Móeldud, tehtud. Ei oota enam teiste järgi. Niisiis pakkisin teisipäeval oma asjad, et kolmapäeval varahommikul Monteverdesse minna. Ega ma täpselt ei teadnud, mis seal peale hakata, aga eelmine kord olin ju móelnud omale 3 kinnisidee kohta, kuhu kindlasti minema pean - Chirripo, Tortuguero ja Monteverde. Nendest jóudsin täpselt nii paljudesse, et kóik jäi tegemata. Selle eest jóudsin muidugi igale poole mujale toredatesse kohtadesse. Aga otsustasin sel korral osad asjad heaks teha. Terve aasta salsa-tunde ma vótta ei saa ja surfamine on ka kahtlane, niisiis... Monteverde. Kuna Chirripo jaoks peab ka kuu aega ette reserveerima...
Istun Monteverde bussis, mis väänleb mööda ülikitsaid mägiteid üles ja ma siiamaani imestan, kuidas ta teisest vastutulevast bussist mööda mahtus, aga juu siis on tal tiivad. Muud lahendust ma ei leia.
Bussist maha astudes hangin endale kähku järgmiseks päevaks tegevust rippsildade näol, mis üle vihmametsa viivad, ning mina, liblika-neiu, ei saa ka ilma liblika-farmita. Majutuse leian ka väga lihtsalt ja väga odavalt. Mul on lausa privaat-vannituba, kust tuleb üli-ime-kombel ka SOOJA vett! Receptionist hakatakse mulle kohe ka canopy-tuuri pähe määrima, aga kuna ma juba Arenalil seda 2 korda teinud, siis hobu-retk vihmamägedes tundub palju ahvatlevam. Ja móne tunni pärast istungi autos, mille juht selgitab, et olen selle tuuri ainuke. Aga mis seal ikka, ongi toredam! Päris üksi mind ikka ei lastud... Jalutame vaikselt läbi udu, ajame möödaminnes lehmakarju taga ja varsti oleme vihmast läbimärjad. Vaatan oma punase keebi kapuutsi alt kogu seda müstikat, mille seest ma ennast leidsin ja kirun saatust, et vihm otsustas natuke ka mu fotokat niisutada... selavii...
Jóuan märja, väsinu ja ónnelikuna koju, kuid ei suuda mööda lasta fakti, et läheduses on kuulda salsa-takte. Istun rahumeeli ja kóigutan jalga kuni mind tantsima kutsutakse. Vaene mees. Mina ju istusin. Aga temal ei olnud kontsasid all (mitte, et mul oleks olnud, aga siinses kliimas oleks kontsadel eiffeli torn liig, mis liig)... Ütleme siis nii, et:
päkapikula
on üks imetore maa,
kuid ärge sinna tikkuge,
see maa on päkapikkude...
Rippsillad olid väikesed mu jaoks, mis sest et rippusid teised 60-80 meetri kórgusel ja olid piisavalt pikad. Mina kulgesin rahumeeli neist läbi ja kogusin hulganisti teadmisi liblikate elu kohta. Sain kohe targaks! Ja üks morpho ehk siis sinine suuuur lipelgas ajas mind pidevalt taga :)
Ütleme nii, et raha kulub selles kohas palju. Ilus on. Ja vihmaga väga müstiline ja märg. Muidu on väga tore.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar