlastepaari üles Dominicali rannas. Niiet kohtume siis, kui tagasi olen ja esimesed triibulised kätte saanud ;)