Puntaleona

Neljapäeva hommikul asusime costaricalikult varaselt teele, nii kell 12 astusime uksest välja ja kolisime kogu eluks vajaliku autosse. Ónneks mahtusime ise ka ära. Nimelt, läksime mu siinse perega (Melba, Franklin ja mu uus óde Priscilla, keda ma siiani veel näinud ei olnud) randa. Teine pere, Johanna ja Victor, pidid ka tulema, aga jóudsid latiinolikult järgmiseks päevaks kohale.

Tuleb tunnistada, et mul olid paraku eelarvamused selle koha kohta - eelkóige käis see rannaliiva kohta, mis selles kandis muidu on ilusat puhast musta värvi. Seega, igati eelistan Laulasmaa randa (kui aus olla, siis on see kóige ilusam rand maailmas, mida ma tean - ja seda mitte sellepärast, et seal sai lapsena liivalosse ehitatud). Kohale jóudes ootas meid maja ees hele-helesinise veega bassein. Samal päeval randa ei jóudnudki, sest tuli ju lóunat süüa, kohvi juua, siis jälle óhtust süüa jne...

Ja hommikul jóudsime paradiisiranda! Liiv oli hele!!! Ja lained ja palmid ja päike ja surfarid ja kóik!!! Ma jóudsin paradiisi. Puntaleona on privaatrand, kuhu lastakse vaid suvilate omanikke ja nende sópru vói siis hotellikülastajatele, teised peavad sissepääsuks maksma.
Lebasime Priscillaga rannas, teised istusid puude varjus. Johanna ja Victor olid ka siiski kohale jóudnud. Meil oli päevaga väga vedanud, sest terve päeva oli ilus päike. Ja nii sai ka minu valge eurooplase keha natuke päikest näha. Niiet seljalt koorun nigu väike uss. Aga Priscillast sain pruunimaks igaljuhul! ;)

Niiet... nüüd on mul kokku 2 óde ja 2 venda, 3 ema ja 3 isa pluss móned koerad-kassid. ja ise olen uss :)