Toidulaua r66mud

Täna hommikul ärkan taas üles tundega, et miski pomm on mu kõhtu ära eksind. Nojah, mis sa tahad, kui iga päev kolm korda päevas sulle riisi ja ube serveeritakse!

Õnneks kauplesin täna hommikuks jogurti välja ja nüüd on ainult minu päralt terve suur totsik imehead maasikajogurtit. Ma pole vist kunagi varem oma jogurtit nii mõnuga nautinud nagu täna hommikul!

Ja lõunaks on mul... üllatus-üllatus: riis ubadega!

Elu uues kuues

Ma sain omale lõpuks ometi väikese õe! Ma olen alati väikest õde igatsenud ja nüüd vanas eas läheb mu soov täide :D
Nimelt elan nüüd oma uues perekonnas, mis peaks jääma mu päris-pereks. Ja siin on üks äärmiselt kena noor neiu Norrast, kes hakkab mulle õeks. Ta on imeliselt vahva õde, kes:
* näppab mulle kapist küpsist
* tuleb minuga peole ja kirub koos minuga fakti, et peame kella 12 ja 1 vahel tagasi olema
* näitab mulle kodukanti, et ma ometigi õpiks ilma äraeksimata koju tulema
* vudib õhtul minu tuppa jutustama - niikauaks, kui teenijanna-tädi käest pahandada saame
* kuulab minu sõna ja tuleb minuga tantsutundidesse (kunagi kauges tulevikus)

Niiet võib öelda, et võin siinse eluga rahul olla. Loomulikult on iga algus raske. Nagu ka lõpp. Johanna perest oli nii raske ära tulla, sest ta ju oli mu vanem õde! Ja siin on raske reeglivärgiga ära harjuda ja leppida sellega, et elame San Josest praktiliselt 1,5h bussisõidu kaugusel... niiet hommikuti on äratus kell 5:30, ports Gallo pintot ja tassitäis kohvi hinge alla võtta ja alugab tee haiglasse. Kella 8st on mul teoorias tööriietus seljas (T-särk, nimelt :P), aga kuna mulle see ticotime täitsa meeldib, siis olen 8 sujuvalt muutnud 8:25-ks... tegelikult on liiklus lihtsalt nii pöörane, ei jõua varem kohale.
Sel nädalal olen tööl koos kellegi teisega, hiljem hakkan üksi mööda haiglat käima ja otsima lapsi, kes on üksi ja vajavad lõbustamist. Iroonia peitub selles, et mul on kaks tuttavat, kes haiglas õena töötavad - üks intensiivpalatites ja üks erakorralises meditsiinis - ja need on just need kohad, kuhu meie minna ei tohi. Muidu on meie päralt terve haigla! Peale minu on siin ca 130 naist, kes aeg-ajalt nii kord nädalas lapsi lõbustamas käivad ja 4 minusugust - kaks tüdrukut USAst, üks Kanadast ja üks Shveitsist.
Haigla on suht suur ja päris eas korras - ainult et palatid on üüratu suured ning teine erinevus on see, et Guttasepti ei ole ma siiani veel näinud - ega ka käte desinfitseerimise totsikuid. Elagu seep ja vesi!!!
Minu töö siis seisneb selles, et tegelen lastega. Meditsiini asjade puutumine on meil rangelt keelatud. Niisiis, kui mõnel lapsel tilguti otsa saab, pean ma õe kutsuma, mis sest, et ma saaks suurepäraselt kõigega ise hakkama. Vahel pakatab minus kadeduskihk õdesid ja arste vaadates - sest muidu olen ju mina see, kes kittel seljas ja stetoskoop kaelas mööda koridore lendab. Siiski loodan, et kui keele selgeks saan ja arstid mind usaldama hakkavad, siis saan käe kuhugi mujale külge panna. Üks sõber lubas oma tuttava kirurgiga mind oppidele kaasa sokutada. Niiet perspektiivi on :D
Ja tegelikult mulle lapsed meeldivad kohutavalt ja nii tore on vaadata oma süles olevat kahupead, kaks sõsarsilma siiralt sulle otsa vaatamas...

Pühapäeval oleks äärepealt Jacósse läinud, aga selle asemel läksime noorte bändide kontserdile, mis kestis 5 tundi!!! Ja me läksime ainult yhe bändi pärast, mis mängis pärast vöistlust. Oioi, tagumikul oli siuke tunne, nagu oleks poolel teel üle ookeani...

