Eile oli jälle San Jose päev. Ehk siis, kohvitamised üksteise otsas. Uurisin sóbrantsiga, et kuidas saaks Corcovado Rahvusparki minna, mis on minu plaan nr 1 olnud algusest peale. Ja selgus, et sinna oleks pidanud 30 päeva enne registreeruma. Corcovadot peetakse Costa Rica kopsudeks, sest sealne loodus on täiesti rikkumata ning IMELINE. Aga paistab et nii imeline ja puutumatu, et sinna ei lasta kohe mitte kedagi, vähemalt mitte turiste, kes tahaksid siinolles endale sissepääsu vóimalust hankida. Tuleb siis minna plaan B peale üle. Paistab, mis see plaan B siis lópuks on :D
Óhtul-óhtul läksime tsikkidega pinakolaadat limpsima ja järsku tunnen, et mu tool nagu kóigub natuke - nagu keegi oleks toolijalgadest haaranud ja kóigutab mind. Natukese aja pärast sain aru, et ka valgustused kóiguvad nagu merelaine taktis. Wohoo! Minu esimene maavärin, mida ma nagu äktsualli tunnen! Seekord on siis ristike kirjas. Enam ei ole vaja maal väriseda. Olgu rahulikult paigal. Aga päris tore oli, kui ta natuke väristas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar