Eile käisime politseis oma sórmejälgi paberile tembeldamas. Ka siin vaadati mulle otsa ja pandi silmavärviks sinine, nii et ametniku silm ka ei pilkund. Nii muuseas taheti, et sa neile oma päikeseprille näitaks. Vajalik oli näiteks su siinse maja värv. Pandi kirja iga su sünnimärk ja arm. Igaljuhul, nüüd olen täisväärtuslik kriminaalikandidaat, niiet sörmejälgi ei maksa enam igalepoole jätta.
Eile nägin ära ka siinse ööelu. Oma suure käekotiga, millest vaatab välja konksuga vihmavarju käepide, oli eriti vahva tantsupörandal keerelda ja ennast söna otseses möttes teistele külge haakida. Aga mis sa teed, siin ju ei ole sellist asja nagu üks ja ainumas klubi, millel on ka riidehoid. Siin ju pole riideidki, mida riidehoidu jätta! Aga koht oli vahva - erinevate klubide-pubide labúrint, mille keskele olid ära eksinud ka möned palmid ja suveniiripoed. Enamasti reggeton tümpsumas, vahel möni mönusalt tuttav salsa-rütm sinna vahele eksinud...
Hommikul ärkasime Lieniga suht varakult üles, sest täna pidi olema see super-hüper päev, mil me lähme linna avastama. Nii ma siis tutvustasin talle ja Stijnile (Belgia poiss) oma suurimat ahvatlust siinses riigis - kostariikalaste esivanemate jäätist. Tuju piisavalt hea sellest suhkrust ja faktist, et seekordne vihmasadu kestis just täpselt jäätise söömise aja, seadsime oma sammud siinse köige kuulsama muuseumi poole. Aga nagu meile kohane, oli see muuseum loomulikult kinni. Nii saigi meie super-hüper rändreisist jäätise ja puuviljakokteili päev (smuutisid nad teevad muideks kohapeal värsketest puuviljadest!). Mitte et ma kurdaks, muuseas.
1 kommentaar:
pildid, jee :P
Postita kommentaar