Järjekordne hüpe vette tundmatus kohas

... nii vöib ju kaela ära nikastada!
Tegelikult algab mul homme jälle uus elu. Pean minema oma päris-kasuperre, aga mulle on praegune poco loco perekond nii meeldima hakanud, et ei taha siit kuhugi minna. Aga kui peab, siis peab. Ega nemad mind ka taha ära anda, tegelt!

Muidu on nüüdseks köik kaas-vabatahtlikud mööda ilma laiali, osadel hakkas täna juba karm töö pihta. Mul on alles kolmapäeval siuke tutvustav päev. Uus pere, uus kodu, uus linn, uus tegevus (mida tänapäeval nimetatakse tööks)... Ja, mis köige kurvem, suhteliselt uus keel! Pean vist jätma hüvasti oma armastatud inglise keelega...

See-eest olen nädalavahetust nautind täie hooga. Käisin jälle Palmareses, suvilas. Nüüd tean, miukse puu otsast otsida banaane, miukse otsast papaiasid ja miukse otsst mangosid. Peale selle on mul veel üks perekonnatäis austajaid ja mind kutsuti kohvile, mille körvale tehti kohe päris ise meeeletult häid tortillasid juustuga. Sellele móeldes vöib maohaavad saada ;)



Tegelikult, päris nukker tunnistada, aga mul pole veel praktiliselt önnestunud uusi rante saada. Ja turisti pole praktiliselt yldse mängind. Ilusat randagi pole näind! Aga kavatsen seda kohe-kohe muuta! ülejärgmiseks nädalaks olen kutsutud Jacó randa - aga mitte nigu turist nagu köik teised seal - vaid lähme kambakesi külla :D Ja kui me oma suu kinni hoiame ja ennast kihku-kähku pruuniks küpsetame, siis ei jäta me turisti muljet ka, vaid oleme köik ticod ja ticad :D

Oehhhh

Oioi kui kurb on iga päev netti tulla ja leida, et need kaks inimest, kes msn-s on, on ka away... ja seda just sellepärast, et Eestis on ju kell 4-5 öösel... Helistakski kellelegi, aga ega keegi selle üle ka väga róómustaks - kuuleksin vähemalt mónd tuttavat möminat :P

Muidu saab homme see jube hispaania keel otsa... Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen lihtsalt superhúper intelligent, vöi on asi öpetajas. Aga ma ikka kaldun selle esimese variandi poole, sest täna pluusi selga proovides ei mahtund mu pea selle sisse. Niiet ma pean ikka irmus tark olema, eksju?

Kuulge, tegelikult vaadake ette, et ma liiga öhku täis ei lähe siin - tänaval ka muudkui kommenteeritakse. Aga kuna ma kuulen ainult seda, millest ma aru saan, siis tähendab, et ma olen ilus, tark ja osav :D

Sopakäkk

Täna otsustasin pärast väikest jalutuskäiku rahvuspargis köige täiega pesumasinas löpetada. Ja oioi kui hea on olla kodus kuivade riietega, teetass käepärast.
Nimelt oli mu tänaseks tegevuseks mudas hullamine. Päris vahva tegevus, soovitan teilegi! Avastasin omal käel, miks vihmamets on just VIHMAmets. Turnida mägedes niiet vuhma kallab nigu oavarrest otse sulle kraevahele ja seejärel omaenese tagumikuga iga sopahunnikut uurida, jalanöude söprust poriga ma pigem ei mainikski. Aga see on lihtsalt niiiii ägeägeäge!
Ja siis seda ka, et ma sain teada, kuidas kohvi tehakse: pisikesed ümmargused kostariikanaised avavad kohviubade kaunu ja muudkui lutsutavad kohviube üksteise vóidu. Hiljem kuivatavad ja röstivad ja ongi valmis! Aga sel aastal jääb Belgia ja Eesti kohvi-ikaldusse, sest me varastasime möned oad. Täitsa mónusalt magusad on, kusjuures! Siuke kohvi mulle kohe täitsa meeldib. Nüüd ma siis tean, kust kohvikommid tulevad - siit!

P.S. Dan ja Andrus, suurimad tänud Cartagosse saatmise eest! Päris ilus linnake on. Muideks, Cartago varemete kohta on päris lahe legend - need ei saa ka kunagi valmis, nagu Tallinna linn. Iga kord, kui ehitama hakatakse, juhtub midagi koledat.

Baila-baila

Löpuks ometi istun rahus ja vaikuses üksi kodus ja lihtsalt olen. Ja kirjutan.
Eile käisime politseis oma sórmejälgi paberile tembeldamas. Ka siin vaadati mulle otsa ja pandi silmavärviks sinine, nii et ametniku silm ka ei pilkund. Nii muuseas taheti, et sa neile oma päikeseprille näitaks. Vajalik oli näiteks su siinse maja värv. Pandi kirja iga su sünnimärk ja arm. Igaljuhul, nüüd olen täisväärtuslik kriminaalikandidaat, niiet sörmejälgi ei maksa enam igalepoole jätta.

Eile nägin ära ka siinse ööelu. Oma suure käekotiga, millest vaatab välja konksuga vihmavarju käepide, oli eriti vahva tantsupörandal keerelda ja ennast söna otseses möttes teistele külge haakida. Aga mis sa teed, siin ju ei ole sellist asja nagu üks ja ainumas klubi, millel on ka riidehoid. Siin ju pole riideidki, mida riidehoidu jätta! Aga koht oli vahva - erinevate klubide-pubide labúrint, mille keskele olid ära eksinud ka möned palmid ja suveniiripoed. Enamasti reggeton tümpsumas, vahel möni mönusalt tuttav salsa-rütm sinna vahele eksinud...

Hommikul ärkasime Lieniga suht varakult üles, sest täna pidi olema see super-hüper päev, mil me lähme linna avastama. Nii ma siis tutvustasin talle ja Stijnile (Belgia poiss) oma suurimat ahvatlust siinses riigis - kostariikalaste esivanemate jäätist. Tuju piisavalt hea sellest suhkrust ja faktist, et seekordne vihmasadu kestis just täpselt jäätise söömise aja, seadsime oma sammud siinse köige kuulsama muuseumi poole. Aga nagu meile kohane, oli see muuseum loomulikult kinni. Nii saigi meie super-hüper rändreisist jäätise ja puuviljakokteili päev (smuutisid nad teevad muideks kohapeal värsketest puuviljadest!). Mitte et ma kurdaks, muuseas.

Pura vida!

Hakkan vaikselt kodu- ja sópradeigatsusest toibuma. Lihtsalt pean endale aru andma, et köike korraga ei saa - perekonnaga adapteeruda, lahedaid pidusid ja kogu riiki esimeste nädalate jooksul tundma öppida. Aga nii tahaks ju!

Igaljuhul, täna käisime vabatahtlikega linnas kohvil - siuke väga kodune kohvik, sest ta tuletas kohvik Moskvat meelde... ja no loomulikult sain pärast kohalike käest vótta, et mis ma siuksest snoobilikust kohast otsin... ja siis selgus, et Tallinna kohad pidavat "tico"-dele kóik snoobilikud olema...

Muidu on täna köik ¡Pura vida! Jube hea jää-kakao oli. Siuke magus asi, mis tidrikutele ikka meeldib. Ja kui juba magusaks läks, siis ei saa ma mainimata jätta fakti, et mu kohalik söber viis mind San Jose keskturule jäätist sööma - ja kui ma útlen, et see oli hea jäätis, siis ma töesti mötlen, et see OLI hea jäätis... vaatamata faktile, et hiljem kogu laud ja minu nägu seda head kraami táis oli (mis on ilmselge raiskamine, peab mainima).

Ainult natuke harjumatu on harjuda möttega, et sul pole vötit, millega tulla, millal tahad ja minna, millal tahad. Niisiis, ootan juba teise perekonda minekut!
Nädalavahetusel lähme belglastega Costa Ricat vallutama... alustaks ümbruskaudsetest turistilöksudest ja kunagi kui me juba targad oleme, siis lähme randu vallutama ja otsime laiskloomad úles!!!

¡Feliz navidad!

Niisiis, ikka sajab. Nad yritavad kyll óelda, et koguaeg ei ole nii hull, aga nagu mulle on selgeks tehtud - iial 2ra usalda kostariikalast. Ma siis annan endast parima selle mitteuskumisega.

Igaljuhul, nyydseks on tugev p6hjamaatidrik terve nigu purikas j2lle! Eelmisel n2dalal tuletasin nimelt meelde, mis t2hendab k6rge palavik. L2ks yhe p2evaga yle. Ja Theraflu on neil ka olemas :)

Ja... nyydseks hakkan nagu aru saama fraasist "láhme homme sinna-sinna, kui ei saja." See lause káib ausalt öeldes kergelt n2rvidele, sest ilm v6iks ju ometi koguaeg olla nagu paradiisis...

Muidu on mu tänaseks saavutuseks see, et soovisin hommikul oma "emale" ilusaid jóule... Aga kui neil jóulu ajal ka päike lagipähe paistab, siis mis vahet sel on, kas jóulud vói sünnipäev - kinke saab igaljuhul!